Mõned lihtsad viisid vee puhastamiseks

Mõned lihtsad viisidvee puhastamiseks

Inimene koosneb umbes seitsmekümne protsendiulatuses veest, millest juba ühe protsendi kaotus tekitabjanu. Kolmest protsendist ilmajäämine halvabosaliselt töövõime ja sealt edasi muutub olukordainult hullemaks. Et inimene normaalselt funktsioneeriks,peab ta pidevalt vett tarbima.

Tekst: veebel KRISTJAN PRII, üleelamisinstruktor

Joonised: MEHIS BORN

Aga mida teha, kui puhastatud vett pole parasjagu käepärast? Kannatada janu ja surra vedelikupuudusesse? Loota kõigevägevamale või lihtsalt juhusele? Loomulikult mitte, sest vett on võimalik ka ise puhastada, kui osta filter poest või teha käepärastest vahenditest. Kuid vahel piisab ka keemia ja päikesevalguse kasutamisest või keetmisest, destilleerimisest, aurutamisest ja sulatamisest.

Turba- ja söefilter

Enamasti õpetatakse metsas filtrit tegema turbast ja söest. Selliseid filtreid ei pea tingimata valmistama looduslikest materjalidest, võib kasutada ka poest ostetud turvast. Tasub jälgida, et turvas oleks väetistevaba. Enne kasutamist tuleb seda niisutada. Loodusest tuleks turvast tuleks võtta umbes 50 cm sügavuselt. Sütt saab lõkkest, kuid võib võtta ka grillilt. Viimasel juhul on oluline, et see ei oleks segatud süttimist soodustavate õlidega. Süsi tuleb peenestada ja segada turbaga vahekorras umbes 35 protsenti sütt ja 65 protsenti turvast. Seejärel on vaja anumat. Sobivad kõikvõimalikud plekkpurgid, plastpudelid, ämbrid jne, hädaolukorras saab kasutada prügikotti või kasetohust tehtud torbikut. Anuma põhja tehakse väiksed augud. Avade peale tuleks panna kas turbasammalt või riiet. Paarisentimeetrisest kihist piisab, et turba ja söe segu, mida võiks olla anuma mahust üle poole, välja ei valguks. Järgmise kihina võib kasutada riiet, liiva või turbasammalt, mis suudab kinni pidada suurema sodi. Kõige peal kasutatakse väikseid kivikesi, et filtreeriv segu vees hõljuma ei hakkaks ega kaotaks servades oma filtreerivaid omadusi. Veefiltri tihedus on optimaalne, kui see suudab minutis läbi lasta 100 milliliitrit vett. Kogus oleneb muidugi ka anuma suurusest. Plekkpurgist valmistatud filtri eluiga on 50 liitrit ja soovitatav on sissetöötamiseks lasta paar esimest liitrit sellest lihtsalt läbi. Kahjuks ei ole selline filter väga efektiivne ja hoiab ära heal juhul kuni 30% haigusetekitajatest. Kui tahta kindel olla, tuleb vett edaspidi veel puhastada, aga sellest pikemalt tagapool.

Vee pastöriseerimine

Kui mingil põhjusel ei saa vett keeta, siis vee pastöriseerimine on samuti võimalik. Selleks kasutatakse päikese UV-valgust. Vesi tuleb panna läbipaistva pudeliga 6–8 tunniks otsese päikese kätte ja UV-valgus hävitab selles kõik elusorganismid. Kui vahepeal on taevas pilvi, võib see protsess aega võtta 2–3 päeva. Väga asjakohane on vett enne ka filtreerida. Loomulikult ei pruugi abi olla ainuüksi vee puhastamisest, sest pahatihti on haiguste tegelikuks põhjuseks käte ja toidunõude halb hügieen.

Keetmine

Bakterite hävitamiseks piisab tavaliselt vee keetmisest, kuid sõltuvalt piirkonnast on vajalik keetmisaeg mõnes kohas umbes minut, teises aga kümneid kordi pikem. Kui aga on plaanis kasutada vett meditsiiniliselt, siis alla 20 minuti ei saa. Oluline on ka teada, et vesi tuleb keema ajada võimalikult kiiresti, sest leidub organisme, kes suudavad aeglase temperatuurimuutusega kohaneda. Samuti on võimalus, et bakterite paljunemisrakud jäävad ellu, kui veetemperatuur ei tõuse 130 kraadini.

Liivaja söefilter

Liivafiltrid peavad olema turbafiltritest palju suuremad. Üks toimivatest lahendustest on kolme 20liitrise ehituspange süsteem, kus anumad asetsevad üksteise peal ja on 10–15 cm kihtidena täidetud segamini liiva ja söega. Tähtis on katta iga pange põhi riidega, et filtreeriv segu välja ei valguks. Käepärastest vahenditest tehtuna on see vähem efektiivne kui turbafilter, kuid tööstuslikud liivafiltrid suudavad puhastada kuni 66% haigusetekitajatest.

Kaevud

Üldine reegel on, et kaev tuleks kaevata sinna, kus looduses on vesi juba olemas. Seal teeb keskkond filtreerimistöö ise ära. Rabakaev rajatakse rappa, kus puid ja heintaimi on vähem. Kaevata tuleb auk, mis on 30 cm lai ja kuni 50 cm sügav. Seinad vooderda näiteks kuuseokstega. Esimesed paarkümmend minutit auku sissejooksnud vesi tuleks välja visata, pärast seda kogunevat vett võib juua. Selline kaev annab palju vett ja seda on lihtne luua. Rabavesi on üldiselt puhas, sest enamikus rabades puudub põhjavee juurdevool, nii et vett ja reostust saab lisanduda ainult sademete ja õhu kaudu. Sel puhul tuleb sügavam auk alati kasuks. Rabavesi sisaldab ka joodi, mis on väga hea desinfitseerija. Lahtisest veekogudest rajatakse veevõtukohad võimalusel 4 meetri kaugusele. Tavaliselt on need suuremad ja laiemad kui rabakaevud, kuid üldreeglid on samad. Muidugi ei ole alati võimalik saada vajalikku distantsi. Siis on hea, kui saad vähemalt 30 cm pinnast pealt ära koorida, enne kui vesi hakkab sisse imbuma. Tulemus on ikkagi parem kui joogivee kogumine otse veekogust.

Nöörfilter

Vaja on kahte anumat ja kõrguste vahet umbes 30 cm. Anum musta veega tõstetakse kõrgemale ja sellest tuleb nöör alumisse anumasse. Tasakesi imendub vesi mööda nööri alla, jättes mustuse jms ülemisse anumasse. Nööri asemel saab kasutada ka muid piklikke kiulisi materjale, näiteks kokku rullitud tualettpaberit või kuivast heinast tehtud nöörisarnast asja. Sellisel moel vee filtreerimine võib võtta mitu tundi aega ja tasub silmas pidada, et viiruste ja bakterite eemaldamiseks ainult gravitatsioonist üsna tõenäoliselt ei piisa.