HAKKAME KANGELASTEKSK

HAKKAME KANGELASTEKS

Kes meist ei tahaks olla kangelane? Ikka nagu tahaks, eks. Hävitada hunnikute viisi vaenlasi, visata kurgiga alla lennuk või vangistada vastaste ülemjuhataja. Pole paha, ega ju? Kangelase jaoks käkitegu! Aga kuidas saada kangelaseks? Ehk peaks alustama lahinguväljale minemisest? Või on laual veel võimalusi? Kes teab? Charlie Chaplin teab!

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Kui aastal 1918 väljendas Chaplin mõtet, et sõda oleme nüüd pidanud küll, teeme parem valmis ühe selleteemalise komöödiafilmi ja näitame rahvale, siis vaadati teda kui inimest, keda peab arstima. Kõvasti arstima. Soovitatavalt väga kinnises asutuses ja sellises toas, kus patsient endale viga teha ei saa, sest idee sõja üle naermisest paistis olevat miski, mis võis viia otseteed ühiskonnast eraldamisele. Parem sihukest teemat mitte sorkida ja üleüldse. Noh nii igaks juhuks, sest mine sa tea ... Chaplinil seevastu oli idee olemas ja tundus narr seda niisama raisku lasta. Nii tegi ta hoolimata mõnede isikute arvamusest, mida kõnealused ise väljendasid kui üldsuse oma, filmi „Õlale võtt!“.

Linateos algab, nagu paljud hilisemad, väljaõppelaagris. Peategelane Doughboy saab õpetust, kuidas istuda, astuda ja kõike muud, mida sõdur teadma peab. Järgneb saatmine rindele, kaevikusse. Kaevikus sõdimise ja elu­olu selgeks saanud, saadetakse Doughboy luurele. Maskeerununa puurondiks läheb Doughboy tegema kangelastegusid, mis tipnevad täiesti ootamatult keisri kinninabimisega.

Filmi vaatama asusin kerge skepsisega. Ses mõttes, et ... muidugi oli Chaplin sajand tagasi komöödiafilmi žanri kujundamisel üks nii­öelda võtmeisikuid, kuid sada aastat on pikk aeg, mille jooksul järeltulijad suudavad parimagi idee kohutavalt tüütuks ja nüriks leierdada. Niisiis, oli kerge kar­

tus, et tekib see va „seilasime, teame“ tunne. Aga vat ei tekkinud! Ka praegu, näinuna paljusid Chaplini järgijaid ja järeltulijaid filmikunstis, võin väita, et Charlie on siiski situatsioonikomöödia maailmameister. Ikka veel. Hilisematest ja vägagi headest meistritest ei ole keegi suutnud vanameistrit aukohalt minema nügida. Põhjusena ei ole mitte võimatu, et oleme filmikunsti arenedes täitsa ise tekitanud endale hulga reegleid ning püüame ilma igasuguse sunni ja vajaduseta päid kandiliseks hööveldada ja raamidesse mahtuda, samal ajal kui Chaplin tegi üsnagi seda, mida ise soovis.

Aga film ise on vanadusest hoolimata pagana hea! Jah, naljad on üles ehitatud peaasjalikult situatsioonikoomika peale, lisaks pigem teatrilist päritolu liialdusi, aga see töötab. Näiteks gabariitide vastandamine mõjub alati naljakalt – suur paks mees versus lühike kõhna kuju. Vaadake filmi, kui ei usu. Lisaks muidugi Chaplini loodud tegelaskuju – kokkusobimatute riideesemete, kümme numbrit suuremate jalavarjude ja lodevkohmaka olekuga tüüp – toimib igal pool ja igal ajal. Ka sadakond aastat hiljem. Ja kuigi see ei olnud päris nii plaanitud, istusin, vaatasin ja nautisin kuni lõpuni välja. Kõik 37 minutit.

Situatsioonikoomika, mida Chaplin usinalt kasutab, ei tähenda ainuüksi seda, et virutatakse jalaga ja selja tagant. Tõsi, filmis juhtub sedagi, kuid meistrina ei ole jäänud ta stsenaariumi kirjutades ühe võtte kammitsasse. Pruukimist leiab kõik, mida hiljemgi kasutatud. Alustades rividrillist, mis on sõjafilmide peaaegu et kohustuslik osa, ning lõpetades mürgiste gaaside ja teiste naljadega, mida ajateenistuse läbinud isikud une pealt võivad üles lugeda. Jah, siin filmis on stsenaarium olemas. Chaplin on ise mälestustes kirjutanud, et varasemal ajajärgul tehti filme, eriti komöödiaid, tihtilugu ilma stsenaariumita. Lihtsalt seati võttepaviljonis mingi stseen üles, kupatati näitlejad platsile ja põhimõtteliselt hakati vaatama, mis juhtub. „Õlale võtt!“ põhineb aga stsenaariumil. Lausimprovisatsiooni ajad olid juba läbi.

