Kaitse Kodu! nr 8 2023. a by Kaitse Kodu!

KAiTSe KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI

8/2023

KAiTSeLiiT –

väLJAõPe TeeB TUGevAmAKS NAISKODUKAITSJAD AJALOO SUURIMAL EVAKUATSIOONIÕPPUSEL NOORTE ERIKATSENÕUDED UUENDUSTEEL

LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

imPReSSUm

KAITSELIIDU AJAKIR

8/2023

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot. Trükk: AS Printall Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaanefoto: KRISTLIN KÕRGESAAR

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

WWW.KAITSELIIT.EE

8/2023

SiSUKORD

6 SÜNDMUS

Sookolli võit läks Pärnumaa malevasse

8 INIMENE

Aasta kaitseliitlane Alfred Hallika: Kaitseliit on normiks saanud normaalsus

12 INIMENE

Ülemveebel Peeter Land: vabatahtlik riigikaitsja on parim, sest meid motiveerivad ühised väärtused

16 KAITSELIIT Eesti eest surmani! 18 VÄLJAÕPE Muhu Karikas muutub paremaks 20 VÄLJAÕPE Ussisõnade väel, maakaitseringkondade tahtel –

tugevamaks kui eales varem

26 VÄLJAÕPE Safari nii sügisvihmas kui talvekülmas 28 VÄLJAÕPE Snaiprikursus: kuidas, miks ja kellele? 30 VÄLJAÕPE Kuidas kriisist sündis sõda ehk Kotkalend 2023 32 VÄLJAÕPE Droonide mäng: väljaõppest lahinguväljani 38 VÄLJAÕPE Mogid maastikul ehk Unimogi sõidukoolitus 40 SÕJASPORT Lõuna maakaitseringkond võidutses Poolas SÕDUR 42 HARITUD Merejalavägi vajab rohkem „põrsaid“ ja

„Keegi peab seda tegema. Kes on päästja, politseinik, kes teeb hoopis lastele trenne, kõik on vajalik.“ Kaitseliitlasena on Alfred Hallika veendunud, et mida rohkem on nimekirjas vabatahtlikke, seda tõenäolisemalt ei tule keegi meid torkima.

vähem „kulte“ ehk Muudatustest ameeriklaste merejalaväes

48 MAAILMAPILK Kuidas Briti Koljatist sai Taavet 52 MAAILMAPILK Lähis-Ida: mäng teiste reeglitega 54 KOOSTÖÖ Kirde jahipistrikud kaitsevad kodumaad ja aitavad ukrainlasi

... 56 KUIDAS ... meisterdada plekkpurgist latern 58 ÜLEELAMINE Lõkketüübid igaks elujuhtumiks

8/2023

Saime 1992. aastal Narvas operatsioonile minnes 60 padrunit ja pidime sellega ülesande täitma. Täna oleks see mõeldamatu, esimesed küsimused oleksid, kes meid toetab, kus on minu toetusrelvad. Siis selliseid küsimusi ei olnud, tuli teha sellega, mis on.

AUTORiD

60 MEDITSIIN Meditsiiniteenistus – väeliik või võõrliik? 62 NAISKODUKAITSE Sõdurioskused – kasulikud nii naistele kui noortele 64 NAISKODUKAITSE Naiskodukaitsjad ajaloo suurimal evakuatsiooniõppusel

68 Noorteorganisatsioonid värskendasid NOORED

väliskoostööd

70 NOORED Noorte erikatsenõuded uuendusteel 72 AJALUGU Rahvas ranna kaitsel ehk Mõnda merekaitseliidust 76 MILITAARTURISM Seitse muuseumi ühe hoobiga. Esimene vaatus –

AUTORID MARGE TASUR vabatahtlik autor Jõgeva vallavalitsuse avalike suhete eest vastutav Marge kuulub Jõgeva ringkonna avalike suhete gruppi. Lisaks kirjutab ta lugusid maakonnalehte Vooremaa.

RENELL KAELEP Kaitseliidu kooli instruktor-koolitaja Renelli ülesanneteks Kaitseliidu koolis on arendada, planeerida ja kursusi läbi viia. Peamiselt SERE kursusi. Aga selle kõrvalt on ta ka kõva kirjamees, piltnik ja videograaf. HEIKKI KIROTAR vabatahtlik autor Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.

Poznańi tsitadell

80 FILMIARVUSTUS Hakkame kangelaseks! 82 RAAMATUARVUSTUS Üks lugu minu elust, üks lugu meie kõigi elust 64

INDREK JURTŠENKO Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri. TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

MARTIN ANDRELLER ajaloolane Metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

„See, mida ma Loo spordihoonet külastades nägin, ületas kõiki ootusi. Registreerimine, vastuvõtt, suunavad sildid, esmaabi ja ka psühhosotsiaalne kriisiabi olid korraldatud reaalselt. Lastega tegelemine, isegi prügi sorteerimine – kõik oli detailideni läbi mõeldud ja ära tehtud.“ 8/2023

KAiTSeLiiT

KAiTSeLiiT 105 Kaitseliit tähistas 11. novembril Tartus mitmesuguste sündmuste ja üritustega pidulikult oma 105. aastapäeva. Kell 10–13 Kaitseliidu relvaja tehnikanäitus Tartu Raekoja platsil. Kell 13 Pärnumaa maleva orkestri vigurmarss ehk tattoo Raekoja platsil Kaido Kivi juhtimisel. Kell 15 pärgade asetamine Vabadussõja mälestusmärgi Kalevipoja kuju juurde Vabaduse puiesteel. Kell 16 jumalateenistus Jaani kirikus. Kell 18 Ain Mäeotsa lavastatud kontsertetendus Vanemuise teatris. Aastapäeva puhul anti välja ka Kaitseliidu lint, mille kandmisega saab väljendada oma poolehoidu Eesti suurimale vabatahtlikule riigikaitseorganisatsioonile.

KAiTSeLiiDU KeSKJUHATUSe OTSUS 18. oktoobril toimunud Kaitseliidu keskjuhatuse koosolekul otsustati edastada Kaitseliidu arengukava 2035 (KLAK 2035) kavand* seisukoha võtmiseks kaitseväe juhatajale ja kaitseministrile. KLAK 2035 on kavas kinnitada Kaitseliidu keskkogu koosolekul 20. jaanuaril 2024.

* https://www.kaitseliit.ee/files/kaitseliit/img/ files/20231015_A_Kaitseliidu_arengukava_2035_ kavand.pdf

8/2023

SÜnDmUS

SOOKOLLi

võiT LäKS PäRnUmAA mALevASSe Oktoobri viimasel nädalavahetusel Pärnumaal toimunud militaarvõistlusel Sookoll sai parima tulemuse Kaitseliidu Pärnumaa maleva staabikompanii võistkond Kratt. Krati järel saavutas teise koha külalisvõistkond Leedust, kuhu kuulusid vabatahtlikud võitlejad sealsest 506. jalaväekompaniist. Tihedas rebimises tuli kolmandaks Eesti õhuväe meeskond. Tekst: KARMEN VESSELOV, Lääne MKR PA/CIMIC

Enamik võitjameeskonna liikmeist kuulubki juba pikemat aega samasse üksusesse ning on harjunud koos töötama. See tõi võistlusel ka edu. Krati liikmete sõnul olid ülesanded hästi valitud ja hea tulemuse jaoks pidi terve tiim panustama. Sookolli eripära on see, et võistkonnad liiguvad punktide vahel motoriseeritult. See annab ülesannete lahendamise oskusele suurema kaalu füüsilise võimekuse ees. Võistlejate hinnangul on siiski ka heal kehalisel vormil oluline roll tulemuse saavutamisel. Ülesannetes tuli ette palju olukordi, kus oli vaja kasutada taktikalist liikumist ja teisigi pingutust nõudvaid elemente. Kokku osales tänavusel Sookollil üheksa meeskonda, nende hulgas välisvõistlejad Lätist ja Leedust. Võrreldes mullusega oli osalejaid palju rohkem. Võistluse üks eestvedajaist leitnant Kajar Soosaar oli korraldaja rollis kolmandat aastat ning tema hinnangul oli huvi seekord suurem

just võistluse formaadi muutuse tõttu. Eelmisel aastal katsetati esimest korda autodel liikumist, osalejate tagasiside oli hea ning seekord jõudis starti ligi sada võistlejat. Kui võistluse piirkond ja mõned asukohadki on aastast aastasse samad, siis ülesannete sisu muutub. Seekord olid ülesanneteks näiteks takistusrada, pantvangi vabastamine, vastase tehnika ja eraldusmärkide tundmine, tehniline ülesanne veokitega, keemiarünnaku alla jäämine, laskmine, luure, rünnak ning mitu lahingumeditsiini oskusi vajavat ülesannet, mis olid põimitud muude ülesannetega. Ka sama valdkonna ülesanded on aastati erinevad. Osalejate sõnul oli reede õhtust pühapäeva lõunani kestnud võistlus põnev ja pingerohke ning seal sai end tõsiselt proovile panna. Võistlus tõi esile meeskondade ja nende liikmete tugevused ja nõrkused. Peakorraldaja leitnant Soosaar hindab kõrgelt kõigi vabatahtlike ja tegevväelaste panust, kes leidsid võimaluse tulla võistlema. Tema eriline tänu kuulub aga neile, kes olid abiks suure võistluse plaanimisel ja korraldamisel. Võistlusel mehitati 18 punkti, kus sadakond vabatahtlikku panid oma vabadel päevadel õla alla kohtunike, suunajate, rollimängijate, toitlustajate ja muude abilistena. Samuti tänab Kaitseliidu Pärnumaa malev kohalikke elanikke, asutusi ja omavalitsusi, kes andsid loa oma kinnistuid võistluseks kasutada. 8/2023

PIRKO PALU

ookoll on iga-aastane Pärnumaa maleva sõjalis-sportlik võistlus. Sookollil osalevad jaosuurused ehk üheksast liikmest koosnevad võistkonnad. Võistluse eesmärk on tõsta ja ühtlustada jagude väljaõppe taset ning anda neile tagasisidet teadmiste, oskuste ja võimete kohta. Ülesannete täitmiseks tuleb panna proovile jaoliikmete oskused ja kogemused, aga olulise osa annab koostööoskus.

MARGE TASUR

inimene

AASTA KAiTSeLiiTLAne

ALFReD HALLiKA:

KAiTSeLiiT On nORmiKS SAAnUD nORmAALSUS Aasta kaitseliitlase Alfred Hallika (49) olemuses on siiras tänutunne ja austus pere, kamraadide, organisatsiooni, õpilaste ning õpetajate vastu. Tema motivatsioon Kaitseliidus on olla parim, õppida tippudelt, olla eeskujuks ning anda oma teadmisi edasi. Tekst: MARGE TASUR, vabatahtlik autor

lfredi sõnul on aasta kait seliitlase tiitel tunnustus eelkõige perele, kes hindab seda väga kõrgelt. „Mind ei ole ju kodus ja see on tänu neile, et saan nii lahedas organisat sioonis olla,“ rääkis aasta kaitseliit lane. Ta on perele lubanud, et tõmbab hoo gu maha ja järgmisel aastal vähen dab oma tegevusi, kas see õnnestub, näitab aeg. Viimased kolmneli aastat on tulnud erinevate ürituste peale 25–27 nädalavahetust, lisaks paar nädalast harjutust. See aasta tõotab tulla rekordiline. Oma poegade pealt näeb Alfred, et kui tema tagasi tõm bab, võtavad poisid teema üle. „Mul

on kodus mitu vormikomplekti, pojad käivad neid ikka selga proovimas ning küsivad, kas on juba paras,“ muljetas ta. Alfred on nelja lapse isa ja ühe vana isa. Riigikaitse ja militaarteemad on neile tuttavad ja pakuvad huvi. Noorematele lastele on ta teinud näiteks orienteerumisrada. Lapsed saavad vihje ning peavad selle põhjal järgmise juhtlõngani jõudma. „Maa kaitsepäevadel käime samuti. Viimati Viljandis toimunud paraadil uudista sid poisid relvastust ja päris huvitav oli kõrvalt vaadata, kui osavalt nad varustust käsitsevad,“ sõnas isa uhkustundega. Noorima poja kohta võib aga öelda, et tema on Kevadtormi poiss. „Ütle sin väikse poisi sünni eel abikaasale, et niikuinii läheb aeg üle, ja läksin Kevadtormile. Lubasin olla telefoni juures, kui sünnitus algab. Aga poeg otsustas sündida just sel hetkel, kui ma öösel vaatlusposti tegin ja telefon oli välja lülitatud. Kui vaatluspostist tagasi tulin ja telefoni sisse lülita sin, siis oli poeg sündinud ja vend Tallinnast Jõgevamaale sõitnud ning 8/2023

inimene

tiirutas mind otsides metsades ringi,“ jutustas ta. Alfred ütles, et talle tuli aasta kaitse liitlase tiitel täieliku üllatusena, isegi aimdust ei olnud. Tunnustamisüritu sega samal päeval oli tema emal 75 aasta juubel. „Läksin ürituse korral damisega tegelenud major Neeme Brusi juurde ja sosistasin talle kõrva, et ma pean poole sündmuse pealt ära minema. Ta nägi ikka põrguvaeva, et ma ära ei jookseks,“ muigas Alfred. Tiitel oli meeldiv üllatus, ent veelgi paremaks kingituseks emale. „Jäin küll sünnipäevale hiljaks, aga mis saab emale olla toredam kui see, et poeg tuleb sellise tunnustusega.“ Alfred märkis, et kogukonnaski ei jäänud tunnustus märkamata. Keila kohalik leht tegi tubli kaitseliitlasega intervjuu. „Inimesed teretavad roh kem,“ nentis ta naerdes ja sõnas, et muus osas jäi elu ikka samaks.

SAUNAD RINDEMEESTELE

Aasta kaitseliitlasena on ta ikka innukalt oma asja ajanud Toompea malevkonna lahingukompanii rüh mavanemana, taktikainstruktorina ja sõdurioskuste kursuse vanemana ning Kaitseliidu kooli nooremallohvitse ride kursuse koosseisulise instrukto rina. Peale selle õpetab ta kaitseliit lastele käsivõitlust ning on osaline Ukrainasse saadetavate mobiilsete saunakomplekside algatuses. Alfredi hõivatusest andis hea pildi see, et in tervjueerimiseks tuli ta tabada Kaitse liidu kooli tasemekursuselt Kotka lend, sest pärast seda tuli tal teha vajalikud ettevalmistused ning asuda saunaga teele Ukrainasse. „Oleme üle Eesti kaitseliitlaste baasil loonud organisatsiooni, et aidata Ukrainas rindel võitlevaid üksusi välisaunade ja pesumajaga,“ rääkis Alfred ja rõhutas, et mida rohkem on kaasatuid, seda mõjusamad ollakse. Lisaks logistikale on tema ülesanne sobilike veomasinate leidmine, kuhu saab sauna sisse ehitada. Eesmärk on ehitada ja saata rindele kümme mo biilset saunakompleksi. Praegu valmis 10

8/2023

kolmas, mis asus oktoobri lõpus teele Aasovi brigaadi ründepataljonile. „Kohale jõudmine võtab kolm kuni viis päeva. „Juhul, kui …“ olukorda deks peab valmis olema. Kodutöö on põhjalik, läbi on mõeldud marsruut ning tagatud tehniline toetus,“ sõnas Alfred. Sobivate veokite leidmine on tõeline proovikivi. Algul oli plaan kasutada militaarmasinaid, kuid neid on rindel rohkem tarvis. Tsiviilsõiduk tuleb kohendada sõjatingimustesse sobi vaks, näiteks üle värvida. „Masin peab olema heas tehnilises korras, sau naga ei tohi sõdivale rindeüksusele probleeme tekitada,“ selgitas Alfred. Seetõttu on ta pidanud annetusena pakutavatest vanematest masinatest loobuma. Senine tagasiside kaitseliitlaste algatusele on hea. Ukraina pataljoni ülemad leiavad, et saunad on tervi sele ja motivatsioonile elupäästjad. Esimene saun jõudis Ukrainasse mullu detsembris. Selleks ajaks olid sauna saanud mehed rindel olnud aprillist saadik. Mobiilne saun andis neile pikkade kuude järel esimese inimliku pesemisvõimaluse. Üks kompleks maksab üle saja tuhande euro. Tööde juures on ajamahukaim annetuste kogumine. Õnneks on ettevõtjaid, kes toetavad, ning Eesti kaitseliit laste algatatud tegevus on jäänud ka rahvusvaheliselt silma. Alfred sõnas, et annetus võib olla nii masin kui ka saunalauad, keris vms. Kui vajalik ma terjal olemas, võtab kogu kompleksi ehitamine kolm-neli nädalat. Viimati valminud saunakompleksist tehakse dokumentaalfilm. Kõik see aitab ees märgini jõuda.

tahtlikke, seda tõenäolisemalt ei tule keegi meid torkima. „Eesti riigikaitse on üles ehitatud reservarmeele, mille suureks osaks on vabatahtlikud. Ar van, et vastane teab iga minu õppust ja väljaõppe nädalavahetust, kus olen käinud. Ja vaadates seda statistikat, mõtleb, et äkki pole mõtet tulla,“ arutles ta. Kui Alfred tuli Kaitseliitu vabataht likuna ühiskonnale oma osa andma, siis organisatsioonis hoiavad teda inimesed, kes teevad oma tööd suure kirega. Seda eeskuju jälgib ta endaski. „Luban, et kui väljaõppe saan, siis annan seda vähemalt kolm aastat edasi,“ kinnitas ta. Ja oma sõna on mees pidanud. NAKi taktikainstrukto riks sai Alfred nii, et oli sama kursuse parim. „See oli üks põhjustest, miks väga kogenud veebel valis mind üheks oma instruktoriks. Kui juhendajaks on professionaal ja sa püüad absor beerida kõike, mis kursuselt tuleb, ja ta sind järgmiseks aastaks samale kursusele appi kutsub – siis see on suur tunnustus,“ sõnas Alfred. Ta tunneb lugupidamist, et on üks kur suse instruktoritest, keda ülem oma tööriistana kasutab.

MOTIVEERITUD TÖÖRIIST

Olla parim tähendab enda motivat siooni olla parim. „Kohe kursuse algu ses tuleb mõista, miks ma kursusele tulin. Ma ei mõtle, mida kursus minult ootab, vaid mida ootab minult ameti koht, kui kursuse lõpetan,“ selgitas Alfred. Tema hinnangul on Kaitselii du koolis juhtimiskursuse tase väga hea. Kui sinna rakendada teadmised, tänapäeva juhi käitumine, väljateeni tud lugupidamine kursusekaaslastelt ning juhendajatelt, saavutadki edu. „Ülem peab olema oma sõduritele ja kursusekaaslastele kättesaadav ja juhtimine eeskujupõhine,“ nentis ta.

Kaitseliitlasena on ta veendunud, mida rohkem on nimekirjas vaba

Kõrvuti õpetamisega oli Alfred sel aastal olnud ise õppuri rollis ning lä binud Kaitseliidu koolis reservvanem allohvitseri kursuse. Teenistuskoht kodumalevas on vanemallohvitser ja nüüd otsustas Alfred saada au astme juurde ehk tõusta seersandist nooremveebliks. Toompea malev

Alfred tuli Kaitseliitu, et vabataht likuna anda oma osa ühiskondlikku tegevusse. „Keegi peab seda tegema. Kes on päästja, politseinik, kes teeb hoopis lastele trenne, kõik on vajalik,“ selgitas ta.

MARGE TASUR

Ühe oma Kaitseliidust leitud parima sõbra Pirko Paluga kohtus Alfred Kaitseliidu koolis nooremallohvitseri kursusel. Pirko meenutab: „Tema tublidus jäi silma instruktoritele ja kursusekaaslastele. Ta lõpetas kursuse priimusena. Alfred on harukordne, tark ja osav sõber, kellega tahad koos olla. Oleme sõbrad Kaitseliidus ja päriselus. Nii normaalne inimene.“

konnas on Alfred teeninud kahes üksuses, maakaitse ja lahingukom paniis. „Kaitseliidus olen algusest peale olnud jalaväes. Olen teeninud laskursanitarina, jaoülema abina, autojuhina, jaoülemana ja nüüd olen rühmavanem,“ jutustas ta. Viimastel aastatel on Alfred panusta nud palju Kaitseliidule uute liikmete värbamisse. Ukraina sõja algusest saadik on korraldatud kolm sõduri oskuste kursust. Kõigil kolmel kursu sel oli Alfred kursusevanema rollis. „Mul on au olla ühtede ägedamate ja professionaalsemate sõdurioskuste kursuse korraldamise ja NAKi juures. Kogemus, mille sealt olen saanud, on hindamatu. Need on kvaliteedimärgi ga kursused.“ Kümnendi on Alfred tegelenud Kaitseliidus militaarse käsivõitlusega ning jõudnud instruktori tasemeni.

Eelmisest aastast annab ta trenne oma käsivõitluse grupile, kes koos neb kaitseliitlastest. „Leidsin, et kaitseliitlaste lähivõitlusoskusi ning üldist füüsilist vormi saab niimoodi parandada,“ põhjendas ta. Oskused tulid kasuks näiteks koroonaviiruse levikust tingitud eriolukorras, kui kaitseliitlased olid abiks politsei ja piirivalveametile. Tallinnas oli selle meeskonna ülem Alfred. Õnneks kul ges kõik rahumeelselt ning inimesed olid mõistvad.

SÕBRAD KOGU ELUKS

„Ma naudin Kaitseliidus olemist. Olen tänu Kaitseliidule kohanud üle Eesti inimesi, keda võin oma sõbraks nimetada. Veedame koos aega nii vormis kui väljaspool vormi,“ rõõmus tas Alfred. Üks Kaitseliidust leitud parimaid sõpru on Pirko Palu. „Elame rütmis,

et kui tema Läänemaal satub Kait seliidu tegevustega meedias pildile kaitseministri või peaministriga, siis mina samal ajal olen fotol kaitseväe juhataja või Kaitseliidu ülemaga. Sõbrad juba tögavad meid, et kumb on esimene. Kui üks on pildil, siis ei saa teine ju ka jätta tulemata,“ naeris Alfred. Kaitseliit on õige koht, kui sellest on saanud elu kutse. „Tihtilugu olen tähele pannud, et kui raske õppe nädalavahetus selja taga, siis paikne misalalt tagasi sõites mõtled, kui ära see väsitas. Lahkformeerimiselt koju jõudnud, tsiviilriided seljas, lähen aga mõtetega ootama juba järgmist õppenädalavahetust. Üllatav, kui kii resti saab hakata kamraadidega juba järgmist tegevust ootama. See ongi normaalsus, mis on normiks saanud,“ võttis Alfred kokku, miks on Kaitseliit tema elus nii tähtis. 8/2023

ASSO PUIDET

ÜLemveeBeL

PeeTeR LAnD: vABATAHTLiK RiiGiKAiTSJA On PARim, SeST meiD mOTiveeRivAD ÜHiSeD vääRTUSeD

Ajaloo esimene Kaitseliidu veebel ülemveebel Peeter Land andis tänavu 28. juulil oma ametiposti üle ülemveebel Andri Harkmannile ja siirdus reservi. Sestap on paslik vaadata tagasi tema teekonnale. Tekst: major TANEL RÜTMAN, vabatahtlik autor

M Alates 2000. aastast, kui keskne võidupüha paraad on Kaitseliidu korraldada, pole ükski neist möödunud ülemveebel Landi toeta

aardu eesti „getos“ üles kasvanud, sõjajärgse Eesti esimese oma ajateenijana alustanud ja kokku 32 aastat tegevteenistuses olnud tänane Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna tegevlii ge Peeter Land annab ülevaate oma karjäärist ja teenistusest.

Peeter, sa oled pärit Eesti mõistes päris keerulisest piirkonnast? „Kes kuidas vaatab, sündisin 1972. aastal Kallaveres, laiemale üldsusele tuntud rohkem ehk kui Maardu. Ja kogu mu lapse ja nooruspõlv seal ka

möödus. Käisin kohalikus 9klassilises koolis ja pärast seda läksin 6. kutse keskkooli, mis asus Koplis. Kallaverest Koplisse.“

Kas see Kallavere-Maardu-Kopli taust on ka kuidagi su kujunemisele mõju avaldanud? „Raske öelda, aga vast ikka. Rahvus likus mõttes olid eestlased seal ikka tugevas vähemuses, nagu tegelikult tänagi. Vast 20 protsenti oli meid Kallaveres toona. See oli ka koolis näha, meil oli põhikoolis segakool, kus kolme venekeelse paralleelklassi kõrval oli üks eestikeelne.

inimene

Igapäevases olmes pidi ikka vene keel suus olema, näiteks kui poest taht sid kommi osta ja vene keeles seda küsida ei osanud, siis ka ei saanud. Nii et suhtluskeelena oli mul vene keel juba väga varakult selge. Samas, mu kodutänav Kallaveres Rajaniidu oli sisuliselt sajaprotsendiliselt eestikeel ne ja meelne, omalaadne eesti geto. Meil oli seal oma plats – kogunesime, mängisime erinevaid pallimänge. Korvpall oli meil eestlaste seas ikkagi kõige populaarsem. Koplis kutsekas käies oli põhimõtte liselt sama seis. Aga jah, keskkond oli selline, nagu ta oli – enda eest pidi seisma nii Kallaveres/Maardus kui ka hiljem Koplis. Konflikte rahvuste vahel oli pidevalt, ent tõsine nügimine tekkis alles perestroika ajal, võibolla 1987. aastast.“

Kuidas sa ajateenistusse sattusid? „Olin üks esimesi ajateenijaid. 1991. aasta oktoobris loodi kaitsejõudude peastaap ja detsembris alul kaks rüge menti: sisekaitse operatiivrügement (SOR) ja sisekaitse valverügement, kuhu võeti esimesed ajateenijad. Olin toona 18, kohe saamas 19, ja läksin sinna vabatahtlikult. Toona mul puudusid igasugused eelteadmised ja eelistused või ootused ajateenistusele. Aeg oli samas selline, kus arvasin, et kuidagi pean mina ka eesti asja ajama. Oli tunne, et peab tegema. Aga mis kindel: alustades teenistust SORis, ei kujutanud ma ette, et seon end 32 aastaks Eesti kaitseväega.“

Toonane ajateenistus oli ilmselt hoopis midagi muud kui tänane? „Kaitsevägi alles tekkis, puudusid Eesti Vabariigi ohvitserid ja allohvit serid, kogu süsteem tuli alles rajada. Alustasin ajateenistust Koogil. Juh tivkoosseis oli toona veel veneaegne, rügemendiülem ja mõned asetäitjad olid eestlased, aga ülejäänud olid nõukaaegsed miilitsapataljoni võitle jad. SOR oli siis ikka veel veneaegse miilitsapolgu järeltulija. Esimese hooga võeti ajateenistusse kahe rühma jagu võitlejaid, umbes kahe nädala pärast tuli rühmatäis juurde. Kui me Koogile jõudsime, kus asusid mingid suvebarakid,

võttis meid vastu veel täielik nõuka aja sisustus – venekeelsed plakatid alles seintel. Kasarmus oli hall vine, hoone kütmata, ilm oli talviselt rõske. Esimene asi oli saada ruumidesse sooja ja kuna küttepuid ega midagi ei olnud, läksid esimeseks tuleroaks just needsamad plakatid. Nendega oli küll see häda, et nad olid niisked ega tahtnud väga põleda. Kolmandal päeval päästis meid ära ühe poisi isa, kes tõi Kuusalust meile kütteks palke. Siis läks hirmsaks puutegemiseks, kasarmusse sooja sisse saime vast alles kahe nädala pärast. Alguses vorme ka ei antud, mingid miilitsamütsid ja joped küll tulid, aga esimesed hommikuvõimlemised olid igatahes erariietes. Sama teema oli söömise ja pesemisega, hommikuti käisime pesemas Jõelähtme jõe ääres paekivitüki peal kõõludes. Omaette väljakutse oli köögitoimkond, näiteks vett tõime naabrimehe kaevust kelgu ga, umbes nagu Vabadussõjas. Samas täitsime juba ülesandeid, käisime praegust Sisekaitseaka deemia kompleksi Kase tänaval üle võtmas – saime tutikad, alles tehase konservandis Kalašnikovi automaadid kaliibriga 5,45. Siis saime ka esimese vormi – politsei helesinise jope ja mütsi. Esialgu oli plaan kompleks jõuga üle võtta, aga asi lõppes siiski perimeetri valvega – venelaste tööpatt oli siis seal veel sees. Meie ülesanne oli valvata, et territooriumi paljaks ei varastataks. Kevadel 1992 kolisime Koogilt ära Rahumäele, seal olid ka venelased alles sees. Madistamist võõrväega oli omajagu. Ja nii me siis ajateenistuse lõpuni seal Rahumäel olimegi, vahe pealse komandeeringuga IdaViru maale. Alguses teatati meile ajatee nistuse pikkuseks poolteist aastat, aga otsus aasta peale minna tuli juba 1992. aasta alguses.“

Su n-ö kaitseväeline karjäär algas juba ajateenistuses? „Põhimõtteliselt jah: rühmaülemaks olid meil politseist pärit Nõukogude armee taustaga lihtsad inimesed. Hu vitav aeg oli – leiutasime koos, kuidas asjad peaksid Eesti kaitseväes käima,

uurisime 1938. aasta määrustikke jmt ja siis millalgi üsna pea küsis minu rühmaülem, kas ma ei tahaks saada rühmavanemaks. Mõtlesin, et miks mitte. Kui ma juba siin olen, võiks ju midagi rohkem teha kui autojuht olla. Kui tulid uued ajateenijad 1992. aasta juunis, määrati mind juba õppekom panii kompaniiveebliks. Ega minul ja teistel tollel ajal palju teadmisi ei olnud, tegime, nagu õigeks arvasime. Õppekompanii tegevused toimusid näiteks kõik joostes. Juuli lõpus paisati meid kõiki Narva (läheneva dessantnikute aastapäeva kartuses), läksime esimese kompanii kahe rühma ja õppekompanii kahe rühmaga. Elasime NarvaJõesuu piirivalve väljaõppekeskuses. Vane mad olijad ehk minu satsi omad käisid Narvas patrullimas, õppekompanii põhitegevus oli väljaõpe ning kiirrea geerimisvalmidus. Narvas oli meie ülesanne politsei toetamine avaliku korra tagamisel, peamiselt patrullid. Toonase prefekti sõnul umbes kaks nädalat pärast seda, kui olime seal tegutsenud, saabus esimene päev, kus kuritegevus Narvas oli null. Aeg oli ikkagi ärev, oodati provo katsioone kohaliku viienda kolonni ja ka OMONi poolt. Meil olid Narva piiripunktide kaitsmiseks olemas ettevalmistatud positsioonid. Meil oli seal täiesti oma sõjaline missioon täita. Kokku olime seal umbes kuu aega. Põnev aeg oli, kehtestamisega oli alguses tükk tegemist. Alguses öeldi, et mis kuradi „jeesti armee“, läks mõni aeg mööda, siis olime juba „meie sõdurid“. Detsembris sai mul ajateenistuse aeg täis, jäin mõneks kuuks SORi eritee nistuskompanii veebliks – siis me käisime Paldiskit vallutamas. Aprillis 1993 läksin Kaitseväe te gevteenistusse – vabariigi valitsuse otsusega loodi Kaitseliidu peastaabi valvekompanii, nö Astangu valveük sus, kutsuti samuti kompaniiveeb liks. Kuigi mul oli siis pakkumisi ka politseist, otsustasin siiski laiguliste 8/2023

inimene kasuks, tundus kuidagi meelepärasem. Sealt mu Kaitseliidu karjäär algas. Sinna mahtus ka Kaitseliidu pea staabi Toompea 8 hoone venelastelt üle võtmine. See maja oli ikka täiesti kohutavas olukorras, venelased olid isegi jupi kivitreppi ära varastanud. 1994 käisin Rootsis allohvitseride kursustel ja pärast seda maandusin peastaabi operatiiv ja väljaõppeosa konnas. Kuni 1999. aasta augustini. See oli põnev aeg, midagi ei olnud, tegime ise eeskirju jmt. Benno Leesiku määramisega Kaitseliidu ülemaks määrati mind ülema käsundusohvit seriks. Formaalselt anti kaks nädalat mõtlemisaega, aga tegelikult mõt lemiseks aega ei antud, määrati ära ja kõik. Kaitseliidu ülema käsundus ohvitseri ametis olin kuni 2017. aastani.“

Sa olid Kaitseliidu esimene veebel, 2017. aasta lõpust alates. Kuidas sellise ametikoha loomiseni jõuti?

ERAKO GU

„Tegelikult algas see protsess juba aastal 2008, mil hakkasime mõtlema, kuidas kujundada Kaitseliidu struk tuuriüksuste veeblite ametikohti. Algtõuke andis ikkagi Eesti liitumi ne NATOga ja lääne süsteemidega kohanemise vajadus. Toonaselt Kaitseliidu ülemalt kolonelleitnant Raivo Lumistelt sain ma volituse allohvitseride süsteemi kujundamise eestvedamiseks Kaitseliidus. Sisuliselt istusin sel ajal juba kahel toolil, ühelt

poolt ülema käsundusohvitser, teiselt poolt kui senior enlisted leader ehk kui Kaitseliidu vanem allohvitser, kandes Kaitseliidu allohvitseride esindaja funktsiooni. Kuni 2017. aastani ehitasime seda süsteemi üles, enne kui loodi KL veebli ametikoht. Jõudsime ametisse nimetada kaks ringkonnaveeblit: Lää ne ja Lõuna maakaitseringkonna oma. Võtsime eesmärgiks kuue juhtveebli ametikoha loomise: neli maakaitse ringkonna veeblit + KL kooli veebel + KL veebel. 2014. aastal saime paika allohvitse ride haridussüsteemi, neljaastmelise tasemekoolituse sõdurist ülemveeb lini välja. Täna on see toimiv süsteem, ka ülemad pidid sellega kohanema ja nüüd on asi töötav ja arusaadav. Kaitseliidu kohta julgen öelda, et all ohvitseride haridussüsteem on selgem ja arusaadavam kui ohvitseride oma. Eriti noored, äsja sõjakoolist tulnud ohvitserid peaksid esmalt nõu küsima oma rühmavanematelt ja kompanii veeblitelt.“

Mis on Kaitseliidu veebli ametis kõige tähtsam? „Raske üheselt öelda. Esmalt sa toetad Kaitseliidu ülemat tema tahte elluviimises otseste kontaktide kaudu isikkoosseisu seas. Väga oluline on väärtuste küsimus (kaitsetahe, tra ditsioonid), kui me sellega ei tegele,

8/2023

Milline on hetkel sinu hinnangul Kaitseliidu allohvitserikaadri olukord? „Jaoülemate ehk nooremallohvitseride väljaõppe koha pealt asi iseenesest toi mib. Siin ootaks muidugi allüksustelt rohkem initsiatiivi oma inimeste esita miseks koolitustele. Mingid igapäeva sed naginad käivad küll KL ja KV vahel, aga see on normaalne. Vabatahtlike reservvanemallohvitseride kursusel on mingeid võnkeid suhetes KVga, aga nende asjadega tegeletakse. Peamine on süsteemsus ja personalitöö.“

Sa pole tegevväelasena ametivahetust päris tõsiselt kaalunud. Mis on sinu näitel selle ameti juures kõige olulisem? „Ajateenistusse asudes ei seadnud ma endale selles vallas mingeid sihte. Pidasin seda kohustuseks, mis tuleb lihtsalt täita. Siiski tekkis juba siis mingi tunne, et see on mu kutsumus. Saime 1992. aastal Narvas operat sioonile minnes 60 padrunit ja pidime sellega ülesande täitma. Täna oleks see mõeldamatu, esimesed küsimused oleksid, kes meid toetab, kus on minu toetusrelvad. Siis selliseid küsimusi ei olnud, tuli teha sellega, mis on. Tegevteenistuse algusaastatel me suurt palka ei saanud, peret endale lu bada ei võinud. Väärtused olid kuskil mujal kui rahas. Täna on need asjad oluliselt teisiti.

stil 1992 Narva-Jõesuus

paniiveebel Peeter Land 12. augu

SORi ajateenija, õppekompanii kom teenistusülesannet täitmas

pole meil juuri. Personalivaldkond on väga tähtis, sellele läheb palju aega. Samas, kui sa inimestega ei tegele, pole sul lõpuks ka tulemusi. See, et mina omal ajal ajateenijana sattusin kompaniiveebli kohale, pole tegelikult õige. Nüüdsel ajal peaksid inimesed arenema läbi teenistuskogemuse ja koolituste, et vastava ametikoha tasemele tõusta. Kaitseliidu puhul on väga oluline selge koolitusmudel eeskätt Kaitseliidu kooli kaudu – kuidas me allohvitsere koolitame. Ka vabatahtlik peab aru saama, et tal on karjäärivõimalus. Kokkuvõttes, väljaõppe läbiviimisel peame ikkagi arvestama vabatahtlike soovidega nende ajakasutusele – peame tegema nii, nagu neile, mitte kaadrile kõige sobilikum on.“

Üsna retooriliselt olen küsinud endalt, kas ma töötan või teenin Kaitseliidus. Teenistuses olles teenin ma kodumaad – Eesti Vabariiki. Ja riik, see on rahvas. Kui ei ole rahvast, siis ei ole ka riiki. Seega teenin ma oma rahvast.“

inimene

KRISTJAN PRII

Abikaasa Pirjo ning tütred Hanna ja Helena koos Peetriga Kaitseliidu veebli vahetustseremoonial Viimsis tänavu 28. juulil. „Ma tahan vabandada, selle eest, et mind ei ole alati olnud pere jaoks kohal, kui mind vajati. Ja ka selle eest, et tõin oma töö koos kõigi muredega koju kaasa. Nüüd on aeg seda parandada – pühenduda perele, sealhulgas kassile Siiri ja koerale Roosa. Loodetavasti harjute minu kodusviibimisega,“ ütles ülemveebel Land oma lahkumiskõnes

Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna tegevliikmena aastast 1993 oled sa tihedalt olnud seotud ka vabatahtlikega. Mis on Kaitseliidu tugevus? „Kaitseliit formeerus Esimese maa ilmasõja käigus eesmärgiga kaitsta eesti kogukondi ning kaitsta rahvast marodööritsemise eest. See idee ei saa kaduda! Vabatahtlik riigikaitsja on parim, sest tema väärtused on meie ühised väärtused. Kas väärtused ja oskused on vabatahtlikul tasakaalus? Ei pruugi olla, oskusi on võimalik arendada, ent ilma väärtusteta ei ole tahet. Kaitseliidu väljaõppetsükkel on pikk, sest õpe toimub vabatahtliku vabast ajast, näiteks nädalavahetustel.

