KUIDAS BRITI KOLJATIST SAI TAAVET

KUIDAS BRITI KOLJATIST SAI TAAVET

Ajal, mil Venemaa kiirgab Euroopa suunas taas nõukogulikku sõjaohtu, pälvib teenimatult vähe tähelepanu NATO liikmesriikide relvajõudude seis. Aatomirelvaga varustatud Ühendkuningriik pole siinkohal erand, ent kas Briti relvajõud on NATO kaitseks valmis laiaulatuslikuks konfliktiks Venemaaga?

Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskus

Võrdlemisi hiljuti oli Britannial võimas armee, mis oli võimeline tegema seda, milleks see oli loodud –kaitsma Mandri­Euroopa NATO territooriumi Nõukogude invasiooni eest. Kiired muutused Briti rahvastikupoliitikas on tinginud pideva lisarahastusallikate otsimise ning külma sõja järgsed kaitsekulud olid üks lihtsamaid sihtmärke.

Aastakümnete jooksul on Suurbritannias kasvanud nii sisse­ kui väljaränne ajalooliselt ja stabiilselt kõrgele tasemele ning enam kui 20 aastat on sisseränne ületanud väljarännet rohkem kui 100 000 inimesega.1

Nõnda on järjestikused valitsused alates 1991. aastast kärpinud regulaarselt riigikaitse eelarvet, et suunata raha mujale, näiteks sotsiaalvaldkonda ja tervishoidu. Nende otsuste õigsust on kõrvaltvaatajana raske hinnata, ent kui 1991. aastal moodustasid riigikaitsekulud 4,12 protsenti SKTst (rääkimata külma sõja kõrgajast, mil need ulatusid üle 7 protsendi), siis 2021. aastaks oli nende osakaal kahanenud 1,9 protsendile.2

Samasugustele järeldustele on jõutud ka Briti parlamendi kaitsekomitees ning tõdetud, et „miinimumi täitmine – mille osakaal SKTst on väiksem kui kunagi varem – ei tähenda, et riigikaitsele on eraldatud piisavalt vahendeid pärast aastakümneid kestnud järjestikuseid kärpeid.“3

VÄHEM TULEJÕUDU

Briti saarte kaitse on sajandeid toetunud kuninglikule mereväele, mistõttu on läbi aegade hoitud laevastikku pigem suurena ja regulaararmeed väiksena. Briti merevägi on alati etendanud ka suurtükipaadi diplomaatiat, näidates maailmameredel ja rannikutel oma võimu pealvee­ ja allveelaevade (ka lennukite) abil. Praeguseks on aga nii merevägi kui regulaarvägi väikeseks kahanenud.

1991. aasta Briti merevägi oli spetsiaalselt välja arendatud, tõrjumaks Nõukogude agressiooni Põhjameres. Toona teenis kuninglikus mereväes 63 000 meest, täna ligemale 30 000. Seda on oluliselt vähem, vähem laevu tähendab ka väiksemat ekipaažide suhtarvu, ent 30 aasta kärped on teinud põhjaliku töö. Kui 1991. aastal teenindasid sõjasadamad kokku 29 allveelaeva, siis 2023. aastal vaid kümmet. Ükskõik, kui võimekad tänapäeva allveelaevad ka ei oleks – ja need on kindlasti palju võimekamad kui 1980. ja 1990. aastate omad –, pole võimalik kümne allveelaevaga teha ära 29 aluse tööd.4

Sedavõrd kahanenud laevastiku puhul tuleb meeles pidada sedagi, et kunagi pole korraga rivis kõik alused, sageli viibib mõni remondis, väljaõppel või moderniseerimisel. Sestap ei saa väiksem arv laevu, lennukeid või ükskõik mis muud tehnikat olla korraga kõikjal ja panustada võrdväärse tulejõuga. Vähem tehnikat tähendab väiksemat tulejõudu ja see omakorda ka väiksemat mõju lahingu lõpptulemusele.

