Arutlusi merekaitsest Kaitseliidu võtmes

Arutlusi merekaitsest Kaitseliidu võtmes

Meil diskuteeritakse vahelduva eduga, kas Eesti on pigem mereriik või mereäärne riik, mis mõju on Eestil merendusele-laevandusele või merendusel Eestile, kas meri ühendab või lahutab ja keda. Vaieldamatult moodustab tuhandeid kilomeetreid hõlmav rannik meie väikese riigi piirialast enamiku. Seega on merenduse valdkond meie riigi ja ühiskonna toimimise vältimatu osa.

Tekst: ANDER ASBERG, vabatahtlik autor

Alljärgnevas artiklis proovin merendusentusiastina suhteliselt erapooletust vaatenurgast juhtida tähelepanu mõningatele arenduskohtadele meie nn merekaitse (territoriaalne terviklikkus ja riiklikud huvid merel) korralduses. Pakun võimalikke arendusi ja lahendusi, kuidas Kaitseliit mõjuka maakaitsestruktuurina saaks selles riigikaitsele väga olulises valdkonnas mõistlikult panustades kaasa aidata. Kirjutises pole klammerdutud olemasolevatesse dokumentidesse, vaid lähtutud iseseisvast mõttekäigust.

Veekogu – meie takistus või võimalus?

Alustuseks meenutame, et 1918. aasta novembris oli just Kaitseliit esimene organisatsioon, mille baasil hakati korraldama meie merelist riigikaitset 1 .

Enne Teist maailmasõda oli Eesti kaubalaevastiku tonnaažilt tuhande elaniku kohta Läänemere-äärsetest riikidest kolmandal ja kogu maailmas seitsmendal kohal. 2 Tänapäevaks on meie taasiseseisvumisjärgne kaubalaevastik tänu vahepeal rakendatud poliitikapõhimõtetele sedavõrd kokku kuivanud, et tuleb nuputada, kuidas selle taastamist soodustada. Loomulikult ei vaja me Eesti lipu all sõitvat suurt kaubalaevastikku imetlemiseks ega uhkustamiseks, vaid riigile olulise lisamaksuraha sissetoomiseks (millest osa kulub muuhulgas riigikaitsele).

Edusamme on merenduses siiski näha nõuka-ajastu pärandina esialgu üsna piiratud seisus olnud väikelaevanduse arendamisel. Tänu elatustaseme tõusule on erakasutuseks mõeldud veesõidukid huvilistele järjest kättesaadavad. Samuti on ranniku-veeturismi võimalusi parandanud tihtipeale toetuste kaasabil taastatud või ehitatud väikesadamad. Nõuka-ajast saadik hoiavad jätkuvalt lippu kõrgel purjetamine ja purjesport.

Mainimata ei saa jätta meie reisilaevandust, mis tänu mõne ettevõtte eduloole ja võrrelduna okupatsioonieelsega näib olevat oma tonnaaži mitmekordistanud.

Merekaitse arengutest taasiseseisvunud Eestis

Olustiku paremaks hoomamiseks teen lühikese ülevaate meie riigilaevastike kujunemisest. Esimesena pärast taasiseseisvumist tuli vältimatuid riiklikke teenistusülesandeid merel praktiliselt täitma hakata piirivalvel ja Veeteede Ametil, mis said oma esimesed arvestatavad ülesanded ja ka ujuvvahendid aastail 1992–1993. Piirivalvelaevad said ka pardarelvad. Merevägi sai mereväljundi pisut hiljem – esimene laev omandati 1994. aastal. Märkimist väärib, et varem moodustatud laevastikud värbasid endale ka suurema osa kvalifitseeritud ja motiveeritud merendusspetsialistidest. 1992. aastal koostatud Eesti Vabariigi rahvusliku julgeoleku kontseptsiooni kohaselt leiti aga, et Eestit ähvardaks sõjaoht pigem idast või lõunast ja kallaletungi merelt peeti üldse ebatõenäoliseks 3 .