See ei tähenda kvaliteedi erinevust võrreldes tegevväelasega. Ühel hetkel me läheme mööda.“

Oma ameti üleandmistseremoonial tänasid korduvalt oma peret ja koduseid, tänu kellele ja kellelt krediiti saanuna on sul õnnestunud sellist märkimisväärset karjääri teha. Kas täna tegeled peamiselt aastate jooksul kogunenud intresside maksmisega või jagub aega ka Kaitseliidule? „Jah, see oli nüüd hea küsimus. Loo mulikult püüan tagasi teha seda, mis on jäänud tegemata. Kvaliteetaega tagasi ei tõmba, katuse saab ju paran datud ja puud ka lõhutud. Jätkuvalt tahan tänada oma kodakondseid selle

mõistmise ja kannatlikkuse eest. Samuti tahaks tänada kõiki peresid, kes annavad võimaluse pereliikmel osaleda riigikaitses. Tulles küsimuse juurde, siis leian ka vabatahtlikuna aega, et panustada riigikaitsesse ja Kaitseliidu arengusse.“

Sa oled olnud Kaitseliiduga 30 aastat. Väga ligidal Kaitseliidu tipptaseme juhtimisele alates kindral Kerdist kuni kindral Ühtegini välja. Millal on oodata mälestusi sellest pöörasest teekonnast? „Igal asjal oma aeg. Hetkel ei ole see aeg veel käes. Kuid Eesti eest surmani!“ 8/2023

KAiTSeLiiT

eeSTi eeST SURmAni! Tunnuslause on lause, mis väljendab organisatsiooni põhiväärtusi, eesmärke, põhimõtteid ja traditsioone. 3. juunil 2023. aastal kinnitas Kaitseliidu keskkogu Kaitseliidu tunnuslauseks „Eesti eest surmani.“ Pean vajalikuks seda lauset selgitada, eriti just lause viimast sõna „surmani“. Tekst: ülemveebel PEETER LAND

KARIKATUUR: PIRJO LAND

8/2023

KAiTSeLiiT

urm võib kellegi jaoks kõlada liiga morbiidselt, teisalt on see lause lõpp väga jõuline. Surm on paraku ka osa meie elutsüklist ja ma ei ole veel kuulnud, et keegi oleks jäänud siia ilma igavesti. Ent moto ja meie tervituslause mõte on siiski sootuks teine.

Olen ise kasutanud Kaitseliidu organisatsiooni kohta väljendit „Sünnist surmani“. Julgelt saab öelda, et meie organisatsioon on perekeskne, sest meil on noor, nais ja meesliikmed. Organisatsiooniga on liitutud perekonniti või on pereloomine saanud alguse Kaitseliidus. Organisat sioon seab küll piirangud, mis vanusest alates saab sellega liituda, aga meil ei ole piirangut vanusele, millal sa enam organisatsiooni kuuluda ei tohi. Siit ka põhimõte: kui Kaitseliidu põhiväärtused sulle sobivad, siis ole meie seas kuni surmani. Igal liikmel on organisatsioonis roll sõltuvalt tema east ja füüsilistest võimetest ning seda ei maksa kaaluvihtidega mõõtma hakata. Eri vanuses, erine va kogemuse ja väljaõppega inimesed tagavad laiapindse riigikaitse. Kaitseministeeriumi kodulehelt võime leida teavet laiapindse riigikaitse kohta, kus on öeldud, et riigi kaitsmiseks ei pea valmistuma mitte ainult Kaitsevägi, vaid kõik riigiasutused ning kogu ühiskond (KAM, 2021). Seega, mida suurem on meie tegevusala ulatus, seda tuge vamad Eestimaa hoidjad oleme. Jõuan tagasi selleni, miks ma siia organisatsiooni üleüld se kuulun. Üks asi oli tegevteenistus, ent selle kõrval on kaalukausil põhimõtted ja väärtused. Ma kuulun Kait seliitu, sest olen surmani truu organisatsioonile, mille on loonud Eestit kaitsvad vabatahtlikud. Taas jõudsime sõnani „surm“. Kui ütled kallile inimesele, et oled tema kõrval, kuniks sulle elu on antud, ei tähenda see ju seda, et kavatsed kohe siitilmast lahkuda. Vastupidi, sa eeldad, et oled talle toeks kuni surmani. Et olla kellelegi või mil lelegi toeks, ei pea surema, vaid elama. Seega saan öelda: „Ja seni, kuni elan ja hingan, teen seda Eesti eest!“ Tunnuslause kasutamine seob meid ühtsemaks. Tun nuslause on kasutatav nii üksikisikuna kui ka üksuse või suurema isikkoosseisuga. Paljudel organisatsioonidel on kujunenud pika aja jooksul välja traditsioon, kus orga nisatsiooni liiget ergutatakse või tunnustatakse erilise teene või eriti eeskujuliku ja pikaajalise teenistuse eest. Tavaliselt on organisatsioonile omane ka kordumatu tun

nuslause, mida liige ütleb (hüüab) ergutust või tunnustust vastu võttes. Kui üksikvõitleja, näiteks tunnustust vastu võttes, ütleb: „Eesti eest surmani!“ terviklausena üksinda, siis rivis tustel või pidulikel sündmustel võib selle lause jagada kaheks. Näiteks ütleb pealik või ülem oma kõnet või pöördumist lõpetades: „Eesti eest,“ ja isikkoosseis vastab ühel häälel: „Surmani!“ Oleme seda kasutanud juba kahel võidupüha paraadil: 2022. aastal Kuressaares ja lõppeval aastal Viljandis. Kait seliidu ülem lõpetas nendel paraadidel oma võidupüha kõne sõnadega „Eesti eest“ ja paraadi üksused vastasid: „Surmani!“. Minu hinnangul oli paraadil kuuldu võimas. Tagasisidest toon ära ühe Viljandi paraadil osalenu arvamuse: „Mitte ainult mulle, vaid see kõlas jõuliselt ka paraadil osaleja tele ning kindlasti paraadi jälginud pealtvaatajatele. See kõlas ühtse ja selge sõnumina: me ei alistu!“ Tunnuslause peaks nii Eestis kui välismaal väljendama ja rõhutama organisatsiooni ja liikmete ühiseid põhimõt teid. Näiteks Politsei ja Piirivalveamet kasutab tunnus lauset „Teenin Eesti rahvast!“, Naiskodukaitsel on selleks „Minu kohus!“, Noortel Kotkastel ja Kodutütardel on ühine tunnuslause „Alati valmis!“. Meie välismaistel koostööpartneritel Poola territoriaal armees on kasutusel „Always ready, always here!“ ehk „Alati valmis, alati kohal!“ ning Ameerika Ühendriikide Rahvuskaardi motoks on poolakate omaga vägagi sarnane lause „Always ready, always there!“ ehk „Alati valmis, alati olemas!“ Tulen tagasi sõnade juurde, et tunnuslause seob meid ühtsemaks. Jah, tõepoolest, seda see teeb. Ja ikka eeldusel, et kõik saavad sellest ühtemoodi aru. Soovin meile kõigile edu ja kordaminekuid meie ühiste väärtuste hoidmisel ning Eesti kaitsmisel. EESTI EEST SURMANI! KASUTATUD ALLIKAD https://www.kaitseministeerium.ee/et/eesmargid-tegevused/laiapindne-riigikaitse

8/2023

väLJAõPe

mUHU KARiKAS

mUUTUB PARemAKS Pikamaa laskevõistlustest kirjutatakse tavaliselt igavalt: pikad tabelid tulemuste ja analüüsiga, mis ei ütle 99 protsendile lugejatest mitte midagi. Kohustuslikud fotod õnneliku näoga auhindade vastuvõtjatest ja taustal vähem õnnelikud, keda võis medalist lahutada üks ebaõnnestunud lask ja paar punkti. Igav ju? Kindlasti.

ktoobris toimus Muhumaal Koguvas Kaitseliidu 2023. aasta pikamaa laskevõistluse kolmas etapp Muhu Karikas. Tegelikult leidis Koguval aset Kaitseliidu mitteametliku meditat siooniklubi järjekordne väliüritus, sest laskmisel ja meditatsioonil on palju ühist. Hoolika keskendumise ja rahu liku hingamisega püütakse saavutada hetk, kui relv on täpselt ühel joonel sihtmärgiga, et siis lasta kuul täpselt sihtmärki.

INDREK HUNT

Termin ’meditatsioon’ ise pärineb Wikipedia andmetel ladinakeelsest sõnast meditari, mis tähendab ’mõt lema’. Tänapäeval kasutatakse seda sõna ka laiemalt idamaiste vaimsete

Vaade otse laskurite tagant. Kõige kaugemad sihtmärgid on näha pildi keskel karjääri tagumise kalda peal 985 meetri kaugusel. Eristamiseks on pool meetrit laiade ja meetrikõrguste sihtmärkide vahel suured eredavärvilised oranžid numbrid. Küljeparandus viiemeetrise tuule poolmõjuga peaks olema 176 ja kuuemeetrise tuulega 217 sentimeetrit. Sisuliselt tähendab eksimus tuuleparandusega üks meeter sekundis kindlat möödalasku

8/2023

Tekst: HEIKKI KIROTAR, Snaiprigild

praktikate üldnimetajana. Eestikeelne Wikipedia oskab loetleda paarküm mend erinevat meditatsioonitehnikat, millele võiks vabalt lisada ka pika maalaskmise. Sarnaselt meditatsioo niga on laskmises edukad inimesed, kes teadvustavad, mida on vaja teha, mõtlevad, kuidas on vaja harjutada, ning siis harjutavad. Harjutavad palju. Aastaid ja aastakümneid. Kaitseliidu spordipealik Margus Purlau ütles: „Tuleval, 2024. aastal on Kaitseliidu pikamaalaskmise meistri sari neljaetapiline ja päädib rahvus vahelise finaaletapiga Muhu saarel. Võistlused toimuvad veebruaris, aprillis ja juunis erinevates kohtades ning nende parimad saavad võimaluse

osaleda oktoobrikuus Muhu Karikal, kuhu kutsutakse osalema kõikide teiste Baltimaade ja Skandinaavia laskureid.“ Purlau sõnul oli 2022/2023. aastal pikamaalaskmise peamine eesmärk anda võistlustega kaitseliitlastele võimalus pikka maad lasta, kollee gidega kogemusi vahetada ja luua endale ettekujutus, kuidas saab ennast võistluseks ette valmistada. 2024. aastal on plaan kutsealaselt edasi liikuda professionaalsuse poole. „Pikamaalaskmise etapid on tulevikus kahepäevased ja sisaldavad lisaks võistlusele ka parimat kogemusjuhendamist õppepäevana. Samuti ootavad võistlusformaati ees

väLJAõPe

Nendele, kes jaksasid siiamaani lugeda, võin avaldada, et kahekümne esimesel oktoobril oli Koguvas väga hea tuuline ja päikesepaisteline ilm. Paar kraadi sooja ning õhurõhk aas taajale tüüpiline 1013 hektopaskalit (hPA). Õhuniiskus kaheksakümmend protsenti. Tuul puhus laskejoonelt sihtmärkide suunas vaadatuna umbes neljakümne viie kraadise nurga alt (tähendab pool mõju) puhanguli selt kolmest kuni üheksa meetrini sekundis nii, et tuule suuna ja mõju hindamiseks üles seatud lindid olid tavaliselt täiesti sirged. Kella sihver plaadi järgi oli tuule suund seega pool kaks. Sihtmärgid asusid laseriga mõõ detuna laskejoone keskelt 189, 299, 485, 680, 815 ja 930 meetri kaugusel. Natuke tagapool asuva lisalaskejoone tagant mõõdetuna olid kaugemad sihtmärgid 870 ja 985 meetrit. Koduse ülesandena võib arvestada oma sõja püssi sihikuparandused reaalsetele laskekaugustele ja tuuleparanduste tabeli kahemeetrise sammuga. Võistluse käigus tuli ette, et tuul muutus seeria jooksul nii palju, et osa laske olid sihtmärgis ja osa sihtmärgi kõrvalt mööda. See on puhangulise

tuulega tavaline. Sellepärast õpeta taksegi täpsuslaskmises valima lask miseks tuulevaikset hetke või muutma tugevama tuulega positsiooni niimoo di, et tuul puhuks otse eest või tagant, sest siis on selle mõju kõige väiksem. Näiteks viiesaja meetri kaugusele lastes oleks nimetatud tuulekiiruste ja suunaga pidanud tegema alljärgne vad tuuleparandused paremale, sest tuul lükkab kuuli vasakule (numbrid on sentimeetrites ja milliradiaanides). 1 ms 5 cm 0,1 mrad 3 ms 21 cm 0,4 mrad 5 ms 38 cm 0,8 mrad 7 ms 55 cm 1,1 mrad 9 ms 73 cm 1,5 mrad

laskmisel peab aru saama, on see, et laserkaugusmõõdikuga kauguste mõõtmine on küll kiire, kuid selle kasutamist võib näha ka vastane ja Ukraina kogemus näitab, et avasta misele järgneb kaudtulelöök või lasud lahingumasina peakaliibrist. Seega tuleb harjutada ka vanamoodsat opti list kauguste hindamist silma, binokli ja sihikuga ning pärast lasku kiiresti positsiooni vahetada. Head harjutamist, sest rasketes ilmas tikutingimustes täpselt laskmist saab treenida ainult rasketes ilmastikutin gimustes lastes!

Tuulevaikuses tuleks teha sellelt kauguselt küljeparandust vasakule umbes neli sen timeetrit ehk derivat siooni võrra. Derivat sioon tähendab kuuli pöörlevast liikumisest tekkivat kaldumist pöörlemise suunas, vintsooned on tavali selt paremale ja ka kuul pöörleb paremale. Puhangulise tuulega pool või isegi poolteist sihtmärgi laiust kõrvale sih tida tähendaski, et oli palju tabamusi sihtmärgi kõrvale. Teine meetod on keerata tuuleparandus sihikule, kuid see kehtib ainult kindla tuulesuuna ja kiirusega. Kumba eelistada, sõltub laskuri väljaõppest ja harjumusest. Teine oluline asi, mida pikamaa

HEIKKI KIROTAR

mõningad muudatused ja täiendused, mis pannakse kirja Kaitseliidu pika maalaskmise eeskirja. Eeskirja mõte on anda ettekujutus ja mõtestatud te gevused koostisosadena, mis aitavad igal kaitseliitlasel pikamaalaskmisega alustada! Seega ootan ka ise põnevu sega aastat 2024,“ lisas Purlau.

Kaitseliidu pikamaalaskmise võistlustel kas individuaalselt või võistkondlikult auhinnakohale jõudnud laskurid saavad mälestuseks ilusad mündid, millel rahvusvärvid, Kaitseliidu kotkas ja optilise sihiku stiliseeritud kujutis

8/2023

väLJAõPe

USSiSõnADe väeL, mAAKAiTSe RinGKOnDADe TAHTeL – TUGevAmAKS KUi eALeS vARem

Augusti viimasel nädalal Põhja-Eestis alguse saanud ning oktoobris Lõuna-Eestis lõppenud õppuse Ussisõnad raames värskendas ligi 10 000 maakaitseüksuste reservväelast oma üksikvõitleja individuaalseid sõjalisi baasteadmisi. Samuti harjutati jao ja rühma tasemel vastase kulutamist ning varitsuste ja tõkete püstitamist. Tekst: KAITSE KODU!

peratsiooniga Ussisõnad suurendame sõjaaja Kaitseväge 10 000 inimese võrra. Sisuliselt on see üks suuremaid kvantitatiivseid arenguhüppeid Kaitseväe ajaloos, mis toimub poolteise aasta jooksul. See on kahtlemata suur väljakutse Kaitseväele ja Kaitseliidule, kuid julgeolekuolukord meie ümber ei anna meile õigust teha neid asju aeglasemalt või väiksemas mahus,“ märkis Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem veel enne suurõppuse algust. Ussisõnadel osalesid valdavalt need reservväelased, kes määrati 2022. aasta jooksul maakaitseüksuste koosseisu, kelle ajateenistusest on möödunud üle viie aasta ja kelle senised ametikohad on täidetud hiljem ajateenistuse lõpetanud reservväelastega. Samas võimaldab nende väljaõpe jätkuvalt täita sõjalisi ülesandeid. Õppuse aktiivsem tegevus leidis aset 28. augustist 8. oktoobrini. Selles ajavahemikus korraldasid kõik Kaitseliidu maakaitseringkonnad koostöös Kaitseväe üksustega neile määratud üksuste väljaõppe. Iga üksuse väljaõpe oli jagatud ülemate väljaõppeks, põhikoosseisu väljaõppeks ja koostegevusharjutuseks. Üldjoontes kestis iga maakaitseringkonna korraldatav väljaõpe ligi 10 päeva. Aktiivsem tegevus regiooniti oli jaotunud järgmiselt: Põhja maakaitseringkonnas: 28. august – 10. september; Kirde maakaitseringkonnas: 13.–22. september; Lääne maakaitseringkonnas: 20.–29. september; Lõuna maakaitseringkonnas: 15.–24. september ja 29. september – 8. oktoober.

8/2023

Tekst: RASMUS KAGGE, Põhja maakaitseringkond

ppus Ussisõnad algas Põhja maakaitseringkonna reserv väelastest allüksuste juhtide formeerimisega 28. augustil. 2. septembril liitusid üksuste võitlejad ja algas väljaõpe, mille kohta paljud reservväelased ütlesid ligi nä dal hiljem, et see oli üllatavalt inten siivne, tempokas, asjalik ja kasulik. „Muljed on positiivsed. Korraldus oli tipptopp, toit oli hea, logistika toimis, juhtiv koosseis pädev, varustus viimase peal, üksuse liikmed vahvad ja päevad tihedalt sisustatud,“ ütles Priit Vaikmaa, kes osales õppekogunemisel esimest korda pärast seda, kui teenis aastatel 2001–2002 aega Tallinna üksikpäästekompaniis. Igapäevaselt ITettevõtjana ja börsi firma TexyMagic tegevjuhina tegutsev Vaikmaa sai Ussisõnadelt kinnituse, et Eesti on hästi kaitstud. „Kindlasti osalen ka järgmistel õppustel, sest selle sisu avardas oluliselt silmaringi. Paljud teadmised kuluvad marjaks ära ka tsiviilelus – alustades meditsiinist kuni kriisisituatsioonis toimetulekuni välja. Nädalane intensiivne õppus lä heb kiirelt ja passimist pole,“ ütles ta. „Seetõttu soovitan kindlasti kõigil, kes kutse saavad, seda võimalust kasutada ja õppekogunemisele minna.“

KAITSELIIT KÕIKJAL

Kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad panustasid ajaloo suurima reserv õppekogunemise kordaminekusse igal tasemel. Alustades ennenägematust logistilisest operatsioonist, kuidas varustada korraga, tõrgeteta ja lühi kese ajaga sadu mehi, ning jätkates toitlustamise ja transpordiga kuni all üksuste juhtimise ja staabitööni välja. Põhja maakaitseringkonna õppuse Ussisõnad väljaõppe koordinaatori nooremleitnant Peeter Ilisoni sõnul olid kõige suuremateks proovikivideks isikkoosseisu liigutamine punktist A punkti B ning instruktormentorite koosseisu suurus ja väljaõppevahen dite hulk. „Transpordi osas pidime olema leidli kud ning pöörama plaanitust rohkem tähelepanu transpordi ettevalmis tamisele ja märgistamisele. Ilmselt

väLJAõPe

USSiSõnAD PõHJA mAAKAiTSeRinGKOnnAS: TeenäiTAJAD TeiSTeLe

EDULUGU MITMES MÕTTES

Kaitseliidu Põhja maakaitseringkonna ülema kolonel Tarmo Luhaääre sõnul oli nende ringkonna õppus teerajajaks, mille kogemused ja tähelepanekud aitasid muuta Ussisõnad järgmistele ringkondadele paremaks. „Esiteks, maakaitse segumasin töötas. Teiseks, Kaitseliidu võitlejad segati reserv väelastega üheks ning tulemuseks oli maakaitsevägi, mis on 50% diviisist. Kolmandaks, Kaitseliit ja Kaitsevägi mõistavad nüüd teineteist paremi ni,“ ütles kolonel. „Liitlasi üllatasime

rohkem kui enda ühiskonda. 10 000 uut võitlejat, kes on varustatud ja välja õpetatud, ei ole võimekohane ka suurtele riikidele. Reservarmee ning relvastatud ja välja õpetatud vabataht likud on meie edu unikaalne võti.“ Luhaääre sõnul olid Ussisõnad mitmes mõttes edulugu, kuid ta pidas oluli seks rõhutada, et operatsioon algas juba eelmise aasta lõpus ja täna ei saa veel öelda, et see oleks läbi. „Kui vaadata ajajoont, siis oleme alles esi meses etapis, sest nüüd on vaja kogu seda väge alal hoida ja edasi arenda da. Varustus ja varud peavad saama ladustatud ning lahinguvalmiduse saavutamiseks valmis seatud. Koos tada tuleb väljaõppeplaan, mis hoiab seda teavet ja oskust alal. Selleks on järgmise aasta sügisel plaanis 3–4päe vane täiendõpe juhtivkoosseisule.”

TERVE ÜHISKONNA PINGUTUS

Ilison tõi õppetunnina välja, et tulevikus tuleb planeerides tagada, et isikkoosseisule jaguks piisavalt väljaõppevahendeid ja instruktoreid. „Kuivõrd ajame taga „oskab“taset, siis on ääretult oluline, et igal mehel

oleks praktiliste asjade sooritamine lihasmälus,“ lisas ta.

SILVER JAANSON

oli see üks peamine tegur, kus tekkis vältimatu ootamispassimismoment (mõni värav välja arvatud), kuid learning-by-doing,“ lausus ta. „Instruk tormentorite koosseisu tagasid osalt kaitseliitlased, kuid suurima panuse andis väljaõppesse Scoutspataljon oma instruktoritega, kellega koos tegemises oli tunda meeskonnavaimu ja tahet panustada õppekogunemise kordaminekusse. Väljaõppevahendite hulk nii suure massi ja nii vähese ajaga on kriitiline. Taas tuli loovalt läheneda ning viimasel minutil aitas suurimast hädast välja 1. JvBr pioneeripataljon.“

„Ühiskonnale on vaja kinnistada aru saama, et julgeoleku saavutamine on meeskonnatöö ja vaja läheb meie kõigi panust, et kurjategija ei näeks võima lust. Lahingutegevuseks valmistumine on piirkondlik pingutus ja kogukonna panus, mitte laiguliste soolo. Seda me siin Tallinnas ja Tallinna all tegime. See ei toimunud keskkonnas, kus harjutavad laigulised omavahel, vaid see oli piirkondlik pingutus, terve ühiskonna pingutus – mis kaasas po litsei ja piirivalveameti, päästeameti, kohalikud omavalitsused, elutähtsate teenuste pakkujad,“ ütles kolonel Luhaäär kokkuvõtteks. Ilison lisas, et Ussisõnadel said murtud kõik kahtlused reservväelas te motivatsiooni kohta ning nende pealehakkamine ja õlatunne mõjusid väga inspireerivalt. „Kõik tulid, nägid ja viisid meid õlg õla kõrval ühiste pingutustega võiduni,“ lisas noorem leitnant. „Üksi jõuab kiiremini, koos jõuab kaugemale. Kes teab, see teab. Mina tänan!“ 8/2023

TRIINU KÜÜNAL

USSiSõnAD KiRDe mAAKAiTSeRinGKOnnAS: LAHinGUKS vALmiS Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

änavu 10. septembril Põhja maakaitseringkonnas lõppe nud õppus Ussisõnad jätkus septembrikuu 13. päeval Kaitseliidu Kirde maakaitse ringkonnas. Nagu ikka, esmalt for meerimisega ning seejärel võitlejate sõjaliste baasteadmiste värskendami sega, et siis juba maastikul erinevaid taktikalisi ülesandeid harjutada. Et saavutada turvalisemalt üksuste lahinguvalmidus, on üks lahendusi tuua formeerimine maastikule. See on vajalik selleks, et saaks võitlejad turvaliselt kokku koguda, varustus kätte anda ja enne ülesandele saatmist ka eelnevale värskendusväljaõppele suunata. Kui oled maastikul, sõltud sellest, kui hästi on tehtud planeering. See on väga suure hulga erinevate üksuste omavaheline koostöö: koordineerimi

8/2023

ne kõikidel tasanditel. Omaette teema on kogu ülesehitatu käigushoidmine x päevade vältel, rääkimata lahkformee rimisest. Kogunemisala kohta leidis KiMKRi pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu, et seegi tegevus peab olema formee rimisalast eraldi. „Kokkuvõttes ongi oluline tulemus: viia formeerimine läbi turvaliselt, tagades üksustele ja ringkonnale maksimaalse lahinguval miduse. Tänaseks on teada, et sellise hulga reservväelastega pole Eestis varem mitte ühelgi õppusel maasti kul formeerimist tehtud. Õpikohti on alati, need korjame üles ja saame viia kogu toimingute protsessi ladusa maks, alates planeerimisest kuni läbiviimiseni.“

KOOSTÖÖ OMA ÜKSUSTEGA JA LIITLASTEGA

Peale KiMKRi Alutaguse, Jõgeva, Järva ning Viru malevate üksuste ja vabatahtlike aitasid ringkonda erinevate ülesannete lahendamisel

ka 1. jalaväebrigaad, Scoutspataljon ja pioneeripataljon, Naiskodukaitse evakuatsioonirühmade toitlustus meeskonnad, samuti formeerimise, toitlustamise ja tagalateenistusega seotud sihtüksused. KiMKRi vastutusalas toimetavad Noorte Kotkaste Viru maleva ja Kodutütarde Viru ringkonna noored andsid väga suure panuse, et muuta kogunemisalal töö kiireks ja ladusaks. Õppuse Ussisõnad suurim väliköök asus samuti Rutjal, kus toimus ühtlasi Naiskodukaitse üleeestiline väli kokakursus. Väljaõppe etapis juhendasid reserv väelasi instruktorid Ühendkuning riigist ja Ameerika Ühendriikidest Maryland National Guardist. „Pärast 30 aastat vastastikku kasulikku partnerlust Marylandi ja Eesti vahel pole meist saanud mitte ainult NATO liitlased, vaid ka sõbrad,“ ütles Marylandi National Guardi ülema asetäitja kolonel Andrew William Collins.

väLJAõPe Mõlema liitlasriigi instruktorid andsid oma panuse nii reservväelaste välja õppesse kui ka taktikaliste ülesannete täitmisse õppuse viimases faasis. Samuti osales õppuse Ussisõnad ajal ESTDIV alluvuses KiMKRi vastu tusalas Eestis tegutsev Prantsuse relvajõudude õhudessantvägede 1. langevarjurite rügemendi (Compagnie d’Infanterie Légère, 1er Régiment de Chasseurs Parachutistes) kompanii suurune üksus. Nende ülesanne oli reservväelastega koos ja Viru maleva maakaitsekompanii instruktorite abi ga vastu seista Viru maleva vastutus alas „Kunda lahingus“ tugevat vastast mänginud Viru maleva lahingukom paniile. „Õppisime tundma Kaitseliitu kui organisatsiooni ja kogusime ideid, mida rakendada omal maal,“ ütles Prantsuse kontingendi ülem kolonel leitnant Thomas Miailhes. „Samuti püüdsime koostöö käigus üksteiselt õppida ka erinevate taktikaliste tege vuste läbiviimist teatud maastikel.“ Väga hea koostööpartner on ringkon nale aastaid olnud ka politseija pii rivalveamet, kellega koos püstitati ja mehitati õppuse Ülgas raames teedel kontrollpunkte ja viidi läbi erinevaid taktikalisi tegevusi, millele eelnes korralik mitmepäevane väljaõpe Rutja õppeväljakul.

JOOKSUSILD TULEVIKKU

KiMKRi Järva maleva vastutusalas pandi püsti üks õppuse Ussisõnad suurimaid kontrollpunkte, samuti patrullisid reservväelased koos polit seija piirivalveameti politseinikega Alutaguse maleva vastutusalas Narva linnas ja Jõgeva maleva vastutusalas Jõgeva linnas ja mujal. Nagu Ainsalu kinnitas, tõusis ring konna sõjaline kaitsevõime õppuse Ussisõnad raames märkimisväärselt. Seda nii individuaal kui meeskon natreeningu kaudu. Ja see on see, mis tagab, et suudame vajadusel kiirelt sõjalisele ohule reageerida. „Ja sama moodi, nagu meie ringkonna pionee ride ja Viru maleva lahingukompanii ehitatud jooksusild kandis välja peaaegu rügemendi jagu reservväelasi taktikalise rünnaku õpikohas, kannab ka KiMKR oma vastutuskoormat, kui Eestit peaks ähvardama julgeoleku oht,“ kinnitas Ainsalu.

USSiSõnAD Lääne mAAKAiTSe RinGKOnnAS: ÜKS RinGKOnD, KOLm mALevAT, neLi mAAKOnDA Tekst: KARMEN VESSELOV, Lääne maakaitseringkond, teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist

ärnu, Lääne, Saare ja Hiiumaa kodukandi kaitsmi seks moodustatud üksuste võitlejate kord koguneda õppusele Ussisõnad saabus septembrikuu 23. päeval. Muidugi korraldati ka Lääne maa kaitseringkonnas maakaitse reserv väelaste õppekogunemine ühtsetel alustel, ent siiski oli igas maakonna nurgas erisusi. Seega selleks, et täita õpieesmärke, tuli malevates arvesse võtta kohalikke eripärasid.

PÄRNUMAA MALEV

Kaitseliidu Pärnumaa maleva Ussi sõnade sõnapilve suurim märksõna oleks MALEVKOND. On ju maakaitse üksused määratud täiendavaks jõuks malevkondade juurde. Just malevkon nad olid vastutavad oma ussisõda laste rühmade väljaõppe kohapealse planeerimise eest. Formeerimisaegse baasväljaõppe läbimise järel liiguti kohe oma malevkonna vastutusalale. Nii said ussisõdalased, kellest paljud olidki kohaliku kogukonna liikmed, harju tada omaenda kodu kaitsmist endale tuttavates metsades.

Kaitseliidu Pärnumaa maleva pea liku ja Lääne maakaitseringkonna ülema kolonelleitnant Raigo Paimla hinnangul oli õppus malevkondadele juhtimistasandina hea proovikivi ning püstitatud eesmärgid said täidetud.

SAAREMAA MALEV

Saaremaa malevale olid Ussisõnad esimene suurõppus koos suvel liitu nud Hiiumaa malevkonnaga. Varem oli Hiiumaa Lääne maleva koosseisus. Saaremaa maleva pealiku kaptenleit nant Arto Reinmaa sõnul oli nende kõige suuremaks väljakutseks saada kõik reservüksused nii Saaremaal, Hiiumaal kui Muhumaal võimalikult kiiresti ja operatiivselt formeeritud ning suunatud oma alalistesse paik nemisaladesse. Kolme suursaart koondava Saare maa maleva eripära oligi hajutatus. Kogu varustuse, aga ka instruktorite ja väljaõppevahendite jaotus saarte vahel tuli ülima hoolsusega planee rida. Lisaks sellele olid ussisõdalased õppuse ajal rühmade kaupa hajuta tud üle kogu vastutusala. Eelnevalt koostatud väljaõppe, toitlustus, majutus ja transpordikontseptsioo ni järgimine ja logistiline toetus oli üksuste, nende juurde määratud instruktorite ning malevkondade juhtelementide tagada. 8/2023

väLJAõPe

USSiSõnAD LõUnA mAAKAiTSe RinGKOnnAS: KõRGe mORAAL JA vAnKUmATU eneSeKinDLUS

Malevapealiku hinnangul võimaldas see üksustel paremini kokku kasvada ja tunnetada määratud ülesannete tähtsust oma vastutusalas. „Kuna üksuste formeerimine oli esmakordne ja paiknemisalad olid hajutatud üle kolme suursaare, siis võib kõigi panu se ja tulemusega väga rahule jääda,“ kinnitas kaptenleitnant Reinmaa.

LÄÄNE MALEV

Sellest plaanist oli tingitud ka Lääne maleva suurim katsumus Ussisõnade ajal. Õppuse sujuvuseks oli tarvis plaanida osalejate transport nii, et kõik õppusel osalejad oleksid õigel ajal õiges kohas.

TAHE LOEB

Lääne maakaitseringkonna ülem kolonelleitnant Raigo Paimla hin das õppuse järel kõrgelt nii õppuse läbiviijate, Kaitseliidu ja Kaitseväe instruktorite kui ka õppuse õnnes tumisele kaasa aidanud asutuste, ettevõtete ja eraisikute panust terves ringkonnas. Ussisõnadel nähtust kõige olulise maks pidas ta siiski õppekogunemisel osalenud reservväelaste kaitsetahet. „Kõige suurem panus olete teie ise, teie kaitsetahe. Me oleme paremini valmis kaitsma oma kodu ja peret, Pärnumaad ja Eestit. Ma nägin õppusel teie suurt tahet,“ rääkis Paimla lõpurivistusel. Kümne koosoldud päeva jooksul tekkis ussisõdalastel arusaadavalt hea side oma kodukandi malevkon naga. See on andnud päris paljudele reservistidele ajendi kirjutada avaldus Kaitseliiduga liitumiseks. Uute tulijate rohkus on omakorda tunnistuseks, et rahulolu õppusega oli suur ning maa kaitsjad on valmis edaspidi enamgi riigikaitsesse panustama. 24

8/2023

TOOMAS NIGOLA

Lääne maleva Ussisõnad lausuti sel leks ajaks vähem kui kaks kuud ametis olnud malevapealiku major Kristjan Mulla juhtimisel. Lääne maleva oma pära oli see, et õppus viidi läbi kahes peamises asukohas. Väljaõpe toimus ringkoolitusena, kus üks instruktorite grupp viis ühe väljaõppe läbi kõigile osalejatele. Malevapealiku hinnangul tagati sellega kõigile üksustele ühe sugune väljaõpe.

väLJAõPe Tekst: JULIA SIIMBERG, Lõuna maakaitseringkond, teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist

õuna maakaitseringkonna vastutusalasse jõudis õppus Ussisõnad 29. septembril, mil Tartu, Põlva, Võru ja Valga maa malevate reservväelastest maakaitsevõitlejad asusid oma oskusi meelde tuletama ja täiendama. Täiendõpe relvastuse, varustuse, aga ka mitmete miinide ning tankitõrje vahendite praktikas tundmaõppimise kaudu – see on see, mida ligi 25 aastat tagasi ajateenistuse läbinud ja taas teenistusse kutsutud reservväelased vajasid. Ja seda nad õppuselt Ussi sõnad ka said. Lõuna maakaitsering konnas said nad seda tänu kaitseliit lastest instruktoritele, keda omakorda toetasid Kaitseväe Akadeemia kadetid ja tegevväelased. Jah, maakaitseüksuste loomine annab kiirreageerimisreservist välja arvatud võitlejatele uue funktsiooni, mis hoiab nende väljaõppetaset ja lahinguvalmidust.

