MEREJALAVÄGI VAJAB ROHKEM "PÕRSAID" JA VÄHEM "KULTE" EHK MUUDATUSTES AMEERIKLASTE MEREJALAVÄES

MEREJALAVÄGI VAJAB ROHKEM "PÕRSAID" JA VÄHEM "KULTE" EHK MUUDATUSTES AMEERIKLASTE MEREJALAVÄES

USMC on alates loomisest 248 aastat tagasi 1775. aasta novembris aidanud kehtestada ameerikalikku nägemust asjade olemusest. Mariinid on tavaliselt esimesed, kes sõjalist sekkumist nõudva jama tekkimisel saapad maha toetavad, ja viimased, kes kilbiga või kilbil koju tulevad.

Tekst: HEIKKI KIROTAR , Snaiprigild

Praktiliselt alati kusagil sõdivate mariinide kogemustest õppimiseks jälgivad nende muudatusi hoolikalt nii vastased kui ka liitlased. Artiklis kirjutan lahti, kuidas on viimased sõjad muutnud USMC käsitlust jalaväelase laskeoskusest, selle põhjustest ja tagajärgedest.

USA relvajõudude slängis nimetatakse jalaväelast „grunt“ ja muude erialade inimesi kergelt negatiivselt POGideks, mis tuleb sõnadest Persons Other than Grunts ehk „muud kui jalaväelased“. Sellest allapoole jäävad REMFid ehk ülekantud tähenduses tagalarotid, sest hea ajakirjanduslik tava ei võimalda kõiki neile omistatud nimetusi otse tõlkida.

Mariinide slängis nimetatakse baaskursuse läbinud jalaväelasi „professionaalselt koolitatud laskuriteks“, inglise keeles Professionally Instructed Gunmen, mille lühend on inglise keeles PIG ehk „põrsas“. Koolitatud snaipreid nimetatakse „kultideks“, inglise keeles Hunter of Gunmen ehk laskurite jahtijateks. Iga kergejalaväepataljoni staabija tagalakompanii juurde kuulus kuni kaheksateistkümnest merejalaväelasest koosnev luure­ ja snaiprirühm, kes tegelesid maastikuluure kogumise ja tähtsate sihtmärkide hävitamisega. Rühma juhtisid leitnant ja veebel ning täiesti komplekteeritud rühmas võis olla kaks jagu kahe pooljaoga, kes tegutsesid tavaliselt paaris või pooljaona.

Tänaseks on otsustatud Ameerika Ühendriikide merejalaväe (USMC) kergejalaväepataljonide alates 1943. aastast tegutsenud luure- ja snaiprirühmad ära kaotada ja seal teenivad merejalaväelased suunati merejalaväe luurepataljonidesse. Muudatuse „positiivse“ osana tuuakse välja jalaväepataljonide luurevõime paranemist, sest uutes luurerühmades on oluliselt rohkem ametikohti, kakskümmend kuus võitlejat neljas kuueliikmelises meeskonnas.

Merejalaväelaste peamine sõjapüss oli M16, pildil viimane modifikatsioon A4, millel kolmekordse suurendusega optiline sihik. Merejalavägi kasutas pikemaid ja raskemaid relvi edasi mitu aastat pärast seda, kui maavägi oli üle läinud lühematele M4 karabiinidele, sest pikemad M16-d olid täpsemad ja nende tabamus tõhusam. Hoolimata sellest, et USMC jalaväeüksused läksid üle M27 sõjapüssidele, on vanemad M16-d ja M4-d jätkuvalt kasutuses teistes üksustes

KOGEMUSED NING INIMESTE- JA RAHAPUUDUS PÕHJUSTAVAD MUUDATUSI

USMC koosseisus on umbes 200 000 merejalaväelast, kellest ainult iga seitsmes on tegelikult jalaväelane. Seega on ainult umbes 30 000 merejalaväelast tegelikult jalaväelased. Merejalaväes on 32 kerget jalaväepataljoni, millest 2030. aastal lõppeva struktuuride reformi käigus jääb järele 29 pataljoni. USMC jalaväepataljon on võrreldes näiteks USA maavägede kergejalaväepataljoniga suur, keskmiselt 970 inimest 560 vastu.

