Kaitse Kodu! nr 8 2023. a

AASTA KAITSELIITLANE ALFRED HALLIKA: KAITSELIIT ON NORMIKS SAANUD NORMAALSUS

Aasta kaitseliitlase Alfred Hallika (49) olemuses on siiras tänutunne ja austus pere, kamraadide, organisatsiooni, õpilaste ning õpetajate vastu. Tema motivatsioon Kaitseliidus on olla parim, õppida tippudelt, olla eeskujuks ning anda oma teadmisi edasi.

Tekst: MARGE TASUR, vabatahtlik autor

Alfredi sõnul on aasta kaitseliitlase tiitel tunnustus eelkõige perele, kes hindab seda väga kõrgelt. „Mind ei ole ju kodus ja see on tänu neile, et saan nii lahedas organisatsioonis olla,“ rääkis aasta kaitseliitlane.

Ta on perele lubanud, et tõmbab hoogu maha ja järgmisel aastal vähendab oma tegevusi, kas see õnnestub, näitab aeg. Viimased kolm­neli aastat on tulnud erinevate ürituste peale 25–27 nädalavahetust, lisaks paar nädalast harjutust. See aasta tõotab tulla rekordiline. Oma poegade pealt näeb Alfred, et kui tema tagasi tõmbab, võtavad poisid teema üle. „Mul on kodus mitu vormikomplekti, pojad käivad neid ikka selga proovimas ning küsivad, kas on juba paras,“ muljetas ta.

Alfred on nelja lapse isa ja ühe vanaisa. Riigikaitse ja militaarteemad on neile tuttavad ja pakuvad huvi. Noorematele lastele on ta teinud näiteks orienteerumisrada. Lapsed saavad vihje ning peavad selle põhjal järgmise juhtlõngani jõudma. „Maakaitsepäevadel käime samuti. Viimati Viljandis toimunud paraadil uudistasid poisid relvastust ja päris huvitav oli kõrvalt vaadata, kui osavalt nad varustust käsitsevad,“ sõnas isa uhkustundega.

Noorima poja kohta võib aga öelda, et tema on Kevadtormi poiss. „Ütlesin väikse poisi sünni eel abikaasale, et niikuinii läheb aeg üle, ja läksin Kevadtormile. Lubasin olla telefoni juures, kui sünnitus algab. Aga poeg otsustas sündida just sel hetkel, kui ma öösel vaatlusposti tegin ja telefon oli välja lülitatud. Kui vaatluspostist tagasi tulin ja telefoni sisse lülitasin, siis oli poeg sündinud ja vend Tallinnast Jõgevamaale sõitnud ning tiirutas mind otsides metsades ringi,“ jutustas ta.

Alfred ütles, et talle tuli aasta kaitseliitlase tiitel täieliku üllatusena, isegi aimdust ei olnud. Tunnustamisüritusega samal päeval oli tema emal 75 aasta juubel. „Läksin ürituse korraldamisega tegelenud major Neeme Brusi juurde ja sosistasin talle kõrva, et ma pean poole sündmuse pealt ära minema. Ta nägi ikka põrguvaeva, et ma ära ei jookseks,“ muigas Alfred.

Tiitel oli meeldiv üllatus, ent veelgi paremaks kingituseks emale. „Jäin küll sünnipäevale hiljaks, aga mis saab emale olla toredam kui see, et poeg tuleb sellise tunnustusega.“

Alfred märkis, et kogukonnaski ei jäänud tunnustus märkamata. Keila kohalik leht tegi tubli kaitseliitlasega intervjuu. „Inimesed teretavad rohkem,“ nentis ta naerdes ja sõnas, et muus osas jäi elu ikka samaks.

SAUNAD RINDEMEESTELE

Aasta kaitseliitlasena on ta ikka innukalt oma asja ajanud Toompea malevkonna lahingukompanii rühmavanemana, taktikainstruktorina ja sõdurioskuste kursuse vanemana ning Kaitseliidu kooli nooremallohvitseride kursuse koosseisulise instruktorina. Peale selle õpetab ta kaitseliitlastele käsivõitlust ning on osaline Ukrainasse saadetavate mobiilsete saunakomplekside algatuses. Alfredi hõivatusest andis hea pildi see, et intervjueerimiseks tuli ta tabada Kaitseliidu kooli tasemekursuselt Kotkalend, sest pärast seda tuli tal teha vajalikud ettevalmistused ning asuda saunaga teele Ukrainasse. „Oleme üle Eesti kaitseliitlaste baasil loonud organisatsiooni, et aidata Ukrainas rindel võitlevaid üksusi välisaunade ja pesumajaga,“ rääkis Alfred ja rõhutas, et mida rohkem on kaasatuid, seda mõjusamad ollakse.