Neil aegadel loodi veel üks laevastik, Eesti Rannavalve, mis kuulus esmalt Veeteede Ameti alla, tegeledes peamiselt reostustõrje ja merepäästega. 1995 reorganiseeriti asutus mereinspektsiooniks keskkonnaministeeriumi haldusalas. Koosseisus oli paar suuremat ja mitu väiksemat alust, sealhugas hõljuk. 2000. aastal liideti mereinspektsioon keskkonnainspektsiooniga ja reostustõrjelaevad anti koos funktsiooniga piirivalvele. Keskkonnainspektsioonil on ülesannete täitmiseks kaatrid tänaseni.

Vähem tuntud on asjaolu, et oma laevastikku püüti õhinapõhiselt luua alates 1992. aastast ka Kaitseliidus 4 , omandades eri meetoditega merel ja alates 1995. aastast ka sisevetel kokku umbes 5 laeva-kaatrit. Raha ja ilmselt muugi toetuse (vahest ka konkreetsemate ülesannete) puudumise tõttu jäid ujuvvahendid aga peagi seisma ja neist tuli juba alates 1994. aastast pikkamisi (sisevete laevandus lõppes alles 2000. aastal) loobuda. Asi jäigi sinnapaika.

Enne Teist maailmasõda oli Eesti kaubalaevastiku tonnaažilt tuhande elaniku kohta Läänemere-äärsetest riikidest kolmandal ja kogu maailmas seitsmendal kohal

Mereväe algusaastail kogunes selle koosseisu siit-sealt erineva otstarbega aluseid, millistest n-ö kõige lahingu- ja rannikukaitse-otstarbelisemateks võiks pidada Rihtiniemi klassi patrull-laevu, mis evisid nii õhutõrje- kui allveetõrjevõimet. Aastatuhande vahetusest peale keskendus merevägi aga järjest konkreetsemalt miinitõrjevõimele koos vastava koostööga NATO-ga. Ilmselt arvestati omakorda NATO tagatava merekaitsega. Territoriaalvetes näisid merelise julgeoleku ja kohaloleku funktsioonid asetuvat aga pigem piirivalvele, mis omas üsna arvukat kaitsevärvides ja kuulipildujatekahuritega relvastatud laevastikku ning kaldalt toetavat seirevõimet. Aastatuhande vahetuseks oli piirivalves igapäevases kasutuses juba üle 10 laeva, lisaks suurem hulk väiksemaid kaatreid ja paate. 2007– 2010 reorganiseeriti piirivalve aga tsiviilorganisatsiooniks ja ühendati politseiga. Sealtpeale on piirivalve praktiliselt täielikult ka demilitariseeritud. Põhirõhk merel on läinud merepäästele, reostustõrjele ja õiguskorra tagamisele. Laevade arvu on järjekindlalt vähendatud ja uued värvitoonidki on politsei omad. Alles on jäetud neli laeva, millest vaid ühel on pardarelvastus. Eks iga ametiasutus pea ka raha lugema ja lähtuma oma esmaülesannetest.

Tänase seisuga jääb mulje, et meie merelise julgeoleku ja kohaloleku tagamise praktiline lahendus pole lõpuni selge. Sellele asjaolule on viimastel aastatel oma uurimistöödes ja artiklites tähelepanu juhtinud ka mereväeohvitserid. Vastukaaluks on kostnud „hääli rahva seast“, et milleks meile üldse merekaitse – tegemist olla puhtalt raha raiskamisega. Ei hakkaks siinkohal refereerima pädevamate isikute kirjutatud mahukaid ja põhjalikke avalikke uurimusi 5 ja muid kirjutisi 6 merelise kaitse vajadustest ja võimalustest. Soovitaksin küsimuste või huvi korral igaühel ise nendega tutvuda.

Sõlmpunkte

Ilmselt pole meie senise merelise kaitse arendustöö kaugeltki jäänud vaid viletsate visioonide või piisava tahte puudumise taha. Oluliseks teguriks on ilmselt osutunud raha, täpsemini selle krooniline nappus riigikaitse ülesehitamisel ja ülalpidamisel.

