Mängime sõda! Kas teile meeldiks saavutada kaalukaotus ja fitness seeläbi, et teie käed ja jalad kukuvad küljest? Kas poleks lihtsam otsida pimedas õue mängima jäänud lapsi, kui nad helendaksid? Mingil ajal tundus tuumasõda nii käeulatuses ja kodune, et seda hakati suruma filmilindile. Aastal 1965 valminud BBC pseudodokk „The War Game” on nii õel, et tänapäeval liigituks see õudusfilmiks ja vihakõneks ühekorraga. Tekst: GUNNAR VASEMÄGI
Kuuma sõja ootuses
Külm sõda eeldas pidevat kuuma sõja ootust. Kuumema kui kunagi varem. Tuumanupp paistis olevat kõigil, kes vähegi tahtsid sõda mängida, ja tuumaseeni võis korjata linna taga metsatukas. Kõikides nendes tormides, puhangutes ja pinnavirvetes vooliti aastal 1965 BBC pimikutes valmis pseudodokk võimaliku tuumasõja stsenaariumiga, mis on pehmelt öeldes häiriv. On’s tegu sõjafilmiga, ulmega või millegi kolmandaga, selle üle võib vaidlema jäädagi. Ometi on sõda pihusolevas linateoses kõvasti sees. Üllitis näitab nimelt sõda, mis jäi õnneks olemata (totaalset tuumasõda), ja seda tsiviilse ehk igapäevaelu vaatenurgast. Vaadeldakse niisiis seda, kuidas totaalne ja üleilmne tuumasõda tungib rahulike kodanike tagatubadesse. Sel ajal oli tuumanupukestega klõpsutamine vaat et reaalsus, mistõttu inglased säärase pseudodoki valmis tegidki. Aga ka ilma „tuuma-” lisandita on fi lmis vaatamist ja mõtlemist maa ja ilm. Takerdumine aatomipommide maailma on ebaoluline, sama stsenaarium võib käima minna päris ilma tuumaseenehooajata. Ka tänapäeval võib lartsatada elamurajooni mõni „rahutuvi”, vabalt võidakse loopida pomme mõne hospidali hoovi, ise vabandades, et „see nägi välja täitsa nagu sõjaväeob-
GUNNAR VASEMÄGI
MILITAARTURISM 72
Sõda oleks kangesti tore, kui sõdimisega oleksid seotud vaid need, kes on „kutsutud ja seatud”, ehk siis sõjaväelased. Vaat ei ole nii. Mida lahedamaks lähevad relvad, seda rohkem haarab sõda neid, kes istuksid muidu rahulikult köögilaua taga ja siunaksid valitsust – ükskõik millist, peaasi, et valitsust. Ideaalmaastikul näeks asi ilmselt välja nii – sõjamehed peavad kuskil sõda, taovad üksteist veriseks, võitja läheb aga linna keskväljakule ja kuulutab: „Nüüd oleme meie pumba juures!” Kodanikud vaatavad korraks köögiaknast välja, vahetavad diskuteerimise all olnud nimed uute vastu ja kiruvad valitsust edasi. Maru mõnus oleks nii elada, eks. Tutkit.
7 | 2018
