10 minute read
ÜLEMVEEBEL PEETER LAND: VABATAHTLIK RIIGIKAITSJA ON PARIM, SEST MEID MOTIVEERIVAD ÜHISED VÄÄRTUSED
ÜLEMVEEBEL PEETER LAND: VABATAHTLIK RIIGIKAITSJA ON PARIM, SEST MEID MOTIVEERIVAD ÜHISED VÄÄRTUSED
Ajaloo esimene Kaitseliidu veebel ülemveebel Peeter Land andis tänavu 28. juulil oma ametiposti üle ülemveebel Andri Harkmannile ja siirdus reservi. Sestap on paslik vaadata tagasi tema teekonnale.
Tekst: major TANEL RÜTMAN, vabatahtlik autor
Maardu eesti „getos“ üles kasvanud, sõjajärgse Eesti esimese oma ajateenijana alustanud ja kokku 32 aastat tegevteenistuses olnud tänane Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna tegevliige Peeter Land annab ülevaate oma karjäärist ja teenistusest.
Peeter, sa oled pärit Eesti mõistes päris keerulisest piirkonnast?
„Kes kuidas vaatab, sündisin 1972. aastal Kallaveres, laiemale üldsusele tuntud rohkem ehk kui Maardu. Ja kogu mu lapse ja nooruspõlv seal ka möödus. Käisin kohalikus 9klassilises koolis ja pärast seda läksin 6. kutsekeskkooli, mis asus Koplis. Kallaverest Koplisse.“
Kas see Kallavere-Maardu-Kopli taust on ka kuidagi su kujunemisele mõju avaldanud?
„Raske öelda, aga vast ikka. Rahvuslikus mõttes olid eestlased seal ikka tugevas vähemuses, nagu tegelikult tänagi. Vast 20 protsenti oli meid Kallaveres toona. See oli ka koolis näha, meil oli põhikoolis segakool, kus kolme venekeelse paralleelklassi kõrval oli üks eestikeelne.
Igapäevases olmes pidi ikka vene keel suus olema, näiteks kui poest tahtsid kommi osta ja vene keeles seda küsida ei osanud, siis ka ei saanud. Nii et suhtluskeelena oli mul vene keel juba väga varakult selge. Samas, mu kodutänav Kallaveres Rajaniidu oli sisuliselt sajaprotsendiliselt eestikeelne ja meelne, omalaadne eesti geto. Meil oli seal oma plats – kogunesime, mängisime erinevaid pallimänge. Korvpall oli meil eestlaste seas ikkagi kõige populaarsem.
Koplis kutsekas käies oli põhimõtteliselt sama seis. Aga jah, keskkond oli selline, nagu ta oli – enda eest pidi seisma nii Kallaveres/Maardus kui ka hiljem Koplis. Konflikte rahvuste vahel oli pidevalt, ent tõsine nügimine tekkis alles perestroika ajal, võibolla 1987. aastast.“
Kuidas sa ajateenistusse sattusid?
„Olin üks esimesi ajateenijaid. 1991. aasta oktoobris loodi kaitsejõudude peastaap ja detsembris alul kaks rügementi: sisekaitse operatiivrügement (SOR) ja sisekaitse valverügement, kuhu võeti esimesed ajateenijad. Olin toona 18, kohe saamas 19, ja läksin sinna vabatahtlikult. Toona mul puudusid igasugused eelteadmised ja eelistused või ootused ajateenistusele. Aeg oli samas selline, kus arvasin, et kuidagi pean mina ka eesti asja ajama. Oli tunne, et peab tegema. Aga mis kindel: alustades teenistust SORis, ei kujutanud ma ette, et seon end 32 aastaks Eesti kaitseväega.“
Toonane ajateenistus oli ilmselt hoopis midagi muud kui tänane?
„Kaitsevägi alles tekkis, puudusid Eesti Vabariigi ohvitserid ja allohvitserid, kogu süsteem tuli alles rajada. Alustasin ajateenistust Koogil. Juhtivkoosseis oli toona veel veneaegne, rügemendiülem ja mõned asetäitjad olid eestlased, aga ülejäänud olid nõukaaegsed miilitsapataljoni võitlejad. SOR oli siis ikka veel veneaegse miilitsapolgu järeltulija.