40% suurem struktuur tuleneb peamiselt sellest, et ajalooliselt on USMC jalaväejaos olnud 13 võitlejat kolmes neljaliikmelises meeskonnas allohvitseri juhtimisel. Armee jaos on aga olnud kaks neljaliikmelist meeskonda. Reformi eesmärk on muuta merejalavägi paremini vastavaks kaasaja vajadustele, tehes seda odavamalt, kui poliitkorrektset kantseliiti inimkeelde tõlkida. Näiteks loobutakse lahingutankidest, andes need üle maaväe soomusüksustele, ning lisatakse igasse jalaväejakku droonioperaatoreid. Rasked lahingumasinad on küll väga tõsine tulejõud, kuid iga kasutamistund ja läbitud kilomeeter eeldab meeletut logistilist ketti ning tähendab suuri kulutusi.

USMC jalaväejagu koosneb edaspidi 15 võitlejast, jaoülema toetamiseks ning maastikuluure tegemiseks moodustatakse jaoülema asetäitja ja droonioperaatori ametikohad. Jalaväerühma koosseis suureneb vähemalt 49 või isegi 51 inimeseni, kui merejalaväelastele lisanduvad üks kuni kolm laevastiku parameedikut. Merejalaväe meedikud on traditsiooniliselt olnud laevastikust. Jalaväerühmana kompanii koosseisus tegutsedes või madala intensiivsusega operatsioonidel peetakse piisavaks ühte parameedikut rühma kohta, hajutatud tegevuse korral eelistatakse moodustada kuni kolmeliikmeline esmaabimeeskond rühma juhtkonna juurde või jagatakse parameedikud jagudesse.

Sisuliselt on uutmoodi USMC jalaväejagu oma tulejõult ja iseseisva tegutsemise võimelt lähedane poole jalaväerühmaga, sest vajadusel võetakse soomukite ja kindlustatud tulepesadega võitlemiseks kaasa ka granaadiheitja M3A1, see kood tähendab kaitseliitlastele hästi tuntud Rootsi 84 mm Carl Gustavit.

LASKEKAUGUS JA -TÄPSUS NING KUULI MÕJU SIHTMÄRGIS

Meid huvitavad selle artikli ja täpsuslaskmise kontekstis peamiselt kergejalaväe kogemused käsitulirelvadega. 5,56 sõjapüssidega kehtib põhimõte, et sihikuline laskekaugus sadades meetrites on võrdne relvaraua pikkusega millimeetrites. Varasem neljaliikmeline meeskond koosnes meeskonna ülemast automaadiga M16 koos rauaaluse 40 mm granaadiheitjaga, kuulipildurist kergekuulipildujaga M249 ja veel kahest jalaväelasest automaatidega. M16 vahetati 2016 aastal M4 karabiinide vastu.

Lühemad relvad olid küll pool kilo kergemad, kuid sellega vähenes oluliselt ka efektiivne laskekaugus. See oligi üks paljudest põhjustest, miks USMC säilitas kuni 2016. aastani jalaväelastel 50sentimeetrise relvarauaga M16­d, samal ajal kui maaväed olid asendanud need lühemate M4 karabiinidega alates 2010.

