Kui džiibid lendasid...

Kui džiibid lendasid (või siis ei lennanud)

Briti armee sai Teises maailmasõjas teada, et ütlus „Oleks tädil rattad all, siis oleks ta omnibuss“ ei pea päriselus kohe üldse mitte paika. Seda tänu otsingutele, mille eesmärgiks oli leida moodus, kuidas sõidukeid mugavalt ja kiirelt lahinguväljale toimetada.

Tekst: ANDRIS TAMMELA, vabatahtlik autor

Nende otsingute vaimseks juhiks sai Austriast pärit insener ja leiutaja Raoul Hafner (1905–1980), kes teatud ringkondades oli tuntud kui rootormootorite fanaatik. Juba nooruses tegeles Viinis tehnilise hariduse saanud Hafner rootormootoritega. Ning kus mujal saab rootormootorit paremini ja elegantsemalt rakendada kui mitte helikopterite juures? Just nende arendamine kujuneski tema kireks, hobiks, tööks ja armastuseks. On ju inimesed erinevad: üks kirgastub kaunist kunsti vaadates, teine leiab hingerahu heast roast. Aga Hafner, tema oli lummatud ideest maandada lennumasin vertikaalselt ja sujuvalt.

Propelleriga muna

Hafneri õnneks oli küllalt neid, kes tema vaimustust jagasid ja finantseerisid. Tänu šotlasest miljonäri Jack Coates’i toetusele valmisid leiutajal prototüübid Revoplane 1 ja 2, mis kujutasid endast rootormootoriga karkassi, mida tänapäevaste kopteritega on küll üsna raske võrrelda. Tegu oli millegi tiiviklennuki ja helikopteri vahepealsega.

1933. aastal emigreerus Hafner Suurbritanniasse ja jätkas seal Coates’i toetusel leiutamist. Leiutamine seisnes peaasjalikult rootorite külgepookimises kõigele, millele neid annab külge panna. Ja ka sellele, millele ei anna. Näiteks langevari – selleks ajaks polnud langevari enam midagi uut, kuid langevarjurid kippusid tihti maanduma sihtmärgist kaugel. Nii tuli tiivikufanaatikule idee luua rootoriga langevari.

Wikipedia.org

Mõeldud – tehtud. Või vastupidi. Sest, olgem ausad, langevarjust oli Hafneri käe all valminud agregaat päris kaugel. Hafner ehitas hoopis kapsli, mis lendas tiivikuga ja mida juhtis piloot. Esimene prototüüp oli puidust ja heideti välja lennukilt. Kuigi idee töötas, teste ja arendustööd jätkati 1943. aastani ning ükski piloot katsetuste käigus surma ei saanud, ei realiseerunud see kunagi. Ilmselt oli üheks põhjuseks tõsiasi, et langevarjudega oli sõdureid vaenlase tagalasse visata praktilisem ja odavam.

Teiseks sattus Hafner Teise maailmasõja alguses Suurbritannias põlu alla. Kuigi mees oli end tõestanud aktiivse natsivastasena, pärines ta ikkagi sakslaste okupeeritud Austriast. Ometi otsis Briti armee leiutaja taas üles, kui teemaks tuli masinate toimetamine rindele. Armee peamiseks mureks oli, kuidas heita lennukilt rindele sõiduk nii, et see suudaks lennata ja maanduks ühes tükis. Siingi nähti rootormootoritel potentsiaali.

Juhid olid šokis

Hafneri esimene prototüüp oli väga lihtne ja loogiline. Umbes sama lihtne ja loogiline kui meie kandi mehe, suure looduseuurija ning asjade väljamõtleja Jaan Tatika konstrueeritud Kallewi-Boegg Nr. 1.

Mees ehitas ameeriklaste tollasele levinuimale sõjaväeautole Willys MB eraldi konstruktsiooni, millele sai kinnitada tiivikud. Lisaks autole omastele juhtimisseadmetele sai džiip ka navigeerimis- ja lennuseadmed. Nimeks sai uus leiutis rotobagi.