Esimese hooga võeti ajateenistusse kahe rühma jagu võitlejaid, umbes kahe nädala pärast tuli rühmatäis juurde. Kui me Koogile jõudsime, kus asusid mingid suvebarakid, võttis meid vastu veel täielik nõukaaja sisustus – venekeelsed plakatid alles seintel. Kasarmus oli hall vine, hoone kütmata, ilm oli talviselt rõske. Esimene asi oli saada ruumidesse sooja ja kuna küttepuid ega midagi ei olnud, läksid esimeseks tuleroaks just needsamad plakatid. Nendega oli küll see häda, et nad olid niisked ega tahtnud väga põleda. Kolmandal päeval päästis meid ära ühe poisi isa, kes tõi Kuusalust meile kütteks palke. Siis läks hirmsaks puutegemiseks, kasarmusse sooja sisse saime vast alles kahe nädala pärast.
Alguses vorme ka ei antud, mingid miilitsamütsid ja joped küll tulid, aga esimesed hommikuvõimlemised olid igatahes erariietes. Sama teema oli söömise ja pesemisega, hommikuti käisime pesemas Jõelähtme jõe ääres paekivitüki peal kõõludes. Omaette väljakutse oli köögitoimkond, näiteks vett tõime naabrimehe kaevust kelguga, umbes nagu Vabadussõjas.
Samas täitsime juba ülesandeid, käisime praegust Sisekaitseakadeemia kompleksi Kase tänaval üle võtmas – saime tutikad, alles tehase konservandis Kalašnikovi automaadid kaliibriga 5,45. Siis saime ka esimese vormi – politsei helesinise jope ja mütsi. Esialgu oli plaan kompleks jõuga üle võtta, aga asi lõppes siiski perimeetri valvega – venelaste tööpatt oli siis seal veel sees. Meie ülesanne oli valvata, et territooriumi paljaks ei varastataks.
Kevadel 1992 kolisime Koogilt ära Rahumäele, seal olid ka venelased alles sees. Madistamist võõrväega oli omajagu. Ja nii me siis ajateenistuse lõpuni seal Rahumäel olimegi, vahepealse komandeeringuga IdaVirumaale. Alguses teatati meile ajateenistuse pikkuseks poolteist aastat, aga otsus aasta peale minna tuli juba 1992. aasta alguses.“
Su n-ö kaitseväeline karjäär algas juba ajateenistuses?
„Põhimõtteliselt jah: rühmaülemaks olid meil politseist pärit Nõukogude armee taustaga lihtsad inimesed. Huvitav aeg oli – leiutasime koos, kuidas asjad peaksid Eesti kaitseväes käima, uurisime 1938. aasta määrustikke jmt ja siis millalgi üsna pea küsis minu rühmaülem, kas ma ei tahaks saada rühmavanemaks. Mõtlesin, et miks mitte. Kui ma juba siin olen, võiks ju midagi rohkem teha kui autojuht olla.
Kui tulid uued ajateenijad 1992. aasta juunis, määrati mind juba õppekompanii kompaniiveebliks. Ega minul ja teistel tollel ajal palju teadmisi ei olnud, tegime, nagu õigeks arvasime. Õppekompanii tegevused toimusid näiteks kõik joostes.
Juuli lõpus paisati meid kõiki Narva (läheneva dessantnikute aastapäeva kartuses), läksime esimese kompanii kahe rühma ja õppekompanii kahe rühmaga. Elasime NarvaJõesuu piirivalve väljaõppekeskuses. Vanemad olijad ehk minu satsi omad käisid Narvas patrullimas, õppekompanii põhitegevus oli väljaõpe ning kiirreageerimisvalmidus.
Narvas oli meie ülesanne politsei toetamine avaliku korra tagamisel, peamiselt patrullid. Toonase prefekti sõnul umbes kaks nädalat pärast seda, kui olime seal tegutsenud, saabus esimene päev, kus kuritegevus Narvas oli null.
Aeg oli ikkagi ärev, oodati provokatsioone kohaliku viienda kolonni ja ka OMONi poolt. Meil olid Narva piiripunktide kaitsmiseks olemas ettevalmistatud positsioonid. Meil oli seal täiesti oma sõjaline missioon täita. Kokku olime seal umbes kuu aega. Põnev aeg oli, kehtestamisega oli alguses tükk tegemist. Alguses öeldi, et mis kuradi „jeesti armee“, läks mõni aeg mööda, siis olime juba „meie sõdurid“.