M4 rauad on 37 sentimeetrit pikad, erimudelitel isegi lühemad, mis vähendab oluliselt kuulide algkiirust ja toimet sihtmärgis. NATO standardne neljagrammine täismantelkuul SS109 saavutab sooja ilmaga pikemast relvarauast algkiiruse ligi tuhat meetrit sekundis ja säilitab lennukiiruse üle seitsmesaja viiekümne meetri sekundis paarisaja meetri piires. M4 karabiinist ei tõuse algkiirus üle üheksasaja ja kriitiline lennukiirus püsib sada viiskümmend meetrit. Kriitiline lennukiirus on oluline vastase haavamiseks esimese lasuga. Seega suutsid merejalaväelased 2000. aastate alguses sihikulist tuld anda kõige rohkem neljasaja meetri peale. Sellestki kaugusest kahel kolmandikul juhtudel kuul ei purune sihtmärgis, vaid tekitab lihtsalt selgitades kuuemillimeetrise läbimõõduga läbiva haava. Sihtmärgi ehk vastase sõduri võitlusvõimetuks tegemiseks läheb seega vaja mitut tabamust.

M4 ja M16 tabamuste tehniline hajuvus on sõjapüssidele tavapärane neli nurgaminutit ja kuulipildujatel veelgi suurem ehk saja meetri kauguselt tabavad kuulid kaheteistkümne ning kolmesaja meetri kauguselt kolmekümne kuue sentimeetri ringi. Selge, et väiksemaid ja kaugemal asuvaid sihtmärke on selliste relvasüsteemidega raske

tabada. Iraagis ja Afganistanis võideldes hoidsid vastased ennast paremini koolitatud ja relvastatud ameeriklastest aupaklikult mitmesaja meetri kaugusele ja põhimõtteliselt ainukesed relvad, millega nii kaugele oli võimalik lasta, olid kuulipildujad ja täpsusrelvad alates kaliibrist 7,62 NATO. Neid aga üksikutele patrullidele tihtipeale ei jagunud, sest relvi oli vähe ja need kaalusid palju.

USMC KERGEJALAVÄELASED SAAVAD UNIVERSAALSE JALAVÄEPÜSSI

Meenutame, et tuhande võitlejaga kergejalaväepataljonis oli selle sajandi alguseks parimal juhul paarkümmend snaiprit ehk üks või kaks snaipripaari kompanii kohta ja neid pigem ei saadetud patrulliga kaasa tiksuma, sest pataljoni staabil ja kompaniil oli neile muid olulisemaid ülesandeid. Pealegi hakkasid jalaväelaste kergekuulipildujad M249 läbi kuluma ning üleüldse oli kümnekilost kuulipritsi pikkadel jalgsipatrullidel raske kaasas kanda, kui teised relvad kaalusid laetuna neli kilo.

Mingil hetkel selle sajandi alguses tekkis merejalaväelaste tarkades peades hea mõte asendada kergejalaväes automaadid ja kergekuulipildujad endisest täpsema ja kergema relvasüsteemiga, kergendades sellega nii relvaõpet kui logistikat.

Relvasüsteemi konkursil osalenud firmade näidistest valiti sakslaste Heckler & Kochi mudel, mis relvi esimesena laialdasemalt testinud 1 merejalaväediviisi 7. rügemendi 2. pataljoni auks nimetati Mudel 27 Infantry Automatic Rifle. Algselt ainult kergekuulipildujate asendamiseks planeeritud relva tellimust laiendati katma kõiki kergejalaväelasi.

Esmalt tekitas küll küsimusi, kas uus relvasüsteem on ikkagi piisavalt töökindel tuletoetuseks vajaliku tuletihedusega laskmiseks, kuid lõpuks leiti, et oluliselt täpsem tuli vähendab pikkade valangute vajadust. Kasutajatele meeldis eriti uue relva kergus võrreldes kuulipildujaga, varem kümme ja nüüd natuke üle nelja kilo, ning võimalus lasta sihitud täpseid otselaske mitmesaja meetri kaugusele. Uute relvade lubatud maksimaalne tehniline hajuvus ei tohtinud ületada kahte nurgaminutit, mis oli pool varem lubatust ja tähendas, et saja meetri kauguselt ei tohtinud kuulid hajuda üle kuue sentimeetri.

