MEDITSIINITEENISTUS - VÄELIIK VÕI VÕÕRLIIK

MEDITSIINITEENISTUS - VÄELIIK VÕI VÕÕRLIIK

Tänu õppekogunemisele Ussisõnad sai Kaitseliit esmakordselt võimaluse tõeliselt proovile panna olemasolev meditsiiniteenistus – teenistus, mis on kui hõre ämblikuvõrk Eestit katva turvavaiba kohal.

Tekst: nooremveebel KRISTJAN LAUBHOLTS, Viru maleva vabatahtlik meditsiinipealik

See on võrk, mida palgalised tervishoiutöötajad proovivad hoida kokku langemast ning mida mööda liiguvad meie vabatahtlikud meedikud, et ülesanded saaksid täidetud. Sama suur, kui on Eesti, on ka see võrk ning paratamatult tekivad selles augud.

Oleme elanud teadmises, et need lüngad saavad parandatud koostöös Kaitseväega ning julgen öelda, et Ussisõnad oli esimene õppus, mis näitas ära, mida ja mil määral me päriselt suudame parandada. Olles seotud Kirde maakaitseringkonna vastutusalaga, tuginen analüüsil põhiliselt just sealsetele õppustele ja sealt saadud kogemustele.

MEEDIK-VÄLIKOKK?

Kaitseliidu meditsiiniteemad on liikunud pidevalt ülesmäge – vabatahtlike väljaõpe on muutunud paremaks. Väljaõppevahendeid tuleb juurde ning leidub rohkem inimesi, kes julgevad võtta vastutuse teise inimese elu üle, suunduda õppima meditsiiniga seotud erialadele.

Alati aga ei ole selle positiivse arengu lõpptulemus see, mida loogiliseks peame. Ussisõnad näitasid ära, et meie vabatahtlikud meedikud on ka muudes tegevustes suured aktivistid ning neid soovitakse rakendada paljudes valdkondades.

Tänu sellele, et teised valdkonnad on kaetud palgaliste instruktoritega, värvati enamik jaosanitare ja parameedikuid juba enne meditsiini planeerimist rühmainstruktoriteks, formeerimisse, välikööki jne. On arusaadav, et sõjaolukorras on nad ikka oma üksuste juures, aga praegu, rahuajal on meditsiini ressursi kasutamisel ja jaotumisel tekkinud kahjuks olukord, kus kõik muu on prioriteetsem kui reaalmeditsiini tagamine.

SÕJAKS VALMIS. AGA RAHUKS?

Sõduri varustus ja relvastus uueneb pidevalt, nii on uuenemas ka meie meditsiinivahendid. Tore on näha, et meditsiinikomplektid käivad ajaga kaasas – vanad süsteemid asendatakse uutega ning aeguvate kuluvahendite asemele on võtta värsked.

Aga järjekordselt on see kõik mõeldud sõjaaja varustuse hulka ning rahuajal toimuvat väljaõpet toetab see minimaalselt.

Igale reservväelasele väljastati MK­1 sisu ning sellega formeerimisel väljastatud meditsiinivahendite jagamine piirdus. Reservväelastele ei väljastatud jagudele MK­2sid ega rühmadele MK­3sid, mille vahenditega oleksid üksused saanud ise väiksemate sidumistega hakkama.

Kogu Kirde maakaitseringkonna Ussisõnade osaliste jaoks oleks see tähendanud, et lisaks ligi 2000 MK­1le väljastatakse ka üle 150 MK­2 ja üle 50 MK­3. Minu vaatest tähendab see aga seda, et aeg on liikuda sõjaajavarustusest üle ka rahuajavarustusele, kus on arvestatud nende asjadega, mis juhtuvad õppustel üleüldiselt iga päev ning eriti sellistel õppekogunemistel, mida Ussisõnade raames kogesime. Miks mitte luua standardkomplektid, kus üksuse suuruse järgi on määratletud igapäevased vahendid – plaastrid, sidemed, valuvaigistid, kreemid jne. Nõnda tehakse ka paljudel teistel erialadel.

PLAASTRI ASEMEL RÕHKSIDE

Kui keegi mõtleb ainult sellele, et see on suur kulu, siis minu kui tervishoiutöötaja ning loodetavasti paljude teiste inimeste silmis ei ole olemas midagi väärtuslikumat kui meie tervis ja inimeste elu.

Ehtne näide Ussisõnadelt – reservväelased lõikasid endale noaga näppu ning maastikul olles kasutasid verejooksu peatamiseks kohe neile väljastatud MK­1s olevat rõhksidet. Neid olukordi oli mitmeid ning väikeste vigastuste peale oli vahendite kulu vähemalt üle 100 euro. Oleks aga igale võitlejale olnud väljastatud tavaline sidemerull, oleks see kulu olnud umbes 6 eurot.

Lihtsaid vahendeid kulus Ussisõnadel sellistes kogustes, mida pole varem pole nähtud ühelgi Kaitseliidu õppusel. Bootcamp’i lõpuks olin jooksvalt väljastanud üksustele umbes 9000 plaastrit, 600 rullplaastrit, 4000 haavatampooni, 600 sidet, suurtes kogustes talki, kreeme ning erinevaid käsimüügiravimeid – vahendeid, mida Kirde maakaitseringkonnal ei olnud kuskil laos üle ega ootel. Need tuli kokku ajada, kasutades oma väljaõppevarusid, tutvusi erinevates asutustes ja Kaitseväes, sest Kaitseväe keskapteegist ametlikult antud vahendid ei suuda reaalselt tagada õppusel tekkivat vajadust.

ET OSKUSED SÄILIKSID

Mida andsid Ussisõnad meile meditsiini mõttes juurde? Saime juurde tuhandeid võitlejaid, kes oskavad kasutada oma MK­1 sisu ning omavad algteadmisi TCCC­s ehk taktikalise lahingukannatanu käsitlemisel.

Enamikule õppusel osalenutest olid Ussisõnade jooksul lisandunud lahingumeditsiini teadmised mahukamad ning kõrgemal tasemel kui senises teenistuses omandatu.

Õppusel leidusid mõned reservistid, kes olid eelnevalt omandanud parameediku kutse ning näitasid üles huvi kanda ise oma üksuse eest hoolt. Varem rühma tasemel võitlejad tegelesid sisuliselt kogu pataljoni logistikaga, et kõik üksused saaksid vahenditega tagatud.

Viru malev on suutnud koostöös Rakvere haiglaga luua väga hea praktikabaasi erakorralise meditsiini osakonnas, kus malevaga seotud meedikud saavad omandatud teadmisi rakendada ning säilitada ka pärast kutse omandamist. Järjekordne mõttekoht, kuidas saab hästi toimivaid süsteeme rakendada ühiskonnas laiemalt, et võitlejatel säiliksid oskused ning teadmised rahuajal ja nad oleksid valmis tegutsema sõjaajal.

Loodan siiralt, et Ussisõnade jooksul kogetud reaalsust ei pühita vaiba alla ning ükskord saab tõeks, et meditsiiniteenistus on osa väeliigist ka rahuajal, mitte võõrliik, mis ilmub välja vaid sõjaajal!