TÕSI TAGA

Et kõik sujuks, keskendusid õppe kogunemise esimesed kolm päeva

juhtivkoosseisu väljaõppele, kus rühmaülemad, rühmavanemad ja jaoülemad läbisid individuaaloskuste värskenduse peamiselt relvaõppes, mida kinnistati kohe ka praktilise laskeharjutusega automaadist AK4. Juhtimisväljaõpe jätkus taktikalise juhtimise põhitõdede meeldetuleta misega erinevate plaanide, käskude ja ettekannete koostamise kaudu. Ning juba oligi aeg oma oskusi lihvima hakata reservväelastest maakaitseväelastel. Esimese kahe päeva jooksul said võitlejad ringõppe formaadis relva ja laskeõppe ning pioneerialase värskendusõppe. Kaitseliidu Tartu maleva liige vanem seersant Martin Kabral, kes õppusel oli instruktori rollis, kiitis õppusele saabunud maakaitseväelaste kõrget moraali – nad mõtlevad kaasa ja võta vad asja tõsiselt. „Meil kui instruk toritel on väga hea selliste meestega koostööd teha ja väljaõpe sujub kenasti,“ kinnitas Kabral.

KUI VAJA, SIIS JÄLLE!

Lõuna maakaitseringkonnas kulmi neerus õppus Ussisõnad 6.–7. oktoob ril koostegevusharjutusega. Siin olid peamisteks tegevusteks kontroll

läbilaskepunktide töö harjutamine, olulise tähtsusega taristuobjektide julgestamine ning varitsuste korralda mine. Kandev roll oli reservväelastest ülematel, kes said oma rühmade ja jagude tegevusi võimalikult realistli kes oludes praktiliselt harjutada. Ning siis, pühapäeval, 8. oktoobril, lõppes ka Lõuna maakaitseringkon na Tartu, Põlva, Võru ja Valgamaa maleva vastutusalades kümme päeva kestnud õppus Ussisõnad, mille eesmärk oli harjutada oma kodukoha kaitsmist. „Vaatamata mõningatele täiendavalt harjutamist vajavatele teemadele saab tulemust hinnata heaks. Nii reserv väelased kui ka neid juhendanud kaitseliitlastest instruktorid ja Kaitse väe Akadeemia kadetid said vaatama ta rasketele ilmastikuoludele kogemu si, mis nii parandavad oskusi kui ka tõstavad meeste enesekindlust,“ ütles Lõuna maakaitseringkonna pealik kolonelleitnant Raul Kütt. Lõuna maakaitseringkonna pealik lisas, et mehed näitasid üles suurt pühendumust, täites oma kohust sügistormist ilma trotsides. Kümned kontrollpostid said mehitatud ja täht sate objektide julgestus tagatud. „Te tegite seda hästi ja kui vaja, siis teeme seda ka järgmisel korral üheskoos. Aitäh teile kõigile panuse eest, Lõuna maakaitseringkonna ussisõdalased!“ ütles kolonelleitnant Kütt.

TÄNA VEEL TUGEVAMAD

Sellega oligi kuus nädalat kestnud õppus Ussisõnad selleks korraks läbi. Mitte mingi tavaline õppus, vaid Eesti ajaloo suurim reservväelaste väljaõpetamisele keskenduv õppe kogunemine, mille vältel õpetati välja mitmeid tuhandeid maakaitse rühmadesse määratud reservväelasi. Õppus hõlmas kõiki Kaitseliidu nelja maakaitseringkonda ehk kogu Eesti territooriumi. Vahest kõige paremini võtavad selle õppuse eesmärgi ja tulemuse kokku Lõuna maakaitseringkonna pioneeri rühmas õppuse läbi teinud reamees Kristjan Sado sõnad: „Kontrollitud kaos oma tugeva löögirusikaga paneb vastase kindlasti järele mõtlema, kas ikka tasub rünnata. Me oleme juba saja aasta eest neist jagu saanud, täna oleme veelgi tugevamad.“ 8/2023

SAFARi

nii SÜGiSviHmAS KUi TALveKÜLmAS Eelmise aasta teises pooles, Kirde maakaitseringkonna ja Viru maleva väljaõppe- ja õppuste plaane tehes, tekkis ringkonna staabiliikmetel mõte luua õppuste sari, mis aitaks tihendada koostööd liitlastega. Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

astaaastalt on ühistegevuste võimalus ja vajadus suurenenud. Erinevaid koostööprojekte on tehtud Battlegroup Estoniaga, Balti riikidest Läti Zemessardze ja Leedu KASPi võitlejatega ning nüüdseks ka Eesti diviisile allutatud liitlasüksustega. Kõik selleks, et õppida üksteiselt midagi sellist, mis aitaks võimaliku ohu korral tegutseda oma vastutusalas koostöös paremini ja efek tiivselt, ühtse löögirusikana.

AUTUMN SAFARI 23

Kõige värskem koostöökogemus pärineb selle aasta 14.–15. oktoobrist, kui Rutja õppevälja kul toimus õppus Autumn Safari 23. Koos tegevusest võtsid osa Viru maleva lahingu kompanii, maakaitsekompanii ning Eesti diviisile allutatud ja ringkonna vastutusalas tegutsev Prantsuse relvajõudude õhudessant vägede kompaniisuurune üksus (Compagnie d’Infanterie Légère, 1er Régiment de chasseurs parachutistes). Õppus algas väljaõppega ja lõppes koostööharjutusena kaevikuteliinil. „Prantsuse relvajõudude õhudessantvägede 1. langevarjurite rügemendi kompanii võitle jad on Kaitseliidu KiMKRi vastutusalas juba mitmendat kuud,“ ütles ringkonna pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu. „Esimene suurem koostöökogemus pärineb meil nen dega õppuselt Ussisõnad. Samuti on toimu nud mõlema üksuse snaiprite omavaheline väljaõpe, osaleme koos tähtpäevaüritustel ja nüüd oktoobrikuisel õppusel jagasime üks teisega väärt kogemusi kergejalaväelastele vajalikus väljaõppetegevuses.“ Esimesel õppuse päeval näidati ette demo versioon ja asuti usinalt harjutama taktika list tegevust „kaeviku puhastamine“. Samuti käidi läbi lahingukannatanu käsitlemise tee mad. Pühapäeval olid prantslased koos Viru maleva maakaitsekompanii võitlejatega õlg õla kõrval „kaevikuid puhastamas“, vastast etendas neile Viru maleva lahingukompanii.

KRISTIINE RAIDMA

„Meil on hea meel, et saame koostööd teha erinevatel teemadel, sealhulgas praktilisel tasandil,“ ütles Prantsuse kontingendi ülem kolonelleitnant Thomas Miailhes. „Prantsus maal on kaevikuid vähem, samuti erineb siinne maastik ja kliima meie omast. Kuna ka meie taktikaliste tegevuste toimingud on mõnevõrra erinevad, siis annab koostöö Kaitseliiduga meile mõlemale võimaluse teiselt midagi kasulikku õppida.“ Õppust väisas ka Prantsusmaa suursaadik Eesti Vabariigis Emmanuel Mignot. „Sel nädalavahetusel külastasin meie üksust Rutjal ja vaatasin, kuidas koostöö teie üksus

väLJAõPe tega toimib. Meie riigid on partnerid Euroo pa Liidus ja NATOs. Prantsusmaa peab väga oluliseks panust vastastikusesse koostöösse, sest vaid meie ühises tegutsemisruumis päevast päeva koos julgeolekut luues oleme tugevamad.“

WINTER SAFARI 23

Alguse sai õppuste sari Safari aga selle aasta alguses, 27.–29. jaanuaril, õppusega Winter Safari 23. Koostegevuses osalesid KiMKRi Alutaguse, Järva ja Viru malevad ning Batt legroup Estonia. Õppusel osalenud ligi 600 võitlejat said vajalikke kogemusi nii talvistes tingimustes kaitsvaid tegevusi harjutades kui ka õppelahingu käigus vasturünnakut sooritades. Tegevused rullusid lahti Rutja–Rakvere– ViruNigula–Kunda vahelisel alal, õppe lahingu tegevus toimus peamiselt Rutja har jutusväljal ja Kutsala raketibaasi ümbruses. „Õppuse eesmärgid said täidetud eelkõige koostegutsemises liitlastega,“ ütles ring konna pealik Ainsalu. „KiMKRi staabiliik med said vajaliku kogemuse infovahetuses ja liitlaste kaudtule kasutamises. Samuti toetasime ja julgestasime esmakordselt mobiilse raketisüsteemi HIMARS tegevust. Esimest korda kasutasid meie kaitseliit lased õppuse raames ka uut käsitulirelva LMT R20 RAHE, mis näitas ennast heast küljest.“ Kui ringkonna poolt osalesid õppusel Winter Safari 23 kergejalaväeüksused kolmest male vast, siis liitlaste lahingugrupist olid kaasa tud Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Taani üksused ning lisaks Ameerika Ühendriikide sõdurid. Liitlased kasutasid õppusel soomus tatud lahingumasinaid, tanke Challenger 2 ja transpordikopterit CH47 Chinook, õppes osales kokku 170 kaitseliitlast. „Õppus Winter Safari 23 on NATO Battle group Estoniale oluline, sest saime teha koostööd Kaitseliiduga ja harjutada väljas pool oma igapäevast väljaõppeala,“ ütles kapten John Hutton. „Samuti oli see meie jaoks väga hea võimalus harjutada üksuste taktikalisi tegevusi korraga nii maal kui õhus. Sellel on suur väärtus kõigile lahingugrupi sõduritele ja meie Eesti part neritele.“ Nüüd, kahele koostööõppusele tagasi vaa dates ja hinnangut andes, võis ka Ainsalu rahulolevalt kinnitada, et vabatahtlikud maakaitsevõitlejad näitasid ennast mõlemal õppusel sitkete võitlejatena, kes saavad hak kama erinevate proovikividega nii sügisvih mas kui ka talvekülmas. 8/2023

väljaõpe

SNAIPRIKURSUS:

KUIDAS, MIKS JA KELLELE? Kui aastaid on snaiprieriala väljaõpe Kaitseliidus ja Kaitseväes olnud mõnevõrra killustatud, siis praegu käib erialane baasõpe kaitsejõududes koordineeritult ja sama õppekava järgi.

PÕMKR SNR

Tekst: PõMKR SnR

8/2023

väLJAõPe

ee tagab sarnased baasoskused ja lävendi kõikidele snaipritele sõltumata sellest, millise üksuse embleemi keegi õla peal kannab. Õppekava väljatöötamisel on lisaks Kaitseväe ja Kaitseliidu spetsialistide koostööle tehtud tihedat koostööd ka liitlaste ja sisejulgeolekuasutuste erialaspetsialistidega. Traditsioonilise väljaõppe kõrval on arvesse võetud vajadust arendada tänapäevaste erivahendite kasutamise oskusi, sõjalis-taktikalist olukorda ning sisejulgeoleku tagamise eripärasid. Viimane on vajalik selleks, et suuta adekvaatselt reageerida ka politseija piirivalveameti ametiabi taotluse korral.

JUURDEKASV ON VAJALIK

Põhja maakaitseringkonnas on aastate jooksul snaipri ametikohtadele kinnitatud ainult vastava erialase väljaõppe läbinud isikud koos selleks tööks vajalike vahenditega. Meeskonnad on aastate jooksul saanud regulaarselt osaleda väljaõppeüritustel kõikides Eesti piirkondades, mis on üksuse snaipritele andnud hindamatuid praktilisi kogemusi. Lisateadmisi on kogutud Taanist, Leedust ja Lätist ning samuti on väljaõppesse kaasatud välisinstruktoreid Norrast. 2023. aasta oli aga Põhja maakaitseringkonna snaiprirühmale eriline, sest täita tuli ringkonnaülema antud ülesanne ja koolitada uusi snaipreid. Nii ongi käesoleva aasta üheksa kuud möödunud Põhja maakaitseringkonna snaiprirühmale lisaks üksuse igapäevasele väljaõppele uute erialaspetsialistide koolitamise tähe all. Kursuse eel viidi kõigepealt läbi mitu eriala tutvustavat infopäeva eesmärgiga anda potentsiaalsetele kursusele soovijatele realistlik ülevaade nii erialast kui ka kursusest. Seda kõike selleks, et vältida edaspidi arusaamatusi ja minimeerida hilisemat väljalangemist ebarealistlike ootuste tõttu.

PARIMATEST PARIMAD

Sobivate kandidaatide leidmiseks astuti koguni samm tagasi ja viidi Kevadtorm 2023 raames läbi PõMKRi

täpsuslaskurite kursus. Kursuse parimatele lõpetajatele tehti omakorda ettepanek võtta osa suvel algavast snaiprieriala baaskursusest. Selline järkjärguline erialane areng tagab motiveeritud kandidaatide valiku ning hoiab eemale nn militaarturisti. On ju tänapäevase sõjateatri tingimustele vastava snaipri väljaõpetamine keeruline ja väga ressursimahukas protsess. Kursuse läbiviimisel on samuti oluline jälgida iga kursuslast individuaalselt. Seda nii tehnilise kui ka mentaalse arengu võtmes. Ikka selleks, et kursuse lõpetanud oleksid valmis täitma oma ametikohast tulenevaid ülesandeid. Kuna üksus koolitas endale võitluskaaslasi, siis kursuslastele allahindlust teha ei saanud. Kursus oli igakülgselt raske nii kursuslastele kui ka instruktoritele. Seda innustavam oli läbi viia lõpurivistus eksamid edukalt sooritanud kursuslastele, kes pärast 30tunnist retke vastutegevusest kubiseval maastikul olid õigel ajal õiges kohas ning sooritasid õigete näitudega lasu oma sihtmärgi pihta, ilma et neid oleks suudetud tuvastada.

PeAn SAAmA TäPSUSLASKURiKS Snaipri eriala kursuslane

Kui minult Kaitseliitu astumisel küsiti, mis ametikohta ma üksuses sooviksin täita, siis minu jaoks oli vastus lihtne – minust peab saama täpsuslaskur. Õnneks oli minu üksuses täpsuslaskuri ametikoht olemas ja täitmata. Esimesed sammud said seega tehtud ja nüüd tuli valmistuda täpsuslaskuri kursuseks. Millal see juhtub, seda ei osanud mulle keegi öelda. Kuna ootasin midagi, millel polnud tähtaega, siis ei jäänud muud üle, kui hakata parandama oma füüsilist vormi ja vastupidavust. Teadsin, et kui pakutakse võimalust, pean selleks valmis olema. Täiesti ootamatul hetkel võttis minuga ühendust PõMKRi snaiprirühm ja kutsus mind täpsuslaskuri erialakursuse infotundi. Info oli suhteliselt lühike ja konkreetne: „Tule kohale ja räägime“. Infotunnis pakuti võimalust läbida Kevadtormi raames TLEK ja omandada täpsuslaskuri ametikohal vajalik kompetents. Lühidalt kirjeldati ka kaugemat võimalust kvalifitseeruda snaipri baaskursusele. Lubati, et saab olema ebamugav, raske, väsitav, vastik ja külm, aga see ei tundunud üldsegi hirmuäratav.

ALLES ALGUS

Täpsuslaskuri kursus oli intensiivne, väsitav, aga põnev. Jõudis kohale kindlustunne, et see on minu teema ja suund on õige. Kursuse eduka lõpetamise järel jäi nüüd üle vaid oodata, et teada saada, kas pingutus oli piisav, et saada kutse SEBAKile. Ja kutse tuli!

Ühtlasi oli kursuse lõpp värsketele snaipritele uueks alguseks, sest nüüd alles algab reaalne tegevus meeskondades koos erinevate relvasüsteemide ja väikeüksuse taktika omandamisega.

Snaipri baaskursus oli väga intensiivne, aga kordagi ei tundnud ma ennast abituna, sest instruktorid tegelesid meiega pidevalt. Kui tuvastati mõni vajakajäämine, siis käsitleti teemat uuesti, kuni asi selge. Samas ei toimunud rutiinset tegevust, vaid pidevalt keerati vinti peale.

Snaiprite olulisust tänapäevases lahingutegevuses kinnitas ka Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi, kes õnnitles värskelt eksami sooritanud täieõiguslikke snaipreid.

Juhul, kui tunned huvi snaiprieriala vastu, pea kõigepealt nõu oma otsese ülemusega ja leia võimalus enda määramiseks täpsuslaskuri ametikohale koos vastava väljaõppega. Täpsuslaskuri väljaõppe läbimine on eelduseks, kui soovid edaspidi jätkata snaiprina.

Kursusest ja eksamitest ei hakka ma siinkohal täpsemalt kirjutama, sest see ei ole avalik informatsioon, aga saime kinnitust, et instruktorid on sõnapidajad – oli raske, väsitav, märg, külm ja ebamugav. See kõik läks aga kohe meelest, kui instruktor ütles lõpurännakul 30 tunni parimad sõnad: „Võid nüüd püsti tõusta ja autode juurde minna. Hea töö!“

8/2023

väljaõpe

KUIDAS KRIISIST SÜNDIS SÕDA EHK

KOTKALEND 2023 Igal sügisel on Alu aleviku vahel näha tavapärasest rohkem rohelisi masinaid sõitmas ja laigulisi võitlejaid toimetamas. Tormituultes pikali kukkunud liiklusmärkidest „Sõdurid teel!“ olenemata teavad kohalikud: alanud on iga-aastane tasemeõppe lõpuharjutus Kotkalend. Sel aastal juba kaheteistkümnendat korda. Tekst: nooremleitnant KRISTLIN KÕRGESAAR, Põhja maakaitseringkonna CIMIC-ohvitser

siviil-militaarkoostöö (CIMIC) ohvitseridele algas õppus juba mitu kuud varem, kui alustati läbirääkimisi ja kooskõlastusi Rapla valla ja kohalike elanikega maade ja metsade kasutuse üle.

Et olukord maailmas on ärev, on prae gu ülioluline teavitada kohalikke ela nikke eelolevast harjutusest aegsasti, eriti kui on plaanis kasutada pauk moona ja matkevahendeid. Halva tea vitustöö tulemuseks võib olla kiiresti üle koormatud Häirekeskuse telefon ja politseipatrullid, kes sõidavad välja sinna, kus tegelikult ohtu pole. Selleks, et õppus sujuks, teavitati kohalikke elanikke raadio, ajalehtede, sotsiaalmeediakanalite ja isegi lend lehtede kaudu. Tuli ette sedagi, et oli vaja astuda elaniku hoovile, koputada uksele ning hoiatada maja taga asuvas metsas liikuvate õppurite eest. Kuid alati on keegi, kelleni informat sioon ei jõua muudmoodi kui alles siis, kui see segab tema igapäevaseid toimetusi ja rutiini. Niimoodi juhtus ka seekord ühe noore emaga, kellele ei meeldinud kontroll-läbilaskepunktis tegutsevate õppurite tegevus ja see, et lapse lasteaeda viimine võttis tava pärasest rohkem aega. Seega, kui teie piirkonnas on tulemas õppus, rääkige 30

8/2023

oma naabritega ja levitage julgelt infot! Kotkalend polnud veel hoogugi sisse saanud, kui ühe rühma üles ehitatud ja mehitatud kontroll-läbilaskepunkt sattus ühel hetkel reaalolukorda, kui peatati punkti läbiv kahtlase sõidu stiiliga sõiduk ja roolis istuva juhi hingeõhus oli tunda alkoholi. Aitäh õppuritele ja hindajatele, kes sekkusid ja andsid sõiduki koos isikuga üle politseipatrullile. Koostöös peitub jõud. Märka ja hooli!

VAENLANE PIIRI TAGA

Kaitseliidu kooli pealiku major Rene Toomse sõnul on Kotkalend olnud igal aastal pisut oma nägu. Seekord alustasid rühmapealikud ja -vanemad esmaspäeva hommikul kompanii käsu saamisest ning kõik pidid oma käsud valmistama ja ette kandma. Parimad „tooted“ liikusid edasi lõpuharjutu sele hiljem saabunud jaopealikele, kes tegid sama omas võtmes. Intel lektuaalsed ülesanded lahendatud, oli aega pakkida varustus eelseisvateks ülesanneteks. Tänavune lõpuharjutus nägi ette algul kriisiaega ja siis üsna kiiret teekonda sõtta, kirjeldab Toomse stsenaariumit. Vastase väed kogunesid piiri taha, tema luurajad ja diversandid olid saadetud juba ette paanikat tekitama.

Kooli õppuritest rühmade ülesanne oli seada kontroll-läbilaskepunktid üles lähedalasuvatesse asulatesse, patrullida nähtavalt ja suhelda koha liku elanikkonnaga, et hoida korda ja rahu. Vastast mängiv võistkond ei teinud nende elu kergeks, vaid kruvis järjest pinget üles. Kui moraalne ründamine meie õppureid ei kõigutanud, siis asu ti neid ründama relvade ja lõhkekeha dega, selgitab Toomse. Õppurite ülesanne oli ennast kaitsta ja vastased kinni võtta. Kui mõnele situatsioonile reageeriti vastase hin nangul liiga „lahjalt“, tulid viimased hea meelega õppureid uuesti proovile panema. Muide, vastasteks ei olnud niisama kaitseliitlased, kel parajasti vaba hetk, vaid enamik nendest olid alles hiljuti ise Kotkalennu lõpetanud entusiastid, keda ei morjenda vihm, tuul, külm ilm ega olukord, kus pead tundide viisi tegema ühte ja sama, et lõpuharjutusel osalejad saaksid ala luurata. Vastase moraali tõstis seltskond, lõke, soe toit ja teadmine, et varsti rünnatakse. „Tulge kõik,“ nagu ütleb üks tuntud lugu ansamblilt Sõnajalad. Viimastel aastatel populaarsust kogunud droonide kasutamine sõ japidamises on jõudnud ka Kotka

väLJAõPe lennule. Eelmisel aastal kasutasime droone vaid vastutegevuse poolt, kuid sel aastal oli õppuritelgi võima lik droonivõimega arvestada, seda planeerida ja lõpuks ka kasutada. Eelnevalt oli kursuse jooksul läbitud teooriatund droonivõime kirjelda miseks. Kolmapäeva õhtuks oli sõda alanud ja rühmad liikusid plaanitult metsa, et asuda alasse tunginud vastast varit suste ja reididega kulutama. Reede õhtul liitusid võitlusega oma vastutusaladesse malevate VÜT1 jaod, moodustades kaks rühma. Vihaseid võitlusi jagus laupäeva õhtuni, mil külmast vihmast ja tor mituultest räsitud võitlejad hävi tasid edukate reididega alas kanda kinnitanud vastase tugipunktid. Ka suurem vastane taandus juba tagasi oma piiride poole, olles meie Kaitse väe ja Kaitseliidu üksuste käest vastu nina saanud.

VANNE LÕKKEKUMAS

Kotkalennu ilmselt kõige „roman tilisem“ ja meeldejäävam hetk on jaopealikest kursuslastele läbi aastate olnud allohvitseri vande andmine õhtupimeduses. Traditsiooniliselt toimus see taas Varbola linnuses küünaldega valgustatud raja lõpus, trummipõrina saatel ja võimsa lõkke tule valgel.

Edasi ootas juba soe söök koolimaja kõrval välikatlas ja puhkus katuse all, et olla pühapäevaseks hoolduseks ja rivistuseks välja puhanud. Ootamatult oligi kätte jõudnud oktoobrikuu 15. päev, mil Kaitseliidu kooli hoovile rivistus 125 õppurit – jaopealiku, rühmavanema, rühma pealiku ja ajaloos esimest korda kahe maleva VÜT1 (väikeüksuse taktika) kursust lõpetavat õppurit. Läbi oli saanud igal aastal korraldatav hinda misharjutus Kotkalend. Väsinud, kuid vapra olekuga, kuu lasid rivis seisjad ära kohustuslikud

sõnavõtud ja võtsid, kes naeratusega, kes tõsisemal ilmel, vastu oma tunnistused ja kursuse märgid. Oma õnnesoovid ja muud head nõuanded andsid kaasa kooli pealik, Kaitseliidu ülem, peakaplan ja Kaitse liidu veebel. Väärib märkimist, et rühmapealike kursuse lõpetas ka neli politseinikku, neist üks lausa kursuse parimana. Ajalugu tehti Rapla ja Harju maleva väikeüksuse taktika jaotaseme kursus laste lõpuharjutuse põimimisega kooli harjutusse. Sellega on järjekordne lend Kaitselii du juhte läinud targemana tagasi oma malevatesse, et kanda juhtimisvastu tust ja treenida oma allüksusi pare mateks võitlejateks. Tuult tiibadesse, kotkad!

SILVER JAANSON

Milliseid õpetussõnu ja tarkuse teri jagas värsketele allohvitseridele Kaitseliidu veebel ülemveebel Hark mann, jääb sel korral vande andjate ja ülemveebli vahele. Õhus oli aga tunda midagi erilist – rivis seisjatest kiirgas uhkustunnet: olen allohvitser!

KRISTLIN KÕRGESAAR

väLJAõPe

DROOniDe mänG: väLJAõPPeST LAHinGUväLJAni

Tsiviildroonid, mida varem kasutasid professionaalid ja harrastajad peamiselt õhukaadrite jäädvustamiseks, võistlemiseks või tööstuslikel eesmärkidel, on kiirelt kujundamas tänapäevast sõjapidamismaastikku. Tekst: RENELL KAELEP, Kaitseliidu kool, instruktor-koolitaja

8/2023

väLJAõPe

roonideks loetakse mitmesu guseid mehitamata sõidu keid, sealhulgas maa, mere ja õhuvahendeid. Käesolevas artiklis keskendume mehita mata õhusõidukitele, mida peamiselt tuntakse nime all UAV (Unmanned Aerial Vehicle). Need võivad olla nii väikesed ja kergesti juhitavad lennu masinad kui ka suured kaugjuhitavad lennukid. Selles artiklis peame droonide all sil mas peamiselt tsiviilsektoris toodetud multirootoritega mikro UAVsid, mille suurusklassi kirjeldamiseks on täna kõige paremaks näiteks DJI Mavic see ria droonid.1

TSIVIILDROONID LAHINGUS

Kui varem räägiti droonidest sõjas, siis mõeldi peamiselt strateegilise taseme droone, nagu näiteks MQ9 Reaper jms, mis on hinnalt väga kallid. Ning muidugi ka kurikuulus Bayraktar TB2, millest ukrainlased on konflikti ühe sümbolina laulugi kirjutanud. Täna aga tuleb drooni mainides tõe näoliselt esimesena silme ette pigem tsiviildroon, mille hind jääb peamiselt 400 ja 15 000 euro vahele ning mida peetakse Ukrainas juba kuluvahendiks.

Kui alguses õpiti droone kasutama peamiselt lahingutegevuse käigus, kus enamik droone kaotati inimliku eksimuse tõttu, siis nüüdseks viiakse läbi süsteemset väljaõpet ja selliseid kaotusi esineb vähem. Küll aga kaotatakse palju droone Vene Föderatsiooni EW (Electronic Warfare) võime laialdase kasutamise tõttu. Ühe uuringu kohaselt kestab üks droon tänases konfliktis umbes kolm päeva, mis arvestuslikult tähendab, et ühes kuus kaob või hävib umbes 10 000 drooni.2 Ukrainas on tänaseks kasutatud väga erinevaid droone, alustades väga väikesest Norra toodetud Black Hornetist, mille rootori pikkus on vaid 12 sentimeetrit, kuni 12meetrise tiivasiruulatusega droonideni. Väikesed tsiviilsüsteemid mängivad Ukrainas aina enam rolli, peamiselt siis DJI ja Autel Roboticsi tooted. Aina huvitavam on jälgida nn kamikaze droonide kasutamist, milleks kasuta takse kas siis letikaupa või iseehitatud FPV (First-Person View) droone. Neile on kinnitatud laengud, mis objekti vastu lennates plahvatavad ja vas tasele kahju tekitavad. Nende kohta tekkisid esimesed videod sotsiaal

meediasse eelmise aasta suvel ja neid tekib aina juurde. Täna on Ukrainas juba edasi mindud ja FPV droone kasutatakse laengute täpselt kohale lennutamiseks. See juures vabastatakse laeng hoo pealt, tänu millele droon jääb ise alles, mis muudab rünnakud veelgi kulutõhu samaks.

OPERAATORITE KOOLITAMINE

Meil on Kaitseliidus droonindushuvi lisi üle Eesti, kes juba täna kasutavad väljaõppes nii enda isiklikke kui ka allüksusele soetatud droone. Selleks, et see kasutus oleks taktikalistes olukordades tõhus, hakkab Kaitseliidu kool süsteemselt koolitama instruk toreid, kelle ülesandeks jääb koolitada malevates välja lõppkasutajad ehk allüksuste droonioperaatorid. Eesmärk on tekitada igasse allüksu sesse võime vähemalt kahe operaatori näol, kes suudavad teostada drooniga efektiivselt ja jätkusuutlikult peami selt maastiku ja objektireket ning tel lida vastase positsioonidele kaudtuld. Kursusel käiakse läbi kõik vajalikud teemad, mis toetavad taktikalise droonioperaatori tööd. Nende seas on püsitoimingute kohaselt lennuplaa 8/2023

väLJAõPe nide koostamine ja droonide ohutu juhtimine, mis on ülesannete lahuta matu osa. Kuna sõjaajal väldime droonidega GNSS-süsteemide (Global Navigation Satellite System) kasutamist, sest see ei ole vastase elektroonilise võitluse vahendite tõttu usaldusväärne, siis tuleb lisaks jalgsi maastikul orientee rumisele osata seda teha ka visuaal selt õhust. Kursusel õpitakse, kuidas planeerida droonilende vastavalt erinevatele taktikalistele stsenaariumitele, võttes arvesse lennuteid, kõrgusi, lennu kes tust ja ilmastikutingimusi. See tagab erinevates olukordades ohutuma ja tõhusama droonikasutuse. Lisaks droonikasutuse laiadele aspek tidele hõlmab kursus ka spetsiifilisi oskusi, mis on olulised taktikaliste ülesannete täitmiseks. Näiteks käsitletakse laengute kuku tamist droonidelt, kaudtule tellimist drooni abil ning droonimeeskonna juhtimist. Nende teadmiste ja oskuste omandamine tagab, et operaator suudab tõhusalt ja vastutustundlikult täita keerukaid ja mitmekesiseid üles andeid ning aidata kaasa lahinguüles annete edukale täideviimisele. Põhiteadmised tehnikatest ja takti katest ning parimatest praktikatest jõuavad meile Ukrainast, mida me vastavalt Eesti keskkonnale ja teistele eripäradele endale sobivaks kohan dame. Tehnika areneb väga kiiresti nii riist varaliselt kui ka tarkvaraliselt ning sellega koos ka droonindus, juurde tekib uusi võimalusi ja võimeid, mida tuleb õppida kasutama. Sellest tulene valt muutuvad ka taktikalised protse duurid droonidega, mis nõuab pidevat täiendõpet, et ressursse võimalikult efektiivselt kasutada. Kuna meie operaatorid saavad peami se praktika rahuaja tingimustes välja õppes ja õppustel, siis peame lähtuma ka lennundusseadusest. Sellega on seotud eeldused kursusele pääsemi seks ehk sooritatud peab olema trans pordiametis avatud kategooria A1/ A3 taseme eksam, mille saab igaüks kodus veebimaterjali läbitöötamise järel sooritada.3 34

8/2023

DROONID KUI VÄLTIMATUD VAHENDID

Esimesi droone kasutati strateegilisel tasandil õhurekke tarbeks suure mas mastaabis juba Vietnami sõjas (1955–1975), kus alustati ka nende kasutamist peibutisena, rakettide tulistamiseks sihtmärkide pihta ning ka psühholoogiliste operatsioonide käigus lendlehtede levitamiseks4. Täna on droonid taktikalisel tasandil saanud jalaväele juba hädavajalikuks vahendiks. Ukrainas ilma õhuvaatluse toetuseta rünnakuid praktiliselt läbi ei viida, sest ilma selleta on olukorra teadlikkus oluliselt madalam. Taskukohane ja kasutajasõbralik droon on viinud sõjalised operatsioo nid uuele tasemele, peamiselt tänu õhurekkele, mis on saanud hinda matuks abivahendiks lahingutandril. Oma suurusest sõltumata on droonid demonstreerinud suurt usaldus väärsust isegi kõige kriitilisemates ülesannetes. Seega on droonid muutunud sõja pidamise lahutamatuks osaks ning vaadates käimasolevaid tehnoloogilisi arendusi, on selge, et need jätkavad ka tuleviku sõjapidamise kujundamist ning avaldavad lahingutes veelgi suuremat mõju kui täna. Droonid on Ukrainas edukalt kasutust leidnud ka psühholoogiliste operat sioonide läbiviimises. Neid on kasu tatud UA valitsuse kontrollitud aladel elanikkonnale lahkete ja toetavate sõnadega lendlehtede levitamiseks, et tõsta nende moraali, ja vastase kont rollitud aladel vastupidiste sõnumite levitamiseks.5 Veel ühe näitena on drooni valju hääldikõlari kaudu edastatud vastas poolele sõnum valida, kas alla anda või surra, mille tulemusena on VF võitlejad väikses koosseisus ennast ka vangi andnud.

MITTE AINULT TAPAMASINAD

Droonide kasutus ei piirne otsese sõ jalise tegevusega konfliktipiirkonnas, vaid täna katsetatakse ja on ennast ka edukalt näidanud USA teadurite arendatud AI (Artiﬁcial Intelligence) tarkvara, mis analüüsib tsiviildrooniga üles pildistatud miinivälju ja tuvastab visuaalselt nähtavaid miine. Et miinide leidmise võimalusi veelgi suurendada,

kasutatakse termo ja multispekt raalkaameraid (nt DJI Mavic 3T ja DJI Mavic 3M), mis suudavad tuvastada teatud tingimustel ja sügavuseni ka pinnase all olevaid metallist ja plast massist miine. Sellisel viisil puhasta takse vabastatud aladel maaalasid, et need elanikkonnale ohtu ei kujutaks.6 Seega on lihtsasti kättesaadavad tsi viildroonid arenenud meelelahutus likest vidinatest nüüdisaegse sõja pidamise asendamatuteks tööriista deks. Nende mõju nii rekke kui ka ründevõimele on igaveseks muutnud konfliktide dünaamikat kogu maailmas. Kui vaadata droonitehnoloogia arenguid, on selge, et need väikesed, ent ohtlikud lennuvahendid jäävad jätkuvalt kujundama sõjapidamise tulevikku. See tähendab, et peame juba täna, rahuajal, varuma vaja likke ressursse, viima läbi väljaõpet ning kohanema uute lendavate meeskonnaliikmetega. Kellel on vähe gi huvi ja võimalusi, hankige vajalikud vahendid (kes rohkem väljakutset soovib, siis FPV droon), viige ennast kurssi vajalikke seadustega ning harjutage. Jälgige ka Kaitseliidu kooli teateid droonioperaatori instruktori kursuse arengu kohta ja olge valmis uusi teadmisi õppima.

