ÜKS LUGU MINU ELUST, ÜKS LUGU MEIE KÕIGI ELUST

„Vanamees päris minu eluolu kohta ja tundis huvi teistegi väljasaadetute vastu. /.../ Ütlesin talle: „praegu on alles sügis. Ma ei kujuta ette, kuidas me talvel elama hakkame, kui õues on pakane.“

ÜKS LUGU MINU ELUST, ÜKS LUGU MEIE KÕIGI ELUST

Reny Klas-Glass kirjutas oma mälestused „Üks lugu minu elust“ 1941. aasta juuniküüditamisest ning küüditatute ellujäämisest ja suremisest ehk igapäevaelust Siberis. Juuniküüditatute mälestusi ülemäära palju trükis avaldatud pole, sest nende ellujäämisprotsent võrreldes 1949. aasta märtsis küüditatutega oli kõvasti madalam. Seda olulisem on ka käesolev raamat.

Tekst: MARTIN ANDRELLER , ajaloolane

Hoolimata kõigest kogetust ja läbielatust ei kaota autor oma mõtetes kunagi lootust või õigemini ei käsitle ta seda nii, kuigi raskusi oli sel teekonnal meeletult. Loomulikult on mälestusteraamatusse mahtunud ainult vähene kõikidest nendest aastatest ja sündmustest ning tegemist ei ole päeva kaupa avaldatud päevikuga. Küll aga võib öelda, et raamat on hästi, isegi väga hästi kirjutatud. Lugeda ja kirjutaja mõtteid jälgida on lihtne, kuid mõtted ja tunded, mis lugejal tekkida võivad ... pole seda mitte.

Kuigi pealkirja järgi on tegu ühe looga autori elust, käsitleb see terve Eesti (ja mitte ainult!) saatust Nõukogude repressiivsüsteemi hammasrataste vahel. Selle raamatu sisu, selles leiduvaid hetki, lootusetust, lootust, hirmu, õudu ja surma saab laiendada kõikidesse riikidesse ja kõikidele rahvastele, kelle saatuseks oli langeda Nõukogude võimu meelevalda. Pean nentima, et päris viimasel mõnekümnel lehel tekkis mul soov see raamat käest ära panna ja mitte lõpuni lugeda. Olen oma elu jooksul lugenud väga palju päevikuid ja teisi sarnased raamatuid või mälestusi kuulanud. Ainsamad ilusad asjad nendes on tavaliselt inimeste kokkuhoidmine ja selle õuduse lõpp. Moel või teisel.

„Inimesed surid nagu kärbsed! Lahkunute hulgas oli ka kurnatusse surnud nõdrameelne naine, kes kord oli Gabyt süles hoidnud ja kamminud. Suri palju Ukrainast pärit väljasaadetuid, kes olid olnud igasuguse ilmaga ülirasketes tingimustes metsatööl. Eriti kahju oli mul sellest noorest ukrainlasest, kellega ma töötasin metsas koos ja kes oli mind õpetanud saagi õigesti käes hoidma. Ta nõrkes ja suri öösel. Tema surnukeha viidi välja koidikul, just siis, kui me tööle läksime. Meie barakist oleks nagu surnukuur saanud.“

Siiski tuleks seda raamatut lugeda ja kasvõi sundida end lõpuni lugema ning mõtlema meie tänase elu peale. Mõelda, mis sel viga on. Mida ja kuidas MEIE saame teha, et selline sisseharjunud käitumismuster ja Siberi rongid meie õuel uuesti ei seisataks. Vahest ongi õige aeg ses osas mälu värskendada ja tutvuda raamatu vahendusel päris turvaliselt mentaliteediga, mis meie esivanemaid aasta(kümne)teks Siberi avarustesse surema saatis.

Inimeseks jäädes ja ilmselt õnne omades on võimalik raskustest läbi tulla. Küllap on alati, kõige raskemateski olukordades killuke inimlikkust ja lahkust, mis aitab meil püsima jääda. Seda tuleb lihtsalt hoida.

„Ühel päeval olin ma üksi kodus, kui keegi uksele koputas. Ma avasin ukse ja tuppa astus kerjus riidest kotiga. Ma ütlesin talle: „Meil pole endilgi midagi, oleme küüditatud.“ Seepeale avas kerjus oma riidest koti ja andis mulle tüki leiba – seda ei unusta ma iial.“

„ÜKS LUGU MINU ELUST. AUTOBIOGRAAFILINE MEENUTUS STALINI AJASTUST“

Reny Klas-Glass

181 lehekülge

Nornberg

Raamatut saab lugeda interneti vahendusel: https://mnemosyne. ee/wp-content/uploads/2023/03/ Uks-lugu-minu-elust-2023-EST.pdf