M27 raud on nelikümmend kaks sentimeetrit pikk ja kuuli algkiirus ligi üheksasada meetrit sekundis. Nõutud sihikulised laskekaugused üksiklaskudega üksikute sihtmärkide pihta kuni viissada viiskümmend meetrit ja suuremate inimgruppide suunas kuni kaheksasada meetrit on täiesti usutavad ja vastavad teiste sarnaste relvasüsteemide tulemustele. Kuni kaheksa korda suurendava optilise sihikuga on võimalik sihtmärki leida ja tabada vanadest relvadest oluliselt kaugemalt, sest varem kasutati suurenduseta punatäppe või kolmekordse suurendusega optilisi sihikuid.

Täpsuslaskmisel arvestatakse, et ilma suurenduseta lastakse kuni sada ja kolmekordse suurendusega kolmsada meetrit ehk suurenduskordaja korda sada meetrit. USMC uus Squad Common Optic (SCO) ehk jao tavasihik on tegelikult Trijiconi 1-8 x 28 Variable Combat Optical Gunsight. Sihik on ühe­ kuni kaheksakordse muudetava suurendu­ sega. Kiireteks heitlaskudeks lühikestele laskekaugustele on niitristi keskosas eraldi väike rist ja selle ümber ring, sest just sellisele punasele täpile suudab silm kõige kiiremini keskenduda. Lisaks sisaldab niitrist hulgaliselt poole ja ühe tuhandiku abijooni, millega saab mõõta teadaoleva suurusega objekti kaugust, sest suurematele kaugustele laskmiseks peab laskur tegema vajaliku hulga tuhandikke sihikuparandusi üles.

Uus M27 komplekt maksab teadaolevalt ligi neli tuhat dollarit, millest relv ise kolmandiku ja optiline sihik kaks kolmandikku. Lisaks on kõikidel relvadel summuti ja võimalik, et ka lasermoodul öiseks tegutsemiseks.

Sõjapüssiga M16A2 pikast, 508millimeetrisest rauast lastud neljagrammisel täismantelkuulil M855 on joonisel näidatud efekti saavutamiseks vaja tabada lennukiirusega üle 750 meetri sekundis ehk esimese 150 meetri jooksul. Mõõdetud lennukiirus oli 925 meetrit ehk sihtmärk oli lähemal kui 50 meetrit. Kuul pöördus ja murdus terasest otsiku ja pehme täitematerjali liitekohast, tekitades tõsise sisemise vigastusega haava. Armee meedikud oskavad otsida mitut väljuvat haava. Esmaabi andmisel on oluline aru saada, et väikesest haavast hoolimata võib haavatul olla tõsine sisemine vigastus. Sarnaselt toimivad ka teised väikese läbimõõduga kiiresti lendavad pikad kuulid

NII LUURAJAID KUI SNAIPREID NAPIB, PANEME NAD KOKKU!

USMC otsus luure­ ja snaiprirühmad ära kaotada ja suunata seal teenivad merejalaväelased luurepataljonidesse tekitas vastakaid arvamusi. Üldistavalt kokku võttes ülistati staapides uusi plaane, kuid samas kadus pataljonidest ära täpsustule võimalus mõnesajast meetrist reipa kilomeetrini. Olukorra muudab keerulisemaks ka see, et brigaadi diviisi staabi kaudu on snaiprite tellimine keeruline, sest nad on tavaliselt kinni diviisi taseme ülesannetega.

USMC nägemuse alusel on vaja lisada jalaväerelvade laskekaugust ja täpsust paari­kolmesajast meetrist poole kilomeetrini ja see kahtlemata saavutatakse. Kindlasti paraneb ka lasketäpsus ja ­kaugus rühma tasandil, kuid laskmine mitmesaja meetri kaugusele jalaväe moodi tähendab, et summitakse tulistada sihtmärgi suunas nii kaua, kuni tekib tähtsam sihtmärk, aga pihtasaamine ei ole kindel. Sellest ajakirjast on võimalik lugeda Muhu Karika laskevõistlustest ja mõtiskleda, kui kerge või keeruline on tegelikult leida ja tabada kilomeetri kaugusele esimese, teise või kasvõi viienda lasuga. On oluline vahe, kas koolitatud täpsuslaskur või snaiper tabab ühe või kahe lasuga suhteliselt kindlalt või siis lihtsalt põmmutatakse sinnapoole. Lihtsatele sõduritele ei saa midagi ette heita, sest nad on tragid ning saadud koolituse ja olemasolevate relvasüsteemidega ei olegi paremini võimalik.