Lisaks logistikale on tema ülesanne sobilike veomasinate leidmine, kuhu saab sauna sisse ehitada. Eesmärk on ehitada ja saata rindele kümme mobiilset saunakompleksi. Praegu valmis kolmas, mis asus oktoobri lõpus teele Aasovi brigaadi ründepataljonile. „Kohale jõudmine võtab kolm kuni viis päeva. „Juhul, kui …“ olukordadeks peab valmis olema. Kodutöö on põhjalik, läbi on mõeldud marsruut ning tagatud tehniline toetus,“ sõnas Alfred.

Sobivate veokite leidmine on tõeline proovikivi. Algul oli plaan kasutada militaarmasinaid, kuid neid on rindel rohkem tarvis. Tsiviilsõiduk tuleb kohendada sõjatingimustesse sobivaks, näiteks üle värvida. „Masin peab olema heas tehnilises korras, saunaga ei tohi sõdivale rindeüksusele probleeme tekitada,“ selgitas Alfred. Seetõttu on ta pidanud annetusena pakutavatest vanematest masinatest loobuma.

Senine tagasiside kaitseliitlaste algatusele on hea. Ukraina pataljoniülemad leiavad, et saunad on tervisele ja motivatsioonile elupäästjad. Esimene saun jõudis Ukrainasse mullu detsembris. Selleks ajaks olid sauna saanud mehed rindel olnud aprillist saadik. Mobiilne saun andis neile pikkade kuude järel esimese inimliku pesemisvõimaluse. Üks kompleks maksab üle saja tuhande euro. Tööde juures on ajamahukaim annetuste kogumine. Õnneks on ettevõtjaid, kes toetavad, ning Eesti kaitseliitlaste algatatud tegevus on jäänud ka rahvusvaheliselt silma. Alfred sõnas, et annetus võib olla nii masin kui ka saunalauad, keris vms. Kui vajalik materjal olemas, võtab kogu kompleksi ehitamine kolm­neli nädalat. Viimati valminud saunakompleksist tehakse dokumentaalfilm. Kõik see aitab eesmärgini jõuda.

MOTIVEERITUD TÖÖRIIST

Alfred tuli Kaitseliitu, et vabatahtlikuna anda oma osa ühiskondlikku tegevusse. „Keegi peab seda tegema. Kes on päästja, politseinik, kes teeb hoopis lastele trenne, kõik on vajalik,“ selgitas ta.

Alfred tuli Kaitseliitu, et vabatahtlikuna anda oma osa ühiskondlikku tegevusse. „Keegi peab seda tegema. Kes on päästja, politseinik, kes teeb hoopis lastele trenne, kõik on vajalik,“ selgitas ta.

Kaitseliitlasena on ta veendunud, mida rohkem on nimekirjas vaba­tahtlikke, seda tõenäolisemalt ei tule keegi meid torkima. „Eesti riigikaitse on üles ehitatud reservarmeele, mille suureks osaks on vabatahtlikud. Arvan, et vastane teab iga minu õppust ja väljaõppe nädalavahetust, kus olen käinud. Ja vaadates seda statistikat, mõtleb, et äkki pole mõtet tulla,“ arutles ta.

Kui Alfred tuli Kaitseliitu vabatahtlikuna ühiskonnale oma osa andma, siis organisatsioonis hoiavad teda inimesed, kes teevad oma tööd suure kirega. Seda eeskuju jälgib ta endaski. „Luban, et kui väljaõppe saan, siis annan seda vähemalt kolm aastat edasi,“ kinnitas ta. Ja oma sõna on mees pidanud. NAKi taktikainstruktoriks sai Alfred nii, et oli sama kursuse parim. „See oli üks põhjustest, miks väga kogenud veebel valis mind üheks oma instruktoriks. Kui juhendajaks on professionaal ja sa püüad absorbeerida kõike, mis kursuselt tuleb, ja ta sind järgmiseks aastaks samale kursusele appi kutsub – siis see on suur tunnustus,“ sõnas Alfred. Ta tunneb lugupidamist, et on üks kursuse instruktoritest, keda ülem oma tööriistana kasutab.

