SEITSE MUUSEUMI ÜHE HOOBGA. ESIMENE VAATUS - POZNANI TSITADELL

SEITSE MUUSEUMI ÜHE HOOBGA. ESIMENE VAATUS - POZNANI TSITADELL

Olles Suur-Poola ajaloolise maakonna keskuses ja Poola kuningriigi esimeses pealinnas Poznańis, võib sõjaajaloohuviline lüüa seitse ühe hoobiga. Nimelt on seal seitse sõjaajaloo muuseumi, mis on ühe Tallinna-suuruse linna kohta ebatavaline.

Tekst: ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline

Muuseumid ei ole õnneks väga suured ning on tänu sellele täiesti hoomatavad. Kuid ühe päevaga ei saa siiski hästi hakkama. Aga alustame algusest. Käesoleva loo keskmes on Poznańi tsitadell ja kaks sealset sõjamuuseumi.

TSITADELL

Pärast Poola mitmeid jagamisi XVIII–XIX sajandil sai Poseni suurhertsogkonnast, mida poolakad nimetavad Suur­Poolaks (Wielkopolska), Preisimaa, hiljem Saksamaa osa. Tollase nimega Poseni linn muutus piirilinnaks, sest asus umbes 60 kilomeetri kaugusel Vene impeeriumi piirist.

Otsus rajada kindlustus sündis strateegilise asukoha tõttu. Posen oli Wartha (Warta) ja Netze (Noteći) jõgede kallastel asuv suurim linn, samuti maanteede sõlmpunkt, mis ühendas Lääne­Preisimaad Sileesiaga ja Berliini Varssaviga. Poseni kindlustused pidid kaitsma Preisimaad Venemaa võimaliku rünnaku eest. Seetõttu otsustasid Preisi võimud rajada võimsa linnakindlustuse, mille nimetasid Festung Poseniks. Selle peakindlustuse igapäevane nimetus on tänapäeval lihtsalt tsitadell, kuid ametlik nimi on Fort Winiary.

Ehitise pindala on ligikaudu 100 hektarit, nimi aga pärineb viinamarjaistandustelt, mille asemele kindlus rajati. Selle rajamisele ette jäänud kahe küla elanikkond asustati ümber ilma mingeid läbirääkimisi pidamata.

Kindlustuse rajamist alustati 1828. aastal ja ehitus kestis 1842. aastani. Tsitadell kõrgus linna kohal ning tagas kontrolli kogu piirkonna üle. Poseni kindlus oli oma funktsionaalsete, kunstiliste ja tehniliste aspektide poolest üks suurimaid ja silmapaistvamaid militaararhitektuuri teoseid Euroopas. Suuruselt oli Fort Winiary Euroopas kolmandal kohal ja suurtükiväekindlustusena Euroopa suurim. Tegemist oli esimese hulknurkse kindlustusega, milliseid hiljem hakati kutsuma uueks Preisi süsteemiks. Kindluse kavandas Preisi kindlustuste peainspektor ja pioneerikorpuse ülem jalaväekindral Johann Leopold Ludwig Brese, kes oli osalenud mitmete Preisimaa kindlustuste rajamisel ning võtnud kasutusele hulknurksete kindlustuste põhimõtted. Fort Winiary kindlustuste rajamise eest tõsteti ta aadliseisusesse ja ta sai liignime von Brese-Winiary. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV nimetas isegi kolm kindluse peamist bastioni tema eesnimede järgi.

Kindluse keskosa, niinimetatud Kernwerk (ei ole tänaseks säilinud) koosnes kolmekorruselistest keldritega kasarmutest, mille tagaosas oli kaks suurtükitekkidega vaatetorni. Kõigil hoonetel olid telliskiviseinad paksusega 1,3–1,8 meetrit. Keskossa pääses kahe silla kaudu – üle suurtükiväe peasilla ja jalaväesilla. Lõunast kaitsesid reduuti kaks lüüsi, mis olid võimelised paisutama vett ja looma kindluse äärealadele veetakistuse. Kogu kindlust ümbritses muldvall. Väliskaitseliini pikkus oli 3 km. Tsitadelli ümbritses 6–32 m laiune ja umbes 7 m sügavune kuiv vallikraav.

