miLiTAARTURiSm
SeiTSe mUUSeUmi ÜHe HOOBiGA.
eSimene vAATUS – POZnAŃi TSiTADeLL Olles Suur-Poola ajaloolise maakonna keskuses ja Poola kuningriigi esimeses pealinnas Poznańis, võib sõjaajaloohuviline lüüa seitse ühe hoobiga. Nimelt on seal seitse sõjaajaloo muuseumi, mis on ühe Tallinna-suuruse linna kohta ebatavaline. Tekst: ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline
M
uuseumid ei ole õnneks väga suured ning on tänu sellele täiesti hoomata vad. Kuid ühe päevaga ei saa siiski hästi hakkama. Aga alustame algusest. Käesoleva loo keskmes on Poznańi tsitadell ja kaks sealset sõjamuuseumi.
TSITADELL
Pärast Poola mitmeid jagamisi XVIII– XIX sajandil sai Poseni suurhertsog konnast, mida poolakad nimetavad SuurPoolaks (Wielkopolska), Prei simaa, hiljem Saksamaa osa. Tollase nimega Poseni linn muutus piirilin naks, sest asus umbes 60 kilomeetri kaugusel Vene impeeriumi piirist. Otsus rajada kindlustus sündis strateegilise asukoha tõttu. Posen oli Wartha (Warta) ja Netze (Noteći) jõgede kallastel asuv suurim linn, samuti maanteede sõlmpunkt, mis ühendas LäänePreisimaad Sileesiaga ja Ber liini Varssaviga. Poseni kindlustused pidid kaitsma Preisimaad Venemaa võimaliku rünnaku eest. Seetõttu ot sustasid Preisi võimud rajada võimsa linnakindlustuse, mille nimetasid Festung Poseniks. Selle peakindlustu se igapäevane nimetus on tänapäeval lihtsalt tsitadell, kuid ametlik nimi on Fort Winiary. Ehitise pindala on ligikaudu 100 hektarit, nimi aga pärineb viinamarja istandustelt, mille asemele kindlus 76
8/2023
rajati. Selle rajamisele ette jäänud kahe küla elanikkond asustati ümber ilma mingeid läbirääkimisi pidamata. Kindlustuse rajamist alustati 1828. aastal ja ehitus kestis 1842. aastani. Tsitadell kõrgus linna kohal ning tagas kontrolli kogu piirkonna üle. Poseni kindlus oli oma funktsio naalsete, kunstiliste ja tehniliste aspektide poolest üks suurimaid ja silmapaistvamaid militaararhitek tuuri teoseid Euroopas. Suuruselt oli Fort Winiary Euroopas kolmandal kohal ja suurtükiväekindlustusena Euroopa suurim. Tegemist oli esimese hulknurkse kindlustusega, milliseid hiljem hakati kutsuma uueks Preisi süsteemiks. Kindluse kavandas Preisi kindlustuste peainspektor ja pioneeri korpuse ülem jalaväekindral Johann Leopold Ludwig Brese, kes oli osale nud mitmete Preisimaa kindlustuste rajamisel ning võtnud kasutusele hulknurksete kindlustuste põhimõt ted. Fort Winiary kindlustuste rajamise eest tõsteti ta aadliseisusesse ja ta sai liignime von Brese-Winiary. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV nimetas isegi kolm kindluse peamist bastioni tema eesnimede järgi. Kindluse keskosa, niinimetatud Kernwerk (ei ole tänaseks säilinud) koosnes kolmekorruselistest keldri tega kasarmutest, mille tagaosas oli kaks suurtükitekkidega vaatetorni. Kõigil hoonetel olid telliskiviseinad
paksusega 1,3–1,8 meetrit. Kesk ossa pääses kahe silla kaudu – üle suurtükiväe peasilla ja jalaväesilla. Lõunast kaitsesid reduuti kaks lüüsi, mis olid võimelised paisutama vett ja looma kindluse äärealadele veetakis tuse. Kogu kindlust ümbritses muld vall. Väliskaitseliini pikkus oli 3 km. Tsitadelli ümbritses 6–32 m laiune ja umbes 7 m sügavune kuiv vallikraav. Kindlustuse rajamine mõjutas ka linna, eriti selle tänavavõrgustiku arengut, mistõttu säilinud rajatised on vaadeldavad seniajani. Kaitse ees märkidel rajati linna erinevatest puu ja põõsaliikidest kaitserajatised, mis rünnaku korral pidid olema vaenlase vägedele lisatakistuseks. Erinevalt enamikust linnasisestest kindlus tustest ei lammutatud Fort Winiaryt kahekümnenda sajandi alguses. Kuni Esimese maailmasõja alguseni mo derniseeriti kindlustust mitmel korral – lisati 21 mm kahuripositsioonid, rajati suurtükilabor, mis on säilinud tänaseni, ja püstitati raadiojaam.
SÕJAVÄELINN
Loomulikult vajas 1842. aastal valminud kindlustus pidevalt ka teisi uuendusi, lähtudes relvastuse ja taktika arengust. Ehitusel kasutati pärast ülestõusude mahasurumist Saksa võimude poolt vangistatud Poola vandenõulasi ning sõjavange Saksamaa võidukatest sõdadest Taani, Austria ja Prantsusmaaga XIX sajandi