Juba 1990. aastate lõpust on avalikult ja isegi poliitiliste lubaduste tasemel räägitud Eesti riigilaevastike ühendamisest, mis võiks teatud määral kulusid ja kasutegurit optimeerida, kuid tegudeni pole jõutud. Ilmselt on seda ka järjest raskem saavutada, sest eri laevastike iseloomud ja ülesanded on viimasel kümnendil arenenud täiesti eri suundades, muutes ühisosa leidmise või ühise formaadi kohaldamise veel keerukamaks. Küllap on ametkonnad pidanud enda laevastiku olemasolu ka teatavaks põhimõtteliseks emotsionaalseks küsimuseks. Isegi kui baase ja seirelahendusi peaks lähitulevikus ühildatama, on praegu vähe usku, et ühildada õnnestub ka ujuvkoosseisud koos ülesannetega. Teisalt on meie ühiskonnas harjutud oma asja hästi ajama pigem oma spetsiifilises valdkonnas ja „jõuga“ liitmised polegi alati soovitud tulemusi andnud. Oluline on siiski koostöö.

Politsei- ja Piirivalveameti laevastiku võimekus on optimeeritud aluste arvu ja raskema relvastuse vähendamisega kohane vaid pehmemate rahuaegsete ülesannete täitmiseks, nagu otsingu- ja päästetööd, merereostuse avastamine ja likvideerimine, riigipiiri valvamine koos piirirežiimi rikkumisele reageerimisega, õiguskorra tagamine ja ennetustegevus. Julgeolekualase kriisi ega sõjaseisukorra puhuks ei näi olevat märkimisväärseid reserve ega võimeid merelise tegevuse tugevdamiseks. Tõenäoliselt pole tegelikult arvestatud ka sellise ülesandega.

Tänase seisuga jääb mulje, et meie merelise julgeoleku ja kohaloleku tagamise praktiline lahendus pole lõpuni selge

Mereväe põhivõimed on viimasel tosinkonnal aastal piirdunud miinitõrjega ja selle toetamisega, kuigi eesmärk näeb tegelikult ette laiemalt territoriaalse terviklikkuse ja riiklike huvide kaitset merel 7 . Mereväelased on astunud esimesi samme olukorra teadvustamisel ja parandamisel, kuid ilmselt ei pruugi teekond lahendusteni kujuneda liiga lihtsaks.

Kaitseliidus on üritatud tegevusi merendusteemadest üldse eemale hoida ja suunata vabatahtlike merekaitse huvigruppide initsiatiivi pigem mereväe koosseisude reservi täiendamisele või jalaväe tüüpi rannikuallüksuste arendamisele. Küsimuseks jääb üksikute kergete rannikuallüksuste võime lisaks merevaatlusele ja kergele dessanditõrjele panustada ka näiteks mereala julgeolekusse või -kaitsesse. Samas poleks meil lähitulevikus võimalik luua oma tuhandetesse kilomeetritesse ulatuva ja üsna avatud rannajoone veenvaks kaitseks ka näiteks hulka spetsiaalseid efektiivseid rannikukaitsepataljone. Pigem tuleks merelt võimaliku mastaapse sissetungi (dessandi) tõrjumiseks rakendada maismaal kõiki kohapealseid vabu maakaitse- ja sisekaitseüksusi.

Meie idanaabril on teatavasti üsna arvukas ja võimekas merevägi, millele võrdväärset pole meil võimalik moodustada ka koos lähinaabritega. Lähenedes olukorrale aga pisut konkreetsemalt, võiks eeldada, et meid huvitaksid võimaliku kriisi korral peamiselt Kroonlinnas asuvad Balti laevastiku jõud, mis pole täna tegelikult väga suured. Peamiselt koosneb sealne alaline laevade grupp mõnedest lahinguotstarbelistest ranniku-sõjalaevadest, hulgast väikestest dessantalustest, hulgast miinilaevadest, abilaevadest ja mõnest allveelaevast. Suuremad ja tugevamad Balti laevastiku üksused paiknevad alaliselt Kaliningradis, kus nad on ilmselt lähemate ja tugevamate NATO partnerite jõudude esmases huviorbiidis. Kuid see ei peaks välistama võimalust, et ootamatu kriisi puhkedes võib olukorra kontroll oma vetes esialgu langeda meie endi õlule.

