FiLmiARvUSTUS
HAKKAme
KAnGeLASeKS! Kes meist ei tahaks olla kangelane? Ikka nagu tahaks, eks. Hävitada hunnikute viisi vaenlasi, visata kurgiga alla lennuk või vangistada vastaste ülemjuhataja. Pole paha, ega ju? Kangelase jaoks käkitegu! Aga kuidas saada kangelaseks? Ehk peaks alustama lahinguväljale minemisest? Või on laual veel võimalusi? Kes teab? Charlie Chaplin teab! Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor
K
ui aastal 1918 väljendas Chaplin mõtet, et sõda oleme nüüd pidanud küll, teeme parem valmis ühe selleteema lise komöödiafilmi ja näitame rahvale, siis vaadati teda kui inimest, keda peab arstima. Kõvasti arstima. Soovitatavalt väga kinnises asutuses ja sellises toas, kus patsient endale viga teha ei saa, sest idee sõja üle naermi sest paistis olevat miski, mis võis viia otseteed ühiskonnast eraldamisele. Parem sihukest teemat mitte sorkida ja üleüldse. Noh nii igaks juhuks, sest mine sa tea ... Chaplinil seevastu oli idee olemas ja tundus narr seda niisa ma raisku lasta. Nii tegi ta hoolimata mõnede isikute arvamusest, mida kõnealused ise väljendasid kui üldsuse oma, filmi „Õlale võtt!“. Linateos algab, nagu paljud hilisemad, väljaõppelaagris. Peategelane Dough boy saab õpetust, kuidas istuda, astuda ja kõike muud, mida sõdur teadma peab. Järgneb saatmine rindele, kae vikusse. Kaevikus sõdimise ja eluolu selgeks saanud, saadetakse Doughboy luurele. Maskeerununa puurondiks läheb Doughboy tegema kangelastegusid, mis tipnevad täiesti ootamatult keisri kinninabimisega. Filmi vaatama asusin kerge skepsisega. Ses mõttes, et ... muidugi oli Chaplin sajand tagasi komöödiafilmi žanri kujundamisel üks niiöelda võtme isikuid, kuid sada aastat on pikk aeg, mille jooksul järeltulijad suudavad parimagi idee kohutavalt tüütuks ja nüriks leierdada. Niisiis, oli kerge kar
80
8/2023
