KESKAJALE KAOTATUD SÕDA

KESKAJALE KAOTATUD SÕDA

15. augustil 2021 sündis see, mida keegi ei julgenud isegi nädal varem ette kujutada – Kabuli sisenesid igast küljest tuhanded habemeid kandvad ja kalašnikovidest tulistavad talibid.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Järjekordne mullade juhitud islamirevolutsioon oli võitnud. Kaotusega leppinud USA armee kontrollis sel hetkel veel Kabuli lennuvälja, kust üks lennuk teise järel viis ära nii neid kui ka kohalikke – ühtekokku 190 000 isikut, kes tahtsid pääseda jäämisest ... keskaega!

Mitte kunagi varem uusajal pole sõja/ kodusõja kaotajad seisnud säärase valiku ees – reeglina esindab vastaspool ikka samal arengutasemel olevaid, kuigi teistsuguse poliitilise mõtlemisega inimesi. Neile kaotamine tähendab mõistagi algul repressioone, ka võimalikku võõrast võimu, ent see on ka kõik.

Talibani võimuletulek Afganistanis tõotab aga kõigile tagasiminekut üle-eelmisesse arengustaadiumi, mis isegi naaberriikides, vähemalt nende linnades, on ammu läbitud etapp. Paraku on see oht reaalne, sest talibid näitasid oma nägu juba aastail 1996–2001 võimu evides. Ja nad on oma arusaamad ühiskonnaelust säilitanud ka järgnenud 20 aasta jooksul, sõdides võõrvägede ja neid toetavate edumeelsemate rahvuskaaslaste vastu.

KUS TEHTI VIGA?

„Keskaeg” pole mõistagi täpne mõiste talibite iseloomustamiseks, ent just keskajal domineeris negatiivne suhtumine kõikidesse võõrastesse ja teiseusulistesse ning kui nood veel kallale tungisid, oli vastuhakk võõrastele omamoodi meeste püha kohus.

Esimese maailmasõja järgsel perioodil läks Afganistani kuningriik samas suunas vabariikliku Türgi ja Iraani (Pärsia) šahhiriigiga, s.t edendati ilmalikku, sealhulgas naiste haridust ning võeti üle euroopalikud riietumis- ja elukombed.

Ameeriklaste külma sõja aegne laiutamine naftarikkas Iraanis lõppes revolutsiooniga, kus juhtohjad haarasid ajatollad (kõrgvaimulikud), kes taaskehtestasid šariaadi kohtu ja sundisid naisi moslemipäraselt riietuma. Midagi sarnast toimus 20 aastat hiljem Türgis, kus veel 1990ndatel liiguti Euroopa Liiduga liitumise suunas, valitsust juhtis naine jne. Paraku ei toetatud seda protsessi Euroopa suurtes pealinnades ja nüüd juhitakse riiki islami põhimõtteil, naistel on kohustus nägu katta. Ehk siis – täna Afganistanis juhtuv kordab Iraanis ja Türgis juba toimunut ja tuleb tõdeda, et ei USA ega ka Euroopa Liit ei leidnud õiget rohtu, saavutamaks koostööd eri tasemel moslemi kogukondadega neis riikides.

MAAILM VS TALIBAN

Afganistan oli teadupoolest esimene koht, kus USA usaldas oma lihtsalt käsitletava relva kohaliku karjuse kätte ja see laskis alla lennuki. Mõistagi on jutt rakettidest Stinger, millega vabadusvõitlejad andsid 26. septembril 1986 esimesed löögid Nõukogude armee lennuväljalt tõusvate ja sinna maanduvate lennukite pihta. Pööre selles sõjas oli tagatud. USA katse Afganistanile päris armee luua lõppes aga sellega, et õpetajale pöörati selg.

Karm tõde on selles, et ega’s üksi USA sõda kaotanud – Afganistanis sõdis koalitsioon 42 riigist, sealhulgas kõigist NATO riikidest! Võitluseks 2014. aastal tekkinud islamikalifaadiga loodi koguni globaalne koalitsioon (The Global Coalition to Defeat ISIS), mille 83 riigi esindajad kogunesid viimati 28. juunil 2021 Roomas.

Mõtlemiskoht – globaalne seltskond, ent kes ja kus on vastane? Ründab kord Malis, kord Mosambiigis, siis Filipiinidel. Vastane tegutseb väikselt ja hajali, temaga võidelda üritatakse aga suurelt?!

MOBIILIGA KESKAJAST VÄLJA

Tegelikult tekkis 15. augustil 2021 Kabulis peaaegu sama seis, nagu 1. oktoobril 1949 Pekingis, kui sinna sisenes Hiina rahvavabastusarmee ja ametisse astus kommunistide valitsus. Senine läänemeelne valitsus ja diplomaatiline korpus – peale NSV Liidu ja veel mõne saatkonna – olid kõik pagenud Taiwani saarele ja hakkasid sealt puna-Hiinale tingimusi esitama.

Nagu teada, jäid Kabuli kohale Hiina, Katari, Pakistani, Türgi ja Venemaa saatkonnad. Ometi pole seal keskaja/ mittekeskaja riigi loomise võti mitte ühtede või teiste välisjõudude tegevuses, vaid afgaanides endis.

Talibanide väe suuruseks antakse 70 000 meest, mis jääb selgelt alla USA ja teiste riikide koolitatud, ent peaaegu võitluseta alistunud Afganistani armee ja politsei suurusele – vastavalt 180 000 ja 120 000 meest.

Erinevalt aastail 1996–2001 võimu taga seismisest (sealset ühiskonda kamandavad vanurid!), on talibid täna mujal maailmas toimuvast infomeeritud inimesed. Neil on lisaks kalašnikovidele ka mobiilid! Suur osa Afganistani linnade elanikest (10 miljonit 39st) nägi viimastel kümnenditel televisiooni, raadiokuulamisest rääkimata.

Sidevahendite ja sotsiaalmeedia teke ning pealetung on kindlasti puudutanud osa endisest armeest ja politseist, keda nüüd üritatakse tööle tagasi värvata.

Ehk siis kandepinda keskaja kommetest loobumisele jagub, mida kinnitavad ka Kabuli ja teiste linnade naised, kelle julgus protestida tänavail tähendab kindlat tagalat kodus – oma meesperet!

Põhimõtteliselt peab muu maailm lihtsalt kannatlikult ootama, mil Afganistanis võitnute noorem põlvkond vanuritele teatab, et aeg on võimukohad loovutada neile, kes tahavad olla aktiivne osa kogu maailmast. Siis on hea öelda, et tsiviliseerituse tõstmise, millega ei saanud hakkama USA armee laiutav kohalolek, tegi ära mobiiltelefon.