VÄIKSEM ARMEE

Siiski on lennukikandjad üks väheseid valdkondi, kus seis näib paranevat. 1991. aastal kasutas kuninglik merevägi kolme väiksemat lennukikandjat, mis kandsid kuulsaid Sea Harrier „SHAR“ vertikaalse õhkutõusuga merelennuväe hävitajaid.5

Seesama lennukitüüp on osalenud mitmes sõjas (Falklandil ja Balkanil), aga ka 1987. aasta James Bondi filmis, kus Briti salaagent 007 evakueerib Vene kindral Koskovi pärast tema põgenemist Tšehhoslovakkiast läände.

Kuigi täna on kuninglikul mereväel kaks suurt Queen Elizabeth klassi lennukikandjat (HMS Prince of Wales ja HMS Queen Elizabeth), mis kumbki maksab üle 3 miljardi naela, on nende lennudekil oluliselt vähem lahingulennukeid, kui nad tegelikult mahutada suudaksid. Täpsemalt on tänased lennukikandjad oluliselt võimekamad ja varustatud oluliselt võimekamate lennukitega, maailma tipptasemel 26 F­35B Lightning viienda põlvkonna hävituslennukiga, ent mõlemad laevad suudaksid opereerida korraga kuni 36 lennukit.6

Siinkohal kerkivad esile mitmed ebamugavad küsimused poliitikakujundajatele – näiteks kui kaua püsiksid lennukikandja lahingugrupid sõjas, enne kui lahingukaotused, hooldus­ küsimused, pilootide kaotused, väsimus jne viivad nad lahingust eemale?

Teatavasti vajavad uued lennukikandjad (nagu vajasid omal ajal ka nende eelkäijad) hävitajaid, allveelaevu, varustuslaevu ja fregatte, et neid kaitsta ja täita erinevaid ülesandeid kogu laevastikus, alates patrull­ ja eskortülesannetest, õhutõrje­ ja raketitõrjest, allveelaevade vastasest võitlusest jne.

1991. aastal oli kuningliku mereväe käsutuses lausa 51 hävitajat ja fregatti. Aastaks 2023 on see arv kahanenud 18 alusele. Isegi kui võtta arvesse edusamme raketitehnoloogias, laevade konstruktsioonis, allveelaevade vastases võitluses jne, on see kaugelt alla selle arvu, mida kuninglik merevägi tegelikult soovib ja vajab.

Näiteks Daring­klassi (tuntud kui tüüp 45) juhitavate rakettide hävitajaid, mis on kuningliku mereväe kõige nüüdisaegsem hävitajate klass, on ainult kuus laeva algse 12 asemel.7 See mõjutab praegu näiteks lennukikandjate gruppide tegutsemist, mis vajavad mitmeid ja üsna erinevaid saatelaevu, nõnda et mereväel jääks ka väljapoole piisavalt sõjalaevu teiste ohtude maandamiseks.

Kui mõelda 1990. aastate alguse Briti armeele, siis toona oli püssi all üle 153 000 mehe8 ning armee oli mõeldud vastu astuma Nõukogude invasioonivägedele, kui need tunginuks üle Põhja­Saksa tasandike ja Skandinaaviasse.

Tänaseks on armee 30 aastat kestnud lõputute optimeerimise ja kärbete tõttu kahanenud ligi 80 000 meheni, millele lisandub umbes 30 000 reservväelast. Briti reservvägesid tunneme territoriaalarmeena, neil palutakse aina enam teha regulaarvägede tööd koos välismissioonidel osalemisega. Viimati oli Briti armee sedavõrd väike 1710. aastal.9

ÕHUKE RESERV

Seejuures elame ohtlikul ajal. Peamine lähituleviku oht Ühendkuningriigile lähtub Venemaalt ja Hiina Rahvavabariigist. Kui esimene eeldab külma sõja vaimus maismaalahinguid Mandri­Euroopa kaitseks ja piiratud kokkupõrkeid Põhjamerel, siis suurema konflikti korral Aasia suunal, näiteks seoses Hiina sissetungiga Taiwanile, kutsuksid Ameerika Ühendriigid appi ka Briti mereväe.

