Filmiarvustus - Mängime sõda

Mängime sõda!

Kas teile meeldiks saavutada kaalukaotus ja fi t n e s s seeläbi, et teie käed ja jalad kukuvad küljest? Kas poleks lihtsam otsida pimedas õue mängima jäänud lapsi, kui nad helendaksid? Mingil ajal tundus tuumasõda nii käeulatuses ja kodune, et seda hakati suruma filmilindile. Aastal 1965 valminud BBC pseudodokk „The War Game” on nii õel, et tänapäeval liigituks see õudusfilmiks ja vihakõneks ühekorraga.

Tekst: GUNNAR VASEMÄGI

Sõda oleks kangesti tore, kui sõdimisega oleksid seotud vaid need, kes on „kutsutud ja seatud”, ehk siis sõjaväelased. Vaat ei ole nii. Mida lahedamaks lähevad relvad, seda rohkem haarab sõda neid, kes istuksid muidu rahulikult köögilaua taga ja siunaksid valitsust – ükskõik millist, peaasi, et valitsust.

Ideaalmaastikul näeks asi ilmselt välja nii – sõjamehed peavad kuskil sõda, taovad üksteist veriseks, võitja läheb aga linna keskväljakule ja kuulutab: „Nüüd oleme meie pumba juures!” Kodanikud vaatavad korraks köögiaknast välja, vahetavad diskuteerimise all olnud nimed uute vastu ja kiruvad valitsust edasi. Maru mõnus oleks nii elada, eks. Tutkit.

Kuuma sõja ootuses

Külm sõda eeldas pidevat kuuma sõja ootust. Kuumema kui kunagi varem. Tuumanupp paistis olevat kõigil, kes vähegi tahtsid sõda mängida, ja tuumaseeni võis korjata linna taga metsatukas. Kõikides nendes tormides, puhangutes ja pinnavirvetes vooliti aastal 1965 BBC pimikutes valmis pseudodokk võimaliku tuumasõja stsenaariumiga, mis on pehmelt öeldes häiriv. On’s tegu sõjafilmiga, ulmega või millegi kolmandaga, selle üle võib vaidlema jäädagi. Ometi on sõda pihusolevas linateoses kõvasti sees. Üllitis näitab nimelt sõda, mis jäi õnneks olemata (totaalset tuumasõda), ja seda tsiviilse ehk igapäevaelu vaatenurgast.

Vaadeldakse niisiis seda, kuidas totaalne ja üleilmne tuumasõda tungib rahulike kodanike tagatubadesse. Sel ajal oli tuumanupukestega klõpsutamine vaat et reaalsus, mistõttu inglased säärase pseudodoki valmis tegidki. Aga ka ilma „tuuma-” lisandita on filmis vaatamist ja mõtlemist maa ja ilm. Takerdumine aatomipommide maailma on ebaoluline, sama stsenaarium võib käima minna päris ilma tuumaseenehooajata. Ka tänapäeval võib lartsatada elamurajooni mõni „rahutuvi”, vabalt võidakse loopida pomme mõne hospidali hoovi, ise vabandades, et „see nägi välja täitsa nagu sõjaväeobjekt”. Kui juba madinaks läheb, pole hõlpu kellelgi. Selles suhtes on britid maha saanud korraliku õppematerjaliga. Et tulemus on saanud väga tõetruu, seda näeb kohe esimestest kaadritest. Tegijad on kasutanud väärt teadmisi ja kogemusi Dresdeni pommitamisest, Nagasakist ja Hiroshimast ning siit-sealt veel.

Muidugi meenus mulle kohe Orson Welles ja tema H. G. Wellsi romaani järgi toodetud kuuldemäng „Maailmade sõda”, mis vallandas Ameerikas korraliku kaose. Brittide ringhääling ei suutnud aastaid hiljem siinpool ookeani siiski samalaadset segapudru organiseerida. Vähemasti ei õnnestunud mul kusagilt leida vastavaid kirjakohti.

Tegemist on filmiga, kus sõda vaadeldakse köögiaknast, kuid ega tulemus sellepärast veel kenam ole. Käiakse ilusti läbi peamised episoodid: evakuatsioon, olme, pommitamine, talongimajandus jne. Loomulikult ka see, kuidas toimiv ühiskond hammasrataste kriginal kokku jookseb, sest näljas, meeleheitel ja niisama peast segi rahvamass leiab, et neil on oluliselt rohkem õigus kui senist korda tagavatel isikutel. Olukorra kitsaskohad näidatakse ekraanil ette, kuid ... ega mõistlikku lahendust paista õieti kusagilt.