Merejalaväe lähenemine, et pataljoni üks rühm tegeleb nii jalaväeluure kui täpsuslaskmisega, on maailmas suhteliselt haruldane, see tähendab üksuse võitlejatele suurt koormust ning olulisemalt pikemat ja raskemat erialakursust. USA maaväe snaiprite baaskursus kestab seitse nädalat, merejalaväelastel aga kaksteist, millest üheksa nädalat on pühendatud ainult erinevatest täpsusrelvadest laskmisele. Laskekursuse lihtsama osa lõpetab lasketest kolmesajast üheksasaja meetrini teadaolevatele kaugustele ja kolmekümne viiest lasust tuleb tabada vähemalt kakskümmend kaheksa ehk kaheksakümmend protsenti. Seejärel tegeldakse edasi keerulisemate harjutustega, nagu tundmatutele kaugustele laskmine.

Vaatame aga, mis viis USMC luure­ ja snaiprirühmade lisamisele luurepataljonidesse, kes need täiendused kahtlemata rõõmuga vastu võtavad. Käimasoleva reformiga loobutakse sisuliselt jalaväepataljonis olemasolevast luure­ ja täpsuslaskmisvõimest diviisi taseme heaks. Merejalaväelase keskmine teenistusaeg on viis aastat ja aastas värvatakse keskmiselt nelikümmend tuhat uut inimest. Reakoosseisu tavaline teenistusleping nõuab neli aastat tegevteenistust, lisaks on reservi arvatud merejalaväelast võimalik nelja aasta jooksul uuesti teenistusse tagasi kutsuda. Snaiprikooli oli võimalik kandideerida kaprali auastmega jalaväelasel. Kapral on merejalaväes kõige levinud

auaste, millesse ülendatakse enamik reakoosseisu, kes on olnud tegevteenistuses üle üheksa kuu. Sõduri baaskursus kestab kolm kuud, lisaks jalaväelase kursus kaks kuud ja snaipriks saavad kandideerida ainult jalaväelased, kes on määratud luure­ ja täpsuslaskmise rühma ehk olnud tegevteenistuses vähemalt aasta. Kindlasti ei saadeta äsja rühma määratud kapralit kohe erialakooli, vaid ta tiksub kogenud snaipri paarilisena pool aastat või isegi aasta. See tähendab, et luure­ ja täpsuslaskmise rühmad koosnesid poolenisti erialakoolituseta merejalaväelastest.

Snaiprikooli jõudes on neljast teenistusaastast möödunud kolmandik kui mitte pool ehk poolteist kuni kaks aastat, siia lisandub kolm kuud snaiprikooli. Kui varem ei ole välismissioonile jõutud, siis nüüd kindlasti, pooleks aastaks või isegi aastaks, ja neljast aastast on järel aasta, mis veedetakse rühmas kogenud spetsialistina ja võib sisaldada ka nooremallohvitseri kursust. Siin reeglina snaiprite erialane karjäär lõppeski, sest nooremseersante on rühmas maksimaalselt 4, vanemseersante 2 ning veebleid 1 ning põhimõtteliselt võib merejalavägi ükskõik millise allohvitseri määrata ükskõik millisele allohvitseri ametikohale.