Iga suuremahuline kaitsesõda agressori vastu Euroopas hõlmab väga suurt hulka soomusvägesid paljude tankide ja neid toetava rasketehnikaga, seda on sõda Ukrainas ilmekalt tõestanud. Veel 1991. aastal oli Briti armeel ligi 1200 tanki, millest ligemale 800 olid eelpaigutatud Lääne­Saksamaale, võtmaks vastu Nõukogude invasiooni esimest lainet. Seevastu2016. aastaks oli maaväes järel vaid 227 tanki Challenger II, millest nii mõnedki pole enam lahinguvalmis ja vajaksid põhjalikku hooldust.10

Sedavõrd kahanenud armee ei suuda väga pikalt vastu pidada ja läbi viia suuremahulisi operatsioone, enne kui kaotused, mehaanilised probleemid, varustuse kulumine jt sõjaargipäeva probleemid sunnivad riiki võtma vägesid mujalt. Täiendust saaks olemasolevast reservist, kuid reservväelaste arv, keda saaks kasutada regulaararmee toetuseks, on tunduvalt väiksem kui valitsuse seatud 30 000 võitlejat, mis juba iseenesest on võrdlemisi vähe. Võrdluseks võib tuua Eesti Kaitseliidu suuruse ja seda vaid 1,3miljonilise väikeriigi mastaabis.

Mitte kaua aega tagasi puhusid aga sootuks teised tuuled. Veel 1991. aastal oli näiteks territoriaalarmee koosseisus 73 000 sõjaväelast, mis küündis peaaegu regulaararmee suuruseni. Juhul, kui täna peaks Briti valitsus tegevteenistusse tagasi kutsuma reservväe, mis koosneb väljaõppinud endistest tegevväelastest, kes on lepinguga kohustatud hädaolukorras reageerima, saaksid kutsele vastata parimal juhul eelmainitud 30 000 sõjaväelast, kes moodustavad tänase reservi.

KÄRBITUD TIIVAD

Vaadates kõiki teisi Briti armee aspekte alates suurtükiväe relvadest kuni raketisüsteemide, soomukite ja igasuguse erineva varustuseni, näeme, et brittidel on küll väga hea varustus, kuid seda on liialt vähe. Samuti on karjuv puudus elavjõust lahingutehnika mehitamiseks ja käigus hoidmiseks, rääkimata reservidest, millega kaotusi või rivist välja langemisi aegsasti asendada. Samuti tuleb arvesse võtta üleilmseid kohustusi, mis juba seovad Briti armeed ja selle võimeid, mis on omakorda vastuolus reaalsete vajadustega maailmas, kus toore jõu diplomaatia on heitnud kinda rahvusvahelistele lepingutele ja õigussüsteemile.

Kuninglikel õhujõududel on oluline roll mis tahes konventsionaalses sõjas Venemaa ja tema liitlastega, kuid seegi väeliik on vaid vari oma külma sõja aegsest suurusest ja tugevusest. 1990. aastal oli kuninglike õhujõudude isikkooseisu suuruseks 90 000, mis on suurem kui kogu praegune Briti armee.

Tänapäeval on kuninglike õhujõudude isikkoosseis veidi üle 33 000 ning reaktiivhävitajate arv on samuti tugevasti vähenenud. Kui 1989. aastal oli Suurbritannial välja panna üle 850 erineva hävituslennuki, siis tänaseks on alles vaid 137 lennukit, millest 22 on kahekohalised õppelennukid, seega lahinguks sobimatud. Nii jääb õhujõududele vaid 115 lahinguvõimega lennukit.