DROONIDE EELISED LAHINGUS:

Tõhusam reke ja juhtimine – rekke teostamine on drooni kõige loomu likum kasutusviis, millega saame kiirelt tagada reaalajas informatsiooni maastiku, vastase positsioonide ja tegevuste kohta. See teave annab ülematele olukorrast ülevaate, mis aitab vastu võtta paremaid otsuseid. Arvestades tänast tehnoloogiat, saab droon püsida piisavalt kaugel, et selle mootori heli ei kostaks maapealsetele üksustele, nii et masin jääb vastasele märkamatuks, kuid võimaldab saada olukorrast detailse pildi. Õhuvaat lusele lisandub võime rünnakuid dokumenteerida, et neid hiljem ana lüüsida õpikohtade tuvastamiseks või kasutada propaganda eesmärgil. Tõhusam ja kiirem tulejuhtimine – kaudtule tellimine drooni abil on üks droonide efektiivsemaid kasutusi, sest need annavad objektist hea ülevaate ning võimaldavad määrata maastiku järgi sihtmärgi täpse asukoha. Pealegi on kaudtule korrigeerimise puhul tabamused õhust vaadates

FLICKER/IISRAELI KAITSEVÄGI

väLJAõPe

KRISTLIN KÕRGESAAR

väljaõpe

väljaõpe paremini tuvastatavad kui näiteks metsa varjunud lahingupaarile. See annab operaatorile juurde ohutut distantsi ning tänu heale ülevaatele kiirema ja täpsema kaudtule korri geerimise võimaluse, eriti kui droon on varustatud laserkaugusmõõdiku ga. Sellisel viisil kaudtule tellimist ja korrigeerimist kasutavad täna Ukraina konfliktis mõlemad osapoo led. Lisaks kasutatakse ja arendatak se tarkvarasid, mis kaudtule tellimist ja korrigeerimist lihtsustavad ja kiirendavad.

Kuluefektiivsus – soetushinna ja hoolduskulude poolest on tsiviildroo nid odavamad kui konventsionaalsed õhusõidukid. Lisaks sellele on nad suhteliselt märkamatud ja raskesti mõjutatavad, kui vastasel puuduvad erivahendid. Täna on droone küll juba võimalik odavate vahenditega mõju tada ning paraku on ka vastaspoolel vastavad erivahendid juba laialt kasu tuses, kuid õnneks on selle takistami seks võimalik modifitseerida drooni tarkvara, muutes drooni mõjutustega vähem haavatavaks. Euromaidan Pressi ajakirjanike läbi viidud uuringust selgub, et tsiviil drooniga laengute kukutamine elavjõu pihta on umbes 3,5 korda kuluefektiivsem kui suurtükituli. Selle juures on arvestatud peamiselt suurtükimürsu ja nii drooni kui ka tema kukutatava laengu maksumust ning tabamistõenäosust. Muidugi tu leb siinjuures arvestada asjaoluga, et laengu kukutamine mõjutab maasti kul korraga enamasti üksiksõdurit või lahingupaari, heal juhul rohkem, kuid suurtükitulega juba jagu või rühma. Kui rääkida mõjust vastase soomus tehnika vastu, siis on FPV kamikazedrooniga efektiivsuse vahe võrreldes suurtükiga 24kordne. See tuleneb peamiselt FPV täpsusest – operaator lennutab selle otse sihtmärki.7

Suurem paindlikkus – võrreldes kon ventsionaalsete õhuvahenditega on mikro UAV-d kiiremini ja lihtsamini starditavad, mis tagab erinevates olukordades operatiivse reageerimi se. Samuti on neid oluliselt lihtsam juhtida (v.a FPV droonid), puudub vajadus mahukate koolituste järele, mis omakorda teeb need eri taseme tel kättesaadavamaks. Multirootori

eeliseks on ka see, et selle saab igalt poolt, kus avatus on piisav, õhku tõsta ja maandada, jäädes ise varjatuks. Li saks mahub see operaatorile seljakotti. Siinkohal peab muidugi arvestama ülesande iseloomuga ehk kui palju on vaja akusid, kas neid on vaja jooksvalt laadida, kas on vaja suundantenni või muid lisaseadmeid.

Suurem ohutus – ohutus on jätku suutlikkuse juures oluline ja drooni operaator saab õhureket teostades viibida ohutumas alas. See võimaldab lennata ohtlikesse kohtadesse ini mese tervise või eluga palju vähem riskides, võrreldes sellega, kui luuraja läheneb objektile maastikul rooma tes, satub kontakti või miini otsa. Samuti saame kiiresti teostada esmase rekke näiteks potentsiaalse tele paiknemiskohtadele või posit sioonidele, välistades nõnda vastase suurte jõudude otsa sattumist. Lihtsasti vajadustega kohandatav – droonidele saab lisada erinevaid seadmeid, olgu siis tehaselahendusi, kolmandate osapoolte lahendusi või neid ise arendada. Ukraina ettevõte Aerorozvidka toodab hävitusdrooni R18, mis on ehitatud agraardrooni põhjale. Sellele on lisatud vastav rakis ja vabastussüsteem granaa tide kukutamiseks. Selle peamine eesmärk on soomustehnika ründa mine, mida tehakse termokaamera abil pimedal ajal. Droonioperaator seadistab ja jälgib drooni lendu ning vabastab manuaalselt kukutatavaid granaate. Selleks kasutatakse Ukraina enda arendatud RKG-1600 droonilt kukutatavat kumulatiivgranaati, mis on modifitseeritud versioon RKG-3 või RKG-3EM tankivastasest käsi kumulatiivgranaadist. See kaalub 1,6 kg ning sellele on vastava ots tarbe täitmiseks lisatud 3D-prinditud stabilisaator.8 Samal põhimõttel lahendust kasutas ka Taliban kõrge väärtusega siht märkide (HVT) ründamiseks ajal, kui Ameerika Ühendriigid aastal 2020– 2021 Afganistanist oma vägesid välja tõmbasid, ning ilmselt jätkab kasuta mist tänagi.9

Logistiline tugi – droone saab kasutada ka kulleritena ning väärtuslike tar vikute ja varustuse ohutult ja kiirelt kohale toimetamiseks näiteks vastase

tule all või muul põhjusel raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Ühe huvitava lahendusena on Austraalia ettevõte SYPAQ Systems arendanud pappkarbist drooni nimega Corvo, mida on Ukrainas juba edukalt kasutatud. Selle kere on peaaegu täielikult valmistatud mudellennun duses tuntud papist ja neid tarnitakse mitmekaupa suurt pitsakarpi meenu tavas pakendis. Droonid ise on kiiresti kokkupandavad, kasutades põhima terjalidena teipi, liimi ja kummipaelu, mis hoiavad tiibu ja keha koos. Corvo on välja töötatud kui täpset lasti kohale toimetav süsteem (PPDS10), mis on võimeline lendama kuni 120 kilomeetri kaugusele, kandes endaga kaasas kuni 5 kilogrammi kaaluvat saadetist. Corvo võimaldab tarnet piirkondadesse, kuhu traditsiooniline logistikavõime ei ulatu. Platvormi on võimalik kohandada erinevate andu rite abil ka rekke- ja jälgimismissioo nideks.11 Katsetusel on ka suuremad droonid, mis võimaldavad keerulisest või ohtlikust alast vigastatuid eva kueerida.12 VIITED: 1

Adoni, W., Lorenz, S., Fareedh, J., Gloaguen, R., & Bussmann, M. (2023). Investigation of Autonomous Multi-UAV Systems for Target Detection in Distributed Environment: Current Developments and Open Challenges. Drones, 7(4), 263. MDPI AG. http://dx.doi. org/10.3390/drones7040263. 2 Watling, J., Reynolds, N. (2023). Meatgrinder: Russian Tactics in the Second Year of Its Invasion of Ukraine. Royal United Services Institute for Defence and Security Studies. 18-19 https://static.rusi.org/403-SR-RussianTactics-web-final.pdf. 3 https://transpordiamet.ee/avatud-kategooria 4 Wikipedia contributors. (2023, July 19). History of unmanned aerial vehicles. In Wikipedia, The Free Encyclopedia. Vaadatud 18.09.2023 https://en.wikipedia. org/w/index.php?title=History_of_unmanned_aerial_ vehicles&oldid=1166107016. 5 Frackiewicz, M. (2023). The Role of Drones in Psychological Operations in Ukraine. TS2 SPACE. https://ts2.space/en/the-role-of-drones-in-ukrainianpsychological-operations/. 6 Demining Reasearch Community. Detect. Defuse. Demine. Vaadatud 18.09.2023 https://www.de-mine.com/. 7 Dacenko, V. (2023). The cost of destroying enemy infantry: A comparsion of various weapons. Euromaidan Press. Vaadatud 18.09.2023 www.euromaidanpress.com. 8 Hrudka, O. (2023). Meet the R18, Ukraine`s formidable night srike drone transforming the battlefield. Euromaidan Press. https://euromaidanpress.com/2023/05/24/ meet-the-r18-ukraines-formidable-night-strike-dronetransforming-the-battlefield/. 9 Qazizai, F. (2021). The Drone Unit that Hleped the Taliban Win the War. New Lines Magazine. https://newlinesmag. com/reportage/the-drone-unit-that-helped-the-talibanwin-the-war/. 10 Precision Payload Delivery System. 11 Cureton, P. (2023). Ukraine war: Australian-made cardboard drones used to attack Russian airfield show how innovation is key to modern warfare. The Conversation. https://theconversation.com/ukrainewar-australian-made-cardboard-drones-used-to-attackrussian-airfield-show-how-innovation-is-key-to-modernwarfare-212629. 12 Jacobsen, M. (2022). The Dubious Prospects for CargoDelivery Drones in Ukraine. War on the Rocks. https:// warontherocks.com/2022/05/the-dubious-prospects-forcargo-delivery-drones-in-ukraine/.

8/2023

väLJAõPe

mOGiD mAASTiKUL eHK UnimOGi SõiDUKOOLiTUS

Keegi ei kahtle kergveoauto MB Unimog maastikuvõimekuses. Et aga neid opereerivad kaitseliitlasedki maastikuläbimisvõime omandaksid ja säilitaksid, tuleb neil aeg-ajalt enda ja masinate maastikuvõimed proovile panna. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

8/2023

Siis suunduvad osalejad maastikule, ettevalmistatud maastikusõidurajale, et teoreetilised teadmised järele proovida ja kinnistada. Täpsemalt selgitab Saaremaa maleva staabiülem leitnant Kristjan Kaup.

Mis on selliste sõidukite tüübi- ja sõidukoolituste eesmärk?

„Sõiduki tüübiõppe peamine eesmärk on õpetada juhti ohutult ja tehnikasõbralikult masinaga ringi käima. Juhid saavad teada, kuidas viia läbi esmast kontrolli, et masin on üldse töökorras ja vastab nõuetele, nii et sellega tohib liikluses osaleda.“

Millistest osadest need koolitused üldjuhul koosnevad – kui suur osa on teoorial ja kui suur osa praktikal?

„Tüübikoolitus koosneb teooriast, alustatakse KV ja KL maismaasõidukite kasutuse korrast. Teooria katab ka sõidueelse ja -järgse kontrolli nimekirjad, mida ja mis järjekorras tuleb teha ja kuidas tuleb teha. Teoorialoeng käib näiteks läbi ka käemärgid, kuidas sõidukijuhti juhendada ja mida sealjuures jälgida. Seejärel läheb praktilisemaks. Tehakse vastavalt nimekirjale läbi sõidueelne kontroll. Tutvutakse auto juhtimisseadmetega, lisavarustusega, õpitakse tundma juhi taseme remonti, mida saab maastikul teha. Näiteks rattavahetus, masina ettevalmistus pukseerimiseks, rehvi pumpamise võimalused auto suruõhusüsteemist jne.

Lõpuks jõuab õpe sõitmiseni. Kõigepealt jalutatakse maastikusõidu rada jalgsi läbi. Instruktor tutvustab erinevaid elemente, räägib, millised rajaelemendid matkivad milliseid päriselt ette tulevaid takistusi. Ja kuidas neid takistusi masinaga ohutult ületada, nii et auto ja juht terveks jääksid. Ta annab juhendajale näpunäiteid, mida jälgida erinevate elementide läbimisel, kuidas autojuhti suunata jne. Kui rada on läbi kõnnitud, nipid ja sõiduvõtted läbi räägitud, siis algabki paarikaupa sõit. Juhendaja kõnnib ees ja autojuht sõidab vastavalt juhendamisele tema järel.“

Mida on vaja selleks, et edukas tüübikoolitus läbi viia?

„Esmalt on vaja autosid ja juhte. Seejärel peab olema vastava koolituse (tüübiõppe instruktori koolituse) läbinud instruktor. Klassiruum ja plats, kus teooria ja praktiline pool läbida, ja maastikusõidu rada.“

Sõidukoolitust, välja arvatud ehk sissejuhatus, klassiruumis läbi ei vii – selleks on ikka vaja minna vastavale sõidukitüübile mõeldud maastikule. Ent maastik oma loomulikus olekus ei sisalda endas kõiki elemente, millega sõidukijuht võib silmitsi seista. On vaja rada, mis kätkeb erinevaid elemente. Milliseid elemente see rada sisaldab ja miks? „Looduslik keskkond jah tihti ei paku kõiki takistusi, tõuse ja kaldenurki, kraave ja pinnast, mis seda kõike soodustaksid. Vanad karjäärikohad või polügoonid on selleks head kohad.

Sõidukil on omad parameetrid, mida ta teha suudab: takistus, millest suudab üle ronida (kivid, kännud, jne); tõusu- ja langusnurk – maksimaalne tõus, millest suudab üles ronida ja sealt alla tulla;

EDUARD IGANUS

aaremaa maleva autojuhid teevad seda Muhu radariposti lähistel spetsiaalsel maastikurajal Unimogi tüübija sõidukoolitusel. Esmalt omandatakse teoreetilised teadmised, nagu masinate üldine võimekus, tehnilised ja taktikalised andmed, kuidas teha kasutaja tasemel hooldust, millised on varuosad, kus need asuvad ja muu selline.

väLJAõPe külgkalle, kus auto veel ümber ei lähe; pöörderaadius, mida suudab ilma lisamanöövrita läbida jne. Kõiki neid elemente saabki Unimogidele mõeldud maastikusõidurajal proovida.“

Kas vajadusel ja võimalusel täiendatakse rada ka uute elementidega? Mis on sinna lähiminevikus näiteks lisatud ja lähitulevikus plaanis lisada? „Midagi suurt sinna juurde teha ei ole plaanis. Olemasolevaid täiendada ja nipet-näpet veel. Mõni takistus siiasinna juurde, aga rada jääb üldiselt samaks.“

On see suletud rada või võib külamees kah oma linnamaasturiga proovima minna? „Ala on suletud jah. Sinna pääseb läbi Kaitseväe territooriumi. Üldiselt, kui see linnamaastur oma kliirensilt Unimogile alla jääb, siis ta läheb siin katki.“

Kas on nii, et raske õppustel – kerge lahingus ehk kas rada on isegi keerukam kui maastik, kuhu satutakse masinatega õppuste käigus?

„Rada on tehtud arvesse võttes maksimaalseid parameetreid, mida sõiduki tootja on lubanud, et sõiduk suudab. Looduses võib küll selliseid kohti ette tulla, kuid enamasti hindab autojuht sel juhul takistuse võimeid ületavaks ja läheb otsima lihtsamat teed. Seda on näidanud praktika.“

Kui tihti ja millistele masinatele Saaremaa malevas sõidukoolitusi korraldatakse?

„Umbes kaks korda aastas ja rada on mõeldud Unimogidele. Muude masinate puhul piirdume teooria, sõidueelse kontrolli ja praktilise osaga platsil. GD ja teised veokid (mis Saaremaa maleval kasutada on) ei sobi sellele rajale kas oma pöörderaadiuse või muude parameetrite tõttu.“

8/2023

sõjasport

LÕUNA O MAAKAITSE RINGKOND

lgu kohe öeldud, et 21.–26. oktoobrini toimunud Admiral Pitka luurevõistluse Poola analoog Recon Clash on kõike muud kui lihtne võistlus.

Poola 3. territoriaalkaitse brigaadi korraldatud võistluste käigus tuli kuueliikmelistel võistkondadel läbida jalgsi kuni 170 kilomeetrit. Seda erakordselt nõudlikul, peamiselt mägedest, järskudest nõlvadest, veekogudest ja jõeorgudest koosnevas Lõuna-Bieszczady piirkonnas. Proovile pandi võistlejate väljaõpe, füüsiline ettevalmistus ja psüühiline vastupidavus. Muidugi ka sihikindlus ja tahtejõud – et ennast ületada ja läbida iga järgmine kilomeeter Bieszczady mägiradadel.

KEERUKAD LAHINGUÜLESANDED

VÕIDUTSES POOLAS Lõuna maakaitseringkond naasis Poolast rahvusvaheliselt patrullvõistluselt Recon Clash 2023 auväärse esikohaga. Tekst: KAITSE KODU!

8/2023

Muidugi tuli võistlejatel sel rännakul täita ka mitmesuguseid nende teele paisatud ülesandeid. Näiteks läbida miiniväli, et pääseda alast, mida ümbritses ülekaalukas vastase jõud. Või siis osata haavatule abi osutada ja evakueerida. Nagu patrullvõistlustel kombeks, tuli korraldada vastase baasi luureretk, koostada põgenemisplaan, korraldada varitsusi ning lahendada sideülesandeid. Mõistagi ei puudunud ka rünnakuelement. Keerukad ülesanded, halastamatu maastik ja vahelduvad ilmastikuolud ei hellitanud ühtki rajale läinud võistlejat. Nii juhtuski, et võistlustulle astunud 11 võistkonnast katkestasid peaaegu pooled. Vaid kuus võistkonda jõudsidki finišisse. Ja, nagu öeldud, neist parimatena, kohalike vägilaste ees, Eesti võistkond.

Eesti võistkonna esindaja veebel Marko Kerna kirjelduse kohaselt tuli võistkonnal võistluses kasutada ja rakendada kõiki Kaitseliidus ja eraelus õpituid tarkusi, kavalusi ning kogemusi. „Selle aasta võistluse tegi eelkõige raskeks osalevate meeskondade kõrge professionaalne tase. Kuni viimase päevani oli esituumiku meeskondade vahe vaid mõni punkt,“ ütles veebel Kerna.

UHKE TUNNE

„Ülimalt uhke tunne on seista lõpurivistusel ja võtta vastu esikoha karikas rahvusvahelisel võistlusel koduvõistkondade ees. Eesti mehed ja naised on vaieldamatult kõvad pähklid!“ lisas veebel Kerna. Just, ka naised. Sest võistlusel osales tõepoolest ka kuus naist. Sealhulgas üks Eestist. Nõudlikul maastikul võisteldes näitasid nad oma ambitsiooni, vastutustunnet ning suurepärast ettevalmistust, tõestades, et hea sõdur ollakse soost sõltumata.

4 X POOLA 3. TERRITORIAALKAITSE BRIGAAD

Muide, piirkond, kus võistlus toimus, Bieszczady mäestik, on koduks Poola suurimale pruunkarude populatsioonile, kes viimasel ajal on kohe eriti agaralt hakanud kohalikesse linnadesse ekslema. Nende peletamiseks moodustati koguni politsei eriüksus.

8/2023

USMC

haritud sõdur Merejalaväelaste peamine sõjapüss oli M16, pildil viimane modifikatsioon A4, millel kolmekordse suurendusega optiline sihik. Merejalavägi kasutas pikemaid ja raskemaid relvi edasi mitu aastat pärast seda, kui maavägi oli üle läinud lühematele M4 karabiinidele, sest pikemad M16-d olid täpsemad ja nende tabamus tõhusam. Hoolimata sellest, et USMC jalaväeüksused läksid üle M27 sõjapüssidele, on vanemad M16-d ja M4-d jätkuvalt kasutuses teistes üksustes

8/2023

haritud sõdur

MEREJALAVÄGI VAJAB ROHKEM „PÕRSAID“ JA VÄHEM „KULTE“ EHK MUUDATUSTEST AMEERIKLASTE MEREJALAVÄES USMC on alates loomisest 248 aastat tagasi 1775. aasta novembris aidanud kehtestada ameerikalikku nägemust asjade olemusest. Mariinid on tavaliselt esimesed, kes sõjalist sekkumist nõudva jama tekkimisel saapad maha toetavad, ja viimased, kes kilbiga või kilbil koju tulevad. Tekst: HEIKKI KIROTAR, Snaiprigild

8/2023

haritud sõdur

raktiliselt alati kusagil sõdivate mariinide kogemustest õppimiseks jälgivad nende muudatusi hoolikalt nii vastased kui ka liitlased. Artiklis kirjutan lahti, kuidas on viimased sõjad muutnud USMC käsitlust jalaväelase laskeoskusest, selle põhjustest ja tagajärgedest.

USA relvajõudude slängis nimetatakse jalaväelast „grunt“ ja muude erialade inimesi kergelt negatiivselt POGideks, mis tuleb sõnadest Persons Other than Grunts ehk „muud kui jalaväelased“. Sellest allapoole jäävad REMFid ehk ülekantud tähenduses tagalarotid, sest hea ajakirjandus lik tava ei võimalda kõiki neile omistatud nimetusi otse tõlkida. Mariinide slängis nimetatakse baaskursuse läbinud jala väelasi „professionaalselt koolitatud laskuriteks“, inglise keeles Professionally Instructed Gunmen, mille lühend on inglise keeles PIG ehk „põrsas“. Koolitatud snaipreid nimetatakse „kultideks“, inglise keeles Hunter of Gunmen ehk laskurite jahtijateks. Iga kergejalaväepataljoni staabija tagalakompanii juurde kuulus kuni kaheksateistküm nest merejalaväelasest koosnev luure- ja snaiprirühm, kes tegelesid maastikuluure kogumise ja tähtsate sihtmärkide hävitamisega. Rühma juhtisid leitnant ja veebel ning täiesti komplekteeritud rühmas võis olla kaks jagu kahe pooljaoga, kes tegutsesid tavaliselt paaris või pooljaona. Tänaseks on otsustatud Ameerika Ühendriikide merejalaväe (USMC) kergejalaväepataljonide alates 1943. aastast tegutsenud luure- ja snaiprirühmad ära kaotada ja seal teenivad merejalaväelased suunati merejalaväe luurepataljonidesse. Muudatuse „posi tiivse“ osana tuuakse välja jalaväepataljonide luurevõime paranemist, sest uutes luurerühmades on oluliselt rohkem ametikohti, kakskümmend kuus võitlejat neljas kuueliik melises meeskonnas.

KOGEMUSED NING INIMESTE- JA RAHAPUUDUS PÕHJUSTAVAD MUUDATUSI

USMC koosseisus on umbes 200 000 merejalaväelast, kel lest ainult iga seitsmes on tegelikult jalaväelane. Seega on ainult umbes 30 000 merejalaväelast tegelikult jalaväelased. Merejalaväes on 32 kerget jalaväepataljoni, millest 2030. aastal lõppeva struktuuride reformi käigus jääb järele 29 pataljoni. USMC jalaväepataljon on võrrel des näiteks USA maavägede kergejalaväepataljoniga suur, keskmiselt 970 inimest 560 vastu. 40% suurem struktuur tuleneb peamiselt sellest, et aja looliselt on USMC jalaväejaos olnud 13 võitlejat kolmes neljaliikmelises meeskonnas allohvitseri juhtimisel. Armee jaos on aga olnud kaks neljaliikmelist meeskon da. Reformi eesmärk on muuta merejalavägi paremini vastavaks kaasaja vajadustele, tehes seda odavamalt, kui poliitkorrektset kantseliiti inimkeelde tõlkida. Näiteks loobutakse lahingutankidest, andes need üle maaväe soomusüksustele, ning lisatakse igasse jalaväejakku droonioperaatoreid. Rasked lahingumasinad on küll väga tõsine tulejõud, kuid iga kasutamistund ja läbitud kilomeeter eeldab meeletut logistilist ketti ning tähendab suuri kulutusi. 44

8/2023

USMC jalaväejagu koosneb edaspidi 15 võitlejast, jaoüle ma toetamiseks ning maastikuluure tegemiseks moodus tatakse jaoülema asetäitja ja droonioperaatori ameti kohad. Jalaväerühma koosseis suureneb vähemalt 49 või isegi 51 inimeseni, kui merejalaväelastele lisanduvad üks kuni kolm laevastiku parameedikut. Merejalaväe mee dikud on traditsiooniliselt olnud laevastikust. Jalaväe rühmana kompanii koosseisus tegutsedes või madala intensiivsusega operatsioonidel peetakse piisavaks ühte parameedikut rühma kohta, hajutatud tegevuse korral eelistatakse moodustada kuni kolmeliikmeline esmaabi meeskond rühma juhtkonna juurde või jagatakse para meedikud jagudesse. Sisuliselt on uutmoodi USMC jalaväejagu oma tulejõult ja iseseisva tegutsemise võimelt lähedane poole jalaväerüh maga, sest vajadusel võetakse soomukite ja kindlustatud tulepesadega võitlemiseks kaasa ka granaadiheitja M3A1, see kood tähendab kaitseliitlastele hästi tuntud Rootsi 84 mm Carl Gustavit.

LASKEKAUGUS JA -TÄPSUS NING KUULI MÕJU SIHTMÄRGIS

Meid huvitavad selle artikli ja täpsuslaskmise kontekstis peamiselt kergejalaväe kogemused käsitulirelvadega. 5,56 sõjapüssidega kehtib põhimõte, et sihikuline laskekaugus sadades meetrites on võrdne relvaraua pikkusega milli meetrites. Varasem neljaliikmeline meeskond koosnes meeskonna ülemast automaadiga M16 koos rauaaluse 40 mm granaadiheitjaga, kuulipildurist kergekuulipildujaga M249 ja veel kahest jalaväelasest automaatidega. M16 vahetati 2016 aastal M4 karabiinide vastu. Lühemad relvad olid küll pool kilo kergemad, kuid sellega vähenes oluliselt ka efektiivne laskekaugus. See oligi üks paljudest põhjustest, miks USMC säilitas kuni 2016. aastani jalaväelastel 50sentimeetrise relvarauaga M16-d, samal ajal kui maaväed olid asendanud need lühemate M4 karabiinidega alates 2010. M4 rauad on 37 sentimeetrit pikad, erimudelitel isegi lühemad, mis vähendab oluliselt kuulide algkiirust ja toimet sihtmärgis. NATO standardne neljagrammine täis mantelkuul SS109 saavutab sooja ilmaga pikemast relva rauast algkiiruse ligi tuhat meetrit sekundis ja säilitab lennukiiruse üle seitsmesaja viiekümne meetri sekundis paarisaja meetri piires. M4 karabiinist ei tõuse algkiirus üle üheksasaja ja kriitiline lennukiirus püsib sada viis kümmend meetrit. Kriitiline lennukiirus on oluline vasta se haavamiseks esimese lasuga. Seega suutsid merejala väelased 2000. aastate alguses sihikulist tuld anda kõige rohkem neljasaja meetri peale. Sellestki kaugusest kahel kolmandikul juhtudel kuul ei purune sihtmärgis, vaid tekitab lihtsalt selgitades kuuemillimeetrise läbimõõduga läbiva haava. Sihtmärgi ehk vastase sõduri võitlusvõime tuks tegemiseks läheb seega vaja mitut tabamust. M4 ja M16 tabamuste tehniline hajuvus on sõjapüssidele tavapärane neli nurgaminutit ja kuulipildujatel veelgi suurem ehk saja meetri kauguselt tabavad kuulid kahe teistkümne ning kolmesaja meetri kauguselt kolmekümne kuue sentimeetri ringi. Selge, et väiksemaid ja kaugemal asuvaid sihtmärke on selliste relvasüsteemidega raske

HARiTUD SõDUR tabada. Iraagis ja Afganistanis võideldes hoidsid vastased ennast paremini koolitatud ja relvastatud ameeriklastest aupaklikult mitmesaja meetri kaugusele ja põhimõtte liselt ainukesed relvad, millega nii kaugele oli võimalik lasta, olid kuulipildujad ja täpsusrelvad alates kaliibrist 7,62 NATO. Neid aga üksikutele patrullidele tihtipeale ei jagunud, sest relvi oli vähe ja need kaalusid palju.

Lahtirebenenud lihase tükid Püsiv haavakanal

M855 5,56 x 45 mm FMJ Kuuli lennukiirus 925 m/s Kuuli algne kaal 4 g Kuuli järelejäänud kaal 2 g 50% kuulist purunes kildudeks

USMC KERGEJALAVÄELASED SAAVAD UNIVERSAALSE JALAVÄEPÜSSI

Meenutame, et tuhande võitlejaga kergejalaväepataljonis oli selle sajandi alguseks parimal juhul paarkümmend snaiprit ehk üks või kaks snaipripaari kompanii kohta ja neid pigem ei saadetud patrulliga kaasa tiksuma, sest pataljoni staabil ja kompaniil oli neile muid olulisemaid ülesandeid. Pealegi hakkasid jalaväelaste kergekuulipil dujad M249 läbi kuluma ning üleüldse oli kümnekilost kuulipritsi pikkadel jalgsipatrullidel raske kaasas kanda, kui teised relvad kaalusid laetuna neli kilo. Mingil hetkel selle sajandi alguses tekkis merejalaväe laste tarkades peades hea mõte asendada kergejalaväes automaadid ja kergekuulipildujad endisest täpsema ja kergema relvasüsteemiga, kergendades sellega nii relva õpet kui logistikat.

Ajutine haavakanal

Kuuli killud 0

Sõjapüssiga M16A2 pikast, 508millimeetrisest rauast lastud neljagrammisel täismantelkuulil M855 on joonisel näidatud efekti saavutamiseks vaja tabada lennukiirusega üle 750 meetri sekundis ehk esimese 150 meetri jooksul. Mõõdetud lennukiirus oli 925 meetrit ehk sihtmärk oli lähemal kui 50 meetrit. Kuul pöördus ja murdus terasest otsiku ja pehme täitematerjali liitekohast, tekitades tõsise sisemise vigastusega haava. Armee meedikud oskavad otsida mitut väljuvat haava. Esmaabi andmisel on oluline aru saada, et väikesest haavast hoolimata võib haavatul olla tõsine sisemine vigastus. Sarnaselt toimivad ka teised väikese läbimõõduga kiiresti lendavad pikad kuulid ALLIKAS: WIKIPEDIA

Relvasüsteemi konkursil osalenud firmade näidistest valiti sakslaste Heckler & Kochi mudel, mis relvi esimesena laialdasemalt testinud 1 merejalaväediviisi 7. rügemendi 2. pataljoni auks nimetati Mudel 27 Infantry Automatic Rifle. Algselt ainult kergekuulipildujate asendamiseks planeeritud relva tellimust laiendati katma kõiki kerge jalaväelasi. Esmalt tekitas küll küsimusi, kas uus relvasüsteem on ikkagi piisavalt töökindel tuletoetuseks vajaliku tuletihe dusega laskmiseks, kuid lõpuks leiti, et oluliselt täpsem tuli vähendab pikkade valangute vajadust. Kasutajatele meeldis eriti uue relva kergus võrreldes kuulipildujaga, varem kümme ja nüüd natuke üle nelja kilo, ning või malus lasta sihitud täpseid otselaske mitmesaja meetri kaugusele. Uute relvade lubatud maksimaalne tehniline hajuvus ei tohtinud ületada kahte nurgaminutit, mis oli pool varem lubatust ja tähendas, et saja meetri kauguselt ei tohtinud kuulid hajuda üle kuue sentimeetri. M27 raud on nelikümmend kaks sentimeetrit pikk ja kuuli algkiirus ligi üheksasada meetrit sekundis. Nõutud sihiku lised laskekaugused üksiklaskudega üksikute sihtmärkide pihta kuni viissada viiskümmend meetrit ja suuremate inimgruppide suunas kuni kaheksasada meetrit on täiesti usutavad ja vastavad teiste sarnaste relvasüsteemide tule mustele. Kuni kaheksa korda suurendava optilise sihikuga on võimalik sihtmärki leida ja tabada vanadest relvadest oluliselt kaugemalt, sest varem kasutati suurenduseta punatäppe või kolmekordse suurendusega optilisi sihikuid. Täpsuslaskmisel arvestatakse, et ilma suurenduseta las takse kuni sada ja kolmekordse suurendusega kolmsada meetrit ehk suurenduskordaja korda sada meetrit. USMC uus Squad Common Optic (SCO) ehk jao tavasihik on tege likult Trijiconi 1-8 x 28 Variable Combat Optical Gunsight. Sihik on ühe kuni kaheksakordse muudetava suurendu

sega. Kiireteks heitlaskudeks lühikestele laskekaugustele on niitristi keskosas eraldi väike rist ja selle ümber ring, sest just sellisele punasele täpile suudab silm kõige kiire mini keskenduda. Lisaks sisaldab niitrist hulgaliselt poole ja ühe tuhandiku abijooni, millega saab mõõta teadaoleva suurusega objekti kaugust, sest suurematele kaugustele laskmiseks peab laskur tegema vajaliku hulga tuhandikke sihikuparandusi üles. Uus M27 komplekt maksab teadaolevalt ligi neli tuhat dollarit, millest relv ise kolmandiku ja optiline sihik kaks kolmandikku. Lisaks on kõikidel relvadel summuti ja võimalik, et ka lasermoodul öiseks tegutsemiseks.

NII LUURAJAID KUI SNAIPREID NAPIB, PANEME NAD KOKKU!

USMC otsus luure ja snaiprirühmad ära kaotada ja suunata seal teenivad merejalaväelased luurepataljoni desse tekitas vastakaid arvamusi. Üldistavalt kokku võttes ülistati staapides uusi plaane, kuid samas kadus patal jonidest ära täpsustule võimalus mõnesajast meetrist reipa kilomeetrini. Olukorra muudab keerulisemaks ka see, et brigaadi diviisi staabi kaudu on snaiprite tellimi ne keeruline, sest nad on tavaliselt kinni diviisi taseme ülesannetega. USMC nägemuse alusel on vaja lisada jalaväerelvade laskekaugust ja täpsust paarikolmesajast meetrist poole kilomeetrini ja see kahtlemata saavutatakse. Kindlasti paraneb ka lasketäpsus ja kaugus rühma tasandil, kuid laskmine mitmesaja meetri kaugusele jalaväe moodi tähendab, et summitakse tulistada sihtmärgi suunas nii kaua, kuni tekib tähtsam sihtmärk, aga pihtasaamine ei ole kindel. Sellest ajakirjast on võimalik lugeda Muhu Karika laskevõistlustest ja mõtiskleda, kui kerge või kee ruline on tegelikult leida ja tabada kilomeetri kaugusele 8/2023

HARiTUD SõDUR

esimese, teise või kasvõi viienda lasuga. On oluline vahe, kas koolitatud täpsuslaskur või snaiper tabab ühe või kahe lasuga suhteliselt kindlalt või siis lihtsalt põmmutatakse sinnapoole. Lihtsatele sõduritele ei saa midagi ette heita, sest nad on tragid ning saadud koolituse ja olemasolevate relvasüsteemidega ei olegi paremini võimalik. Merejalaväe lähenemine, et pataljoni üks rühm tegeleb nii jalaväeluure kui täpsuslaskmisega, on maailmas suhte liselt haruldane, see tähendab üksuse võitlejatele suurt koormust ning olulisemalt pikemat ja raskemat eriala kursust. USA maaväe snaiprite baaskursus kestab seitse nädalat, merejalaväelastel aga kaksteist, millest üheksa nädalat on pühendatud ainult erinevatest täpsusrelvadest laskmisele. Laskekursuse lihtsama osa lõpetab lasketest kolmesajast üheksasaja meetrini teadaolevatele kaugus tele ja kolmekümne viiest lasust tuleb tabada vähemalt kakskümmend kaheksa ehk kaheksakümmend protsenti. Seejärel tegeldakse edasi keerulisemate harjutustega, nagu tundmatutele kaugustele laskmine. Vaatame aga, mis viis USMC luure ja snaiprirühmade lisamisele luurepataljonidesse, kes need täiendused kaht lemata rõõmuga vastu võtavad. Käimasoleva reformiga loobutakse sisuliselt jalaväepataljonis olemasolevast luu re ja täpsuslaskmisvõimest diviisi taseme heaks. Mere jalaväelase keskmine teenistusaeg on viis aastat ja aastas värvatakse keskmiselt nelikümmend tuhat uut inimest. Reakoosseisu tavaline teenistusleping nõuab neli aastat tegevteenistust, lisaks on reservi arvatud merejalaväelast võimalik nelja aasta jooksul uuesti teenistusse tagasi kut suda. Snaiprikooli oli võimalik kandideerida kaprali auast mega jalaväelasel. Kapral on merejalaväes kõige levinud 46

8/2023

auaste, millesse ülendatakse enamik reakoosseisu, kes on olnud tegevteenistuses üle üheksa kuu. Sõduri baaskursus kestab kolm kuud, lisaks jalaväelase kursus kaks kuud ja snaipriks saavad kandideerida ainult jalaväelased, kes on määratud luure ja täpsuslaskmise rühma ehk olnud tegevteenistuses vähemalt aasta. Kindlasti ei saadeta äsja rühma määratud kapralit kohe erialakooli, vaid ta tiksub kogenud snaipri paarilisena pool aastat või isegi aasta. See tähendab, et luure ja täpsuslaskmise rühmad koosne sid poolenisti erialakoolituseta merejalaväelastest. Snaiprikooli jõudes on neljast teenistusaastast möödu nud kolmandik kui mitte pool ehk poolteist kuni kaks aastat, siia lisandub kolm kuud snaiprikooli. Kui varem ei ole välismissioonile jõutud, siis nüüd kindlasti, pooleks aastaks või isegi aastaks, ja neljast aastast on järel aasta, mis veedetakse rühmas kogenud spetsialistina ja võib sisaldada ka nooremallohvitseri kursust. Siin reeglina snaiprite erialane karjäär lõppeski, sest nooremseersante on rühmas maksimaalselt 4, vanemseersante 2 ning veebleid 1 ning põhimõtteliselt võib merejalavägi ükskõik millise allohvitseri määrata ükskõik millisele allohvitseri ametikohale. Merejalaväes on tavaliselt samal ajal teenistuses kesk miselt kolmsada koolitatud snaiprit ja kui need puht matemaatiliselt kolmekümne pataljoni vahel jagada, siis võib järeldada, et igas pataljonis oli neid kümmekond, kuid see arv on viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Näiteks 2018. aastal oli teenistuses sada viiskümmend snaipri koolitusega sõdurit ja allohvitseri. Snaiprikoolid võtsid tavaliselt aastas vastu sadakond uut õpilast, kuid suur osa nendest ei pidanud koolitusele vastu ja loobus,

USMC

HARiTUD SõDUR

näiteks 2017. aastal alustas kursust ainult nelikümmend kaks kandidaati, kellest lõpetas alla poole. Üldse lõpetas aastatel 2013 kuni 2018 erialakursused kakssada kaks kümmend kuus snaiprit. USMC neljas diviisis on kolmkümmend jalaväepataljoni, kuid ainult neli luurepataljoni, üks iga diviisi staabi otsealluvuses, ja nendes teenib paar tuhat inimest ehk sisuliselt üks protsent kõikidest merejalaväelastest. Nel jast luurekompaniist ja staabitagalakompaniist koosnevas luurepataljonis teenib mõnisada merejalaväelast. Kom panii jaguneb laevade läbiotsimisele spetsialiseerunud rühmaks ning luure ja vaatlusrühmaks. Luurerühmas on tavaliselt kolm kuueliikmelist luuregruppi ja viieliikme line juhtkond ning ei suple nemadki heade kandidaatide tulvas, sest teenistus on suhteliselt raske.