Kindlustuse rajamine mõjutas ka linna, eriti selle tänavavõrgustiku arengut, mistõttu säilinud rajatised on vaadeldavad seniajani. Kaitse eesmärkidel rajati linna erinevatest puuja põõsaliikidest kaitserajatised, mis rünnaku korral pidid olema vaenlase vägedele lisatakistuseks. Erinevalt enamikust linnasisestest kindlustustest ei lammutatud Fort Winiaryt kahekümnenda sajandi alguses. Kuni Esimese maailmasõja alguseni moderniseeriti kindlustust mitmel korral – lisati 21 mm kahuripositsioonid, rajati suurtükilabor, mis on säilinud tänaseni, ja püstitati raadiojaam.

SÕJAVÄELINN

Loomulikult vajas 1842. aastal valminud kindlustus pidevalt ka teisi uuendusi, lähtudes relvastuse ja taktika arengust. Ehitusel kasutati pärast ülestõusude mahasurumist Saksa võimude poolt vangistatud Poola vandenõulasi ning sõjavange Saksamaa võidukatest sõdadest Taani, Austria ja Prantsusmaaga XIX sajandi keskpaigas. Kiire tehnoloogiline areng sõjakunstis XIX sajandi teisel poolel aitas kaasa tsitadelli tähtsuse vähenemisele. Selle tulemusena rajati aastatel 1876–1890 Poseni eeslinnadesse uus ring väliskindlusi, mis võtsid tsitadelli rolli üle.

Sellega oli linn muutunud garnisonilinnaks. Poseni tänavad olid alati sõdureid täis ja kindlustused said linnamaastiku osaks. Posenis asus Preisi 5. armeekorpuse staap, eeslinna (Ławica) rajati sõjaväelennuväli Zeppelinwiese, linnast 20 km kaugusel asus suur väljaõppekeskus Warthelager (Biedrusko). Pärast valmimist paigutati tsitadelli garnison, mis koosnes kolmest pataljonist. Esimese maailmasõja ajal ei mänginud Winiary kindlus sõjategevuses mitte mingit rolli. Sõja lõpuks oli tsitadelli isikkoosseisus ligikaudu 800 sõdurit, kelle hulgas oli umbes 50 poolakat.

Saksamaa võimudel, erinevalt Austria­Ungarist ja Venemaast, ei olnud kommet moodustada Esimese maailmasõja eel ja ajal üksusi, mis oleksid koosnenud impeeriumi aladel elavatest rahvusvähemustest, sest nende truudust Saksa keisrile ei saanud usaldada. Õigusega, sest ka Poznańi 1918. aasta ülestõus sai alguse Saksa keiserliku armee poolakatest sõjaväelastest. Tsitadell läks aastavahetusel rahumeelselt ülestõusnud poolakate valdusesse, sest sinna toodi poolakatest koosnev kompanii. Seejuures mängis Suur­Poolas toimunud

ülestõusu kordaminekus suurt rolli raadiojaam, mille kaudu kontrolliti Poznańi ja Berliini vahelist sidet ning koos sellega ka sakslaste teabevahetust, mis võimaldas iseseisvuslastel Varssavi ja teiste Euroopa pealinnadega otse ühendust võtta. Hiljem, 1927. aastal rajati selle baasil Poola üks esimesi tsiviilraadiojaamu.

Tsitadellis formeeriti Suur­Poola esimesed relvastatud üksused ­ I laskurrügement ning I ja II telegraafipataljon. Kahe maailmasõja vahel oli tsitadell koduks paljudele Poola toetusüksustele – side­, meditsiinija raudteeüksustele. Seal asus ka Poola armee peastaabi üheteistkümnes signaalluurejaam, mis tegeles Saksamaa­suunalise raadioluurega. Tsitadell on Poola sidevägede sünnikodu, mille valdkondade hulka kuulus ka krüptograafia. Seal toimusid Poznańi ülikooli matemaatikatudengite krüptograafiakursused, mille lõpetajad leidsid võtme Enigma dekrüptimiseks.