Et kõik nii kena ei tunduks – leidub mõningaid vajakajäämisi ja põhjust kriitikaks. Palun väga, dialoogid on ikka halastamatult lühikesed, sõna otseses mõttes olematud! Vahepeal visatakse ekraanile paar rida lugemist ja ongi kõik! Nojah, tegelikult see ongi tummfilm. Teiseks on pilt vägagi mustvalge. Tänapäeval on meil vähemalt päris mitu halli varjundit, aga siin … Ei midagi. Seesamune, et värvifilm oli veel leiutamata. Oh pagan.

Ka näitlejate ristkasutuses ei ole tegelikult midagi üllatavat. Võiks arvata, et filmistuudiol on ikka väga kuu lõpp ja näpud põhjas ja sellest põhjus sihukeseks säästuprojektiks, aga ei. Tol ajal polnud selles midagi imestamisväärset, filmis said mitte eriti peategelasi kehastanud näitlejad alalõpmata mitu väikest rollikest lisaks. Pihusolevas filmis torkab eriti silma üks tüse näitleja, keda on mõnuga ekspluateeritud ja niipea, kui stsenaariumis vajati paksu tegelast, tekitatud talle uus osatäitmine. Lisaks mängib filmis veel Charlie vend Syd. Tänapäeval kõlaks see nagu pesuehtne korruptsioon, mille eest miinimumprogrammi järgi keegi tühistataks. Vähemalt tühistataks, aga võibolla kaevataks soojenduseks kohtusse ja tühistataks siis.

Peamine tegelaskuju filmis on muidugi Chaplini loodud filmist filmi jalutav hulkur. Seekord siis sõjaväekohustuslasena. Midagi põhimõtteliselt uut ei lisandu, lihtsalt järjekordne episood. Natuke, veidike on peaosaline number kaks Doughboy sõber ja kaevikukaaslane. Moodustub tüüpiline naljameeste tandem, kellesarnaseid on hiljemgi ohtralt kasutatud. Ülejäänud meesisikud mängivad kõik mitmeid eri rolle, vahetavad kostüüme ja on rohkem või vähem kõrvalosatäitjad. Siia lisandub tegelaskuju, kes on hilisemate sõjafilmide vägagi kohustuslik element – muidugi üksainuke naistegelane!

Terve filmitäis mehi ja üksainus naine! Jah, sealt see algas ja kestab siiamaani filmist filmi ja pole näha, et keegi suvatseks kena traditsiooniga lõpparve teha.

Komöödiat on filmis kohe nii palju, et sõjakunsti tõetruule kujutamisele ruumi jäänud pole. Ega olnud see Chaplinil stsenaristi, režissööri ja tipuks veel peaosalisena mõtteski. Mõistlik on ju oma liistudele ehk siis koomikale truuks jääda, eksole. Eriti kui sõjapidamisest suurt midagi ei tea. Nii ei ole filmis ühtegi püssist suuremat sõjariista. Lisaks paistab ühes episoodis kasutatav kuulipilduja olevat vägagi puust makett. Ühtki pauku sellest ei tehta ning teatris levinud arvamust püssi lavale ilmumisest ja hiljem paukumisest tuleb võtta ülekantud tähenduses. Noh, sõjalises mõttes miskit, mis näeb väga kaeviku moodi välja, ikkagi näidatakse, aga see on ka kõik. Komöödia ennekõike.

Filmi ajaline formaat pani üsna kukalt kratsima. 37minutine lühifilm. Tundus, et kas jäi midagi ütlemata või tabas Chaplinit ideede puudus. Põhjalikum tudeerimine andis selgust – originaalsest ideest jäi alles tubli kolmandik. Algselt pidanuks film sisaldama ka esimest osa, kus Doughboy möllab kodus, ja sellele järgnema allesjäänud ehk sõjaosa. Lõppu planeeris Chaplin banketi, kus keisri kinni võtnud Doughboyd oleksid õnnitlenud liitlaste riigipead, kuid lõpptulemusse need osad ei jõudnud. Chaplin ise on selle kohta kirjutanud, et esimest osa ikkagi filmiti, kuid suur finaal jäi kogunisti filmimata. Alles jäi ja ekraanile jõudis vaid keskmine jupp. Hea seegi. Sest mingil hetkel olevat Chaplin ise tahtnud kogu töö prügikasti lennutada. Ja sellest oleks olnud pagana kahju.

„SHOULDER ARMS“

Osades: Charlie Chaplin, Edna Purviance, Sydney Chaplin

Lavastanud: Charlie Chaplin

37 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 9. Üks esimesi, kui mitte kõige esimene sõjateemaline komöödiafilm on väärtus omaette.

Teostus: 8. Väga oleks tahtnud näha välja jäänud osi.

Näitlejatööd kokku: 8. Head näitlejad. Mitte ainult Charlie üksi, teised ikka ka.

Lavastajale: 9. Vägagi nauditav tulemus, ka sajand hiljem.