Avalikest Lääne allikatest on teada, et idanaabri õppusel Zapad 2017 mängiti läbi n-ö karistusoperatsiooni Baltikumi vastu, mille algfaasis plaaniti hõivata sadamaid. 8 Võib eeldada, et see toimiks koos mereblokaadiga ja dessantüksuste maabumisega, evides ilmselt ka teatud sarnasusi 1940. aasta juunis Eesti vastu toimunud aktsiooniga 9 . Seega võib meile kriisi korral tekkiv kohene oht mere poolt olla vähemalt sama suur kui maismaapiirilt. Merepoolse ohu eiramine ja keskendumine vaid maismaapiiride kaitsele näib samaväärse veana kui Maginot’ liinile panustamine Prantsusmaal Teise maailmasõja eelõhtul.

Kaitseliidu võimalused

Kaitseliidu üheks eriomaseks alustalaks on algatusvõime. Eestis leidub hulk initsiatiivikaid merendushuvilisi, kes kas on juba panustanud või sooviksid panustada merelisse riigikaitsesse, kui selleks on mõistlik võimalus. Kaasates mereinimesi asjakohaselt merelisse riigikaitsesse, avaneks Kaitseliidul võimalus laiendada suhteliselt soodsalt nii oma liikmeskonda kui mõju riigikaitsevaldkonnas. Aga ka jätkata organisatsiooni traditsioone.

Kuid nagu juba eespool mainitud ja kõigile teada, on igasuguse tõsise (sealhulgas riigikaitselise) merelise tegevuse üks valupunkte krõbedavõitu hinnasilt. Küsimus on, mida ja mis raha eest saaksime ning kuidas suurendada kasu?

Kui Kaitseliit võtaks merel täielikult üle mereväe riigikaitseliste ülesannete tänaste võimepuudujääkide katmise, oleks see riigikaitsele laiemalt küll kasulik, kuid organisatsioonile liiga kulukas. Neid ülesandeid on merevägi tulevikus loodetavasti võimeline täitma peamiselt ise. Siiski võiks ja saaks Kaitseliit oma tegevusega merel toetada või vähemalt osaliselt lihtsustada mereväe ülesannete täitmist.

Kuna merel on riigikaitselised ülesanded otseselt määratud mereväele, pole Kaitseliidul kui riigikaitseorganisatsioonil korrektne tegutseda merealal mereväega kooskõlastamata või koostööd tegemata. Samuti siis, kui koostööd tehakse jooksvalt Kaitseliidu ja kaitseväe maaväeüksuste vahel.

1999. aastal kinkis Soome Eesti mereväele Rihtniemi ja ta sõsarlaeva Rymättylä, mis said nimeks Ristna ja Suurop

Meredivision

Üsna populaarne ühiskondliku vabatahtlikkuse väljendus on päästetegevus. Kas Kaitseliidu mereline osa võiks võtta selle kursi ja tegeleda merepäästega? Paljud kaitseliitlased juba ongi tegelikult merepäästega seotud. Siiski poleks sellise relvastamata tegevuse lisamine Kaitseliidu ampluaasse asjakohane. Eestis on juba kaks praktiliselt teineteist dubleerivat merepäästega tegelevat tugevat vabatahtlike organisatsiooni (Päästeliit ning Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste) ja kolmanda lisandumine poleks mõistlik. Kõrvalt vaadates näiks pigem loogilisem ja efektiivsem, kui need kakski õnnestuks ühildada. Lisaks näib küsitav riigikaitselise ressursi otsene paigutamine tsiviilfunktsiooni, mis ei seostu tegelikult ei riigi kaitse ega julgeolekuga. Hädajuhtumi korral on siiski igal merelviibijal kohustus osutada abi vastavalt oma võimetele ja päästetööde toetamises kohapeal pole midagi erakordset. Samuti on vajadusel võimalik toetada merel erakorralisi mahukamaid päästesündmusi, kus päästega tegelevate organisatsioonide võimekusest kipub juhtumisi puudu jääma.

Eelnevalt sai mainitud Politsei- ja Piirivalveameti nähtavalt piiratud võimalusi oma mereliste ülesannete täitmisel kriisi tingimustes.

Maismaal on politseid toetatud Kaitseliidu sisekaitse allüksustega ja õppuste põhjal tundub koostöö viljakas. Sellest tulenevalt võiks ka merel mõelda ühe olulise rahuaegse ülesandena n-ö veepolitsei tegevuse toetamisele. Kaitseliitlased on tegevusvabamad pigem nädalavahetustel ja see klapib ka väikelaevaliikluse raskuspunktidega. Kriisi ajal aga tuleks näiteks mõelda kontrolli tugevdamisele merepiiri ja laevateede üle koostöös politseinikega, avastamaks ja tõrjumaks näiteks võimalikke terroriste-separatiste või diversante.