II maailmasõja alguses kulus Wehrmachtil 10 päeva, et hõivata Poznań. Tsitadell leidis taaskasutust – seekord laagrina Poola sõjavangidele, hiljem ka brittidele ja venelastele. Vallikraavi kasutati aga relvatehase eksperimentaalse lasketiiruna.

Tsitadelli sõjaline tähtsus suurenes ootamatult aastatel 1944–1945, sest Wehrmachti kaitsekontseptsiooni ilmus 1943. aastal uus lööklause „Fester Platz“ (vana­saksa k ’kindlus’). Pärast seda, kui Saksamaa oli vaenlaste pealetungi tõttu sunnitud taganema, kasutati kindlusi vastumeetmena.

Kindlusteks määrati kohad, mida Wehrmacht pidi taganemise ajal eriti visalt kaitsma nende operatiivse tähtsuse tõttu transpordisõlmedena ja mida ei tohtinud vaenlase üleoleku korral hüljata ka siis, kui see võis kaasa tuua ümberpiiramise. Poliitilistel ja propagandapõhjustel oli vaja enda käes hoida ka suuremaid, maailmas hästi tuntud linnu, isegi kui see läks vastuollu sõjalise loogikaga, sest tegemist oli riiklike prestiižiobjektidega. 1944. aasta märtsis kasutusele võetud kontseptsioon aga ei töötanud ja põhjustas suuremaid kaotusi kui korrapärased taganemised.

Kuna Posen vastas nendele tingimustele nii operatiivtähtsuselt kui ka prestiižilt, muutus linn Festung Poseniks, mida juhiti tsitadellis asuvast staabist, kus asus mitmetuhandelise Saksa kontingendi peamine vastupanupunkt. Lahing linna pärast kestis praktiliselt kuu aega. Alles pärast viiepäevast tormijooksu suudeti 23. veebruaril 1945, Punaarmee aastapäeval, sakslased tsitadellis alistuma sundida. Festung Poseni ülem kindralmajor Ernst Gonell ei elanud seda häbi üle. Ta laotas enne alla andmist komandopunkti põrandale haakristilipu, heitis sellele ning sooritas enesetapu. Samal päeval autasustati teda ülesnäidatud kangelaslikkuse eest Rüütliristiga.

XIX sajandil rajatud kindlustus oli niivõrd tugevalt ehitatud, et lahingutes hävis osaliselt vaid kasarmuruumidega reduut, muud osad säilisid peaaegu tervena. Sellega lõppes Poznańi tsitadellis toimunud ainuke lahing.

Sõjajärgsetel aastatel viidi sõjakurjategijate hukkamised Poolas läbi avalikult. Viimane selline saadeti tsitadelli nõlvadel täide 21. juulil 1946, kui seal Poola ülemkohtu otsusega poodi Warthelandi gauleiter Artur Greiser. Tegemist oli viimase Natsionaalsotsialistliku Partei Poseni piirkonna juhiga, kes põgenes jaanuaris 1945 punavägede eest Festung Posenist ning jättis kindluse, garnisoni ja linnarahva saatuse hooleks. Joseph Goebbels ja Martin Bormann pidasid tema põgenemist argpükslikuks ning nõudsid tema karistamist, kuid sõja viimaste kuude segaduses seda ei juhtunud. Pärast vangilangemist anti ta Poola võimudele välja. Huvitava faktina saab välja tuua, et paavst Pius XII pöördus Poola valitsuse poole, et talle surmanuhtlust ei määrataks, kuid sellest polnud kasu.