MIDA SELLEST JÄRELDADA?

Inimesi, raha ja aega väljaõppeks ei ole kunagi piisavalt. Erialakursuste mahud ei ole suured, sealt langeb palju välja ning täpsuslaskuri eriala kohtadel ei olda kaua. Oluline on jääda ametikohale mõned aastad. Kui jagada erialane karjäär mõtteliselt kolmeks, siis esimese kol mandiku jooksul tuleks õppida ja harjutada kogenud täpsuslaskuri(te)ga. Teise kolmandiku jooksul tuleb kindlasti läbida erialakursus ja võtta endale õpipoiss ning kolmanda kolmandiku jooksul mõelda, kas edasi allohvitseriks, ringkonna snaiprirühma või mingi kolmas võimalus. Kuuldavasti on osas kompaniides nimeliselt jalaväerühmade jagude koosseisus olevad täpsuslasku rid koondatud tegelikult kompanii juhtkonna alluvusse pooljao või jaona asjaliku kaprali või allohvitseri juurde, kus siis koos treenitakse ja õppustel käiakse ja vajadusel

M27 võeti merejalaväe kasutusse alates 2010. Algselt logisevate kümnekiloste kergekuulipildujate M249 asenduseks mõeldud relvasüsteem on tänaseks muutunud kõikide USMC jalaväepataljonide peamiseks sõjapüssiks, mis 1–8 korda suurendava optilise sihikuga võimaldab teha sihitud laske kuni poole kilomeetri kaugusele. Uus relvasüsteem maksab koos optilise sihiku ja summutiga 4000, vanemad relvad maksid dioptersihikuga keskmiselt 700 ja koos optilise sihikuga 1500 dollarit

jagatakse täpsuslaskureid üksinda või paaridena rühmade toetuseks. Selline struktuur on olnud varemgi. Tavaliselt lahkutakse täpsuslaskuri kohalt kiiresti, kui saadakse aru, et erialakursus ei olegi ainult tehnilise laskeoskuse lihvimine lasketiiru steriilsetes tingimustes, vaid väljas sopas ja külmas, ning et treenima peab palju. Iga kuu laskepäev või kaks ning väliõppusepäev või kaks, lisaks õppused üksuse koosseisus. Kui keegi satub ring konna snaiprirühma, siis keeratakse veel vinti juurde, sest lisanduvad ringkonna taseme ülesanded ja kohustused. Probleemiks on ka ülemate teadlikkus ning oskused täp suslaskurite ja snaiprite kasutamisel, mistõttu ongi kalli relvaga ja keerulise väljaõppega täpsuslaskurid tihtipeale ülema kõndivad binoklid, sest midagi muud ei suudeta neile välja mõelda. Sellepärast tuleb täpsuslaskuri kohal olevatel võitlejatel leida natuke sisemist motivatsiooni ja korraldada ise endale treeninguid ja õppusi, sest ülemad ja veeblid on liiga hõivatud, et kogu aeg mõnest inimesest koosneva le erialale huvitavaid treeninguid välja mõelda. Siis on võimalik erialal tiksutud aastad huvitavalt sisustada, sest täpsuslaskurite ja snaiprite kohad ei saagi kunagi täiesti täis, nagu näitasid merejalaväelased olulisemalt suurema inimeste hulga ja rahakoti pealt. 8/2023

mAAiLmAPiLK

KUiDAS

BRiTi KOLJATiST SAi TAAveT Ajal, mil Venemaa kiirgab Euroopa suunas taas nõukogulikku sõjaohtu, pälvib teenimatult vähe tähelepanu NATO liikmesriikide relvajõudude seis. Aatomirelvaga varustatud Ühendkuningriik pole siinkohal erand, ent kas Briti relvajõud on NATO kaitseks valmis laiaulatuslikuks konfliktiks Venemaaga?

UK MOD

Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskus

8/2023

õrdlemisi hiljuti oli Bri tannial võimas armee, mis oli võimeline tegema seda, milleks see oli loodud – kaitsma MandriEuroopa NATO territooriumi Nõukogude invasiooni eest. Kiired muutused Briti rahvastikupoliitikas on tinginud pideva lisarahastusallikate otsimise ning külma sõja järgsed kaitsekulud olid üks lihtsamaid sihtmärke. Aastakümnete jooksul on Suurbritan nias kasvanud nii sisse kui väljarän ne ajalooliselt ja stabiilselt kõrgele tasemele ning enam kui 20 aastat on sisseränne ületanud väljarännet rohkem kui 100 000 inimesega.1

Nõnda on järjestikused valitsused alates 1991. aastast kärpinud regu laarselt riigikaitse eelarvet, et suunata raha mujale, näiteks sotsiaalvald konda ja tervishoidu. Nende otsuste õigsust on kõrvaltvaatajana raske hin nata, ent kui 1991. aastal moodustasid riigikaitsekulud 4,12 protsenti SKTst (rääkimata külma sõja kõrgajast, mil need ulatusid üle 7 protsendi), siis 2021. aastaks oli nende osakaal kaha nenud 1,9 protsendile.2 Samasugustele järeldustele on jõutud ka Briti parlamendi kaitsekomitees ning tõdetud, et „miinimumi täitmi ne – mille osakaal SKTst on väiksem kui kunagi varem – ei tähenda, et riigikaitsele on eraldatud piisavalt va hendeid pärast aastakümneid kestnud järjestikuseid kärpeid.“3

mAAiLmAPiLK VÄHEM TULEJÕUDU

Briti saarte kaitse on sajandeid toetu nud kuninglikule mereväele, mistõttu on läbi aegade hoitud laevastikku pigem suurena ja regulaararmeed väiksena. Briti merevägi on alati eten danud ka suurtükipaadi diplomaatiat, näidates maailmameredel ja ranniku tel oma võimu pealvee ja allveelae vade (ka lennukite) abil. Praeguseks on aga nii merevägi kui regulaarvägi väikeseks kahanenud. 1991. aasta Briti merevägi oli spet siaalselt välja arendatud, tõrjumaks Nõukogude agressiooni Põhjameres. Toona teenis kuninglikus mereväes 63 000 meest, täna ligemale 30 000. Seda on oluliselt vähem, vähem laevu tähendab ka väiksemat ekipaažide suhtarvu, ent 30 aasta kärped on teinud põhjaliku töö. Kui 1991. aastal teenindasid sõjasadamad kokku 29 allveelaeva, siis 2023. aastal vaid kümmet. Ükskõik, kui võimekad tänapäeva allveelaevad ka ei oleks – ja need on kindlasti palju võimekamad kui 1980. ja 1990. aastate omad –, pole võimalik kümne allveelaevaga teha ära 29 aluse tööd.4 Sedavõrd kahanenud laevastiku puhul tuleb meeles pidada sedagi, et kunagi pole korraga rivis kõik alused, sageli viibib mõni remondis, väljaõppel või moderniseerimisel. Sestap ei saa väik sem arv laevu, lennukeid või ükskõik mis muud tehnikat olla korraga kõik jal ja panustada võrdväärse tulejõuga. Vähem tehnikat tähendab väiksemat

tulejõudu ja see omakorda ka väikse mat mõju lahingu lõpptulemusele.

VÄIKSEM ARMEE

Siiski on lennukikandjad üks väheseid valdkondi, kus seis näib paranevat. 1991. aastal kasutas kuninglik mere vägi kolme väiksemat lennukikandjat, mis kandsid kuulsaid Sea Harrier „SHAR“ vertikaalse õhkutõusuga merelennuväe hävitajaid.5 Seesama lennukitüüp on osalenud mitmes sõjas (Falklandil ja Balkanil), aga ka 1987. aasta James Bondi filmis, kus Briti salaagent 007 evakueerib Vene kindral Koskovi pärast tema põgenemist Tšehhoslovakkiast läände. Kuigi täna on kuninglikul mereväel kaks suurt Queen Elizabeth klassi lennukikandjat (HMS Prince of Wales ja HMS Queen Elizabeth), mis kumbki maksab üle 3 miljardi naela, on nende lennudekil oluliselt vähem lahingu lennukeid, kui nad tegelikult mahuta da suudaksid. Täpsemalt on tänased lennukikandjad oluliselt võimekamad ja varustatud oluliselt võimekamate lennukitega, maailma tipptasemel 26 F35B Lightning viienda põlvkon na hävituslennukiga, ent mõlemad laevad suudaksid opereerida korraga kuni 36 lennukit.6 Siinkohal kerkivad esile mitmed eba mugavad küsimused poliitikakujun dajatele – näiteks kui kaua püsiksid lennukikandja lahingugrupid sõjas, enne kui lahingukaotused, hooldus

8/2023

maailmapilk küsimused, pilootide kaotused, väsi mus jne viivad nad lahingust eemale? Teatavasti vajavad uued lennukikand jad (nagu vajasid omal ajal ka nende eelkäijad) hävitajaid, allveelaevu, varustuslaevu ja fregatte, et neid kaitsta ja täita erinevaid ülesandeid kogu laevastikus, alates patrull- ja eskortülesannetest, õhutõrje- ja raketitõrjest, allveelaevade vastasest võitlusest jne. 1991. aastal oli kuningliku mereväe käsutuses lausa 51 hävitajat ja fregat ti. Aastaks 2023 on see arv kahanenud 18 alusele. Isegi kui võtta arvesse edusamme raketitehnoloogias, lae vade konstruktsioonis, allveelaevade vastases võitluses jne, on see kaugelt alla selle arvu, mida kuninglik mere vägi tegelikult soovib ja vajab.

MARTIN ANDRELLER

Näiteks Daring-klassi (tuntud kui tüüp 45) juhitavate rakettide hävita jaid, mis on kuningliku mereväe kõige nüüdisaegsem hävitajate klass, on ainult kuus laeva algse 12 asemel.7 See mõjutab praegu näiteks lennuki kandjate gruppide tegutsemist, mis vajavad mitmeid ja üsna erinevaid saatelaevu, nõnda et mereväel jääks ka väljapoole piisavalt sõjalaevu teiste ohtude maandamiseks. Kui mõelda 1990. aastate alguse Briti armeele, siis toona oli püssi all üle 153 000 mehe8 ning armee oli mõeldud vastu astuma Nõukogude invasioonivägedele, kui need tun ginuks üle Põhja-Saksa tasandike ja Skandinaaviasse.

Tänaseks on armee 30 aastat kestnud lõputute optimeerimise ja kärbete tõttu kahanenud ligi 80 000 meheni, millele lisandub umbes 30 000 reserv väelast. Briti reservvägesid tunneme territoriaalarmeena, neil palutakse aina enam teha regulaarvägede tööd koos välismissioonidel osalemisega. Viimati oli Briti armee sedavõrd väike 1710. aastal.9

ÕHUKE RESERV

Seejuures elame ohtlikul ajal. Peami ne lähituleviku oht Ühendkuningriigi le lähtub Venemaalt ja Hiina Rahva vabariigist. Kui esimene eeldab külma sõja vaimus maismaalahinguid Mand ri-Euroopa kaitseks ja piiratud kok kupõrkeid Põhjamerel, siis suurema konflikti korral Aasia suunal, näiteks seoses Hiina sissetungiga Taiwanile, kutsuksid Ameerika Ühendriigid appi ka Briti mereväe. Iga suuremahuline kaitsesõda agres sori vastu Euroopas hõlmab väga suurt hulka soomusvägesid paljude tankide ja neid toetava rasketehni kaga, seda on sõda Ukrainas ilmekalt tõestanud. Veel 1991. aastal oli Briti armeel ligi 1200 tanki, millest ligema le 800 olid eelpaigutatud Lääne-Sak samaale, võtmaks vastu Nõukogude invasiooni esimest lainet. Seevastu 2016. aastaks oli maaväes järel vaid 227 tanki Challenger II, millest nii mõnedki pole enam lahinguvalmis ja vajaksid põhjalikku hooldust.10

Sedavõrd kahanenud armee ei suuda väga pikalt vastu pidada ja läbi viia suuremahulisi operatsioone, enne kui kaotused, mehaanilised probleemid, varustuse kulumine jt sõjaargipäeva probleemid sunnivad riiki võtma vä gesid mujalt. Täiendust saaks olemas olevast reservist, kuid reservväelaste arv, keda saaks kasutada regulaar armee toetuseks, on tunduvalt väiksem kui valitsuse seatud 30 000 võitlejat, mis juba iseenesest on võrdlemisi vähe. Võrdluseks võib tuua Eesti Kaitseliidu suuruse ja seda vaid 1,3miljonilise väikeriigi mastaabis. Mitte kaua aega tagasi puhusid aga sootuks teised tuuled. Veel 1991. aastal oli näiteks territoriaalarmee koossei sus 73 000 sõjaväelast, mis küündis peaaegu regulaararmee suuruseni. Ju hul, kui täna peaks Briti valitsus tegev teenistusse tagasi kutsuma reservväe, mis koosneb väljaõppinud endistest tegevväelastest, kes on lepinguga kohustatud hädaolukorras reageerima, saaksid kutsele vastata parimal juhul eelmainitud 30 000 sõjaväelast, kes moodustavad tänase reservi.

KÄRBITUD TIIVAD

Vaadates kõiki teisi Briti armee aspekte alates suurtükiväe relvadest kuni raketisüsteemide, soomukite ja igasuguse erineva varustuseni, näeme, et brittidel on küll väga hea varustus, kuid seda on liialt vähe. Samuti on kar juv puudus elavjõust lahingutehnika

mAAiLmAPiLK mehitamiseks ja käigus hoidmiseks, rääkimata reservidest, millega kao tusi või rivist välja langemisi aegsasti asendada. Samuti tuleb arvesse võtta üleilmseid kohustusi, mis juba seovad Briti armeed ja selle võimeid, mis on omakorda vastuolus reaalsete vajadus tega maailmas, kus toore jõu diplo maatia on heitnud kinda rahvusvahe listele lepingutele ja õigussüsteemile. Kuninglikel õhujõududel on oluline roll mis tahes konventsionaalses sõjas Venemaa ja tema liitlastega, kuid seegi väeliik on vaid vari oma külma sõja aegsest suurusest ja tugevusest. 1990. aastal oli kuninglike õhujõudude isikkooseisu suuruseks 90 000, mis on suurem kui kogu praegune Briti armee. Tänapäeval on kuninglike õhujõu dude isikkoosseis veidi üle 33 000 ning reaktiivhävitajate arv on samuti tugevasti vähenenud. Kui 1989. aastal oli Suurbritannial välja panna üle 850 erineva hävituslennuki, siis tänaseks on alles vaid 137 lennukit, millest 22 on kahekohalised õppelennukid, seega lahinguks sobimatud. Nii jääb õhujõududele vaid 115 lahingu võimega lennukit. Kuigi Suurbritannia käitab mere lennuväe koosseisus ka väikest arvu eelpool mainitud F35B hävitajaid, tekib siingi küsimus, kuidas jääksid lennuväe eskadrillid täiemahulise konflikti korral tegutsema ja töökorda. Nagu sõda Ukrainas on näidanud, ki pub nüüdisaegne varustus olema üsna kallis ja keerukas. Erandiks pole ka piloodid, kes väga aeglaselt taastuva ressursina nõuavad aastatepikkust väga põhjalikku ja kulukat väljaõpet. Samas on need vaid mõned võrdlu sed, mida on võimalik tuua 1990. aastate alguse Briti relvajõudude, mil need olid mõeldud ja valmis peatama Nõukogude agressiooni Põhjamerel ja KeskEuroopas, ning tänaste relvajõudude vahel, mida pal jud poliitikud tahaksid samuti näha suutelisena kaitsma nii Suurbritan niat, tema valdusi kui ka liitlasi – kui selleks peaks tekkima vajadus.

MÕTTEKOHT MEILEGI

Aastakümneid kestnud Suurbritannia relvajõudude kärped, missioonikesk

sus ning rahudividendil puhkamine on viinud kunagise NATO sõjalise suurjõu olukorda, kus riigi relvajõud pole võimelised pidama täiemahulist konventsionaalselt sõda maailmas, kus autoritaarsed riigid püüavad rahvusvahelist õigust asendada toore jõuga. Kas ja kuidas suudab kuningriik anda vastulöögi, kui riiki peaks tabama Falklandi sõja sarnane rünnak riigist, mis on aga mitu korda suurem, agres siivsem ja valmis lajatama kogu oma jõuga? Siinjuures tuleb arvestada ka sellega, et Briti armee kaitseplaanid Venemaa kui tänase peamise ohu vastu oleksid üsna sarnased kuna giste kaitseoperatsioonidega, mida kavandati Nõukogude armee vastu aastakümneid tagasi. Mõõtmisviisist sõltumata mõjuvad eelmainitud arvud kainestava dušina ning peaksid veenma ka kõige suure mat patsifisti, et kaitse-eelarve kergekäeline kärpimine on kahe teraga mõõk, mis lõikab sisse ka elanikkon nakaitsesse, mille kõige nähtavam ja tuntum osa on sõjaline riigikaitse. See näitab sedagi, kuidas Eesti üks lähimaid ja tugevamaid liitlasi Ühend kuningriik on ulatusliku konvent sionaalse sõja korral Venemaaga, kui viimane peaks Euroopat või NATO kaitseallianssi ründama, tõsistes raskustes. Mõistagi pole see soovita tav ega kasulik meie riigi julgeolekule ning rõhutab veel kord Euroopa sõltu vust Ameerika Ühendriikidest. Vaja on põhimõttelist muutust. Selli seid hinnanguid on andnud ka paljud Briti eruadmiralid ja kindralid, mille le on lisandunud nende tegevteenis tuses Ameerika kolleegide tõdemus, et kuninglikud relvajõud on lihtsalt liiga väikesed, et oma ülesannetega hakkama saada. Seejuures ei tohi kuidagi alahinnata Briti relvajõudude personali, kelle si sus ja oskustes pole kahtlust, küsimus on arvulises ressursis ning niiöelda numbritest lähtuvas võimekuses. Vaatamata kõigele pole Suurbritan nia loobunud Ukraina toetamisest ja tehnikaga varustamisest. Lootust annab seegi, et tasapisi on näha püüdlusi kaitsekulutuste suurenda mise suunas.

Igal juhul on tegemist olulise õppe tunniga ka Eesti poliitikakujundaja tele – kaitsekulutusi tuleb näha pika ajalise investeeringuna isegi ajutiselt kauem kestval rahuajal. Kui tänane julgeolekukeskkond räägib selgelt Venemaa ajas ja ruumis üha kasvavast revanšisoovist, siis selle maandami seks praegu on ainuõige tõsta poliiti lise otsusena kaitsekulutusi. Olgu selleks kolm või 4,12 protsenti, ent sealjuures ei tohi unustada, et kord välja arendatud sõjalise võime alalhoidmine pole võimalik tuleviku kärbete ja päevapoliitika tõmbetuulte tingimustes. Elu Venemaa naaberriigina eeldab kahjuks alalist ja pigem põhjalikku enesekaitset, vastasel juhul astume meiegi ühel hetkel samasse nõiaringi, millest britid praegu rahuaja tingi mustes püüavad välja rabeleda. Tuleb hoolega mõelda, kuhu me raha suuname – kui palju kulub neljarealiste maanteede ehituseks ja suurehitustele. Kuigi pikemas perspektiivis suurenda vad infrastruktuurikulutused majan duskasvu üldiselt rohkem kui kaitse kulutused,11 on vaid sellest lähtumine Venemaaga piirnevates riikides pigem enesetapjalik. Kaitseeelarvet tuleb hoida, sest see tagab ka kaitsevõime.

ALLIKAD: 1

Sturge, G. 2022. Migration statistics. House of Commons Library, p. 5. Leitav: https://researchbriefings.files.parliament.uk/documents/ SN06077/SN06077.pdf (kasutatud 26.04.2023). 2 Kirk-Wade, E. 2023. UK defence expenditure. House of Commons Library, 23.04.2023, p. 9. Leitav: https://researchbriefings.files.parliament.uk/ documents/CBP-8175/CBP-8175.pdf (kasutatud 26.04.2023). 3 [Anon.], 2016. Shifting the goalposts? Defence expenditure and the 2% pledge. The Parliament, 20.04.2016. Leitav: https://publications. parliament.uk/pa/cm201516/cmselect/cmdfence/494/49404.htm 4 [Anon.], 2021. „We’re going to need a bigger Navy“. House of Commons Defence Committee, 14.12.2021. p. 23, 35. Leitav: https://committees. parliament.uk/publications/8205/documents/85026/default/ (kasutatud 26.04.2023). 5 Ward, S. 2003. Sea Harrier over the Falklands: A Maverick at War. London, UK: Orion Publishing, p. 50. 6 [Anon.], 2018. Delivering Carrier Strike. House of Commons Committee of Public Accounts, 19.01.2018, p. 73 Leitav: https://publications. parliament.uk/pa/cm201719/cmselect/cmpubacc/394/394.pdf (kasutatud 26.04.2023). 7 [Anon.], 2008. Ministry of Defence Annual Report and Accounts Volume I including the Annual Performance Report and Consolidated Departmental Resource Accounts. Ministry of Defence, 21.07.2008, p. 98. Leitav: https://web.archive.org/web/20110607224042/http://www. mod.uk/NR/rdonlyres/31D096E9-3F41-4633-BEA2-AE62CF97C3AE/0/ annrptvol1_200708.pdf (kasutatud 26.04.2023). 8 Berman, G. 2000. House of Commons: Defence Statistics 2000. United Kingdom: House of Commons Library. pp. 16–17. Leitav: http://www. parliament.uk/briefing-papers/RP00-99.pdf (kasutatud 26.04.2023). 9 Rasler, K. 1994. The Great Powers and Global Struggle, 1490–1990. United States: University Press of Kentucky. p. 149. 10 [Anon], 2016. Number of tanks based on the Challenger 2 chassis within the British Army. Ministry of Defence, 27.09.2016, p. 1. Leitav: https:// assets.publishing.service.gov.uk/government/uploads/system/uploads/ attachment_data/file/558207/20160915-FOI08139-77597_CR2.pdf (kasutatud 26.04.2023). 11 Rooney, B., Johnson, G. & Priebe, M. 2021. How Does Defense Spending Affect Economic Growth? Santa Monica, CA: RAND Corporation, p. 3. https://www.rand.org/pubs/research_reports/RRA739-2.html (kasutatud 26.04.2023).

8/2023

maailmapilk

LÄHIS-IDA:

MÄNG TEISTE REEGLITEGA Kui kardetud sõjategevus Lähis-Idas oktoobris uuesti lahvatas, rutati enamasti meenutama nn Yom Kippuri sõda 6.–25. oktoobril 1973, kus sõdisid Egiptus, Süüria ja Iisrael.

FLICKR/NEVER BEFORE CAMPAIGN FOR PALESTINES

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

8/2023

egelikult oleks targem meenutada hoopis 23. oktoobri 1983 sündmusi Beirutis, kuhu tulenevalt Iisraeli vägede sissetungist ja kohalike kristlaste tapatalgutest sealsetes palestiinlaste laagrites olid kohale toodud USA, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Itaalia väeüksused. Sel päeval tabas neid kahe enesetaputerroristi rünnak lõhkeainet täis veokitega ning hukkus 241 USA ja 58 Prantsuse sõdurit. See oli Ameerika suurim ühe päeva kaotus pärast Vietnami sõda. Loomulikult ootas kogu maailm USA kättemaksuaktsiooni, mis aga piirdus vaid ühe õhurünnakuga kahtlustatavate alale Bekaa orus, ja kõikide üllatuseks teatas USA president Ronald Reagan peatselt USA vägede Liibanonist lahkumisest. USA avalikkusele avanes siiski kohe võimalus näha oma vägede võimsust – 25. oktoobril maandusid merejalaväelased Kariibi meres asuval Grenada saarel, mille tülitsev vasakpoolne võimuladvik oli hakanud üksteist tapma. Väidetavalt tekitas see surmaohu kuuesajale seal meditsiiniõeks õppivale USA neiule. Nii rääkis president Reagan, kes kõigi viie päeva jooksul, mil käis saare hõivamine ja milles USA kaotas 19, grenadalased 45 ja kuubalased 24 sõdurit, pidas 13 teleesinemist, et rääkida oma kodanikele operatsiooni kulgemist. Kui nüüd vaagida neid Reagani kahte otsust – jätta vastuseta valus kaotus Liibanonis ja katta see efektse sõjakäiguga väikesaarel – suure poliitika plaanis, saab öelda, et tegu oli õige valikuga.

EISENHOWERI DOKTRIIN

Seejuures on Lähis-Ida konflikti tuum ehk Iisrael, Palestiina ja nende vahetud naabrid ala, kuhu USA pole Reagani päevist peale enam saapaid maha pannud. USA-Iisraeli telg ja USA-Araabia koostöö on üldteada, vähem on teada selle suhteliselt hiline algus. Põhjus on mõistetav – pärast Osmani impeeriumi kadumist Esimeses maailmasõjas jagasid talle kuulunud maad omavahel Suurbritannia ja Prantsusmaa. 1956. aastal läksid viimased koos Iisraeliga kallale Egiptusele, kes oli natsionaliseerinud Suessi kanali, ent said lüüa ja see avaski tee USA kohaletulekuks. Seda võidu NSV Liiduga,

maailmapilk kes Egiptuse toetamise kõrval surus samaaegselt maha rahvaülestõusu Ungaris. Moskva toimetamine kahel rindel – pealegi pärast Korea sõda – toimis USAle väljakutsena ja 5. jaanuaril 1957 kõlas Washingtonis see, mis läks ajalukku kui Eisenhoweri doktriin. Nimelt lubas USA president appi minna kõigile Lähis-Ida riikidele, kes küsivad majanduslikku või sõjalist abi. Aasta hiljem nii läkski, kui NSV Liidu toetatud Egiptus ja Süüria moodustasid Ühinenud Araabia Vabariigi ja valmistusid seda laiendama ka Liibanonile. Selle välistas USA vägede dessant Beiruti sadamasse ja lennuväljale, kuhu 6000 ameeriklast jäid kohale kolmeks kuuks. USA vägede teiseks ja viimaseks suureks maaletulekuks Iisraeli-Palestiina vastasseisu naabruses oli ülalmainitud 1982.–1984. aasta traagiliselt lõppenud epopöa. USA väed on seni võidelnud vaid kaugel Lähis-Ida kriisi epitsentrist – Lahesõda (Iraak, Kuveit, Saudi Araabia) 1991, Iraagi vallutamine 2003 – ning avanud veerandsada lennu- ja merebaasi Araabia poolsaarel. Neist kaks – 1981. aastal avatud lennubaas Jordaanias ja 2015. aastal ISISega võitlemiseks avatud maabaas Lõuna-Süürias – asuvad n-ö kiviviske kaugusel Iisraelist-Palestiinast. Lähemale pole mindud, sest esiteks on Iisrael ise võimas. Teiseks on konflikt palestiinlastega nõrgema seis tugevama vastu, kus esimene, oma õigusesse fanaatiliselt uskuv jõud on algusest peale kasutanud võitlusvorme, millele on võimatu leida mõistlikku vasturelva. Mainigem vaid pantvangide võtmist ja nende vabastamiseks esitatavaid nõudeid – aga just need on kõikidest kõige inimlikumad ehk kõiki mõjutavad asjad. Uue sõja algus 7. oktoobril tuletas seda kõigile meelde. Tegelikult tulnuks ju mäletada eelmiseid juhtumeid ja nende kordumiseks valmis olla. Kasvõi Iisraeli reamehe Gilad Shaliti välja rebimist purustatud tankist ja toime tamist läbi Gaza-Iisraeli piiri all olevate tunnelite peidupaika, kus ta viibis 25. juunist 2006 kuni 18. oktoobrini 2011 ehk 1934 päeva. Tema vabastamine aga tähendas 1027 Iisraeli vanglates hoitud vangi vabastamist. Tasub mäletada ka Iisraeli sportlaste pantvangistamist Müncheni OM ajal

1972. aastal. Enamik neist hukkus, aga vähem teatakse, et kolm kinni võetud palestiinlasest pantvangistajat pääsesid hiljem vabadusse järgmise pantvangivõtu – sedapuhku reisilennukit kaaperdades – lahendamise tulemusena. Külma sõja päevil kasutasid maailma vasakpoolsed kõikjal inimröövi taktikat, nende tuntuim ohver oli Itaalia ekspeaminister Aldo Moro (mai 1978), ent ajapikku samastusid inimröövid üha enam palestiinlaste võitlusega, kellele ÜRO oli omariiklust lubanud, kuid kes polnud seda saanud.

IDEE EI SURE

Palestiinas täna toimuva mõistmiseks olgu meenutatud, et 1993. aasta nn Oslo kokkulepped jätsid Palestiina riigi alaks ette nähtud Läänekaldale alles sealsed juutide asulad, mida on ühtekokku 165 ja mida on edaspidi üksnes laiendatud. Sama seis oli ka Gaza sektoris aastani 2005, mil sealsed juudi asulad likvideeriti, ent mille üheks tulemiks on paraku ka Iisraeli tulistamised teadmisel, et omad pihta ei saa. Tark on alustada reaalsuse tunnistamist sellest, et Idas kehtivad teised mängureeglid ja kinnitada seda saudist ajakirjaniku Khāshuqjī hukkumisega 2. oktoobril 2018 oma riigi saatkonnas Istanbulis. See tegi Saudi Araabia võimurist Muhammad bin Salmanist paaria tippkohtumistel vaid üheks aastaks, pärast seda on nafta ja dollarite kamandaja maailma eliidile jälle oma mees. Kui juba tipus valitsevad säärased mängureeglid, siis pidanuks põhimõte „mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale“ olema meeles näiteks neil, kes lootsid Iisraeli ja Araabia rikkurriikide vahel suhteid luues lihtsalt Palestiina riigi loomise uut edasilükkamist. Iisraeli valitsuse kättemaksusoov on mõistetav, ent nii ta ise kui ka teda toetavad valitsused pidanuks ammu mõistma, et kui palestiinlased pole 75 aasta jooksul leppinud lubatud riigist ilmajäämisega, ei tee seda nad ka tulevikus. Enamikku Hamasi liikmetest võib küll füüsiliselt hävitada, ent Palestiina riigi ideed mitte. Ehk oleks juba aeg pidada ülimaks tarkuseks lõpuni rahvameheks jäänud USA presidendi Reagani otsust jätta ära kättemaks, vastulöök seal, kus see tõotab vaid lõputut kordust. 8/2023

KOOSTÖÖ

KiRDe JAHiPiSTRiKUD

KAiTSevAD KODUmAAD JA AiTAvAD UKRAinLASi Lõppeva aasta kevadel õpetas Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna snaiprirühm välja peaaegu kahe rühma jagu Ukraina snaipreid ja täpsuslaskureid. Protsess oli vastastikune, sest kaitseliitlastel oli omakorda erakordne võimalus õppida ukrainlaste vahetutest lahingukogemustest, ja viis koostöö jätkumiseni. Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

uid siiski, miks Kirde maa kaitseringkond Ukrainat toetab ja mis on olnud senise tegevuse peamine eesmärk?

„Meie koostöö algas jaanuari kuus, kuid ukrainlasi oleme erinevate korjanduste abil maleva ja ka ring konna sees toetanud sõja algusest saadik. Ajapikku tekkis plaan aidata oma relvavendi Ukrainas sihitatumalt, leida selleks efektiivseim lahend. Kuna Kirde maakaitseringkonnas on ka snaiprirühm, tekkiski mõte toetada just Ukraina snaipreid ja täpsuslasku reid,“ ütles Kirde maakaitseringkonna ülem kolonelleitnant Jaanus Ainsalu. „Me andsime neile 2023. aasta alguses väga spetsiifilised täpsuspüssid ja snaiprirelvad kaliibrites 7,62 kuni 12,7 ning varustust. Enne uute relvade ja varustuse saamist olid neil improvi seeritud relvasüsteemid,“ lisas ta.

AIDATES UKRAINAT AITAME ISEENDID

Et suurem osa koolituse läbinud Uk raina võitlejatest oli varem võidelnud rindel, oli intensiivne õppeprotsess vastastikune ning andis olulist teavet, 54

8/2023

mida saab kasutada edaspidi ka oma üksuste väljaõppes.

soetati MTÜ Slava Ukrainile tehtud annetuste toel.

„Täpsuslaskur laseb kuni 600 meetri kaugusel, snaiper aga rohkem kui ki lomeetri kaugusel asuvat sihtmärki,“ selgitas Kirde maakaitseringkonna snaiprirühma ülem vanemveebel Üllar Käggo.

Kaitseliitlaste eestvedamisel hangiti erinevaid varustuselemente, nagu vaatlusseadmeid, kaugusemõõtjaid ja droone, mis toimetati samadele võitlejatele, keda Kirde maakaitse ringkonna kaitseliitlased käesoleva aasta talvel ja kevadel välja õpetasid. Isiklikult, käest kätte anti Ukraina üksustele varustust rohkem kui 100 000 euro eest.

Selleks, et tabada võtmesihtmärki, tuleb arvestada väga paljude detaili dega: maastiku profiil, ilmastik, tuule kiirus ja palju muud. Eriti oluline on pettetegevus. Samuti ei tohi snaiper jääda ühele positsioonile kauaks – vastane mõjutab tema tuvastatud positsiooni kohe kaugtulega. Olulised on omavahel sidepidamise viis, turva lised liikumisrajad jms. „Õppuse lõppedes olid mehed väga rahul. Me oleme kogu aeg ühenduses ja püüame üksteist toetada niipalju, kui võimalik,“ kinnitas Käggo. Koostöö Kirde maakaitseringkonna kaitseliitlaste ja ukrainlaste vahel jätkus, kui eestlased viisid augustikuu lõpus Ukraina 112. ja 116. brigaadide snaipritele vajalikku varustust, mis

„Tänu meie antud snaipriõppele on Kaitseliidul olemas sidemed Ukraina üksustega, kes sõdivad oma kodumaa vabaduse eest. Neid sidemeid kasuta des saame ühelt poolt ka ise targe maks, teisalt teame, millist toetust vajavad Ukraina üksused. Suur tänu MTÜ Slava Ukrainile ja annetajatele, kelle abil saime oma koostööpart nerite varustust märkimisväärselt täiendada,“ ütles Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Eero Rebo.