Merelise riigikaitse tagamine ja mereinimeste kaasamine ei saa toimuda lõpuni efektiivselt üksnes maismaalt. Kaitseliidus väljaarendatud rannikukaitsekompaniisid kui liikmeskonna enda algatust tuleb aga kindlasti jätkata. Võiks küsida, mil määral on tegu valve- ja mil määral kaitseülesannete võimega. Vastavaid allüksusi on samas kahtlemata võimalik rakendada merevaatluse ja rannajoone valve ülesannete täitmisel (koostöös Politsei- ja Piirivalveametiga), sadamate kaitsel ning vajadusel ka amfiibsetel operatsioonidel väikesaartele.

Kaitseliit on paljuski ühiskondlikel alustel ja rahva algatusel tegutsev organisatsioon. Nii ei saaks merel tegutsedes jätta tähelepanuta üldiste kodanikuväärtuste ja merekultuuri toetamist. Avaldugu see siis keskkonnahoiu propageerimises, mereliste ja mereväeliste traditsioonide hoidmises, merelise noortetöö toetamises, heategevuses või mõnes muus pehmes, kuid olulist lisandväärtust loovas tegevuses.

Ristna oli ühtlasi Eesti mereväe esimene laev, mis sai õiguse kanda ühe kohaliku omavalitsuse vappi

Kristjan Prii

Võimalikud ülesanded

Tulenevalt eeltoodust formuleeriksin võimalikud põhiülesanded ja tulenevad ülesanded, mida Kaitseliidul oleks efektiivne, mõistlik ja ka reaalne täita merelise riigikaitse ja julgeoleku kontekstis.

Põhiülesanded:

• Politsei- ja Piirivalveameti toetamine merepiiri valvamisel, julgeoleku ja korra tagamisel territoriaalvetes, sadamates ja rannikul;

• mereväe toetamine territoriaalvete puutumatuse ja olukorrateadlikkuse tagamisel;

• merelise riigikaitse ja julgeoleku tagamise propageerimine.

Põhiülesannetest tulenevad ülesanded:

• Politsei- ja Piirivalveameti toetamine merepatrullteenistuse ja kontrollide läbiviimisel territoriaalvetes ja sadamates;

• mereväe operatsioonide ja tegevuse toetamine territoriaalvetes;

• sadamate ja rannasõidu-laevateede julgestamine relvastatud rünnete vastu merelt ja maismaalt;

• tuvastamisoperatsioonide läbiviimine territoriaalvetes või merepiiril vastavalt vajadusele;

• meresuveräänsuse ja sõjalise kohaloleku demonstreerimine territoriaalvetes;

• merevaatluse teostamine ja patrullteenistuse läbiviimine kaldal;

• riigikaitse ja julgeolekuga seotud amfiibsete operatsioonide toetamine;

• merepäästevõime võimalik erakorraline tugevdamine vastavalt vajadusele;

• ülesannete täitmiseks vajaliku ettevalmistuse ja toetuse tagamine;

• merenduse, merekultuuri, merelise riigikaitse ja julgeoleku tagamise propageerimine ühiskonnas koos asjakohaste ürituste ja tegevuste toetamisega.

Iga uue ülesandega tekib igal planeerijal tavaliselt kohe kolm tüüpküsimust. Kust tulevad inimesed? Raha? Aeg? Üritan pisut vihjeid anda.

Ei hakkaks siinkohal detailselt analüüsima omade või ka vastaste võimalikke taktikaid ja organisatsioonide koostöö võimalikke protseduure merel või kaldal. Kindel on, et tegevusteks peab valmistuma allüksustes ühtsete õppekavade alusel läbiviidavate kursustega ja et tegevus ise on samuti ühtlustatud ja kooskõlastatud juhendite või püsitoimingute alusel. Samuti tuleb igal Kaitseliidu tegevliikmel läbida esmalt üldine baasõpe koos teiste kaitseliitlastega. Alles seejärel oleks võimalik spetsialiseeruda merendusele.