Detsembris sai mul ajateenistuse aeg täis, jäin mõneks kuuks SORi eriteenistuskompanii veebliks – siis me käisime Paldiskit vallutamas.
Aprillis 1993 läksin Kaitseväe tegevteenistusse – vabariigi valitsuse otsusega loodi Kaitseliidu peastaabi valvekompanii, nö Astangu valveüksus, kutsuti samuti kompaniiveebliks. Kuigi mul oli siis pakkumisi ka politseist, otsustasin siiski laiguliste kasuks, tundus kuidagi meelepärasem. Sealt mu Kaitseliidu karjäär algas. Sinna mahtus ka Kaitseliidu peastaabi Toompea 8 hoone venelastelt üle võtmine. See maja oli ikka täiesti kohutavas olukorras, venelased olid isegi jupi kivitreppi ära varastanud.
1994 käisin Rootsis allohvitseride kursustel ja pärast seda maandusin peastaabi operatiiv ja väljaõppeosakonnas. Kuni 1999. aasta augustini. See oli põnev aeg, midagi ei olnud, tegime ise eeskirju jmt. Benno Leesiku määramisega Kaitseliidu ülemaks määrati mind ülema käsundusohvitseriks. Formaalselt anti kaks nädalat mõtlemisaega, aga tegelikult mõtlemiseks aega ei antud, määrati ära ja kõik. Kaitseliidu ülema käsundusohvitseri ametis olin kuni 2017. aastani.“
Sa olid Kaitseliidu esimene veebel, 2017. aasta lõpust alates. Kuidas sellise ametikoha loomiseni jõuti?
„Tegelikult algas see protsess juba aastal 2008, mil hakkasime mõtlema, kuidas kujundada Kaitseliidu struktuuriüksuste veeblite ametikohti.
Algtõuke andis ikkagi Eesti liitumine NATOga ja lääne süsteemidega kohanemise vajadus. Toonaselt Kaitseliidu ülemalt kolonelleitnant
Raivo Lumistelt sain ma volituse allohvitseride süsteemi kujundamise eestvedamiseks Kaitseliidus. Sisuliselt istusin sel ajal juba kahel toolil, ühelt poolt ülema käsundusohvitser, teiselt poolt kui senior enlisted leader ehk kui Kaitseliidu vanem allohvitser, kandes Kaitseliidu allohvitseride esindaja funktsiooni.
Kuni 2017. aastani ehitasime seda süsteemi üles, enne kui loodi KL veebli ametikoht. Jõudsime ametisse nimetada kaks ringkonnaveeblit: Lääne ja Lõuna maakaitseringkonna oma. Võtsime eesmärgiks kuue juhtveebli ametikoha loomise: neli maakaitseringkonna veeblit + KL kooli veebel + KL veebel.
2014. aastal saime paika allohvitseride haridussüsteemi, neljaastmelise tasemekoolituse sõdurist ülemveeblini välja. Täna on see toimiv süsteem, ka ülemad pidid sellega kohanema ja nüüd on asi töötav ja arusaadav. Kaitseliidu kohta julgen öelda, et allohvitseride haridussüsteem on selgem ja arusaadavam kui ohvitseride oma. Eriti noored, äsja sõjakoolist tulnud ohvitserid peaksid esmalt nõu küsima oma rühmavanematelt ja kompaniiveeblitelt.“
Mis on Kaitseliidu veebli ametis kõige tähtsam?
„Raske üheselt öelda. Esmalt sa toetad Kaitseliidu ülemat tema tahte elluviimises otseste kontaktide kaudu isikkoosseisu seas. Väga oluline on väärtuste küsimus (kaitsetahe, traditsioonid), kui me sellega ei tegele, pole meil juuri. Personalivaldkond on väga tähtis, sellele läheb palju aega. Samas, kui sa inimestega ei tegele, pole sul lõpuks ka tulemusi. See, et mina omal ajal ajateenijana sattusin kompaniiveebli kohale, pole tegelikult õige. Nüüdsel ajal peaksid inimesed arenema läbi teenistuskogemuse ja koolituste, et vastava ametikoha tasemele tõusta. Kaitseliidu puhul on väga oluline selge koolitusmudel eeskätt Kaitseliidu kooli kaudu –kuidas me allohvitsere koolitame. Ka vabatahtlik peab aru saama, et tal on karjäärivõimalus. Kokkuvõttes, väljaõppe läbiviimisel peame ikkagi arvestama vabatahtlike soovidega nende ajakasutusele – peame tegema nii, nagu neile, mitte kaadrile kõige sobilikum on.“
Milline on hetkel sinu hinnangul Kaitseliidu allohvitserikaadri olukord?