SNAIPRIRÜHM JAHIPISTRIK ON TEENISTUSEKS VALMIS

Septembri lõpus Kaitseväe Jõhvi linnakus toimunud pidulikul rivis

tusel kandis Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna snaiprirühma Jahipistrik ülem vanemveebel Üllar Käggo Kaitseliidu peastaabi ülemale kolonel Eero Rebole ja ringkonna pealikule kolonelleitnant Jaanus Ainsalule ette, et snaiprirühm Jahi pistrik on Eesti riigi ja rahva teenimi seks valmis. „Minule on see juba mitmes snaipri rühma loomise projekt ja kõik eelmised katsetused on andnud häid õppetunde. Seekord õnnestus üksus valmis luua plaanipäraselt, algusest lõpuni. Rühma loomisega alustasime 2020. aasta suvel, järgnes aktiivse värbamise, varustamise, väljaõppe ja lahinguvalmiduse saavutamise pikk protsess,“ selgitas vanemveebel Käggo. Snaiprirühma loomise õnnestumi seks olid eeldused olemas. „Kuna Kaitseliidu liikmete hulgas oli väga palju huvilisi, kel oli hea tahe olemas ja kes otsisid õiget väljundit, tuli nad vaid ühe mütsi alla koondada. Meie manöövriüksused on tublid, kuid iga üksus, mis neile lisatuge pakub, on alati väga teretulnud. Seepärast oli

ringkonna vastutusalasse malevate, isegi ringkonnaülese üksuse loo mine asjade loomulik käik,“ rääkis uue üksuse vajalikkusest Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu. Snaiprirühma Jahipistrik valmisole kusse Eestimaad teenida on suure ja hindamatu panuse andnud Kaitseliidu vabatahtlikud, tegevväelased ja tee nistujad, samuti väga head toetavad juhid. „Suur tänu kõikidele, kes uskusid, et snaiprirühm Jahipistrik ei ole ühekordne projekt, vaid jääv ja Eesti riigikaitset toetav üksus. 22. sep tembril, baaskursuse lõpurivistusel andsin oma meestele käsu, viidates tekstile, mis on kirjas meie 17. juunil 2022 saadud lahingulipul: „Seisame lõpuni oma perekondade ja kodumaa eest, sest kodumaa on igavene,“ ütles vanemveebel Üllar Käggo. Lisaks Jahipistriku baasõppele avanes ringkonna snaiprirühmal septembrikuus suurepärane kooste gevuse võimalus Prantsuse armee 1.

KRISTJAN PRII

KOOSTÖÖ

langevarjurite rügemendi snaipri tega. „Prantslastest snaiprite üksuse ülesehituse, ülesande planeerimi se ja läbiviimise alused sarnanevad Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna snaiprirühmas Jahipistrik kasutusele võetud väljaõppeplatvormiga. Seetõt tu ei valmistanud ühise keele leidmi ne mingeid probleeme,“ sõnas Käggo. Võitlejad tutvusid kõigepealt teine teise relvastuse ja varustusega, koos töö arenedes ka taktika, struktuuri lise paiknemise ning kogu tegevuse ülesehitusega tervikuna. Lisaks said mehed pärast teooriat praktilise välja õppe maastikul koos laskeharjutusega Sirgalas. „Kokkuvõttes peab tunnistama, et prantslased ei ole mitte ainult head laulumehed, vaid ka paindlikud ja heal tasemel sõjamehed. Olen väga rahul senise ühise väljaõppega ja soo vin tulevikus jätkata edukalt alanud koostööd snaiprirühma Jahipistrik ja Prantsuse armee 1. langevarjurite rügemendi snaiprirühma vahel,“ lõpe tas vanemveebel Käggo. 8/2023

kuidas ...

KUIDAS MEISTERDADA

PLEKKPURGIST LATERN Pime ja külm aeg nõuab soojust ja valgust. Villased sokid ja taskulamp on nüüd igati asjakohased. Aga mitte ainult. Päeva või õigemini öö võib päästa ka plekkpurgist latern. Viimase valmistamisele alljärgnevalt keskendumegi.

ASSO PUIDET

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

8/2023

KUiDAS ...

ah, lahti lõigatud plekkpurgist ning sellesse asetatud teeküünlast kombineeritud latern – see on üks esimesi asju, mille valmistamist üleelamiskursustel õpetatakse. Mõistetavatel põhjustel.

Seda on äärmiselt lihtne valmistada – ainus tööriist, mida vaja, on õhukese pleki lõikamiseks sobiv terav nuga või käärid. See on ilmastikukindel – purgi sisse

asetatud küünal on igast küljest plekiga varjestatud, nõnda et õblukest leeki ei mõjuta vihm ega tuul.

See võimaldab valgust suunata ja võimendada – lahti lõigatud ning laiali

volditud purgi seinad peegeldavad valgust soovitud suunas.

See annab sooja – küünla põlemistemperatuur jääb kusagile 380 kraadi juurde, mida omakorda aitab võimendada plekist ümbris.

ESMALT KÜÜNLALATERN

Aga kui ma nüüd ütlen, et plekkpurgist laterna valmistamiseks pole tingimata vaja küünalt, vaid sobivad ka teised lahendused, kuidas see kõlab? See on midagi, mida igal üleelamiskursusel vahest õpetatud ei ole, eks? Nüüd siis õpetame. Nimelt saab plekkpurgist, täpsemalt kahest plekkpurgist, valmistada ka õlilaterna. Sellel on kõik ülalnimetatud positiivsed omadused. Ent kütuse ja valgusallikana kasutab see, nagu nimest tuletada võib, mitte parafiinist küünalt, vaid õli. Soovituslikult lambiõli, aga selle puudumisel sobib ka näiteks sproti- või mõni muu kalakonservist kättesaadav õli. Piiritust ei soovita kasutada, see põleb liiga intensiivselt ja võib tuua soovimatu resultaadi. Ehitusprotsess algab täpselt samamoodi, nagu küünlalaternaga. Lõikate plekkpurgi ülemisse otsa, servast

umbes kolm sentimeetrit madalamale, nii nelja sentimeetri pikkuse horisontaallõhe. Mida teravam nuga, seda lihtsam ja ohutum see operatsioon on. Seejärel lõikate täpselt sama pika lõhe purgi alumisest servast umbes kolme sentimeetri kõrgusele. Ja siis teete purgi keskele neid kahte horisontaallõhet ühendava pikilõike. Nüüd voltige tekkinud „uksed“ ettevaatlikult lahti. Ettevaatlikult seetõttu, et õhukese plekkpurgi servad on äärmiselt teravad. Ja kui tegite lõikamistööd nüri noaga, siis ka ohtlikult sakilised nagu saehambad. Kui kõik läks hästi, on teil nüüd küünla põletamiseks sobilik latern. Kui kõik nii hästi ei läinud, on teil nüüd verised näpud ja küünla põletamiseks sobilik latern. Jah, küünal, soovituslikult teeküünal, tuleb asetada laterna põhja ning siis süüdata. Lahtivolditud „uksed“ peegeldavad valgust ja purgi, parandan, laterna, pealmises osas olev splint võimaldab seda soovi korral ka meelepärasesse kohta riputada. Ka võite laterna kandmiseks tekitada selle splindi külge nöörist aasa. Niisama kätte ei soovita põlevat laternat võtta – see muutub üsna kiiresti üsna kuumaks.

SIIS ÕLILATERN

Aga kuidas nüüd sellest küünlalaternast õlilatern saab? Siinkohal tulebki mängu ülal mainitud teine purk. Keerake selle põhi ülespoole ning uuristage põhja keskkohta kas naela, naaskli või noaotsaga auk. No umbes selline, et kaks kuni kolm tikku läbi mahuks. Aga tikke ärge sinna toppige. Esialgu ärge toppige mitte midagi. Lõigake hoopis purgi põhi purgi küljest ära. Umbes-täpselt sama kõrgelt, kui kõrgele ulatub teie eelnevalt valmistatud laterna alumine serv. Ehk siis umbes kolme sentimeetri kõrguselt.

Et edaspidi lihtsam oleks, lõigake eraldatud purgipõhja serva mõlemale poole umbes poole sentimeetri pikkune lõhe. See aitab teil suruda ülespidi keeratud purgipõhja küünlalaterna põhjaossa. Aga ärge seda veel tehke. Leidke hoopis jupp puuvillast nööri. Noh nii umbes viie sentimeetri pikkune jupp. Sellest saab teie õlilaterna taht. Kui nööri pole, siis sobib tahi valmistamiseks ka näiteks tualettpaber või, kui raatsite, siis tükike puuvillast särki või jupp sõbra saapapaela. Tõeline sõber ei pahanda. Ta saab aru. Nüüd valage laterna põhja – mitte siis sellesse eraldatud põhja, vaid küünlalaterna põhja – õli. Ärge koonerdage, aga ärge ka päris ääreni täis valage. Nii parasjagu on täpselt paras kogus. Selles õlis leotage eelnevalt valmistatud nöörijuppi. Seejärel võtke nöör õlist välja ning toppige selle üks ots umbes poole sentimeetri pikkuselt läbi purgipõhja tekitatud augu. Kui ei mahu, tehke auk suuremaks. Või leidke peenem nöör. Ja vot nüüd suruge purgipõhi eelnevalt valmistatud küünlalaterna põhja külge ehk sulgege laterna õlinõu. Palju õnne – teie küünlalaternast ongi saanud toimekas õlilatern! Sõltuvalt tahi pikkusest põleb see suurema leegiga ehk annab rohkem valgust kui küünlalatern. Ja muidugi saab sellisest õlilaternast vajadusel lihtsa vaevaga jälle küünlalaterna. Taibukamad juba mõistavad, kuidas.

VAJA LÄHEB:

kahte plekkpurki juppi peenikest nööri nuga õli

AJAKULU:

20 minutit

8/2023

üleelamine

LÕKKETÜÜBID

IGAKS ELUJUHTUMIKS Väita, et lõke on lõke, on umbes sama kui väita, et tööriist on tööriist – vahet pole, kas haamer, kruvikeeraja või saag. Täpselt nii, nagu eri töödeks on olemas erinevad tööriistad, on ka erinevate eesmärkide saavutamiseks erinevad lõkketüübid. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

uhjan kõik oksad hunnikusse, topin paberit vahele, annan tuld ja loodan, et äkki läheb põlema – see on kõige levinum lõkketüüp. Aga mitte kõige parem. Seda mitmel põhjusel. Esiteks, tõenäoliselt ei lähe selline lõke põlema. Vähemalt mitte enne, kui on ära kulutatud pool topsi tikke, natuke bensiini, kolm ajalehte ning hulgaliselt närvirakke. Teiseks, kui lõke viimaks lähebki põlema, on üsna suur tõenäosus, et see kustub enne ära, kui saate lõket sihtotstarbeliselt kasutada. Ja kolmandaks, isegi kui ei kustu, põleb selline lõke ettearvamatult ja kontrollimatult. Liiga suure leegiga, liiga väikese leegiga, tekitab liiga palju tossu, annab liiga palju kuuma, annab liiga vähe kuuma. Võib muidugi juhtuda, et põleb ka kenasti. Aga võib ka mitte juhtuda. Et seesugust jama vältida ning kindla peale välja minna, tasuks enne tiku tõmbamist valmistada lõkkease, mis vastab teie ootustele, vajadustele ning kättesaadavale materjalile. Lõkketüüpe on muidugi palju, ent vaatame siinkohal lähemalt kolme.

PÜSTKODA

Püstkojakujuline lõke sobib kõige paremini puhuks, kui on vaja kiiresti saada valgust ja soojust. Soojust eelkõige ülespoole – näiteks katelokis vee keema ajamiseks. Seda tüüpi lõkke ehitamiseks on vaja koguda kolmes jämeduses kuivi oksi. Peotäis pliiatsijämedusi, teine 58

8/2023

pöidlajämedusi ning ütleme neli kuni kuus käsivarrejämedust halgu. Lisaks on vaja peotäis peenikesi kuivi kuuse oksi. Ning kui leiate, siis ka kasetohtu. Kui kasetohtu ei leia, võib lõigata mõnest kuivanud oksast õhukesi liiste. Kuivanud oksast valmistatud tuletokid asendavad väga hästi ka peenikesi kuuseoksi ja kasetohtu. Aga paber? Paberit ei ole vaja. Paberiga kipub olema nii, et see muutub põledes mustaks, söestunud känkraks, mis ei põle ise ega lase ka teistel põleda. Kui kogu vajalik puidukraam kogutud ja jämeduse järgi lõkkekoha kõrvale sorteeritud, polegi muud, kui moodustada kõige peenematest okstest selline linnupesataoline kuhil. Mitte liiga tihke ega ka mitte liiga hõre. Vaid paras, et leek ulatuks ühelt oksalt teisele ning samas oleks õhku põlemiseks. Selle kuhila sisse võite suruda ka kasetohuribasid või puuliiste. Seejärel hakake kuhila peale ringi ratast püstkojakujuliselt oksi laduma. Kõige enne peenemad ja siis jämedamad. Ladudes jälgige, et te ei paneks oksi liiga tihedalt üksteise kõrvale. Jällegi selleks, et mitte õhu ligipääsu takistada. Aga ärge jätke oksi ka üksteisest liiga kaugele. Ja, mis eriti oluline, ärge olge kilplane ehk jätke lõkkeasemele ka ukseava ehk koht, kust saate süüdata lõkke keskele jäetud süütematerjali. Ja siis polegi muud, kui lõkke südames olev süütematerjal tikust põlema panna.

Tänu vertikaalsele struktuurile ronib seda tüüpi lõkke leek kiiresti mööda puuoksi üles. Täpselt sama efekti võite näha põlevat tikku enda ees hoides. Kui hoiate tikku horisontaalselt, põleb see suhteliselt rahulikult. Keerate aga tiku põleva otsa alla, põleb see märksa kiiremini ära. Mainitud asjaolu on selle lõkketüübi plussiks. Aga ka miinuseks. Leek on intensiivne ja materjali kulub palju.

ROOTSI KÜÜNAL

Aga mis teha siis, kui teil ei ole palju puid? On ainult, ütleme, üks kuivanud pakk. Kuid toit on vaja soojaks saada ja tegelikult tahaks ka valgust. Ja mitte ainult veerand tunniks, vaid paariks tunniks. Siinkohal tulebki appi Rootsi küünal. Võtke see üks pakk ja lõhestage neljaks haluks. Kas siis kirve või pikema noa abil. Ja siis lõigake iga halu südamikupoolsest nurgast õhukesi liiste. No nii kolmandiku halu ulatuses ja sentimeetri sügavuselt. Seejärel asetage halud uuesti pakuks kokku. Et nad kokku ka jääksid, oleks hea, kui teil on natuke traati, millega pakk altpoolt kokku tõmmata. Tänu eelnevalt tehtud õõnestustööle on teil nüüd paku ülaosas paarisenti meetrise läbimõõduga auk. Sinna asetage süütematerjali – kasetohtu, peeni kuuseoksi, neidsamu varem lõigatud laaste. Kohe päris täis võite selle keskmise osa laduda. Aga jällegi, mitte liiga tihkelt.

üleelamine

Seejärel süüdake tulehakatusmaterjal ja see kannab juba hoolt, et ümbritsevad halud põlema süttiksid. Tänu oma vertikaalsele asendile ja asjaolule, et leek peab liikuma ülalt allapoole, põlebki selline pakk sõltuvalt jämedusest tunni kuni paar. Kes ei usu, võib teha taas tikukatse. Süüdake tikk, hoidke seda horisontaalselt ning pöörake siis leek mitte allapoole, nagu ennist, vaid ülespoole. Võite näha, kuidas leek muutub väiksemaks ning tikk põleb märksa aeglasemalt.

TULETORN

Olukorras, kus teil on aega rohkem kui puid, sobib ka järgmine lõkketüüp, milleks teil läheb vaja, ütleme, kolme käsivarrejämedust kuivanud kuusetüve. Kuusetüve just sellepärast, et need on üldjuhul sirged. Ka on neid suhteliselt lihtne leida. Kui olete kuusikus. Lehtmetsas mitte nii lihtne. Aga sellisel juhul sobib ka igasugune muu enam-vähem sirge tüvega puu. Saagige need kolm tüve küünarvarrepikkusteks juppideks. Ja sorteerige jämeduse järgi kolme-nelja hunnikusse. Seejärel asetage neli kõige jämedamat juppi üksteise kõrvale, jättes iga vahele sentimeetrilaiuse vahe. Nende peale risti asetage järgmised neli-viis natuke peenemat halgu. Ja samamoodi risti nende peale läbimõõdult järgmised palgid. Kuni olete vastavalt puidu kogusele saanud nelja- või viiekorruselise torni. Torni ülemist korrust ärge erinevalt alumistest täis laadige, vaid jätke keskele vaba ruum. Sinna kuhjake sobilik kogus süütematerjali. Tegelikult, et kindel olla, võite sinna ehitada ka väiksema püstkoja tüüpi lõkke. Ja kui te nüüd selle süütate, hakkab toimuma sama asi, mis Rootsi küünla puhul. Leek hakkab vaikselt ennast korrus korruse haaval madalamale sööma. See aga võtab aega. Tänu sellele saate nautida lõket tunde, enne kui peate sinna puid juurde otsima.

ASSO PUIDET

Viimane lõkketüüp on iseäranis sobiv ka juhul, kui peate tule tegema niiskele maapinnale. Samuti siis, kui peate kasutama mitte just kõige kuivemaid puid, sest korrus kõrgemal lõõmavad leegid kuivatavad pisitasa ka allapoole jäävaid halge.

8/2023

meDiTSiin

meDiTSiiniTeeniSTUS väeLiiK või võõRLiiK?

Tänu õppekogunemisele Ussisõnad sai Kaitseliit esmakordselt võimaluse tõeliselt proovile panna olemasolev meditsiiniteenistus – teenistus, mis on kui hõre ämblikuvõrk Eestit katva turvavaiba kohal.

MERILIN SEPP

Tekst: nooremveebel KRISTJAN LAUBHOLTS, Viru maleva vabatahtlik meditsiinipealik

meDiTSiin

ee on võrk, mida palgalised tervishoiutöötajad proovivad hoida kokku langemast ning mida mööda liiguvad meie vabatahtlikud meedikud, et ülesanded saaksid täidetud. Sama suur, kui on Eesti, on ka see võrk ning paratamatult tekivad selles augud. Oleme elanud teadmises, et need lüngad saavad parandatud koostöös Kaitseväega ning julgen öelda, et Ussisõnad oli esimene õppus, mis näi tas ära, mida ja mil määral me päriselt suudame parandada. Olles seotud Kirde maakaitseringkonna vastutus alaga, tuginen analüüsil põhiliselt just sealsetele õppustele ja sealt saadud kogemustele.

MEEDIK-VÄLIKOKK?

Kaitseliidu meditsiiniteemad on liiku nud pidevalt ülesmäge – vabatahtlike väljaõpe on muutunud paremaks. Väljaõppevahendeid tuleb juurde ning leidub rohkem inimesi, kes julgevad võtta vastutuse teise inimese elu üle, suunduda õppima meditsiiniga seotud erialadele. Alati aga ei ole selle positiivse arengu lõpptulemus see, mida loogiliseks peame. Ussisõnad näitasid ära, et meie vabatahtlikud meedikud on ka muudes tegevustes suured aktivistid ning neid soovitakse rakendada palju des valdkondades. Tänu sellele, et teised valdkonnad on kaetud palgaliste instruktori tega, värvati enamik jaosanitare ja parameedikuid juba enne meditsiini planeerimist rühmainstruktoriteks, formeerimisse, välikööki jne. On aru saadav, et sõjaolukorras on nad ikka oma üksuste juures, aga praegu, rahu ajal on meditsiini ressursi kasutamisel ja jaotumisel tekkinud kahjuks olu kord, kus kõik muu on prioriteetsem kui reaalmeditsiini tagamine.

SÕJAKS VALMIS. AGA RAHUKS?

Sõduri varustus ja relvastus uueneb pidevalt, nii on uuenemas ka meie meditsiinivahendid. Tore on näha, et meditsiinikomplektid käivad ajaga kaasas – vanad süsteemid asendatakse

uutega ning aeguvate kuluvahendite asemele on võtta värsked. Aga järjekordselt on see kõik mõeldud sõjaaja varustuse hulka ning rahuajal toimuvat väljaõpet toetab see mini maalselt. Igale reservväelasele väljastati MK1 sisu ning sellega formeerimisel väljas tatud meditsiinivahendite jagamine piirdus. Reservväelastele ei väljasta tud jagudele MK2sid ega rühmadele MK3sid, mille vahenditega oleksid üksused saanud ise väiksemate sidu mistega hakkama. Kogu Kirde maakaitseringkonna Ussisõnade osaliste jaoks oleks see tähendanud, et lisaks ligi 2000 MK1le väljastatakse ka üle 150 MK2 ja üle 50 MK3. Minu vaatest tähendab see aga seda, et aeg on liikuda sõjaaja varustusest üle ka rahuajavarustusele, kus on arvestatud nende asjadega, mis juhtuvad õppustel üleüldiselt iga päev ning eriti sellistel õppekogunemistel, mida Ussisõnade raames kogesime. Miks mitte luua standardkomplektid, kus üksuse suuruse järgi on määratle tud igapäevased vahendid – plaastrid, sidemed, valuvaigistid, kreemid jne. Nõnda tehakse ka paljudel teistel erialadel.

PLAASTRI ASEMEL RÕHKSIDE

Kui keegi mõtleb ainult sellele, et see on suur kulu, siis minu kui tervis hoiutöötaja ning loodetavasti paljude teiste inimeste silmis ei ole olemas midagi väärtuslikumat kui meie tervis ja inimeste elu. Ehtne näide Ussisõnadelt – reserv väelased lõikasid endale noaga näppu ning maastikul olles kasutasid verejooksu peatamiseks kohe neile väljastatud MK1s olevat rõhksidet. Neid olukordi oli mitmeid ning väi keste vigastuste peale oli vahendite kulu vähemalt üle 100 euro. Oleks aga igale võitlejale olnud väljastatud tavaline sidemerull, oleks see kulu olnud umbes 6 eurot. Lihtsaid vahendeid kulus Ussisõ nadel sellistes kogustes, mida pole

varem pole nähtud ühelgi Kaitselii du õppusel. Bootcamp’i lõpuks olin jooksvalt väljastanud üksustele umbes 9000 plaastrit, 600 rullplaastrit, 4000 haavatampooni, 600 sidet, suurtes kogustes talki, kreeme ning erinevaid käsimüügiravimeid – vahendeid, mida Kirde maakaitseringkonnal ei olnud kuskil laos üle ega ootel. Need tuli kokku ajada, kasutades oma väljaõppevarusid, tutvusi erinevates asutustes ja Kaitseväes, sest Kaitse väe keskapteegist ametlikult antud vahendid ei suuda reaalselt tagada õppusel tekkivat vajadust.

ET OSKUSED SÄILIKSID

Mida andsid Ussisõnad meile medit siini mõttes juurde? Saime juurde tuhandeid võitlejaid, kes oskavad kasutada oma MK1 sisu ning omavad algteadmisi TCCCs ehk taktikalise lahingukannatanu käsitlemisel. Enamikule õppusel osalenutest olid Ussisõnade jooksul lisandunud lahin gumeditsiini teadmised mahukamad ning kõrgemal tasemel kui senises teenistuses omandatu. Õppusel leidusid mõned reservistid, kes olid eelnevalt omandanud parameediku kutse ning näitasid üles huvi kanda ise oma üksuse eest hoolt. Varem rühma tasemel võitlejad tegelesid sisuliselt kogu pataljoni logistikaga, et kõik üksu sed saaksid vahenditega tagatud. Viru malev on suutnud koostöös Rak vere haiglaga luua väga hea praktika baasi erakorralise meditsiini osakon nas, kus malevaga seotud meedikud saavad omandatud teadmisi raken dada ning säilitada ka pärast kutse omandamist. Järjekordne mõttekoht, kuidas saab hästi toimivaid süstee me rakendada ühiskonnas laiemalt, et võitlejatel säiliksid oskused ning teadmised rahuajal ja nad oleksid valmis tegutsema sõjaajal. Loodan siiralt, et Ussisõnade jooksul kogetud reaalsust ei pühita vaiba alla ning ükskord saab tõeks, et medit siiniteenistus on osa väeliigist ka rahuajal, mitte võõrliik, mis ilmub välja vaid sõjaajal! 8/2023

SõDURiOSKUSeD KASULiKUD nii nAiSTeLe KUi nOORTeLe

Ei ole just tavapärane, et Naiskodukaitse baasväljaõppe sõdurioskuste kursus viiakse läbi koos noorkotkaste ja kodutütardega. Ometigi on see NKK Rapla ringkonnas juba kaks aastat nõnda toimunud ja toiminud.

Tekst: KRISTEL KAASIKU, Kodutütarde Rapla ringkonna vanem

ellel on omad põhjused ning eellugu. Eellugu, mis ulatub tagasi 2021. aasta veebruari, mil Raplamaa Kaitseliidu neljateistaastastele ja vane matele noorkotkastele ja kodutütarde korraldati oskuste laager. Läbi aasta toimunud, neljast laagrist koosneva õppetsükli jooksul käidi

8/2023

läbi metsatarkused, topograafia ning side ja meditsiini süvendatud õpe. Täpsemalt saab selle kohta lugeda 2022. aasta esimesest Kaitse Kodu! numbrist. Tegelikult oli kohe algusest peale plaanis lõimida oskuste laagrisse ka Naiskodukaitse sõdurioskuste baasväljaõpe mõttega, et need naised,

kes osalevad kõigis neljas laagris ning teevad läbi ka lõpurännaku, saavad oma baasväljaõppe sõdurioskuste kur suse läbinuks lugeda. Läks aga nõndaviisi, et paaris esime ses laagris naised tõepoolest osalesid, kuid siis enam ei tulnud. Erinevatel põhjustel. Kes valis maleva korralda tud sõdurioskuste kursuse, kes leidis,

KRISTEL KAASIKU

nAiSKODUKAiTSe

ent ka naised said ilma telefonita suurepäraselt hakkama.

TEKKE PERRÄ VAI MASSKÕ KINNI!

Et kõik suurepäraselt sujus ning osa lejad oskasid hinnata laagriformaati, kus naised, kodutütred ja noored ühi selt teadmisi omandasid ja üksteist täiendasid, kinnitab ka osalejate an tud tagasiside. Näiteks kirjutas laagris osalenud Triinu: Riidi õdagust pühäpäävä lõunani olli Rapla kandi mõtsun üten paarikümne Rapla naiskodokaitsja, kodotütre ja nuurkotkaga. Saimi teedä, midä üts sõdur mõistma piät ja löüdsemi tuu umbõlõ tarvilidsõ ollõv ka ilma sõamiis olõmada. Üts mi pundi elokogõnu liigõ es väsü terve oppusõ joosul miilde tulõtamast, et kullakõsõ, sõda om hirmsa asi, olkõ tenoligu rahu iist ja vasta es vaidlõ tuulõ kiäki.

et metsas müttamine ja sõdurioskuste omandamine pole ikka päris tema teema. Nii et see mõte tookord päri selt tööle ei hakanud. Seega tuli läinud aasta septembris korraldada neile naiskodukaitsjate le, kes tahtsid läbida sõdurioskuste kursuse, ikkagi eraldi laager. Et aga ressurssi kokku hoida, tehti juba mul lu kaks asja koos – naistele sõduri oskuste laager ning noortele oskuste laager. Naised tegid omi tegevusi ning noored õppisid pioneeride käe all sil da ehitama. Sealjuures said vanemad kodutütred ja noorkotkad võimaluse õpetada naistele teadmisi, mis nad eelmistes laagrites olid omandanud. Näiteks telgi või telkmantli püsti tamist. Laagri lõpurännak aga läbiti koos.

KÕIK TOIMIB

Tänavu aga jäi laste oskuste laager erinevatel põhjustel ära. Et lapsed ikkagi väga tahtsid metsa minna, ot sustatigi, et tehakse taas ühine laager. Mõeldudtehtud. Kohe alguses moodustati naistest ja noortest segarühmad ning nii õpiti ja harjutati Pahkla raketibaasi ümbruses

kolme päeva jooksul kõiki tegevusi koos. Seda siis vastavalt Naiskodu kaitse baasväljaõppe sõdurioskuste moodulile. Side ja kaardiõpe, varju mine ja maastikul varjatult liikumine, ohutus, hügieen ja seljakoti pakkimise nippe, telgi püstitamine, kempsu kae vamine, ahju kütmine, priimuse kasu tamine, telkmantlist magamisvarju aluse tegemine ja riiete kuivatamine ja muud sellised sõdurile vajalikud teadmised. Ei midagi ülejõukäivat ei naistele ega noortele. Õppus lõppes ligi 30kilomeetrise lõpurännakuga, mille kestel sai peaaegu kõiki õpitud tarkusi kohe ka praktikas rakendada. Mis toitlustusse puutub, siis laagri teisel päeval tegi Naiskodukaitse kursuslastele katlas kolm korda sooja sööki. Ühelt poolt hoiab see kur suslaste aega kokku, kui nad ei pea kuivtoidupakkidega majandama. Tei salt, mis veelgi olulisem, mõjub soe katlasöök vihmamärjas metsas vägagi motiveerivalt ja moraali tõstvalt. Olgu ka öeldud, et kohe laagri alguses korjati kõigilt osalejatelt telefonid ära, et see tegevust ei segaks. Noortele see üllatusena ei tulnud, nende laagrites on see Rapla ringkonnas juba tavaks,

Oppusõ kirjeldämises või viil üteldä, et teimi rännaku u 30 km, magasimi katõ üü pääle 9 umbõ hää unõga tunni, üte noist telgin ja tõsõ telkmäntli all ja kõik tuu aig oll kogo tuu kamp mõistlik ja rõõmsa. Tekke perrä vai masskõ kinni!”

UUEL AASTAL JÄLLE

Mis aga järgmisse aastasse puutub, siis on Noorkotkaste ja Kodutütarde rõõmuks otsustatud, et oskuste laager tuleb taas. Algab see aasta alguses toimuva laagriga ning lõpeb oktoobris jälle koos naiskodukaitsjatega. Juba järeleproovitud ja sisseharjutatud vor mis, mis end sel aastal suurepäraselt tõestas. Mis aga puutub Naiskodukaitse ja noorte koostöösse, siis sõdurioskus te kursus ei pea olema sugugi mitte ainus koostöökoht. Võimalikke ühiselt läbiviidavaid kursusi võib hästi otsi des leida teisigi. Näiteks kasvõi toitlustamise kursus – on ju kodutütardel erialamärk pe renaine ja poistel vastavalt kokk. Või siis meditsiin, kus samuti on noortel võimalik erialamärk omandada. Igatahes lubab Rapla ringkonnas koos noortega edukalt läbi viidud Naiskodukaitse sõdurioskuste kursus uskuda, et selline koostöö toimib ja rikastab kõiki osapooli. 8/2023

ELISA JAKSON

nAiSKODUKAiTSJAD

AJALOO SUURimAL evAKUATSiOOniõPPUSeL Riigikantselei koordineerimisel, päästeameti juhtimisel ja Naiskodukaitse osalusel sai teoks läbi aegade suurim evakuatsiooniõppus CREVEX 2023. Tekst: ELISA JAKSON, Naiskodukaitse arendusspetsialist

8/2023

nAiSKODUKAiTSe NAISI EI KOHUTA

Triin Kravets, EvakR ülem Tallinna ringkonnast, peab CREVEXit tões tuseks, et evakuatsioonirühma on kogunenud eriti ägedad naised, sest lahenduseta ei jäänud ükski olukord, huumorit ei unustatud ja kõike seni õpitut rakendati parimal viisil. „See, kuidas kolm rühma, väike spor dihoone, palju häid mõtteid, tegu sad naised ja üle saja evakueeritava väiksel territooriumil suurte mõtetega toime tulevad, võiks igaühe värisema panna. Olukorrad muutuvad, „kaikad“ lendavad mängult kodaratesse – aga sellised asjad meie naisi küll ei mur ra,“ sõnas Kravets. Läbiva märksõnana toob Kravets välja koostöö evakuatsioonikohas: „Koos töö Tallinna rühmade siseselt, koos töö Rapla rühmaga, koostöö spordi hoone haldajaga. Ja eks ikka õppimise väärtustamine ja harjutamine – isegi kui tundub, et juba on päris hästi, siis tegelikult on igast olukorrast õpikohti kaasa võtta.“

KÕIGEKS VALMIS

aiskodukaitsjatele rolle jagus: neid vajati nii kogu nemispunkti, evakuatsioo nikohtadesse, staapidesse, hindajateksvaatlejateks kui ka evakueeritavateks. Kokku oli seoses CREVEXi õppusega väljas üle 150 naiskodukaitsja. Õppuse stsenaariumi järgi oli Muugal toimunud suurõnnetus, rongide kokkupõrge, mille järel vajas tuhat inimest ohualast evakueerimist. Tallinna, Harju ja Rapla ringkondade evakuatsioonirühmad pidid õppusel mehitama ühe evakuatsioonikoha. Oma hindamatu panuse andsid evakuatsioonirühmade ülemad: Tallinn 1 ülem Triin Kravets, Tallinn 2 ülem Merle Roos, Harju 1 ülem Liina Riismaa, Harju 2 ülem Kaire Vahur ja Rapla ülem Marika Viisimaa koos rühmaülemate abidega. Tallinna ja Rapla rühmad seadsid püs ti evakuatsioonikoha Loo spordihoo nes ning said muuhulgas omavahel harjutada ka juhtimise üleandmist teisele rühmale.

Vastavalt õppuse stsenaariumile kolis evakuatsioonikoht neljapäeva öösel vastu reedet teise kohta, nimelt Sauele, kus uue evakuatsioonikoha pidid kiiresti üles seadma Harju kahe eva kuatsioonirühma liikmed. Väljakutse saabus õhtul kell 22 ning kibekiiresti oli vaja vastuvõtuks valmis panna Saue spordihoone – 135 inimest majutati teisest evakuatsioonikohast ümber. Harju 1 evakuatsioonirühma ülema Liina Riismaa sõnul oli CREVEX 2023 Harju evakuatsioonirühma liikmetele põnev proovikivi. Väga paljudele oli see esmakordne õppus, kus teoorias omandatud teadmisi sai praktikasse rakendada. „Liikmed kibelesid nii tegevusse, et istusid kodus valmisolekus, evakuat sioonirühma vorm seljas, asjad kokku pakitud, ja olid stardivalmis. Saime hea õppetunni, et Harjumaa on suur ja lai ning ühest otsast teise jõudmine võtabki reaalselt palju aega, ole sa nii valmis kui tahes,“ tõi Riismaa välja ühe kasuliku teadmise. Saue evakuatsioonikohas leidsid rühmaliikmed kiireid lahendusi. Näiteks kuidas märgistada vajalikud alad, ruumid, ning kuidas „joonistada“

kunstmurukattega põrandale maga misala märgistused.

OODATUD OOTAMATUSED

Selleks, et liikmed ei tunneks öisel ajal igavust, sai evakuatsioonikohta jooksvalt produtseerida mitmesugu seid ootamatuid situatsioone. Näiteks vanaproua, kes saabus keset ööd, soojad pirukadki kaasas, enda lapselast otsima. Või siis trepil kukkunud härrasmees, kelle haav vajas meedikute tähelepanu. Riismaa sõnul oli öös teisigi vimkasid: „Näiteks tekitati tahtmatult situatsioon hoopis situatsioonitekitajatele endile. Kaval plaan varastada köögimeeskon nalt suur veekeedunõu läks vett veda ma, sest köögimeeskond asus tegevusse pool tundi plaanitust varem. Nii jäigi veekeedunõu varastamata ja kõik said õigel ajal süüa.“ Sauel tegid naiskodukaitsjad tihedat ja head koostööd Saue vallaga, on ju kohalikul omavalitsusel kriisi lahen damisel suur roll. Õppuse lõppedes on osalistel kindlam tunne – oleme val mis ja saame kriisiolukorras hakkama.