Tartu maleva sisevetedivisjoni laev Ahti 2000. aastal

Karol Kolk

Ressursid

Kui ülesanded või funktsioonid on silme ees, tuleks rääkida esmalt struktuurist ja inimestest. Kuna Kaitseliit on vabatahtliku liikmeskonnaga organisatsioon, saab paljusid spetsiifilisi üksusi tulemuslikult arendada suuresti initsiatiivile ja värbamisele toetudes. Merenduses kompetentset seltskonda Kaitseliidus juba leidub. Küsimus on vaid, kuidas neid siiani on rakendatud. Kaitseliidust ei peaks saama mereharidusasutust. Hõlbustamaks ettevalmistust, peaks liikmel vähemalt otseselt ujuvvahendi meeskonna või selle toetusallüksuse koosseisu kuulumiseks olema täidetud teatud eeltingimused. Näiteks omandamisel või omandatud mereharidus, läbitud väikelaevajuhi koolitus, töökogemus laeval, aga ka (registreeritud) väikelaeva omamine, veespordiala harrastamine vms.

Kui Kaitseliit võtaks merel täielikult üle mereväe riigikaitseliste ülesannete tänaste võimepuudujääkide katmise, oleks see riigikaitsele laiemalt küll kasulik, kuid organisatsioonile liiga kulukas

Mereallüksused võiksid olla kompanii mõõtu. Neid tuleks komplekteerida seitsme mereäärse maleva baasil. Esmalt siiski üks allüksus jagatuna kahe-kolme maleva peale. Siseveepiiriga malevate peale vastava allüksuse moodustamine vajab eraldi arutlust.

Mereallüksuse koosseisu võiksid kuuluda näiteks:

• juhtkond;

• juhtimis- ja tagalarühm (sealhulgas veesõidukite tehnilise toetuse allüksus),

• patrullkaatrite rühm (2 kaatrit, vähemalt topeltmeeskonnad);

• rannikukaitse (või objektikaitse) rühmad.

Põnevam küsimus on ilmselt, missugune peaks siis olema ülesannete täitmiseks sobiv ujuvvahend? See eeldab põhjalikumat analüüsi, kuid pakuksin algatuseks mõned näitlikud pidepunktid:

• maksimumkaal (veeväljasurve) alla 20 t, et seda oleks võimalik hooajaväliseks ajaks soodsamalt autokraanaga kaldale tõsta;

• kui maksimaalpikkus ei ületa 15 m, laius 3,5 m ja kõrgus mastita 4 m, on seda veel üsna lihtne transportida standardsel (13,6 m) poolhaagisel;

• maksimaalkiirus vähemalt 30 sõlme;

• merekindlus vähemalt 5 palli;

• pearelv 12,7 mm kuulipilduja;

• autonoomsus 48 h ja magamiskohad meeskonnale;

• pealisehitise kuju selline, mis võimalikult vähendab radarikiirte tagasipeegeldumist;

• lisaks meeskonnale 12 inimese (dessant, ülevedu, päästetavad) või 1,5 t lasti ilmastikukindlalt pardale paigutamise võimalus.

On kindel, et Eestis leidub juba täna ettevõte, mis oleks valmis loetletud omadustega kaatri projekteerima ja valmistama, kuid sama kindel on, et täna ei leidu veel ühtegi organisatsiooni, mis oleks valmis isegi 1–2 aluse ehituseks vajalikku raha välja käima. Et projekti siiski kuidagi arendada, katsetada ja kogemusi saada, tuleks esialgu panustada mõne võimalikult paljudele vajadustele vastava u 10–15 m pikkuse, pisut vanema kasutatud kaatri hankimisele ja kohaldamisele, mis võiks tulla tuttuutest isegi 30–50 korda odavam. Veesõidukite pidamine on üsna kallis lõbu, kuigi elatustaseme tõus on teinud selle suhteliselt märksa odavamaks kui 25 aastat tagasi. Sõltub loomulikult ka veesõiduki suurusest ja omadustest. Kui näiteks 50kilosele sõudepaadile ei kulu aastas peaaegu midagi, siis 50tonnisele laevale võib kuluda viiekohaline summa – sõltuvalt kasutusest ja sellest, mida kuludeks lugeda. Kaitseliidu oluline eelis on kokkuhoid personali palgakulult, mis samasuguste aluste pidamisel näiteks mereväes hammustaks kuludest väga suure tüki. Nii aitaks just kaitseliitlaste mõistlik panus märgatavalt säästa kulusid kogu meie merekaitse lahendamisel ja isegi sõltumata veel ühe laevastiku tekkest. Teiseks oluliseks kuluks on sadama hoiutasu, mida riiklikul organisatsioonil annaks ehk läbirääkimiste ja valikutega minimeerida.