Olla parim tähendab enda motivatsiooni olla parim. „Kohe kursuse alguses tuleb mõista, miks ma kursusele tulin. Ma ei mõtle, mida kursus minult ootab, vaid mida ootab minult ametikoht, kui kursuse lõpetan,“ selgitas Alfred. Tema hinnangul on Kaitseliidu koolis juhtimiskursuse tase väga hea. Kui sinna rakendada teadmised, tänapäeva juhi käitumine, väljateenitud lugupidamine kursusekaaslastelt ning juhendajatelt, saavutadki edu. „Ülem peab olema oma sõduritele ja kursusekaaslastele kättesaadav ja juhtimine eeskujupõhine,“ nentis ta.

Kõrvuti õpetamisega oli Alfred sel aastal olnud ise õppuri rollis ning läbinud Kaitseliidu koolis reservvanemallohvitseri kursuse. Teenistuskoht kodumalevas on vanemallohvitser ja nüüd otsustas Alfred saada auastme juurde ehk tõusta seersandist nooremveebliks. Toompea malev­konnas on Alfred teeninud kahes üksuses, maakaitse­ ja lahingukompaniis. „Kaitseliidus olen algusest peale olnud jalaväes. Olen teeninud laskur­sanitarina, jaoülema abina, autojuhina, jaoülemana ja nüüd olen rühmavanem,“ jutustas ta.

Viimastel aastatel on Alfred panustanud palju Kaitseliidule uute liikmete värbamisse. Ukraina sõja algusest saadik on korraldatud kolm sõdurioskuste kursust. Kõigil kolmel kursusel oli Alfred kursusevanema rollis. „Mul on au olla ühtede ägedamate ja professionaalsemate sõdurioskuste kursuse korraldamise ja NAKi juures. Kogemus, mille sealt olen saanud, on hindamatu. Need on kvaliteedimärgiga kursused.“

Kümnendi on Alfred tegelenud Kaitseliidus militaarse käsivõitlusega ning jõudnud instruktori tasemeni.

Eelmisest aastast annab ta trenne oma käsivõitluse grupile, kes koosneb kaitseliitlastest. „Leidsin, et kaitseliitlaste lähivõitlusoskusi ning üldist füüsilist vormi saab niimoodi parandada,“ põhjendas ta. Oskused tulid kasuks näiteks koroonaviiruse levikust tingitud eriolukorras, kui kaitseliitlased olid abiks politsei­ ja piirivalveametile. Tallinnas oli selle meeskonna ülem Alfred. Õnneks kulges kõik rahumeelselt ning inimesed olid mõistvad.

SÕBRAD KOGU ELUKS

„Ma naudin Kaitseliidus olemist. Olen tänu Kaitseliidule kohanud üle Eesti inimesi, keda võin oma sõbraks nimetada. Veedame koos aega nii vormis kui väljaspool vormi,“ rõõmustas Alfred.

Üks Kaitseliidust leitud parimaid sõpru on Pirko Palu. „Elame rütmis, et kui tema Läänemaal satub Kaitseliidu tegevustega meedias pildile kaitseministri või peaministriga, siis mina samal ajal olen fotol kaitseväe juhataja või Kaitseliidu ülemaga. Sõbrad juba tögavad meid, et kumb on esimene. Kui üks on pildil, siis ei saa teine ju ka jätta tulemata,“ naeris Alfred.

Kaitseliit on õige koht, kui sellest on saanud elu kutse. „Tihtilugu olen tähele pannud, et kui raske õppenädalavahetus selja taga, siis paiknemisalalt tagasi sõites mõtled, kui ära see väsitas. Lahkformeerimiselt koju jõudnud, tsiviilriided seljas, lähen aga mõtetega ootama juba järgmist õppenädalavahetust. Üllatav, kui kiiresti saab hakata kamraadidega juba järgmist tegevust ootama. See ongi normaalsus, mis on normiks saanud,“ võttis Alfred kokku, miks on Kaitseliit tema elus nii tähtis.