SAAB KINDEL OLLA

Sama veendumuse sai Loo spordihoo nes avatud evakuatsioonikohta külas tanud siseministeeriumi asekantsler Viola Murd, kes tänas siseministee riumi poolt kõiki õppusel osalenud naiskodukaitsjaid nende professio naalse töö eest. Asekantsleri sõnul oli kõik detailide ni paigas ja evakueeritud inimesed igakülgselt toetatud. „See, mida ma Loo spordihoonet külastades nägin, ületas kõiki ootusi. Registreerimine, vastuvõtt, suunavad sildid, esmaabi ja ka psühhosotsiaalne kriisiabi olid korraldatud reaalselt. Lastega tegele mine, isegi prügi sorteerimine – kõik oli detailideni läbi mõeldud ja ära tehtud,“ kiitis Murd nähtut. Kuid mis Murdi sõnul kõige olulisem – kõik inimesed, kellega ta kokku puu tus, olid abivalmid, toimekad ja väga profid. „Mul on hea tunne, et Naiskodukaitse on meie tugev partner, teie peale saab kindel olla!“

JAGUS KÕIKJALE

Lisaks evakuatsioonirühma liikmetele jagus naiskodukaitsjaid ka Riigikant selei staapi, õppuse käigus üles seatud regionaalsesse ja riiklikku staapi, evakuatsioonipunkti reaalse esmaabi 8/2023

nAiSKODUKAiTSe tagajateks ja kriisitöötubade läbivii jateks. Aga ka kõiksugustesse abista vatesse tegevustesse, samuti evakuee ritavateks ja ulatusliku evakuatsiooni protsessi hindajaks. Evakueeritavate jaotuskeskuses Tallin nas korraldasid Järva naiskodukaitsjad evakueeritavatele töötube, kus mängu abil räägiti inimestele kriisiks valmis olekust. Naiskodukaitse Järva ring konna instruktori Merje Mihkelsaare sõnul oli osalejatel palju aega ja tänu sellele said nad kontakti üsna paljude evakueeritava rolli täitnud inimestega. „Selline mänguline lähenemine on parem ja lihtsam hoomata kui pikk ja igav kriisiloeng. Saime sealt ideid oma mängude täiendamiseks ja ka uute loo miseks,“ sõnas Mihkelsaar. Naise sõnul on sellisel suurõppusel osalemine kasulik igas rollis: „Mida rohkem me mõtleme kriisiolukordadele enda peas, peres, naabritega, sõpruskonnaga, seda enam anname endale võimaluse kriisidega paremini toime tulla.“

PROTSESSID ON PAIGAS

Naiskodukaitse Viru ringkonna inst ruktor Aili Ehamaa osales CREVEXi õppusel päästeameti hindajate grupis, põhiliseks hinnatavaks oli Loo eva kuatsioonikoht.

VIOLA MURD

Ehamaa on varem olnud ise korraldaja rollis ning hindaja töö oli talle esma kordne. Ja hinnata ei olegi nii kerge, kui võiks arvata. „Seestpoolt nägin asju hoopis teise nurga alt. Loo eva kuatsioonikohas tegutsenud Tallinna ja Rapla evakuatsioonirühmad said ülesannetega hästi hakkama. Välja õppeliselt sain palju õpituvastusi, mida järgmistel evakuatsiooniõppus tel saan rakendada ka korraldajana,“ jagas Ehamaa oma kogemust. CREVEXi õppuse järel võib öelda, et naiskodukaitsjad said väga hästi hakkama, eesmärgid täideti ja jäi ka õppimiskohti, mida tulevastel õppustel rohkem harjutada. Üldised protsessid on paigas, arendada saab vaid kiirust, sujuvust ning planeeri mist – nt läbi harjutada logistikaga ja personalitoimingutega seotud protseduure. Samuti seda, kuidas võiks meeskonnatöö sujuda veel ladusamalt, kommunikatsioon toetaks muud tööd ja info liiguks mitte ainult meeskondades, vaid ka rühmade vahel ning erinevate staapide vahel.

nAiSKODUKAiTSeGA KRiiSivALmimAKS

aiskodukaitse kutsus kõiki Eestimaa ägedaid sõpruskondi ennast proovile panema ja osalema kriisiks valmistumise väljakutses „Valmis koos sõbraga!?“. Tegu polnud klassikalise veri-ninastväljas-pingutust nõudva võistlusega. Ei nõudnud see väljakutse vägevaid muskleid ega kirjeldamatut suurt teadmiste pagasit. Küll aga oli võimalik väljakutse käigus saada juurde rohkelt teadmisi ja treenida ka praktilisi oskusi. Pead ei saa panti panna, aga on alust arvata, et ülesandeid täites kasvasid ka mõned musklid, näiteks asju tassides. Kinnitatud fakt on, et mäng pani osalejaid rohkem liikuma ning vähemalt üks osaleja sai inspiratsiooni, et alustada jõusaalitreeninguid. Osaleda võis sõpradega või perega või hoopis töökaaslastega, kaardimängu kamraadidega või kellega iganes tundus hea mõte kriisi ajal seljad kokku panna. Mängu kodu oli üles ehitatud Facebookis, mis võimaldas ka mitteosalejatel kaasa elada ja targemaks saada. Aga oma iganädalasi ülesandeid lahendasid tiimid ühiselt kodudes või kus neile parem tundus. Tarvitses vaid kriisikuu mängu „Valmis koos sõbraga!?“ toimumine välja kuulutada, kui 71 tiimi ennast õhinal mängule registreeris. Vanuse poolest

oli osalejaid tõesti lasteaialastest kuni täiskasvanud inimesteni, kes osalesid koos enda vanematega. Väljakutse kestis neli nädalat. Igal nädalal oli oma teema. Igal teemanädalal ootas võistlejaid kolm ülesannet. Üks ülesanne nõudis alati mõtlemist ja kirjalikku tööd, teine oli eksperiment ja kolmas ülesanne toimus õues. Iga tiim sai omal soovil valida igal nädalal ühe ülesande või teha ära suisa kaks või kõik kolm. Et avada natuke ka mängu sisu, toome näitena mõned populaarsemad ülesanded.

I nädal – Elutähtsate teenuste katkemine Kõige popim ülesanne oli „Pildista kodule lähimat kaevu/allikat“. Oli näha, et see ülesanne pakkus põnevust ja hasarti, et leidagi reaalselt see kaev või allikas üles ja proovida sealt ka vesi kätte saada. Oli juba osalejatele varasemast teada kohti, aga oli palju ka uusi avastusi, et ohhoo, siin ongi kaev või ahhaa, selline on siis see meile lähim allikas. Omamoodi nagu väike aaretejaht.

II nädal – Evakuatsioon Kõige popim ülesanne oli „Seltskonna evakuatsiooniplaani koostamine“. Seda ülesannet kiideti just sellepärast, et sai päriselt läbi mõeldud, mis siis kui …, kuhu siis, mis kaasa, millele veel tähelepanu pöörata jne, jne.

Jälle võib rõõmuga nentida, et enamikul on maakodu, ema-isa, vanaemavanaisa või hea sõber, kelle juurde minna, kui oma asulas enam olla ei saa. Üldiselt kõlas läbi kogu kriisimängu, et inimesed on ikkagi head, üksteist aidatakse ja hoitakse kokku.

PIXABAY

Tekst: NELE PERNITS, Naiskodukaitse arendusspetsialist

III nädal – Varud Kõige popim ülesanne oli „Otsi kokku kõik alternatiivsed valgusallikad, mis sul kodus on. Tee pilt ja jaga kogemust“. Kohe selle kannul tuli ülesanne „Jagage oma kogemusi – kus ja kuidas hoiate oma varusid?“. Mõlemad ülesanded olid põnevad just selles mõttes, et iga uus lahendus tekitas ärevust, mida on järgmisel tiimil nii ägedat välja tuua, et seda saaks ka ise kasutusse võtta.

IV nädal – Esmaabi Kõige popim ülesanne oli „Mine oma pundiga õue liikuma ja tehke GPSiga mingi kujund“. Selle ülesande eesmärk oli turgutada lisaks osalejate füüsilisele tervisele ka vaimset. Üks oluline asi, mida nii mängu käigus kui ka tagasisides välja toodi, oligi just see, et nii tore oli omadega päriselt kokku saada ja aega veeta. Et pole ammu saanud nii palju koos olla kui nüüd kriisimängu käigus. Ja lisaks sai hulga peadega ka kriisiteemad läbi mõeldud ja arutatud. Koos valmistumine on ikka hoopis teine tera ja palju efektiivsem kui üksi tegutsemine. 8/2023

nOORTe ORGAniSATSiOOniD väRSKenDASiD väLiSKOOSTÖÖD

Kaitseliidu noorteorganisatsioonide Kodutütarde ja Noorte Kotkaste peavanemad allkirjastasid koostööprotokolli Läti, Leedu, Ühendkuningriigi ja Poola riigikaitseliste noorteorganisatsioonide esindajatega, tugevdades noorte rahvusvahelist koostööd ja sõprust. Tekst: KAITSE KODU!

8/2023

MARKUS SEIN

nOOReD

ka kogemuste jagamise vaatenurgast ning pakub Eesti noorsootööle uusi ideid ja lähenemisi.

või Naiskodukaitse ridadesse ja nende koolitamist mitmesuguste kursuste kaudu.

Alates 2002. aastast on Kaitseliidu noorteorganisatsioonid teinud tihedat koostööd Läti Jaunsardze ja Leedu Šaulių Sąjunga organisatsioonidega. Viimaste aastate jooksul on meie koostööpartnerite ring laienenud, hõlmates nüüd ka Poolat ja Ühend kuningriiki.

Nii saavutatud sisemise koostöö alga tused toetavad väljapoole suunatud koostööd: ühtne koolitusstandard loob kõigile liikmetele aluse selleks, et olla ühiselt väljas tervikorganisat siooni eesmärkide saavutamisel.

Kaitseliidu nooreorganisatsioonide rahvusvahelise koostöö eesmärk on arendada riigikaitselise noortetöö kogemuste ja teadmiste vahetamist partnerorganisatsioonidega vastavalt arengukavas seatud prioriteetidele, et toetada noortejuhtide ja noorte mitmekesist väljaõpet.

oostööprotokollis lepiti kokku ühisüritused, mille raames on noortel ja nende juhendajatel võimalik 2024. aastal osaleda laagrites, võistlustel ja koolitustel nii Eestis, Lätis, Leedus, Poolas kui ka Ühend kuningriigis. Ürituste hulka kuuluvad teiste hulgas Ernake, MiniErna, suurlaager Spek ter, Baltic Guard, mitmed rahvusvahelised spordi ja kultuurisündmused, samuti töökohtumised kogemuste vahetamise ja koostöö tugevdamise eesmärgil. Kodutütarde peavanem Ave Proos tõi välja, et igaaastane silmast silma kohtumine ja koostööprotokolli allkirjastamine on oluline samm suhete tugevdamisel ning rõhutas, et rahvusvahelised kogemused on hin damatu vara nii noortele kui ka nende juhendajatele. Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm märkis, et koostöö tugevdami ne naaberriikide ja kaugemate part neritega on oluline nii õppimise kui

Mõnes projektis kaasutakse ühise huvi olemasolul ka teiste organi satsioonidega. Koostöökohtumised partneritega ja kogemusõpe lisavad teadmisi ja motivatsiooni iga orga nisatsiooni noortetöö sisukamaks muutmiseks.

ÜHISELT EESMÄRGI SUUNAS

Muidugi pole oluline üksnes välis koostöö. Kodutütarde ja Noorkotkaste arengukava aastateks 2021–2025 rõhutab ka riigisisese koostöö täht sust. Eesmärgiks on luua inspireeriv arengukeskkond nii juhtidele kui ka noorliikmetele, tuues organisatsioo ni uut teadmist ja parimat praktikat koostööpartneritelt. Arengukavas on rõhutatud soovi, et organisatsiooni struktuuriüksuste vahel peab valitse ma hea koostöövalmidus ja et üritusi korraldades on põhjust pidevalt otsida võimalusi, kuidas kaasata allüksuste koostöösse nii Kaitseliidu, Naiskodu kaitse kui ka noorteorganisatsiooni de piirkondi ja ise teiste tegevusse kaasuda. Kaitseliidu malevate ja Naiskodukait se väljaõppeinstruktorite kaasamine noorte väljaõppesse peab muutuma normiks, et elavad eeskujud innus taksid neid edaspidi liituma täis kasvanutega. Teisalt soodustatakse noortejuhtide astumist Kaitseliidu

PIIRAMATUD VÕIMALUSED

Kodumaal on Kaitseliidu noorte organisatsioonidel hea koostöö päästeameti ning politsei ja piiri valveametiga. Samuti kaasatakse oma laagritesse (sh sõdurioskuste oman damise laagritesse) ajateenijaid ja külastatakse väeosasid. Koostööd Eesti Reservohvitseride Koguga (EROK) toetavad igaaastased kohtumised juhatuste tasemel, kus kooskõlastatakse aasta tähtsamate ürituste ajad, vahetatakse ja värsken datakse kontakte ning täpsustatakse projektikoordinaatorite infot ees märgiga suurendada noorte teadmisi riigikaitsevaldkonnast, populariseeri da laskesporti, tutvustada kaitseväe lase ametit ning EROKi kui organisat siooni. Igal noorkotkaste ja kodutütarde rüh mal on võimalik näidata initsiatiivi ja leida endale koostööpartner – selleks võib olla mõni ettevõte, päästeüksus, kohalik omavalitsus, kool, noorte keskus või noorteorganisatsioon. Ikka selleks, et luua uusi teadmisi ja võimalusi. Nagu on öelnud Kaitseliidu noor sootöö arendusjuht Anu Allekand, kujundavad kõige parema organi satsiooni järjepidevalt paremad ja oskuslikumad liikmed. Iga uue liikme liitumisega uueneb ka organisatsioon. Sallivaks ja hoolivaks ei saa õpetada teoreetiliselt, vaid tuleb koos tegut seda, et anda vastastikku võimalusi austuseks ja lugupidamiseks, aga ka mitmekesisuseks ja uuendusteks. Just sellepärast vajame nii riigisisest kui ka rahvusvahelist koostööd ja sõprust. 8/2023

nOOReD

nOORTe eRiKATSenõUDeD UUenDUSTeeL

MARKUS SEIN

Kaitseliidu Noorte Kotkaste organisatsioon on alustanud erikatsete uuendamise protsessi, mille käigus plaanitakse üle vaadata kõik täna kehtivad erikatsed ja nende katsenõuded. Tekst: SILVER TAMM, Noorte Kotkaste peavanem REIMO JÜRJO, noorkotkas

oorte Kotkaste organisat siooni missioon on väär tustades vabatahtlikkust pakkuda noortele parimaid eneseteostusvõimalusi isa maalise hariduse kaudu. Noorsootöö tugineb peamiselt mitteformaalsele õppele, mis erineb paljudele koolipin gist tuttavast formaalsest õppest. Mitteformaalne õpe põhineb vaba tahtlikkusel ja on eesmärgistatud. Juhendajateks võivad olla nii eriala eksperdid, vabatahtlikud harrastajad kui ka omaealised noored. Mitteformaalset õpet iseloomustavad enamasti järgmised tunnused: ees märgipärasus ja planeeritus; vaba tahtlikkus; personaalne lähenemine; paindlikkus struktureeritud viisil; kät tesaadavus kõigile ning individuaalse ja sotsiaalse õppimise tasakaal. Klassikaline mitteformaalne õpe tähendab, et õppija on tugevalt kaasatud ja püüdleb oma eesmärkide poole, mistõttu väliste tunnuste järgi – näiteks puudub ka õppekava – ei osata seda tihti õppimiseks pidadagi. Kaitseliidus on püütud mitteformaal ses õppes selgust luua ühtse katsete süsteemi kirjeldusega, mis jätab noortejuhile paindlikkuse valida ise õppeks aeg, koht ja meetod. Noorliikmete koolitussüsteem on jao tatud kaheks: järgukatsed ja erikatsed. Järgukatseteni jõutakse baaskoolituse käigus, mida peab läbima iga noor kotkas. Järgukatseid on kokku kuus ja nende raskusaste sõltub noorkotka vanusest. Katsete teemad on läbivalt samad: matkatarkused, riigikaitse, ohutus, Eesti ajalugu, kodanikuõpetus ja kehalised katsed. Mitteformaalne õpe annab kvalifikatsiooni ja oskusi, mida koolist ei pruu gi saada, näiteks riigikaitseoskusi, aga ka suhtlemise, meeskonnatöö, tegevus ja arenguplaanide loomise oskusi, mis kujunevad projektitöö käigus.

4200 ERIKATSEMÄRKI

Lisaks baaskoolitusele on noorkotkal võimalus laiendada oma pädevusi erikatsete abil. Erikatse eduka soori tamise järel saab noorkotkas katset iseloomustava märgi oma pidulikule vormile, tulevikus ka välivormile.

nOOReD Alates 2008. aastast, mil organisat sioon tutvustas uuendatud erikatseid, on noorkotkastele omistatud enam kui 4200 erikatsemärki. Populaar seimad katsed on matkaja, sportla ne, meedik ja pioneer. Erikatseteks valmistumine annab noorkotkale võimaluse süvendada oma teadmisi ja oskusi konkreetses valdkonnas, lähtudes noore enda huvist, aga sageli ka rühmapealiku huvist või hobist. Nii on moodustatud erialarühmi spetsii filistes valdkondades nagu merendus või küberkaitse. Erialarühma võivad liituda sarnaste huvidega noored, kes koguvad oma pealiku ja kaasinstruk torite juhendamisel kindlal alal uusi teadmisi ja oskusi.

EBAÜHTLANE TASE

Noorkotkaste õpetamisega nii järgu katseteks kui ka erikatseteks tegele vad peamiselt rühmapealikud, kelle ettevalmistus võib olla mitmesugune. Rühmapealikud saavad baaskoolituse Kaitseliidu noorteorganisatsioonides, kuid praegu ei valmista me noortejuh te ette konkreetsete erikatsete õpeta miseks. Rühmapealikud võivad olla katsenõuete õpetamisel ja hindamisel paindlikud, mille tagajärjel võib õpetamise ja hindamise tase olla piirkonniti ebaühtlane. Olukord, kus vormil olev märk ei pruugi täpselt peegeldada noore erialast oskust, seab osa noorliikmeid ebavõrdsesse olukorda. Noorkotkas tele on erialamärgi kandmine privi leeg, mis eristab neid teistest. Märgi saamine motiveerib uusi teadmisi ja oskusi omandama.

KATSEID VÄHEMAKS

Et selliseid kitsaskohti kaotada, oleme valdkonna eksperte kaasates alustanud erikatsete uuendamise protsessi. See on töö, milles osalevad rühmapeali kud, Kaitseliidu liikmed ja muidugi ka noorliikmed. Et õppida saaksid noorliikmed, õpivad ka nende juhid ja Kaitseliit katusorganisatsioonina. Tulevikus plaanime mõnevõrra vähendada erikatsete arvu, praegu on neid ligi 70. Mõned katsed ühen datakse või jäetakse ajalukku, mõned luuakse ka juurde. Kehtiv noorteorganisatsioonide aren gukava rõhutab, et kõik tegevused peavad olema planeeritud, läbimõel

dud ja omavahel seotud. Katsete süs teem peab olema terviklik, kajastama noorteorganisatsioonide eesmärke ja väärtusi ning toetama noorte aren gut. Katsete sooritamine peab olema kättesaadav ja samas kauge, et eelda da pingutust, ning tegevusvormidelt põnev ja kaasahaarav, sest kes muidu tahaks pärast kooli veel „lisaportsu“ õpet saada.

ÜHTNE ARUSAAM

Erikatsete süsteem on ainult üks osa Kaitseliidu noorteorganisatsioonide tegevusest. Katsete kõrval on olulised ka muud õppevormid, sündmused ja projektid. Samuti on sobilik aeg mõtiskleda, milliseid ühisosi me näe me erikatsetel ja kaitseliitlaste õppel, millist oskusteteadmiste paketti on vaja, et noorkotka sisenemine tegev liikmena KL maleva tegevusse oleks maksimaalselt sujuv, edukas ja kerkne. On selge, et noorkotkaste organisat sioon on pühendunud noorte arengu le, pakkudes neile rohkelt võimalusi eneseteostuseks ning aidates neil saada osa Kaitseliidu traditsioonidest ja tegevustest. Uuendatud erikatsete süsteemiga loodame veelgi paremini toetada noorte arengut, pakkudes neile tänapäevaseid ja asjakohaseid väljakutseid ning luua ühtne arusaa mine õpetamisel ja hindamisel. Oluline on hoida fookuses KL noorte organisatsioonide arengukavas 2025 sõnastatud visiooni „Oleme Eestimaa noorte esmane võimalus panustada riigikaitsesse!“. Noorliikmetele suu natud tegevused peavad suurendama neis suutlikkust tegutseda kriisis, nende välitegevuse oskused peavad paranema, noorte teadlikkus riigi kaitses osalemise võimalustest peab suurenema ja nende üldine kaitsetahe peab olema kõrge. See on Noorte Kotkaste panus laia pindsesse riigikaitsesse. Maast mada last end harides on professionaalsus asjade loomulik jätk ning proffe vajab iga valdkond, ka riigikaitse.

VIIDE NK JÄRGUKATSETELE

https://nooredkotkad.ee/tegevus/jargukatsed/

VIIDE NK ERIKATSETELE

https://nooredkotkad.ee/tegevus/erikatsed/ 8/2023

AJALUGU

RAHvAS RAnnA KAiTSeL eHK

RAHVUSARHIIV

mõnDA meReKAiTSeLiiDUST

1935. aastaks merejõudude staabis välja töötatatud mereüksuste formeerimise ettepanekud 72

8/2023

AJALUGU

Pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatset kiirkorras taaselustatud Kaitseliidus hakati moodustama ka mereüksusi. Merekaitseliidu loomise eesmärgid olid rannakaitse tugevdamine, reservmereväelaste väljaõpe ja meresõjanduse populariseerimine. Tekst: REET NABER, ajaloolane

ui majanduskriisi tõttu kerkis üles Eesti riigikaitse põhjaliku reorganiseerimise küsi mus, hakati alates 1932. aastast aktiivselt propageerima ka vabatahtliku merekaitse korraldamist ning tegelema laiapõhjalise rannakaitse organiseerimisega. 1933. aasta aprilliks formuleeriti merejõudude staabis Kaitseliidu mereüksuste esialgsed ülesanded ning korral damise kava. Ülesanded, mida merekaitseliidul tulnuks täita, pidid olema järgmised: 1. luure ja vaatlusteenistus; 2. sideteenistus; 3. merekitsuste (väinad, lahed) ning sadamate mineeri mine ja sulgemine; 4. faarvaatrite (laevateede) traalimine; 5. allveelaevade vastu võitlemine; 6. dessandi vastu võitlemine jne.

ORGANISEERIMINE

Esimene mere(side)rühm moodustati ametlikult Toilas Jõhvi malevkonna Voka kompanii juurde 15. novembril 1932. Kuna enamik Toila kaitseliitlastest olid kas kalurid või mereväes teeninud mehed, siis oli soov paralleelselt maakaitseliidu rühmale luua mererühm. Kuna maaväekeskses Kaitseliidus vajalik kompetents puu dus, kutsuti 1933. aastal mereüksusi organiseerima (ilma palgata) reservmereväeohvitserid: mais peastaapi Jaen Klaar*, septembrist Tallinna malevasse Eduard Avik ning Harju malevasse Tiido Kraus (Kore). Novembris lähetati merejõududest Kaitseliidu peastaapi õppeplaane koostama ja üksusi organiseerima kapten leitnant Rudolf Gildemann (Enno Sinivee). Tema sõitis detsembrisjaanuaris läbi kõik tähtsamad rannaasulad Narvast Heinasteni, tehes selgitustööd, andes juhtnööre, kaasates asjast huvitatud isikuid ja merendusorganisat sioone ning registreerides sobivaid eramootorpaate. Tegevus edenes visalt, sest enamik Kaitseliidu juhte oli suvel puhkusel. Vahest olulisemaks tulemuseks oli Tal linna maleva mereüksuse aluseks saama pidanud Sadama malevkonna juurde 29. augustil moodustatud 4. rühm mereüksusesse astuda soovijatele. Mererühmi jõuti moo dustada paikades, kus enamik malevlasi olid meremehed, kalurid või endised mereväelased: Loksa, Leesi, Pärnu, NarvaJõesuu, Kihelkonna, Torgu, Jõelähtme. 1934. aastal tegevus intensiivistus, liikmeskond kasvas kiiresti. 21. jaanuaril 1934 alustanud Paldiski mererühma, millel oli registreeritud 4 traal ja 2 luurepaati ning lõhke salk, võeti samal päeval liikmeks 29 meest ja veebruaris veel 21 ning kinnitati ka õppekava. 6. mail 1934 korraldati Kaitseliidu peastaabis esimene mereüksuste pealike ja spetsialistide nõupidamine, arutamaks üksuste organisee *

See andis Kaitseliidu ülemale kolonel Johannes Roskale (Orasmaa) põhjuse teatada juba 7. mail merejõudude juhatajale mereväekapten Valentin Grenzile: ettevalmistused on kestnud pikemat aega, lähematel päevadel pannakse organisatsiooniline alus merekaitseliidu üksustele.

8/2023

AJALUGU

rimise, väljaõppekavade koostamise, vormi ja sümboolika küsimusi. Dokumentide vormistamine võttis aega. Esimene mere üksusi puudutav ametlikult kinnitatud seadusakt oli 10. augustil 1934 „Kaitseliidu ujuvvahendite üldlipu ja vimpli kavandid ning tarvitamise kord“. Kui Kaitseliidu ülem need 6. novembril oma käskkirjas avaldas, pidas ta vajalikuks lisada: „Kaitseliidu ujuvabinõude lippude kinnitamisega on Vabariigi Valitsus heakskiitnud ja tarvi likuks tunnistanud kaitseliidu meriüksuste moodustami se.“ Ametivimplite ja komandolippude kavandid kinnitas kaitsevägede ülemjuhataja 29. märtsil 1935.

EESTI SÕJAMUUSEUM – KINDRAL LAIDONERI MUUSEUM

2. novembril 1934 riigivanema otsusega kinnitatud Kaitseliidu uutes koosseisudes oli lubatud peastaabi õppespordiosakonna koosseisus mehitada mereüksuste jaoskonna pealiku koht. 29. märtsil 1935 kinnitati riigivanema otsusega merekaitse liidu vorm, 10. märtsil 1937 merekindluste KL divisjonide ja allüksuste meeskondade oma. Merejõudude staabis ette valmistatud „Mere ja ranna sõjaaegse vaatlusteenistuse ja sadamate kaitse organisatsiooni ja ülesannete kava“ ning „Merekaitseliidu üksuste normaalkoosseisud“ kinnitas kaitsevägede ülemjuhataja 3. juulil 1935. Kogu mereranniku ulatusse kavandati kuus rajooni juha tust (koosseisus à 5 meest), 19 meresideposti (à 5) 103 valvepaati (à 4), 18 traalerit (à 6), 22 traalerveeskajat (à 7), 4 allveelaevade hävitajat (à 5), 4 lõhkesalka (à 7). Lisaks 10 erikomandot (à 5) Peipsi, Pihkva ja Lämmijärve piirkon nas (ülesandeks luure, diversiooni ärahoidmine, sadamate ja jõesuudmete blokeerimine). Selleks ajaks oli paate arvele võetud 133. Isikkoosseisu planeeriti kuni 1200 meest. 1. veebruarist 1935 võeti Jaen Klaar reservist tegevteenis tusse ja määrati Kaitseliidu peastaabi mereüksuste jaos konna pealiku kohusetäitjaks. 5. juunil esitas ta kaitseväe ülemjuhatajale põhjaliku ettekande „Merekaitseliidu sihtjooned“. Oma valmisolekut demonstreerisid mereüksused 22. juunil 1935 Kaitseliidu päeval. Tallinna reidil demonst reeriti koos merejõududega miiniveeskamist ja traali mist, päästeoperatsiooni „Mees üle parda“, allveelaevade ründamist süvaveepommidega, meremiini plahvatust, torpeedorünnakut ja suitsukatte all dessandi maandamist Pirita randa, samuti peeti sõudevõistlus Merivälja ja Pirita vahel. 1937. aasta 6. juuni merenduspäeva üritustel oli merekait seliidul merejõudude kõrval kandev osa kõigis arvesta tavates merenduskeskustes Narvast Pärnuni. 1937. aasta aprillis lubati Jaen Klaar palgata puhkusele. Tema üles andeid täitis kuni 17. aprillini 1939 merejõudude staabist lähetatud vanemleitnant August Vares.

VÄLJAÕPE

Väljaõppetegevuse korraldamine jäi alguses merejõudude ohvitseride ja allohvitseride kanda, tasapisi koolitati ka 74

8/2023

1. veebruarist 1935 võeti kaptenmajor Jaen Klaar, VR I/3, VR II/2, VR II/3 (1889–1943), reservist tegevteenistusse ja määrati Kaitseliidu peastaabi mereüksuste jaoskonna pealiku kohusetäitjaks

kohalikke pealikke. Tegevus oli jagatud kaheks: talvine, peamiselt teoreetiline, ning suvine praktiline. Esimesed loengud ning praktiline õppus viidi läbi 1933. aasta novembris torpeedopaadil Sulev ja miinitraale ril Olev Harju maleva Loksa ja Paldiski mererajoonide rühmadele. Esimesed kursused korraldati paadijuhtidele 1934. aasta talvelkevadel kord nädalas õhtuti Sadama malevkonnas ja 3.–8. detsembrini Saaremaal, kus osa võtjaid oli 50 kogu Saaremaalt, isegi Ruhnu saarelt. Tööd tehti kuni 9 tundi päevas. 1934. aasta 6. mail Kaitseliidu peastaabis peetud mere üksuste pealike ja spetsialistide nõupidamise ajaks olid koostatud esialgsed väljaõppekavad. Merekaitseliitlased pidid läbima lisaks üldsõjalistele (lahinguväljaõpe, tak tika, rivi jms) õppustele ja laskeharjutustele regulaarselt korraldatavad erialakursused ning praktilised õppused. 1936. aastast lisandusid samariitlaste ja gaasikaitseõppu sed, õhutõrje kuulipilduritele jms. Suuremad praktilised ühisõppused merejõududega toimusid 1934. aasta 6. juunist 2. juulini. Kaasatud olid miinitraalerid Kalev ja Olev, suurtükilaev Mardus, torpee dopaat Sulev, abilaev Laine ning miiniveeskajad Ristna

AJALUGU

ja Suurop, mis olid varustatud vajalike õppevahenditega. Mereväelased õpetasid miinide ehitust, korraldati nende traalimist ja veeskamist, tehti lõhketöid maal ja merel, harjutati (signaal)lippude ja semaforiga sidepidamist kalda sidepostide ja laevade vahel. Paadipealikud ja abid said võimaluse iseseisvalt laevu juhtida ja manöövrihar jutusi teha. Päevaplaanis oli tegevust hommikul kella 9st kuni õhtul 22ni. 1936. aastal ilmus Kaitseliidu peastaabi väljaandena peamiselt mereväeohvitseride koostatud 404lehekül jeline taskuformaadis „Merekaitseliitlase käsiraamat“, mis koondas kõike seda, mida merekaitseliitlastel tarvis. Vastavalt Kaitseliidu ülema käskkirjale tuli see kasutusele võtta õpikuna merekaitseliitlaste iseseisvaks ettevalmis tumiseks. Selle järgi õppisid ka noorkotkad. Esimesed üleriigilised mereüksuste pealike ettevalmis tuskursused korraldati Tallinnas mereväe õppekompaniis 23.–25. oktoobrini 1936, neist võttis osa 138 meremalev last navigatsioonialal ja 23 purustusmiinialal. Eriti oluline oli meresidepostide ettevalmistamine, mis pidid sõjaolukorras täiendama merejõudude sideteenistust, sest kogu rannikut hõlmavat side ja vaatlusteenistust ei suutnud mereside 17 sideposti katta. Täiendavate meresidepostide asukohtade väljavalimisega alustati 1933. aastal, kusjuures toonitati, et need tuleb valida vaatega mere poolt. Kohapealse väljaõppega tegelesid peamiselt merejõudude meresidepostide vanemad, aga ka maaväe sidespetsialis tid. Peamised olid morse ja semaforiharjutused. Näiteks sideüksuste mehed pidid kodus ära õppima morsetä hestiku (saatmine või vastuvõtmine vähemalt 20 tähte minutis) ja varslippudega (semafor) signaliseerimise. Just signalistidena soovitati kaasata noorkotkaid. 1937. aastaks oli välja töötatud Kaitseliidu mereüksuste signaalide kood ja mereväelaevastiku 1938. aasta sügis õppustel LääneEesti saarestikus kontrolliti esmakord selt meresidevõrgu funktsioneerimist. Poola allveelaeva Orzel põgenemise ajal 1939. aasta septembris rakendati töösse peaaegu kõik sidepostid, seega tuli sidemeestel läbi teha ette planeerimata pikem õppus. Signalisee rimisvõistlusi korraldati kõigi suuremate õppuste ja ürituste raames. Peipsi ja Pihkva järvede rannikul merejõududel mereside poste polnud. Asjaga hakati tõsiselt tegelema alles 1938. aasta sügisest. 1939 oli nimekirjas 35 meresideposti: rahuaegsed merejõududel 17, Kaitseliidul rannikul 18 Toilast Häädemeesteni. 2. juulil 1939 peeti NarvaJõesuus esimesed üleriiklikud mereüksuste signaalala võistlused. Suuliselt vastati test küsimustele määrustike kohta ning seejärel võisteldi mor se (helklambiga) ja semafori abil sidepidamise kiiruses ja täpsuses. Admiral Johan Pitka** annetatud rändauhinna parimale signalistile, graniitalusel hõbedase tuletorni, **

võitis Narva malevlane Felix Kasepõld, teistele jagati välja tosin väärtuslikku auhinda. 1937. aasta sügisel peeti mereüksuste suurõppused kõigi malevate piirkondades kõigi üksuste osavõtul. Need olid äärmiselt intensiivsed. Näiteks Narva maleva rajoonis algas tegevus Oru reidil 4. septembril kell 20.00, puhkeae ga oli 5. septembri öösel kella 2.45–6.30, seejärel jätkati NarvaJõesuu suunas (ka dessanti maale saates) kuni kella 16ni. Sadama malevkonna 8 paati olid õppustel 15.–17. oktoobrini. Tegutseda tuli tormisel merel, osa üksusi oli vahetpidamata tegevuses esimesel päeval kella 15st kuni ülejärgmise päeva kella 10ni, osa sai sadamas viibida vaid mõne tunni. Mootorpaadi KL 1 meeskond pidi võitlema ka tugeva lekkega. Mereüksuste tegevuse intensiivistumisel, eriti aastast 1938, hakkas merejõududele üle jõu käima neile kesk asutustest piisavalt instruktoreid saata ja merejõudude juhataja mereväekapten Valev Mere tegi ettepaneku kooli tada piirkondades malevlasi rohkem kohalike ohvitseride ja allohvitseride jõududega ning valmistada pealikke põhjalikumalt ette õppetöö läbiviimiseks oma üksustes. Kursuste korraldamine mereväe õppekompanii baasil oli nii administratiivselt kui ka materiaalselt koormav. Tuli korraldada elu ja õpperuumid, toitlustamine, arstiabi. Osa kulusid tasus küll Kaitseliit, aga neistki summadest kanti osa kaitseministeeriumi arvele. Tallinnas 19.–29. märtsini 1938 Kaitseliidu peastaabi kor raldatud mereüksuste pealike ettevalmistuskursusel navi gatsiooni, traalimiini ja lõhkamistööde alal oli osalejaid 233. Eesmärgiks oli anda pealikele täiendav ettevalmistus sõjalise kasvatuse, navigatsiooni, miinitraali, lõhketööde, signaliseerimise ja mereside, mehaanika ja merepraktika aladel ning ühtlustada teoreetilise ja praktilise väljaõppe tase. Navigatsioonikursuse lõpetanud said pärast katsete (eksamite) sooritamist ja vajaliku praktika olemasolul õiguse juhtida rannasõidus 5 või 20 BRT kogumahuta vusega aluseid. Õppeprogramm oli viidud vastavusse mereväenõuetega, lektoriteks kutsutud mereväeohvit serid ja instruktorid. Sügisel korraldati Tartus ühisõppus siseveteüksustele. 1938. aastal korraldati kokku 734 mitmesugust õppust 9258 osavõtjaga, seega võttis iga merekaitseliitlane õppu sest osa keskmiselt 4,9 korda. 1939–1940 jäeti „erakorra liste aegade tõttu“ kõik Kaitseliidu peastaabi korraldata vad üldõppused ära. Järgneb. ALLIKAD: Kasutatud on Rahvusarhiivi materjale, tolleaegseid malevate teatajaid ja perioodikat.

LISALUGEMIST: 1. 2.

