LÄHIS-IDA: MÄNG TEISTE REEGLITEGA

LÄHIS-IDA: MÄNG TEISTE REEGLITEGA

Kui kardetud sõjategevus Lähis-Idas oktoobris uuesti lahvatas, rutati enamasti meenutama nn Yom Kippuri sõda 6.–25. oktoobril 1973, kus sõdisid Egiptus, Süüria ja Iisrael.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Tegelikult oleks targem meenutada hoopis 23. oktoobri 1983 sündmusi Beirutis, kuhu tulenevalt Iisraeli vägede sissetungist ja kohalike kristlaste tapatalgutest sealsetes palestiinlaste laagrites olid kohale toodud USA, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Itaalia väeüksused.

Sel päeval tabas neid kahe enesetaputerroristi rünnak lõhkeainet täis veokitega ning hukkus 241 USA ja 58 Prantsuse sõdurit. See oli Ameerika suurim ühe päeva kaotus pärast Vietnami sõda.

Loomulikult ootas kogu maailm USA kättemaksuaktsiooni, mis aga piirdus vaid ühe õhurünnakuga kahtlustatavate alale Bekaa orus, ja kõikide üllatuseks teatas USA president Ronald Reagan peatselt USA vägede Liibanonist lahkumisest. USA avalikkusele avanes siiski kohe võimalus näha oma vägede võimsust – 25. oktoobril maandusid merejalaväelased Kariibi meres asuval Grenada saarel, mille tülitsev vasakpoolne võimuladvik oli hakanud üksteist tapma.

Väidetavalt tekitas see surmaohu kuuesajale seal meditsiiniõeks õppivale USA neiule. Nii rääkis president Reagan, kes kõigi viie päeva jooksul, mil käis saare hõivamine ja milles USA kaotas 19, grenadalased 45 ja kuubalased 24 sõdurit, pidas 13 teleesinemist, et rääkida oma kodanikele operatsiooni kulgemist.

Kui nüüd vaagida neid Reagani kahte otsust – jätta vastuseta valus kaotus Liibanonis ja katta see efektse sõjakäiguga väikesaarel – suure poliitika plaanis, saab öelda, et tegu oli õige valikuga.

EISENHOWERI DOKTRIIN

Seejuures on Lähis-Ida konflikti tuum ehk Iisrael, Palestiina ja nende vahetud naabrid ala, kuhu USA pole Reagani päevist peale enam saapaid maha pannud.

USA-Iisraeli telg ja USA-Araabia koostöö on üldteada, vähem on teada selle suhteliselt hiline algus. Põhjus on mõistetav – pärast Osmani impeeriumi kadumist Esimeses maailmasõjas jagasid talle kuulunud maad omavahel Suurbritannia ja Prantsusmaa.

1956. aastal läksid viimased koos Iisraeliga kallale Egiptusele, kes oli natsionaliseerinud Suessi kanali, ent said lüüa ja see avaski tee USA kohaletulekuks. Seda võidu NSV Liiduga, kes Egiptuse toetamise kõrval surus samaaegselt maha rahvaülestõusu Ungaris.

Moskva toimetamine kahel rindel –pealegi pärast Korea sõda – toimis USAle väljakutsena ja 5. jaanuaril 1957 kõlas Washingtonis see, mis läks ajalukku kui Eisenhoweri doktriin. Nimelt lubas USA president appi minna kõigile Lähis-Ida riikidele, kes küsivad majanduslikku või sõjalist abi.

Aasta hiljem nii läkski, kui NSV Liidu toetatud Egiptus ja Süüria moodustasid Ühinenud Araabia Vabariigi ja valmistusid seda laiendama ka Liibanonile. Selle välistas USA vägede dessant Beiruti sadamasse ja lennuväljale, kuhu 6000 ameeriklast jäid kohale kolmeks kuuks.

USA vägede teiseks ja viimaseks suureks maaletulekuks Iisraeli-Palestiina vastasseisu naabruses oli ülalmainitud 1982.–1984. aasta traagiliselt lõppenud epopöa.

USA väed on seni võidelnud vaid kaugel Lähis-Ida kriisi epitsentrist – Lahesõda (Iraak, Kuveit, Saudi Araabia) 1991, Iraagi vallutamine 2003 – ning avanud veerandsada lennu- ja merebaasi Araabia poolsaarel.