Pärast Teise maailmasõja lõppu otsustasid linnavõimud kindluse kui Saksa ülemvõimu sümboli lammutada. See leidis aset aastatel 1950–1958, tsitadellis kasutatud kvaliteetsed telliskivid läks sõjas hävinud Poznańi ja Varssavi vanalinnade taastamiseks. 1962. aastal aga toimus seisukoha 180kraadine muutus ja militaararhitektuuri alles jäänud osa kanti riiklikku ajaloomälestiste registrisse. Aastatel 1963–1970 puhastati tsitadell kaitserajatiste varemetest ja muudeti Poola­Nõukogude Relvavendluse ja Sõpruse pargiks, millest on tänapäeval saanud lihtsalt tsitadelli park. Omaette vaatamisväärsusteks on tsitadellis mitmesugused kalmistud, mis esindavad erinevaid kultuuriruume – Briti, Saksa, Vene ja Poola ning katoliku ja õigeusku.

POZNAŃI ARMEE MUUSEUM

Muuseum asub Poznańi tsitadelli kasematikoridoris, mida nimetatakse väikeseks lüüsiks ning mis on kindlustuse vanimaid osi. Maailmasõdade vahelisel perioodil paiknesid tsitadellis Poola armee üksused. Vahetult enne Teise maailmasõja algust 1939. aastal moodustati kindralmajor Tadeusz Kutrzeba juhitav „Poznańi armee“, mille osaks said ka Poznańi garnisoni üksused. See oli üks seitsmest Poola armeest, mille eesmärk oli kaitsta riigi piire agressiooni eest. Kindralmajor Tadeusz Kutrzeba oli seotud ka Eestiga, Vabadussõja­aegse koostöö eest autasustati teda 1925. aastal Vabadusristi I liigi 2. järguga ning 1932. aastal Kotkaristi II klassi teenetemärgiga panuse eest Eesti ohvitseride väljaõppesse Poola sõjakoolides.

Lüüsi sisenedes haaravad pilku selle kuuliaukudest puretud seinad, mida kaunistavad kõigi ehk neljateistkümne „Poznańi armee“ üksuse ja formatsiooni mälestustahvlid.

1982 avati kasematikoridoris Poznańi armeemuuseumi püsinäitus. Muuseumi eesmärgiks on jäädvustada igapäevaelu ja teenistust Wielkopolska piirkonna garnisonides kahe maailmasõja vahel, ekspositsioonis on fotosid, relvi, vormirõivaid. Vägagi huvitav on 1932. aastast pärit Poznańi suureformaadiline kaart, millel on märgitud linnas asunud sõjaväeüksused. Nende arvukus näitab, et tegemist oli tähtsa garnisonilinnaga.

Muuseumi püsinäituse motoks on 7. Wielkopolska laskurpolgu ohvitseri, tollase kapteni Zbigniew Szacherski mälestusteraamatu pealkiri „Vandele truu“. See annab ülevaate „Poznańi armee“ lahinguteest läänerindel, mis kulmineerus suurima ja ohvriterohkema Bzura jõe lahinguga 1939. aasta septembris, mille käigus sai ka autor raskelt haavata. Olgugi et poolakad kaotasid lahingu, mängis see olulist positiivset poliitilist ja moraalset rolli ka vastupanuvõitluse hilisemas faasis. Sellest lahingust jutustav väljapanek on keskendunud hilisematele väljakaevamistele lahinguväljal. Eriti tähelepanuväärne on Bzura jõe lahingupaigast leitud esemete ekspositsioon, need kohati väikesed esemed – kuulid ja mürskude killud, vormirõivaste jäänused, täägid, toidunõud ja muud esemed tekitavad vaatajais emotsioone ja manavad silme ette pildi lahingust. Neid traagilisi kaotuse ja hiilguse hetki näeb ajakirjanduse, dokumentide, kaartide, aga ka varustuse ja sõdurivormide kaudu. Kahjuks on „Poznańi armee“ lahingutest Brochówi, Sochaczewi ja Wólka Węglowa all säilinud vähe fotosid, erandiks on Saksa sõjakorrespondentide propagandafotod, mis kujutavad neid lahinguid teisest rakursist.