Merekaitseliit 1933–1940/1992–2015. Koostaja Tanel Lään. Kaitseliit 2015. https://www.kaitseliit.ee/files/kaitseliit/img/files/Merekaitseliit.pdf Reet Naber. Kolme Vabadusristi kavaler Jaen Klaar Kaitseliidu mereüksusi organiseerimas. Kogumikus Kaitsevägi ja Kaitseliit 100: ajalookonverents 6. oktoobril 2018 Tallinnas. Tallinn 2018.

Johan Pitka oli valitud Tallinna Sadama malevkonna auliikmeks.

8/2023

miLiTAARTURiSm

SeiTSe mUUSeUmi ÜHe HOOBiGA.

eSimene vAATUS – POZnAŃi TSiTADeLL Olles Suur-Poola ajaloolise maakonna keskuses ja Poola kuningriigi esimeses pealinnas Poznańis, võib sõjaajaloohuviline lüüa seitse ühe hoobiga. Nimelt on seal seitse sõjaajaloo muuseumi, mis on ühe Tallinna-suuruse linna kohta ebatavaline. Tekst: ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline

uuseumid ei ole õnneks väga suured ning on tänu sellele täiesti hoomata vad. Kuid ühe päevaga ei saa siiski hästi hakkama. Aga alustame algusest. Käesoleva loo keskmes on Poznańi tsitadell ja kaks sealset sõjamuuseumi.

TSITADELL

Pärast Poola mitmeid jagamisi XVIII– XIX sajandil sai Poseni suurhertsog konnast, mida poolakad nimetavad SuurPoolaks (Wielkopolska), Prei simaa, hiljem Saksamaa osa. Tollase nimega Poseni linn muutus piirilin naks, sest asus umbes 60 kilomeetri kaugusel Vene impeeriumi piirist. Otsus rajada kindlustus sündis strateegilise asukoha tõttu. Posen oli Wartha (Warta) ja Netze (Noteći) jõgede kallastel asuv suurim linn, samuti maanteede sõlmpunkt, mis ühendas LäänePreisimaad Sileesiaga ja Ber liini Varssaviga. Poseni kindlustused pidid kaitsma Preisimaad Venemaa võimaliku rünnaku eest. Seetõttu ot sustasid Preisi võimud rajada võimsa linnakindlustuse, mille nimetasid Festung Poseniks. Selle peakindlustu se igapäevane nimetus on tänapäeval lihtsalt tsitadell, kuid ametlik nimi on Fort Winiary. Ehitise pindala on ligikaudu 100 hektarit, nimi aga pärineb viinamarja istandustelt, mille asemele kindlus 76

8/2023

rajati. Selle rajamisele ette jäänud kahe küla elanikkond asustati ümber ilma mingeid läbirääkimisi pidamata. Kindlustuse rajamist alustati 1828. aastal ja ehitus kestis 1842. aastani. Tsitadell kõrgus linna kohal ning tagas kontrolli kogu piirkonna üle. Poseni kindlus oli oma funktsio naalsete, kunstiliste ja tehniliste aspektide poolest üks suurimaid ja silmapaistvamaid militaararhitek tuuri teoseid Euroopas. Suuruselt oli Fort Winiary Euroopas kolmandal kohal ja suurtükiväekindlustusena Euroopa suurim. Tegemist oli esimese hulknurkse kindlustusega, milliseid hiljem hakati kutsuma uueks Preisi süsteemiks. Kindluse kavandas Preisi kindlustuste peainspektor ja pioneeri korpuse ülem jalaväekindral Johann Leopold Ludwig Brese, kes oli osale nud mitmete Preisimaa kindlustuste rajamisel ning võtnud kasutusele hulknurksete kindlustuste põhimõt ted. Fort Winiary kindlustuste rajamise eest tõsteti ta aadliseisusesse ja ta sai liignime von Brese-Winiary. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV nimetas isegi kolm kindluse peamist bastioni tema eesnimede järgi. Kindluse keskosa, niinimetatud Kernwerk (ei ole tänaseks säilinud) koosnes kolmekorruselistest keldri tega kasarmutest, mille tagaosas oli kaks suurtükitekkidega vaatetorni. Kõigil hoonetel olid telliskiviseinad

paksusega 1,3–1,8 meetrit. Kesk ossa pääses kahe silla kaudu – üle suurtükiväe peasilla ja jalaväesilla. Lõunast kaitsesid reduuti kaks lüüsi, mis olid võimelised paisutama vett ja looma kindluse äärealadele veetakis tuse. Kogu kindlust ümbritses muld vall. Väliskaitseliini pikkus oli 3 km. Tsitadelli ümbritses 6–32 m laiune ja umbes 7 m sügavune kuiv vallikraav. Kindlustuse rajamine mõjutas ka linna, eriti selle tänavavõrgustiku arengut, mistõttu säilinud rajatised on vaadeldavad seniajani. Kaitse ees märkidel rajati linna erinevatest puu ja põõsaliikidest kaitserajatised, mis rünnaku korral pidid olema vaenlase vägedele lisatakistuseks. Erinevalt enamikust linnasisestest kindlus tustest ei lammutatud Fort Winiaryt kahekümnenda sajandi alguses. Kuni Esimese maailmasõja alguseni mo derniseeriti kindlustust mitmel korral – lisati 21 mm kahuripositsioonid, rajati suurtükilabor, mis on säilinud tänaseni, ja püstitati raadiojaam.

SÕJAVÄELINN

Loomulikult vajas 1842. aastal valminud kindlustus pidevalt ka teisi uuendusi, lähtudes relvastuse ja taktika arengust. Ehitusel kasutati pärast ülestõusude mahasurumist Saksa võimude poolt vangistatud Poola vandenõulasi ning sõjavange Saksamaa võidukatest sõdadest Taani, Austria ja Prantsusmaaga XIX sajandi

keskpaigas. Kiire tehnoloogiline areng sõjakunstis XIX sajandi teisel poolel aitas kaasa tsitadelli tähtsuse vähenemisele. Selle tulemusena rajati aastatel 1876–1890 Poseni eeslinna desse uus ring väliskindlusi, mis võtsid tsitadelli rolli üle. Sellega oli linn muutunud garnisoni linnaks. Poseni tänavad olid alati sõdureid täis ja kindlustused said linnamaastiku osaks. Posenis asus Preisi 5. armeekorpuse staap, eeslinna (Ławica) rajati sõjaväelennuväli Zeppelinwiese, linnast 20 km kaugusel asus suur väljaõppekeskus Warthe lager (Biedrusko). Pärast valmimist paigutati tsitadelli garnison, mis koosnes kolmest pataljonist. Esi mese maailmasõja ajal ei mänginud Winiary kindlus sõjategevuses mitte mingit rolli. Sõja lõpuks oli tsitadelli isikkoosseisus ligikaudu 800 sõdurit, kelle hulgas oli umbes 50 poolakat. Saksamaa võimudel, erinevalt Aust riaUngarist ja Venemaast, ei olnud kommet moodustada Esimese maail masõja eel ja ajal üksusi, mis oleksid koosnenud impeeriumi aladel elava test rahvusvähemustest, sest nende truudust Saksa keisrile ei saanud usaldada. Õigusega, sest ka Poznańi 1918. aasta ülestõus sai alguse Saksa keiserliku armee poolakatest sõjaväe lastest. Tsitadell läks aastavahetusel rahumeelselt ülestõusnud poolakate valdusesse, sest sinna toodi poolaka test koosnev kompanii. Seejuures mängis SuurPoolas toimunud

ülestõusu kordaminekus suurt rolli raadiojaam, mille kaudu kontrolliti Poznańi ja Berliini vahelist sidet ning koos sellega ka sakslaste teabevahe tust, mis võimaldas iseseisvuslastel Varssavi ja teiste Euroopa pealinnade ga otse ühendust võtta. Hiljem, 1927. aastal rajati selle baasil Poola üks esimesi tsiviilraadiojaamu. Tsitadellis formeeriti SuurPoola esimesed relvastatud üksused I laskurrügement ning I ja II telegraafipataljon. Kahe maailmasõja vahel oli tsitadell koduks paljudele Poola toetusüksustele – side, meditsiini ja raudteeüksustele. Seal asus ka Poola armee peastaabi üheteistküm nes signaalluurejaam, mis tegeles Saksamaasuunalise raadio luurega. Tsitadell on Poola sidevägede sünnikodu, mille valdkondade hulka kuulus ka krüptograafia. Seal toimusid Poznańi ülikooli matemaatikatudengite krüp tograafiakursused, mille lõpetajad leidsid võtme Enigma dekrüptimiseks.

II maailmasõja alguses kulus Wehr machtil 10 päeva, et hõivata Poznań. Tsitadell leidis taaskasutust – seekord laagrina Poola sõjavangidele, hiljem ka brittidele ja venelastele. Vallikraavi kasutati aga relvatehase eksperimen taalse lasketiiruna. Tsitadelli sõjaline tähtsus suurenes ootamatult aastatel 1944–1945, sest Wehrmachti kaitsekontseptsiooni ilmus 1943. aastal uus lööklause „Fester Platz“ (vanasaksa k ’kindlus’). Pärast seda, kui Saksamaa oli vaenlaste pealetungi tõttu sunnitud tagane ma, kasutati kindlusi vastumeetmena.

ANDRES REKKER

miLiTAARTURiSm

militaarturism Kindlusteks määrati kohad, mida Wehrmacht pidi taganemise ajal eriti visalt kaitsma nende operatiivse tähtsuse tõttu transpordisõlmedena ja mida ei tohtinud vaenlase üleoleku korral hüljata ka siis, kui see võis kaa sa tuua ümberpiiramise. Poliitilistel ja propagandapõhjustel oli vaja enda käes hoida ka suuremaid, maailmas hästi tuntud linnu, isegi kui see läks vastuollu sõjalise loogikaga, sest tegemist oli riiklike prestiižiobjekti dega. 1944. aasta märtsis kasutusele võetud kontseptsioon aga ei töötanud ja põhjustas suuremaid kaotusi kui korrapärased taganemised. Kuna Posen vastas nendele tingi mustele nii operatiivtähtsuselt kui ka prestiižilt, muutus linn Festung Poseniks, mida juhiti tsitadellis asuvast staabist, kus asus mitmetu handelise Saksa kontingendi peamine vastupanupunkt. Lahing linna pärast kestis praktiliselt kuu aega. Alles pä rast viiepäevast tormijooksu suudeti 23. veebruaril 1945, Punaarmee aasta päeval, sakslased tsitadellis alistuma sundida. Festung Poseni ülem kind ralmajor Ernst Gonell ei elanud seda häbi üle. Ta laotas enne alla andmist komandopunkti põrandale haak ristilipu, heitis sellele ning sooritas enesetapu. Samal päeval autasustati teda ülesnäidatud kangelaslikkuse eest Rüütliristiga. XIX sajandil rajatud kindlustus oli nii võrd tugevalt ehitatud, et lahingutes hävis osaliselt vaid kasarmuruumide ga reduut, muud osad säilisid peaaegu tervena. Sellega lõppes Poznańi tsita dellis toimunud ainuke lahing. Sõjajärgsetel aastatel viidi sõjakurja tegijate hukkamised Poolas läbi avali kult. Viimane selline saadeti tsitadelli nõlvadel täide 21. juulil 1946, kui seal Poola ülemkohtu otsusega poodi Warthelandi gauleiter Artur Greiser. Tegemist oli viimase Natsionaalsot sialistliku Partei Poseni piirkonna juhiga, kes põgenes jaanuaris 1945 punavägede eest Festung Posenist ning jättis kindluse, garnisoni ja linnarahva saatuse hooleks. Joseph Goebbels ja Martin Bormann pidasid tema põgenemist argpükslikuks ning nõudsid tema karistamist, kuid sõja viimaste kuude segaduses seda ei juhtunud. Pärast vangilangemist anti ta Poola võimudele välja. Huvitava faktina saab välja tuua, et paavst Pius 78

8/2023

XII pöördus Poola valitsuse poole, et talle surmanuhtlust ei määrataks, kuid sellest polnud kasu.

linnas asunud sõjaväeüksused. Nende arvukus näitab, et tegemist oli tähtsa garnisonilinnaga.

Pärast Teise maailmasõja lõppu otsustasid linnavõimud kindluse kui Saksa ülemvõimu sümboli lammuta da. See leidis aset aastatel 1950–1958, tsitadellis kasutatud kvaliteetsed telliskivid läks sõjas hävinud Poznańi ja Varssavi vanalinnade taastamiseks. 1962. aastal aga toimus seisukoha 180kraadine muutus ja militaararhi tektuuri alles jäänud osa kanti riiklik ku ajaloomälestiste registrisse. Aas tatel 1963–1970 puhastati tsitadell kaitserajatiste varemetest ja muudeti Poola-Nõukogude Relvavendluse ja Sõpruse pargiks, millest on tänapäe val saanud lihtsalt tsitadelli park. Omaette vaatamisväärsusteks on tsitadellis mitmesugused kalmistud, mis esindavad erinevaid kultuuriruu me – Briti, Saksa, Vene ja Poola ning katoliku ja õigeusku.

Muuseumi püsinäituse motoks on 7. Wielkopolska laskurpolgu ohvitseri, tollase kapteni Zbigniew Szacherski mälestusteraamatu pealkiri „Vandele truu“. See annab ülevaate „Poznańi armee“ lahinguteest läänerindel, mis kulmineerus suurima ja ohvrite rohkema Bzura jõe lahinguga 1939. aasta septembris, mille käigus sai ka autor raskelt haavata. Olgugi et poolakad kaotasid lahingu, mängis see olulist positiivset poliitilist ja moraalset rolli ka vastupanuvõitluse hilisemas faasis. Sellest lahingust jutustav väljapanek on keskendu nud hilisematele väljakaevamistele lahinguväljal. Eriti tähelepanuväärne on Bzura jõe lahingupaigast leitud esemete ekspositsioon, need kohati väikesed esemed – kuulid ja mürskude killud, vormirõivaste jäänused, täägid, toidunõud ja muud esemed tekitavad vaatajais emotsioone ja manavad sil me ette pildi lahingust. Neid traagilisi kaotuse ja hiilguse hetki näeb ajakir janduse, dokumentide, kaartide, aga ka varustuse ja sõdurivormide kaudu. Kahjuks on „Poznańi armee“ lahingu test Brochówi, Sochaczewi ja Wólka Węglowa all säilinud vähe fotosid, erandiks on Saksa sõjakorresponden tide propagandafotod, mis kujutavad neid lahinguid teisest rakursist.

POZNAŃI ARMEE MUUSEUM

Muuseum asub Poznańi tsitadelli kasematikoridoris, mida nimetatakse väikeseks lüüsiks ning mis on kindlus tuse vanimaid osi. Maailmasõdade va helisel perioodil paiknesid tsitadellis Poola armee üksused. Vahetult enne Teise maailmasõja algust 1939. aastal moodustati kindralmajor Tadeusz Kutrzeba juhitav „Poznańi armee“, mille osaks said ka Poznańi garnisoni üksused. See oli üks seitsmest Poola armeest, mille eesmärk oli kaitsta riigi piire agressiooni eest. Kindralmajor Tadeusz Kutrzeba oli seotud ka Ees tiga, Vabadussõja-aegse koostöö eest autasustati teda 1925. aastal Vabadus risti I liigi 2. järguga ning 1932. aastal Kotkaristi II klassi teenetemärgiga panuse eest Eesti ohvitseride väljaõp pesse Poola sõjakoolides. Lüüsi sisenedes haaravad pilku selle kuuliaukudest puretud seinad, mida kaunistavad kõigi ehk neljateistküm ne „Poznańi armee“ üksuse ja format siooni mälestustahvlid. 1982 avati kasematikoridoris Poznańi armeemuuseumi püsinäitus. Muuseu mi eesmärgiks on jäädvustada igapäe vaelu ja teenistust Wielkopolska piir konna garnisonides kahe maailmasõja vahel, ekspositsioonis on fotosid, relvi, vormirõivaid. Vägagi huvitav on 1932. aastast pärit Poznańi suurefor maadiline kaart, millel on märgitud

Üks huvitavamaid eksponaate on prantsuse litsentsi alusel Poolas Pruszkówis Ameerika Poola Mehaani ka Assotsiatsiooni tehases toodetud 81 mm miinipilduja wz.1931 StockesBrandt, mille laskekiirus oli kuni 20 lasku minutis. Neid toodeti kokku umbes 900 tükki. Lisaks esindavad Poola relvatööstust automaatpüs tol wz. 1935 Vis, mida peetakse nii käsitsemise kui ka kvaliteedi poolest üheks parimaks Teise maailmasõja automaatpüstoliks. Kokku toodeti neid Poola sõjaväe jaoks 46 000 ja Saksa okupatsioonivõimude tarbeks veel üle 300 000 eksemplari. Eksposit sioonis on ka tankitõrjepüss wz. 1935 Ur, mis võeti Poola armees kasutusele vahetult enne sõda Hitleri Saksamaa ga, relv läbistas kõikide tollaste Saksa tankide soomuse. Kustumatu mulje jätab aga komplekteeritud varustus militaarjalgrattal, arvan, et enam ergonoomilisemalt ei suudetaks seda teha ka tänapäeval.

miLiTAARTURiSm Muuseum asub samuti tsitadellis ning on asutatud möödunud sajandi kuuekümnendatel endise suurtüki väe laskemoonalabori ruumidesse (SpezialKriegsLaboratorium). Hoone on 1880. aastal ehitanud Prantsuse sõjavangid, kes langesid vangi aastail 1870–1871 peetud Saksa Prantsuse sõja käigus. Muuseum on kandnud poliitilisest olukorrast sõltuvalt Poznańi linna vabastamise muuseumi, Poznańi tsitadelli muuseumi ja relvastuse muu seumi nime. Tänapäeval on võimalik muuseumis vaadata sõjakroonika kaadreid Poznańi lahingutest. Ekspositsiooni raskuspunktiks on esemed, millest enamik on seotud Poznańi tsitadelliga selle sünnist tänapäevani. Nende hulgas on käsirelvad, vormielemendid, fotod ja muud militaaresemed erinevatest aegadest ja riikidest. Sealhulgas mälestusesemed eri rahvustest sõduritest ja sõjavangidest, kes ajaloo jooksul kindluses on viibinud. Kollektsioo ni oluliseks osaks on tsitadelli rajatiste fotod

ja mälestusesemed. Muuseumis on esinduslik käsirelvade kollektsioon. Selle naelaks võib pidada vintpüssi, mis on varustatud periskoobiga, et tulistaja saaks olla varjul kaevikus. Muuseumi välialal on suur sõjatehni ka kollektsioon. Esindatud on tankid, autod, lennukid, helikopterid, muljet avaldav kogu haubitsaid ja suurtükke,

mida on enamikul juhtudel kasutanud Poola armee. Seetõttu näeme seal ka enamasti Nõukogude Liidus toodetud rasketehnikat, mille hulgas on palju 1950. aastate rariteete. Üks väärtusli kumaid eksponaate on 1944. aastast pärit Nõukogude raketiheitjasüsteem BM1316 „Katjuuša“ USA veoauto Studebaker US6 šassiil. Eksposit sioonis on ainus Poolas ja Euroopas säilinud varajase, moderniseerimata sihikuga lahingukonfiguratsioonis kanderakett. Samuti on olemas Wehr machti ühe sõduri betoonpunker, mida kasutati valvepostil kaitseks kildude eest. Muuseum korraldab ka ajaloolisi taaslavastusi „Poznańi lahing 1945“, mille käigus muutuvad muuseumi rasketehnika ja käsirelvad staati lisest väljapanekust elavaks. Nendega liituvad ka teiste muuseumi kogudest (nt Poznańis asuvast soomusrelvade muuseumist) või erakogudest pärit relvastus, tehnika ja sõidukid.

Wehrmachti ühemehepunker

ANDRES REKKER

RELVASTUSE MUUSEUM

FiLmiARvUSTUS

HAKKAme

KAnGeLASeKS! Kes meist ei tahaks olla kangelane? Ikka nagu tahaks, eks. Hävitada hunnikute viisi vaenlasi, visata kurgiga alla lennuk või vangistada vastaste ülemjuhataja. Pole paha, ega ju? Kangelase jaoks käkitegu! Aga kuidas saada kangelaseks? Ehk peaks alustama lahinguväljale minemisest? Või on laual veel võimalusi? Kes teab? Charlie Chaplin teab! Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

ui aastal 1918 väljendas Chaplin mõtet, et sõda oleme nüüd pidanud küll, teeme parem valmis ühe selleteema lise komöödiafilmi ja näitame rahvale, siis vaadati teda kui inimest, keda peab arstima. Kõvasti arstima. Soovitatavalt väga kinnises asutuses ja sellises toas, kus patsient endale viga teha ei saa, sest idee sõja üle naermi sest paistis olevat miski, mis võis viia otseteed ühiskonnast eraldamisele. Parem sihukest teemat mitte sorkida ja üleüldse. Noh nii igaks juhuks, sest mine sa tea ... Chaplinil seevastu oli idee olemas ja tundus narr seda niisa ma raisku lasta. Nii tegi ta hoolimata mõnede isikute arvamusest, mida kõnealused ise väljendasid kui üldsuse oma, filmi „Õlale võtt!“. Linateos algab, nagu paljud hilisemad, väljaõppelaagris. Peategelane Dough boy saab õpetust, kuidas istuda, astuda ja kõike muud, mida sõdur teadma peab. Järgneb saatmine rindele, kae vikusse. Kaevikus sõdimise ja eluolu selgeks saanud, saadetakse Doughboy luurele. Maskeerununa puurondiks läheb Doughboy tegema kangelastegusid, mis tipnevad täiesti ootamatult keisri kinninabimisega. Filmi vaatama asusin kerge skepsisega. Ses mõttes, et ... muidugi oli Chaplin sajand tagasi komöödiafilmi žanri kujundamisel üks niiöelda võtme isikuid, kuid sada aastat on pikk aeg, mille jooksul järeltulijad suudavad parimagi idee kohutavalt tüütuks ja nüriks leierdada. Niisiis, oli kerge kar

8/2023

FiLmiARvUSTUS

Aga film ise on vanadusest hoolimata pagana hea! Jah, naljad on üles ehita tud peaasjalikult situatsioonikoomika peale, lisaks pigem teatrilist pärit olu liialdusi, aga see töötab. Näiteks gabariitide vastandamine mõjub alati naljakalt – suur paks mees versus lühike kõhna kuju. Vaadake filmi, kui ei usu. Lisaks muidugi Chaplini loodud tegelaskuju – kokkusobimatute riide esemete, kümme numbrit suuremate jalavarjude ja lodevkohmaka olekuga tüüp – toimib igal pool ja igal ajal. Ka sadakond aastat hiljem. Ja kuigi see ei olnud päris nii plaanitud, istusin, vaatasin ja nautisin kuni lõpuni välja. Kõik 37 minutit. Situatsioonikoomika, mida Chaplin usinalt kasutab, ei tähenda ainuüksi seda, et virutatakse jalaga ja selja tagant. Tõsi, filmis juhtub sedagi, kuid meistrina ei ole jäänud ta stsenaariu mi kirjutades ühe võtte kammitsasse. Pruukimist leiab kõik, mida hiljemgi kasutatud. Alustades rividrillist, mis on sõjafilmide peaaegu et kohustuslik osa, ning lõpetades mürgiste gaaside ja teiste naljadega, mida ajateenistuse läbinud isikud une pealt võivad üles lugeda. Jah, siin filmis on stsenaarium olemas. Chaplin on ise mälestustes kirjutanud, et varasemal ajajärgul tehti filme, eriti komöödiaid, tihtilugu ilma stsenaariumita. Lihtsalt seati võtte paviljonis mingi stseen üles, kupatati näitlejad platsile ja põhimõtteliselt ha kati vaatama, mis juhtub. „Õlale võtt!“ põhineb aga stsenaariumil. Lausimpro visatsiooni ajad olid juba läbi. Et kõik nii kena ei tunduks – leidub mõningaid vajakajäämisi ja põhjust kriitikaks. Palun väga, dialoogid on ikka halastamatult lühikesed, sõna otseses mõttes olematud! Vahepeal

„SHOULDER ARMS“

Osades: Charlie Chaplin, Edna Purviance, Sydney Chaplin Lavastanud: Charlie Chaplin 37 minutit Hinnang kümnepallisüsteemis: Idee: 9. Üks esimesi, kui mitte kõige esimene sõjateemaline komöödiafilm on väärtus omaette. Teostus: 8. Väga oleks tahtnud näha välja jäänud osi. Näitlejatööd kokku: 8. Head näitlejad. Mitte ainult Charlie üksi, teised ikka ka. Lavastajale: 9. Vägagi nauditav tulemus, ka sajand hiljem.

visatakse ekraanile paar rida lugemist ja ongi kõik! Nojah, tegelikult see ongi tummfilm. Teiseks on pilt vägagi mustvalge. Tänapäeval on meil vähemalt päris mitu halli varjundit, aga siin … Ei midagi. Seesamune, et värvifilm oli veel leiutamata. Oh pagan. Ka näitlejate ristkasutuses ei ole tege likult midagi üllatavat. Võiks arvata, et filmistuudiol on ikka väga kuu lõpp ja näpud põhjas ja sellest põhjus sihuke seks säästuprojektiks, aga ei. Tol ajal polnud selles midagi imestamisväär set, filmis said mitte eriti peategelasi kehastanud näitlejad alalõpmata mitu väikest rollikest lisaks. Pihusolevas filmis torkab eriti silma üks tüse näitleja, keda on mõnuga ekspluateeritud ja niipea, kui stsenaariumis vajati paksu tegelast, tekitatud talle uus osatäitmi ne. Lisaks mängib filmis veel Charlie vend Syd. Tänapäeval kõlaks see nagu pesuehtne korruptsioon, mille eest miinimumprogrammi järgi keegi tühis tataks. Vähemalt tühistataks, aga võib olla kaevataks soojenduseks kohtusse ja tühistataks siis. Peamine tegelaskuju filmis on muidugi Chaplini loodud filmist filmi jalutav hulkur. Seekord siis sõjaväekohustus lasena. Midagi põhimõtteliselt uut ei lisandu, lihtsalt järjekordne episood. Natuke, veidike on peaosaline number kaks Doughboy sõber ja kaevikukaaslane. Moodustub tüüpiline naljameeste tandem, kellesarnaseid on hiljemgi ohtralt kasutatud. Ülejäänud meesisi kud mängivad kõik mitmeid eri rolle, vahetavad kostüüme ja on rohkem või vähem kõrvalosatäitjad. Siia lisandub tegelaskuju, kes on hilisemate sõja filmide vägagi kohustuslik element – muidugi üksainuke naistegelane!

PATHE

tus, et tekib see va „seilasime, teame“ tunne. Aga vat ei tekkinud! Ka praegu, näinuna paljusid Chaplini järgijaid ja järeltulijaid filmikunstis, võin väita, et Charlie on siiski situatsioonikomöödia maailmameister. Ikka veel. Hilisema test ja vägagi headest meistritest ei ole keegi suutnud vanameistrit aukohalt minema nügida. Põhjusena ei ole mitte võimatu, et oleme filmikunsti arenedes täitsa ise tekitanud endale hulga reeg leid ning püüame ilma igasuguse sunni ja vajaduseta päid kandiliseks höövel dada ja raamidesse mahtuda, samal ajal kui Chaplin tegi üsnagi seda, mida ise soovis.

Terve filmitäis mehi ja üksainus naine! Jah, sealt see algas ja kestab siiamaani filmist filmi ja pole näha, et keegi suvatseks kena traditsiooniga lõpparve teha. Komöödiat on filmis kohe nii palju, et sõjakunsti tõetruule kujutamisele ruu mi jäänud pole. Ega olnud see Chaplinil stsenaristi, režissööri ja tipuks veel peaosalisena mõtteski. Mõistlik on ju oma liistudele ehk siis koomikale truuks jääda, eksole. Eriti kui sõjapidamisest suurt midagi ei tea. Nii ei ole filmis ühtegi püssist suuremat sõjariista. Lisaks paistab ühes episoodis kasutatav kuulipilduja olevat vägagi puust makett. Ühtki pauku sellest ei tehta ning teatris levinud arvamust püssi lavale ilmumi sest ja hiljem paukumisest tuleb võtta ülekantud tähenduses. Noh, sõjalises mõttes miskit, mis näeb väga kaeviku moodi välja, ikkagi näidatakse, aga see on ka kõik. Komöödia ennekõike. Filmi ajaline formaat pani üsna kukalt kratsima. 37minutine lühifilm. Tundus, et kas jäi midagi ütlemata või tabas Chaplinit ideede puudus. Põhjalikum tudeerimine andis selgust – originaal sest ideest jäi alles tubli kolmandik. Algselt pidanuks film sisaldama ka esimest osa, kus Doughboy möllab kodus, ja sellele järgnema allesjäänud ehk sõjaosa. Lõppu planeeris Chap lin banketi, kus keisri kinni võtnud Doughboyd oleksid õnnitlenud liitlaste riigipead, kuid lõpptulemusse need osad ei jõudnud. Chaplin ise on selle kohta kirjutanud, et esimest osa ikkagi filmiti, kuid suur finaal jäi kogunisti filmimata. Alles jäi ja ekraanile jõudis vaid keskmine jupp. Hea seegi. Sest mingil hetkel olevat Chaplin ise taht nud kogu töö prügikasti lennutada. Ja sellest oleks olnud pagana kahju. 8/2023

RAAmATUARvUSTUS

ÜKS LUGU minU eLUST,

ÜKS LUGU meie KõiGi eLUST Reny Klas-Glass kirjutas oma mälestused „Üks lugu minu elust“ 1941. aasta juuniküüditamisest ning küüditatute ellujäämisest ja suremisest ehk igapäevaelust Siberis. Juuniküüditatute mälestusi ülemäära palju trükis avaldatud pole, sest nende ellujäämisprotsent võrreldes 1949. aasta märtsis küüditatutega oli kõvasti madalam. Seda olulisem on ka käesolev raamat. Tekst: MARTIN ANDRELLER, ajaloolane

oolimata kõigest kogetust ja läbielatust ei kaota autor oma mõtetes kunagi lootust või õigemini ei käsitle ta seda nii, kuigi raskusi oli sel teekonnal meeletult. Loomulikult on mälestusteraamatusse mahtunud ainult vähene kõikidest nendest aas tatest ja sündmustest ning tegemist ei ole päeva kaupa avaldatud päevikuga. Küll aga võib öelda, et raamat on häs ti, isegi väga hästi kirjutatud. Lugeda ja kirjutaja mõtteid jälgida on lihtne, kuid mõtted ja tunded, mis lugejal tekkida võivad ... pole seda mitte. Kuigi pealkirja järgi on tegu ühe looga autori elust, käsitleb see terve Eesti (ja mitte ainult!) saatust Nõukogude repressiivsüsteemi hammasrataste vahel. Selle raamatu sisu, selles leiduvaid hetki, lootusetust, lootust, hirmu, õudu ja surma saab laienda da kõikidesse riikidesse ja kõikidele rahvastele, kelle saatuseks oli langeda Nõukogude võimu meelevalda. Pean nentima, et päris viimasel mõneküm nel lehel tekkis mul soov see raamat

„Vanamees päris minu eluolu kohta ja tundis huvi teistegi väljasaadetute vastu. /.../ Ütlesin talle: „praegu on alles sügis. Ma ei kujuta ette, kuidas me talvel elama hakkame, kui õues on pakane.“ 82

8/2023

käest ära panna ja mitte lõpuni lugeda. Olen oma elu jooksul lugenud väga palju päevikuid ja teisi sarnased raamatuid või mälestusi kuulanud. Ainsamad ilusad asjad nendes on tavaliselt inimeste kokkuhoidmine ja selle õuduse lõpp. Moel või teisel. „Inimesed surid nagu kärbsed! Lahkunute hulgas oli ka kurnatusse surnud nõdrameelne naine, kes kord oli Gabyt süles hoidnud ja kamminud. Suri palju Ukrainast pärit väljasaadetuid, kes olid olnud igasuguse ilmaga ülirasketes tingimustes metsatööl. Eriti kahju oli mul sellest noorest ukrainlasest, kellega ma töötasin metsas koos ja kes oli mind õpetanud saagi õigesti käes hoidma. Ta nõrkes ja suri öösel. Tema surnukeha viidi välja koidikul, just siis, kui me tööle läksime. Meie barakist oleks nagu surnukuur saanud.“ Siiski tuleks seda raamatut lugeda ja kasvõi sundida end lõpuni luge ma ning mõtlema meie tänase elu peale. Mõelda, mis sel viga on. Mida ja kuidas MEIE saame teha, et selline sisseharjunud käitumismuster ja Siberi rongid meie õuel uuesti ei seisataks. Vahest ongi õige aeg ses osas mälu värskendada ja tutvuda raamatu vahendusel päris turvaliselt mentaliteediga, mis meie esivanemaid aasta(kümne)teks Siberi avarustesse surema saatis. Inimeseks jäädes ja ilmselt õnne oma des on võimalik raskustest läbi tulla. Küllap on alati, kõige raskemateski olukordades killuke inimlikkust ja

„ÜKS LUGU MINU ELUST. AUTOBIOGRAAFILINE MEENUTUS STALINI AJASTUST“ Reny Klas-Glass 181 lehekülge Nornberg

Raamatut saab lugeda interneti vahendusel: https://mnemosyne. ee/wp-content/uploads/2023/03/ Uks-lugu-minu-elust-2023-EST.pdf

lahkust, mis aitab meil püsima jääda. Seda tuleb lihtsalt hoida. „Ühel päeval olin ma üksi kodus, kui keegi uksele koputas. Ma avasin ukse ja tuppa astus kerjus riidest kotiga. Ma ütlesin talle: „Meil pole endilgi midagi, oleme küüditatud.“ Seepeale avas kerjus oma riidest koti ja andis mulle tüki leiba – seda ei unusta ma iial.“

AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU

Husha TX 100 P

Väga konkurentsivõimelise hinnaga

TASER TASER TASER

info@eqqus.ee

Kaitse Kodu! nr 8 2023. a

Articles inside

ÜKS LUGU MINU ELUST, ÜKS LUGU MEIE KÕIGI ELUST

HAKKAME KANGELASTEKSK

SEITSE MUUSEUMI ÜHE HOOBGA. ESIMENE VAATUS - POZNANI TSITADELL

RAHVAS RANNA KAITSEL EHK MÕNDA MEREKAITSELIIDUST

NOORTE ERIKATSEDNÕUDED UUENDUSTEEL

NOORTEORGANISATSIOONID VÄRSKENDASID VÄLISKOOSTÖÖD

NAISKODUKAITSEGA KRIISIVALMIMAKS

NAISKODUKAITSJAD AJALOO SUURIMAL EVAKUATSIOONIÕPPUSEL

SÕDURIOSKUSED KASULIKUD NII NAISTELE KUI NOORTELE

MEDITSIINITEENISTUS - VÄELIIK VÕI VÕÕRLIIK

LÕKKETÜÜBID IGAKS ELUJUHTUMIKS

KUIDAS MEISTERDADA PLEKKPURGIST LATERN

KIRDE JAHIPISTRIKUD KAITSEVAD KODUMAAD JA AITAVAD UKRAINLASI

LÄHIS-IDA: MÄNG TEISTE REEGLITEGA

KUIDAS BRITI KOLJATIST SAI TAAVET

MEREJALAVÄGI VAJAB ROHKEM "PÕRSAID" JA VÄHEM "KULTE" EHK MUUDATUSTES AMEERIKLASTE MEREJALAVÄES

LÕUNA MAAKAITSERINGKOND VÕIDUTSES POOLAS

MOGID MAASTIKUL EHK UNIMOGI SÕIDUKOOLITUS

DROONIDE MÄNG: VÄLJAÕPPEST LAHINGUVÄLJANI

KUIDAS KRIISIST SÜNDIS SÕDA EHK KOTKALEND 2023

SNAIPRIKURSUS: KUIDAS, MIKS JA KELLELE?

SAFARI - NII SÜGISVIHMAS KUI TALVEKÜLMAS

USSISÕNADE VÄEL, MAAKAITSERINGONDADE TAHTEL - TUGEVAMAKS KUI EALES VAREM

MUHU KARIKAS MUUTUB PAREMAKS

EESTI EEST SURMANI!

ÜLEMVEEBEL PEETER LAND: VABATAHTLIK RIIGIKAITSJA ON PARIM, SEST MEID MOTIVEERIVAD ÜHISED VÄÄRTUSED

Kaitse Kodu! nr 8 2023. a

SOOKOLLI VÕIT LÄKS PäRNUMAA MALEVASSE