Veesõidukite pidamine on üsna kallis lõbu, kuigi elatustaseme tõus on teinud selle suhteliselt märksa odavamaks.

Mõningate väiksemate, 10–15 m ja 10–15 t kaatrite ülalpidamine peaks olema Kaitseliidu mõõtu organisatsioonile täna igas mõttes jõukohane, saati kui sellise veesõiduki omamine on jõukohane isegi paljudele üle keskmise sissetulekuga eraisikutele. Arusaadavalt kulutusi tekib ja neid tuleks osaliselt ka jaotada. Kui kaatrite hoolduse ja hoiu kulu võiks näiteks jääda Kaitseliidu õlule, siis Politsei- ja Piirivalveameti või mereväega seotud tegevuste arvestuslikesse meretunnikuludesse võiksid panustada vastavad ametkonnad oma vahenditest. Nemad peaksid osalema ka allüksuse aastaplaani koostamises.

2010. aastal võeti Ristna Kaitseliidu Tallinna maleva meredivisjoni ja mereväekooli koostöös uuesti kasutusele õppelaevana, millel said head praktikat mereväekadetid ja merekaitseliitlased

Kristjan Prii

Varia

Mereallüksuse ujuvvahendid peavad olema registreeritud ja õigeim näiks nende lisamine mereväe nimekirja, kus nad saaksid ka tähest ja numbritest koosneva originaalse pardatähise. Iseasi, et vastavad kaatrid ei saaks siiski kanda mereväe laeva lippe, sest need ei kuulu mereväele ja nende meeskond ei koosne mereväelastest. Abiks on 1934. aastal kinnitatud Kaitseliidu merelipud ja -vimplid 10 , mida on võimalik ja mõistlik pisut üldistades taaskinnitada.

Kui mereallüksusi on enam kui paar, oleks organisatsiooniliselt ja militaarselt mõistlik korraldada nende tegevusi keskselt. Praktiliselt hõlmaks see peamiselt normdokumentide väljatöötamise ja kaasajastamise juhtimist, koostööd partnerorganisatsioonidega, allüksuste plaanide ja koostöö kooskõlastamist ning õppe- ja muude tegevuste kontrolli kohapeal. Ilmselt piisaks selleks ühest tegevväelase ametikohast Kaitseliidu peastaabis, ent kui selleks pole võimalust, saab palgalist ametikohta vähemalt esialgu asendada ka mereallüksuste pealike või valitavate liikmete baasil moodustatava juhatuse, ümarlaua või koguga.

VIITED:

1 Oll, A., Doktoritöö „Eesti merevägi Vabadussõjas 1918–1920“, 2018, lk 22–26

2 Saar, T., Eesti laevanduse aastaraamat 2016. Eesti kaubalaevandus 1920–1940

3 Lään, T., Merekaitseliit 1933–1940/1992–2015, lk 98 4 Lään, T., Merekaitseliit 1933–1940/1992–2015, lk 98

5 Nt Uurimusi Eesti merelisest riigikaitsest. KVÜÕA 3/2015

6 Nt Mereväe ülem: Meri on võimalus, mitte takistus. Sõdurileht, 5.02.2018

7 http://www.mil.ee/et/kaitsevagi/merevagi. Versioon 15.06.2018

8 Nt https://www.bild.de/politik/ausland/bild-international/zapad-2017-english-54233658.bild.html

9 Petrov, P., Punalipuline Balti Laevastik ja Eesti 1939–1940. Tõlge 2008, lk 163–172

10 Balder, A., Merekaitseliitlase käsiraamat 1936. XIX Kaitseliidu merilipud ja vimplid