Vaadates filmi praegu, aastakümneid pärast valmimist, tundub, et valmistajad on kas igaks juhuks kõvasti vinti peale keeranud või puudus neil tegelikult päris selge arusaam, mis õigupoolest juhtuma hakkab. Teine võimalus – meid on siin ja praegu korralikult ära hirmutatud. Sest isegi praegu, kui Tšernobõli katastroof on edukalt paljude aastate taha jäänud, tundub mõte paarist üksikust tuumaplahvatusest lähikonnas kaunikesti hävitav nii pikas kui lühikeses perspektiivis. Filmis seevastu mängitakse olukorraga, kus enam-vähem igamehe tagaaeda virutatakse vähemalt mingi pisitilluke „tuumakas”. Profülaktika mõttes või nii. Ja et oleks endal kindlam tunne. Tuumaseentega trallitamine on tore küll, aga ainult teoorias. Helendama ei hakka siiski keegi ja mutatsioonide teke võtab ka tiba kauem aega.

Eetrikeelust Oscarini

Filmi on valmis teinud Peter Watkins. Tema poolt nii käsikiri kui lavastus. Mees on aja jooksul ajanud vaikselt oma asja, teinud filme, ent midagi väga suurt ja erilist selle nime tagant vastu ei vaata. Midagi väga viletsat ka mitte. Harju keskmine.

Filmi „The War Game” saatus on siiski pisut eriline. Nimelt pidasid nii tegijad kui BBC asjamehed veel valmimata filmi kasulikuks televisiooni paisata. Et las inimesed vaatavad ja teavad, mis ees ootab. Pärast valmis teosega tutvumist nägi siiski keegi kontoriseinal Orson Wellesi varju ning BBC eetris ja teles öeldi filmile konkreetselt „cancel”. Põhjendused ei lasknud end oodata: liiga vägivaldne, brutaalne ja kõige tipuks ... liiga tõeline.

Peter Watkinsile oli asi lihtne – tema sai BBC kontorist käsu teha paar pseudodokki etteantud teemal ja tema tegi. Väheste kuludega, amatöörnäitlejatega ja inimeste tänavalt lahkel kaasategemisel. Vaevalt ta teadis, et asi nii hulluks läheb ja ringhäälingu otsustajameestel valmisprodukti tõttu sees keerama hakkab. Mõeldi, mis mõeldi, aga leiti, et tehtut päris ära visata ka ei sünni. Nii kupatati film kinodesse. Ju siis pidasid härrad televisioonist kino oluliselt lahjemaks ja madalamaks meediaks. Meile ei kõlba, säh, võtke teie! Ka tänapäeval ei leia filmi televiisori seest. Küll on asi vaatamiseks välja pandud Youtube’is ja vist oli ka Vimeos. Arvestades, kuidas internetti paisatud materjalid ilmutavad kalduvust iseeneslikult paljuneda, ilmselt ka mõnes teises videokeskkonnas.

Mõnes mõttes oli eetrikeeld kindlasti viga, sest kui enne „The War Game’i” tegemist ei teadnud autorist keegi suurt midagi, siis hiljem hakkas Peter Watkins kuulsust koguma. Kõige lustakam fakt on vahest see, et BBC ärapõlatud film võitis aastake hiljem, 1966, Oscari kui parim dokumentaalfilm. Üksjagu veider, sest pole ju algusest peale keegi väitnud tegemist olevat dokumentaaliga, vaid ikka libaversiooniga sellest žanrist. Ju siis Oscarite jagajatele tundus film veelgi tõelisem ja kõvasti ehtsam kui brittidele endile.

Film on jah selline, et vaatamine nõuab kõva närvi. Ent tulemus on täiesti tarbitav, mis siis, et eelarve nadi ja näitlejad pole olnud maailmatasemel profid. Sellest hoolimata on Peter Watkins teinud valmis suurepärase asja, mida näitab ka Oscari auhind. Samuti on film ära märgitud kui üks tuhandest ja ühest filmist, mida kindlasti peaks elu jooksul vaatama – nimekiri, mille taga on filmikriitik Steven Schneider.

Film täitsa meeldis, kuigi vaatama asudes painasid siiski mõned eelarvamused ja kerge ootus leida eest parajat kräppi. Kräpp jäi tulemata, kõlbab väga hästi vaadata ka üle poole sajandi hiljem. Suurt nurinat mul ekraanilt paistva kohta ei ole. Eks neid libadokke ja petuvärke on hiljemgi tehtud ja paremaidki, kuid ka sellel pole häda midagi.

LISATEAVE

„Sõjamäng“

Lavastanud: Peter Watkins

Osades: Michael Aspel, Peter Graham

44 minutit

Filmi hindaks seekord nii:

Idee: 7 Kui hakata tuumapomme külvama nagu kevadel seemet põllule, pole pärast vist kellestki filmi teha.

Teostus: 9 Vägagi usutav ja tõetruu. Näitlejatööd kokku: 7 Õigupoolest ei peaks siia mingit numbrit kirjutama, kuivõrd kaasatud on sõna otseses mõttes inimesi tänavalt.

Lavastajale: 9 Madala eelarve tingimustes väga kõva tulemus.

BBC