„Jaoülemate ehk nooremallohvitseride väljaõppe koha pealt asi iseenesest toimib. Siin ootaks muidugi allüksustelt rohkem initsiatiivi oma inimeste esitamiseks koolitustele. Mingid igapäevased naginad käivad küll KL ja KV vahel, aga see on normaalne. Vabatahtlike reservvanemallohvitseride kursusel on mingeid võnkeid suhetes KVga, aga nende asjadega tegeletakse. Peamine on süsteemsus ja personalitöö.“
Sa pole tegevväelasena ametivahetust päris tõsiselt kaalunud. Mis on sinu näitel selle ameti juures kõige olulisem?
„Ajateenistusse asudes ei seadnud ma endale selles vallas mingeid sihte. Pidasin seda kohustuseks, mis tuleb lihtsalt täita. Siiski tekkis juba siis mingi tunne, et see on mu kutsumus. Saime 1992. aastal Narvas operatsioonile minnes 60 padrunit ja pidime sellega ülesande täitma. Täna oleks see mõeldamatu, esimesed küsimused oleksid, kes meid toetab, kus on minu toetusrelvad. Siis selliseid küsimusi ei olnud, tuli teha sellega, mis on. Tegevteenistuse algusaastatel me suurt palka ei saanud, peret endale lubada ei võinud. Väärtused olid kuskil mujal kui rahas. Täna on need asjad oluliselt teisiti.
Üsna retooriliselt olen küsinud endalt, kas ma töötan või teenin Kaitseliidus. Teenistuses olles teenin ma kodumaad – Eesti Vabariiki. Ja riik, see on rahvas. Kui ei ole rahvast, siis ei ole ka riiki. Seega teenin ma oma rahvast.“
Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna tegevliikmena aastast 1993 oled sa tihedalt olnud seotud ka vabatahtlikega. Mis on Kaitseliidu tugevus?
„Kaitseliit formeerus Esimese maailmasõja käigus eesmärgiga kaitsta eesti kogukondi ning kaitsta rahvast marodööritsemise eest. See idee ei saa kaduda! Vabatahtlik riigikaitsja on parim, sest tema väärtused on meie ühised väärtused. Kas väärtused ja oskused on vabatahtlikul tasakaalus? Ei pruugi olla, oskusi on võimalik arendada, ent ilma väärtusteta ei ole tahet. Kaitseliidu väljaõppetsükkel on pikk, sest õpe toimub vabatahtliku vabast ajast, näiteks nädalavahetustel.
See ei tähenda kvaliteedi erinevust võrreldes tegevväelasega. Ühel hetkel me läheme mööda.“
Oma ameti üleandmistseremoonial tänasid korduvalt oma peret ja koduseid, tänu kellele ja kellelt krediiti saanuna on sul õnnestunud sellist märkimisväärset karjääri teha. Kas täna tegeled peamiselt aastate jooksul kogunenud intresside maksmisega või jagub aega ka Kaitseliidule?
„Jah, see oli nüüd hea küsimus. Loomulikult püüan tagasi teha seda, mis on jäänud tegemata. Kvaliteetaega tagasi ei tõmba, katuse saab ju parandatud ja puud ka lõhutud. Jätkuvalt tahan tänada oma kodakondseid selle mõistmise ja kannatlikkuse eest. Samuti tahaks tänada kõiki peresid, kes annavad võimaluse pereliikmel osaleda riigikaitses. Tulles küsimuse juurde, siis leian ka vabatahtlikuna aega, et panustada riigikaitsesse ja Kaitseliidu arengusse.“
Sa oled olnud Kaitseliiduga 30 aastat. Väga ligidal Kaitseliidu tipptaseme juhtimisele alates kindral Kerdist kuni kindral Ühtegini välja. Millal on oodata mälestusi sellest pöörasest teekonnast?
„Igal asjal oma aeg. Hetkel ei ole see aeg veel käes.
Kuid Eesti eest surmani!“