Kuigi Suurbritannia käitab merelennuväe koosseisus ka väikest arvu eelpool mainitud F­35B hävitajaid, tekib siingi küsimus, kuidas jääksid lennuväe eskadrillid täiemahulise konflikti korral tegutsema ja töökorda.

Nagu sõda Ukrainas on näidanud, kipub nüüdisaegne varustus olema üsna kallis ja keerukas. Erandiks pole ka piloodid, kes väga aeglaselt taastuva ressursina nõuavad aastatepikkust väga põhjalikku ja kulukat väljaõpet.

Samas on need vaid mõned võrdlused, mida on võimalik tuua 1990. aastate alguse Briti relvajõudude, mil need olid mõeldud ja valmis peatama Nõukogude agressiooni Põhjamerel ja Kesk­Euroopas, ning tänaste relvajõudude vahel, mida paljud poliitikud tahaksid samuti näha suutelisena kaitsma nii Suurbritanniat, tema valdusi kui ka liitlasi – kui selleks peaks tekkima vajadus.

MÕTTEKOHT MEILEGI

Aastakümneid kestnud Suurbritannia relvajõudude kärped, missioonikesk­sus ning rahudividendil puhkamine on viinud kunagise NATO sõjalise suurjõu olukorda, kus riigi relvajõud pole võimelised pidama täiemahulist konventsionaalselt sõda maailmas, kus autoritaarsed riigid püüavad rahvusvahelist õigust asendada toore jõuga.

Kas ja kuidas suudab kuningriik anda vastulöögi, kui riiki peaks tabama Falklandi sõja sarnane rünnak riigist, mis on aga mitu korda suurem, agressiivsem ja valmis lajatama kogu oma jõuga? Siinjuures tuleb arvestada ka sellega, et Briti armee kaitseplaanid Venemaa kui tänase peamise ohu vastu oleksid üsna sarnased kunagiste kaitseoperatsioonidega, mida kavandati Nõukogude armee vastu aastakümneid tagasi.

Mõõtmisviisist sõltumata mõjuvad eelmainitud arvud kainestava dušina ning peaksid veenma ka kõige suuremat patsifisti, et kaitse-eelarve kergekäeline kärpimine on kahe teraga mõõk, mis lõikab sisse ka elanikkonnakaitsesse, mille kõige nähtavam ja tuntum osa on sõjaline riigikaitse.

See näitab sedagi, kuidas Eesti üks lähimaid ja tugevamaid liitlasi Ühendkuningriik on ulatusliku konventsionaalse sõja korral Venemaaga, kui viimane peaks Euroopat või NATO kaitseallianssi ründama, tõsistes raskustes. Mõistagi pole see soovitatav ega kasulik meie riigi julgeolekule ning rõhutab veel kord Euroopa sõltuvust Ameerika Ühendriikidest.

Vaja on põhimõttelist muutust. Selliseid hinnanguid on andnud ka paljud Briti eruadmiralid ja ­kindralid, millele on lisandunud nende tegevteenistuses Ameerika kolleegide tõdemus, et kuninglikud relvajõud on lihtsalt liiga väikesed, et oma ülesannetega hakkama saada.

Seejuures ei tohi kuidagi alahinnata Briti relvajõudude personali, kelle sisus ja oskustes pole kahtlust, küsimus on arvulises ressursis ning nii­öelda numbritest lähtuvas võimekuses.

Vaatamata kõigele pole Suurbritannia loobunud Ukraina toetamisest ja tehnikaga varustamisest. Lootust annab seegi, et tasapisi on näha püüdlusi kaitsekulutuste suurendamise suunas.

Igal juhul on tegemist olulise õppetunniga ka Eesti poliitikakujundajatele – kaitsekulutusi tuleb näha pikaajalise investeeringuna isegi ajutiselt kauem kestval rahuajal. Kui tänane julgeolekukeskkond räägib selgelt Venemaa ajas ja ruumis üha kasvavast revanšisoovist, siis selle maandamiseks praegu on ainuõige tõsta poliitilise otsusena kaitsekulutusi.