Neist kaks – 1981. aastal avatud lennubaas Jordaanias ja 2015. aastal ISISega võitlemiseks avatud maabaas Lõuna-Süürias – asuvad n-ö kiviviske kaugusel Iisraelist-Palestiinast. Lähemale pole mindud, sest esiteks on Iisrael ise võimas. Teiseks on konflikt palestiinlastega nõrgema seis tugevama vastu, kus esimene, oma õigusesse fanaatiliselt uskuv jõud on algusest peale kasutanud võitlusvorme, millele on võimatu leida mõistlikku vasturelva. Mainigem vaid pantvangide võtmist ja nende vabastamiseks esitatavaid nõudeid – aga just need on kõikidest kõige inimlikumad ehk kõiki mõjutavad asjad.

Uue sõja algus 7. oktoobril tuletas seda kõigile meelde. Tegelikult tulnuks ju mäletada eelmiseid juhtumeid ja nende kordumiseks valmis olla. Kasvõi Iisraeli reamehe Gilad Shaliti väljarebimist purustatud tankist ja toimetamist läbi Gaza-Iisraeli piiri all olevate tunnelite peidupaika, kus ta viibis 25. juunist 2006 kuni 18. oktoobrini 2011 ehk 1934 päeva. Tema vabastamine aga tähendas 1027 Iisraeli vanglates hoitud vangi vabastamist.

Tasub mäletada ka Iisraeli sportlaste pantvangistamist Müncheni OM ajal 1972. aastal. Enamik neist hukkus, aga vähem teatakse, et kolm kinni võetud palestiinlasest pantvangistajat pääsesid hiljem vabadusse järgmise pantvangivõtu – sedapuhku reisilennukit kaaperdades – lahendamise tulemusena.

Külma sõja päevil kasutasid maailma vasakpoolsed kõikjal inimröövi taktikat, nende tuntuim ohver oli Itaalia ekspeaminister Aldo Moro (mai 1978), ent ajapikku samastusid inimröövid üha enam palestiinlaste võitlusega, kellele ÜRO oli omariiklust lubanud, kuid kes polnud seda saanud.

IDEE EI SURE

Palestiinas täna toimuva mõistmiseks olgu meenutatud, et 1993. aasta nn Oslo kokkulepped jätsid Palestiina riigi alaks ette nähtud Läänekaldale alles sealsed juutide asulad, mida on ühtekokku 165 ja mida on edaspidi üksnes laiendatud.

Sama seis oli ka Gaza sektoris aastani 2005, mil sealsed juudi asulad likvideeriti, ent mille üheks tulemiks on paraku ka Iisraeli tulistamised teadmisel, et omad pihta ei saa.

Tark on alustada reaalsuse tunnistamist sellest, et Idas kehtivad teised mängureeglid ja kinnitada seda saudist ajakirjaniku Khāshuqjī hukkumisega 2. oktoobril 2018 oma riigi saatkonnas Istanbulis.

See tegi Saudi Araabia võimurist Muhammad bin Salmanist paaria tippkohtumistel vaid üheks aastaks, pärast seda on nafta ja dollarite kamandaja maailma eliidile jälle oma mees.

Kui juba tipus valitsevad säärased mängureeglid, siis pidanuks põhimõte „mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale“ olema meeles näiteks neil, kes lootsid Iisraeli ja Araabia rikkurriikide vahel suhteid luues lihtsalt Palestiina riigi loomise uut edasilükkamist.

Iisraeli valitsuse kättemaksusoov on mõistetav, ent nii ta ise kui ka teda toetavad valitsused pidanuks ammu mõistma, et kui palestiinlased pole 75 aasta jooksul leppinud lubatud riigist ilmajäämisega, ei tee seda nad ka tulevikus. Enamikku Hamasi liikmetest võib küll füüsiliselt hävitada, ent Palestiina riigi ideed mitte.

Ehk oleks juba aeg pidada ülimaks tarkuseks lõpuni rahvameheks jäänud USA presidendi Reagani otsust jätta ära kättemaks, vastulöök seal, kus see tõotab vaid lõputut kordust.