Merejalaväes on tavaliselt samal ajal teenistuses keskmiselt kolmsada koolitatud snaiprit ja kui need puht matemaatiliselt kolmekümne pataljoni vahel jagada, siis võib järeldada, et igas pataljonis oli neid kümmekond, kuid see arv on viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Näiteks 2018. aastal oli teenistuses sada viiskümmend snaipri koolitusega sõdurit ja allohvitseri. Snaiprikoolid võtsid tavaliselt aastas vastu sadakond uut õpilast, kuid suur osa nendest ei pidanud koolitusele vastu ja loobus, näiteks 2017. aastal alustas kursust ainult nelikümmend kaks kandidaati, kellest lõpetas alla poole. Üldse lõpetas aastatel 2013 kuni 2018 erialakursused kakssada kakskümmend kuus snaiprit.

USMC neljas diviisis on kolmkümmend jalaväepataljoni, kuid ainult neli luurepataljoni, üks iga diviisi staabi otsealluvuses, ja nendes teenib paar tuhat inimest ehk sisuliselt üks protsent kõikidest merejalaväelastest. Neljast luurekompaniist ja staabitagalakompaniist koosnevas luurepataljonis teenib mõnisada merejalaväelast. Kompanii jaguneb laevade läbiotsimisele spetsialiseerunud rühmaks ning luure­ ja vaatlusrühmaks. Luurerühmas on tavaliselt kolm kuueliikmelist luuregruppi ja viieliikmeline juhtkond ning ei suple nemadki heade kandidaatide tulvas, sest teenistus on suhteliselt raske.

MIDA SELLEST JÄRELDADA?

Inimesi, raha ja aega väljaõppeks ei ole kunagi piisavalt. Erialakursuste mahud ei ole suured, sealt langeb palju välja ning täpsuslaskuri eriala kohtadel ei olda kaua. Oluline on jääda ametikohale mõned aastad. Kui jagada erialane karjäär mõtteliselt kolmeks, siis esimese kolmandiku jooksul tuleks õppida ja harjutada kogenud täpsuslaskuri(te)ga. Teise kolmandiku jooksul tuleb kindlasti läbida erialakursus ja võtta endale õpipoiss ning kolmanda kolmandiku jooksul mõelda, kas edasi allohvitseriks, ringkonna snaiprirühma või mingi kolmas võimalus. Kuuldavasti on osas kompaniides nimeliselt jalaväerühmade jagude koosseisus olevad täpsuslaskurid koondatud tegelikult kompanii juhtkonna alluvusse pooljao või jaona asjaliku kaprali või allohvitseri juurde, kus siis koos treenitakse ja õppustel käiakse ja vajadusel jagatakse täpsuslaskureid üksinda või paaridena rühmade toetuseks. Selline struktuur on olnud varemgi.

Tavaliselt lahkutakse täpsuslaskuri kohalt kiiresti, kui saadakse aru, et erialakursus ei olegi ainult tehnilise laskeoskuse lihvimine lasketiiru steriilsetes tingimustes, vaid väljas sopas ja külmas, ning et treenima peab palju. Iga kuu laskepäev või kaks ning väliõppusepäev või kaks, lisaks õppused üksuse koosseisus. Kui keegi satub ringkonna snaiprirühma, siis keeratakse veel vinti juurde, sest lisanduvad ringkonna taseme ülesanded ja kohustused. Probleemiks on ka ülemate teadlikkus ning oskused täpsuslaskurite ja snaiprite kasutamisel, mistõttu ongi kalli relvaga ja keerulise väljaõppega täpsuslaskurid tihtipeale ülema kõndivad binoklid, sest midagi muud ei suudeta neile välja mõelda.

Sellepärast tuleb täpsuslaskuri kohal olevatel võitlejatel leida natuke sisemist motivatsiooni ja korraldada ise endale treeninguid ja õppusi, sest ülemad ja veeblid on liiga hõivatud, et kogu aeg mõnest inimesest koosnevale erialale huvitavaid treeninguid välja mõelda. Siis on võimalik erialal tiksutud aastad huvitavalt sisustada, sest täpsuslaskurite ja snaiprite kohad ei saagi kunagi täiesti täis, nagu näitasid merejalaväelased olulisemalt suurema inimeste hulga ja rahakoti pealt.