Olgu selleks kolm või 4,12 protsenti, ent sealjuures ei tohi unustada, et kord välja arendatud sõjalise võime alalhoidmine pole võimalik tuleviku kärbete ja päevapoliitika tõmbetuulte tingimustes.

Elu Venemaa naaberriigina eeldab kahjuks alalist ja pigem põhjalikku enesekaitset, vastasel juhul astume meiegi ühel hetkel samasse nõiaringi, millest britid praegu rahuaja tingimustes püüavad välja rabeleda.

Tuleb hoolega mõelda, kuhu me raha suuname – kui palju kulub neljarealiste maanteede ehituseks ja suurehitustele. Kuigi pikemas perspektiivis suurendavad infrastruktuurikulutused majanduskasvu üldiselt rohkem kui kaitsekulutused,11 on vaid sellest lähtumine Venemaaga piirnevates riikides pigem enesetapjalik. Kaitse­eelarvet tuleb hoida, sest see tagab ka kaitsevõime.

Foto: Martin Andreller

ALLIKAD:

1 Sturge, G. 2022. Migration statistics. House of Commons Library, p. 5. Leitav: https://researchbriefings.files.parliament.uk/documents/ SN06077/SN06077.pdf (kasutatud 26.04.2023).

2 Kirk-Wade, E. 2023. UK defence expenditure. House of Commons Library, 23.04.2023, p. 9. Leitav: https://researchbriefings.files.parliament.uk/ documents/CBP-8175/CBP-8175.pdf (kasutatud 26.04.2023).

3 [Anon.], 2016. Shifting the goalposts? Defence expenditure and the 2% pledge. The Parliament 20.04.2016. Leitav: https://publications. parliament.uk/pa/cm201516/cmselect/cmdfence/494/49404.htm

4 [Anon.], 2021. „We’re going to need a bigger Navy“. House of Commons Defence Committee, 14.12.2021. p. 23, 35. Leitav: https://committees. parliament.uk/publications/8205/documents/85026/default/ (kasutatud 26.04.2023).

5 Ward, S. 2003. Sea Harrier over the Falklands: A Maverick at War. London, UK: Orion Publishing, p. 50.

6 [Anon.], 2018. Delivering Carrier Strike. House of Commons Committee of Public Accounts, 19.01.2018, p. 73 Leitav: https://publications. parliament.uk/pa/cm201719/cmselect/cmpubacc/394/394.pdf (kasutatud 26.04.2023).

7 [Anon.], 2008. Ministry of Defence Annual Report and Accounts Volume I including the Annual Performance Report and Consolidated Departmental Resource Accounts. Ministry of Defence, 21.07.2008, p. 98. Leitav: https://web.archive.org/web/20110607224042/http://www. mod.uk/NR/rdonlyres/31D096E9-3F41-4633-BEA2-AE62CF97C3AE/0/ annrptvol1_200708.pdf (kasutatud 26.04.2023).

8 Berman, G. 2000. House of Commons: Defence Statistics 2000. United Kingdom: House of Commons Library. pp. 16–17. Leitav: http://www. parliament.uk/briefing-papers/RP00-99.pdf (kasutatud 26.04.2023).

9 Rasler, K. 1994. The Great Powers and Global Struggle, 1490–1990 United States: University Press of Kentucky. p. 149.

10 [Anon], 2016. Number of tanks based on the Challenger 2 chassis within the British Army. Ministry of Defence, 27.09.2016, p. 1. Leitav: https:// assets.publishing.service.gov.uk/government/uploads/system/uploads/ attachment_data/file/558207/20160915-FOI08139-77597_CR2.pdf (kasutatud 26.04.2023).

11 Rooney, B., Johnson, G. & Priebe, M. 2021. How Does Defense Spending Affect Economic Growth? Santa Monica, CA: RAND Corporation, p. 3. https://www.rand.org/pubs/research_reports/RRA739-2.html (kasutatud 26.04.2023).