Üks huvitavamaid eksponaate on prantsuse litsentsi alusel Poolas Pruszkówis Ameerika Poola Mehaanika Assotsiatsiooni tehases toodetud 81 mm miinipilduja wz.1931 StockesBrandt, mille laskekiirus oli kuni 20 lasku minutis. Neid toodeti kokku umbes 900 tükki. Lisaks esindavad Poola relvatööstust automaatpüstol wz. 1935 Vis, mida peetakse nii käsitsemise kui ka kvaliteedi poolest üheks parimaks Teise maailmasõja automaatpüstoliks. Kokku toodeti neid Poola sõjaväe jaoks 46 000 ja Saksa okupatsioonivõimude tarbeks veel üle 300 000 eksemplari. Ekspositsioonis on ka tankitõrjepüss wz. 1935 Ur, mis võeti Poola armees kasutusele vahetult enne sõda Hitleri Saksamaaga, relv läbistas kõikide tollaste Saksa tankide soomuse. Kustumatu mulje jätab aga komplekteeritud varustus militaarjalgrattal, arvan, et enam ergonoomilisemalt ei suudetaks seda teha ka tänapäeval.

RELVASTUSE MUUSEUM

Muuseum asub samuti tsitadellis ning on asutatud möödunud sajandi kuuekümnendatel endise suurtükiväe laskemoonalabori ruumidesse (Spezial­Kriegs­Laboratorium). Hoone on 1880. aastal ehitanud Prantsuse sõjavangid, kes langesid vangi aastail 1870–1871 peetud Saksa Prantsuse sõja käigus.

Muuseum on kandnud poliitilisest olukorrast sõltuvalt Poznańi linna vabastamise muuseumi, Poznańi tsitadelli muuseumi ja relvastuse muuseumi nime. Tänapäeval on võimalik muuseumis vaadata sõjakroonika kaadreid Poznańi lahingutest.

Ekspositsiooni raskuspunktiks on esemed, millest enamik on seotud Poznańi tsitadelliga selle sünnist tänapäevani. Nende hulgas on käsirelvad, vormielemendid, fotod ja muud militaaresemed erinevatest aegadest ja riikidest. Sealhulgas mälestusesemed eri rahvustest sõduritest ja sõjavangidest, kes ajaloo jooksul kindluses on viibinud. Kollektsiooni oluliseks osaks on tsitadelli rajatiste fotod ja mälestusesemed. Muuseumis on esinduslik käsirelvade kollektsioon. Selle naelaks võib pidada vintpüssi, mis on varustatud periskoobiga, et tulistaja saaks olla varjul kaevikus.

Muuseumi välialal on suur sõjatehnika kollektsioon. Esindatud on tankid, autod, lennukid, helikopterid, muljetavaldav kogu haubitsaid ja suurtükke, mida on enamikul juhtudel kasutanud Poola armee. Seetõttu näeme seal ka enamasti Nõukogude Liidus toodetud rasketehnikat, mille hulgas on palju 1950. aastate rariteete. Üks väärtuslikumaid eksponaate on 1944. aastast pärit Nõukogude raketiheitjasüsteem BM­13­16 „Katjuuša“ USA veoauto Studebaker US­6 šassiil. Ekspositsioonis on ainus Poolas ja Euroopas säilinud varajase, moderniseerimata sihikuga lahingukonfiguratsioonis kanderakett. Samuti on olemas Wehrmachti ühe sõduri betoonpunker, mida kasutati valvepostil kaitseks kildude eest.

Muuseum korraldab ka ajaloolisi taaslavastusi „Poznańi lahing 1945“, mille käigus muutuvad muuseumi rasketehnika ja käsirelvad staatilisest väljapanekust elavaks. Nendega liituvad ka teiste muuseumi kogudest (nt Poznańis asuvast soomusrelvade muuseumist) või erakogudest pärit relvastus, tehnika ja sõidukid.