Masinat pidid juhtima kaks meest: piloot ja autojuht.

Leiutis visati kohe prooviks alla 2,35 meetri kõrguselt ja see jäi terveks. Selline kõrgus armee vajadusi muidugi ei rahuldanud ja nii tuli austerlasel oma leiutisega edasi töötada. Džiibile lisandus aerodünaamiline tagaosa, millega ta meenutas juba veidi helikopterit.

Suurimaks probleemiks oli aga raske džiibi maast õhku saamine, sest tiivikud masinat tõsta ei jaksanud. Selleks kinnitati monstrum trossiga veoauto taha, mis ka täiskiirusel siiski džiipi lendu vedada ei suutnud.

Wikipedia.org

Järgmiseks katsetati RAF Whitley pommitajaga ja nüüd oli leiutajail juba rohkem õnne. 1944. aasta septembris vedas lennuk džiibi õhku, see tõusis ligi 120 meetri kõrgusele ja lendas peaaegu kümme minutit. Masin maandus õnnelikult, juht võttis sõiduki üle ja järgnes hirmus, hüplev sõit.

Kuigi katset peeti edukaks, ei meeldinud see absoluutselt masinas istunud sohvritele. Pealtnägijad on pärast katset kirjeldanud, kuidas lennu üle elanud šokis testpiloot ja juht masinast välja aidati. Mehed väljusid masinast värisedes ja heitsid taastumiseks kohe pikali. Leiutise kontrolli all hoidmine oli nõudnud neilt peaaegu üliinimlikke pingutusi.

See jäi ka rotobagi viimaseks katsetuseks. Selleks ajaks olid arendatud juba masinaid kandva suutvad transpordilennukid ning armeel puudus vajadus tiivikuga džiibi järele. Rotobagi prototüüp on tänaseni alles ja asub Inglismaal Hampshire’is Middle Wallopis, armee lennumuuseumis.

Pärast sõda sai Hafnerist siiski tõsiseltvõetav insener. Mees asus tööle Bristol Aeroplane Company’sse, kus hakkas ehitama helikoptereid. Ta pühendas rootormootorite arendamisele kogu oma elu ja on andnud märgatava panuse just tsiviillennunduse arendamisse. Kogu elu helikopteritega seotud lennunduspioneer hukkus 1980. aastal hoopis merel jahiõnnetuses.

Unistus lendautost elas edasi

Hafneri leiutistega idee rindele liuglevast autost siiski ei surnud ja 1950. aastatel suutis USA armee tekitada tootjate seas koguni võidujooksu lendautole. 1956. aastal ootas armee ettepanekuid masina loomiseks, mis suudaks hõljuda õhus, kuid läbiks ka maastikku sama hästi kui džiip ja suudaks kanda kuni 450kilogrammist raskust. Juba aasta hiljem tulid oma prototüüpidega lagedale tuntud autotootja Chrysler, lennupioneeridest vendade Wrightide loodud Curtiss- Wright ja Piasecki Aircraft.

Chrysleri VZ-6 prototüüp meenutab väga tänapäevast hõljukit. Kummipaati meenutavat masinat kandsid edasi ees ja taga asuvad propellerid, juht istus nende vahel. Masin oli aga alajuhitav ja seda vaevasid aerodünaamilised probleemid.

Curtiss-Wright tuli lagedale millegagi, mis sarnaneb väga tänapäeva droonidega. Nende VZ-7-t kandsid edasi neli propellerit ja maas liikumiseks olid masinal rattad. Aparaati juhtis masina eesotsas istuv piloot. Kuigi katsed olid edukad, ei vastanud masina disain ega edasiliikumiskiirus USA armee ootustele.

Ilmselt kõige värdjalikuma prototüübiga tuli lagedale Piasecki Aircraft, kelle masin VZ-8 oli justkui segu kahest eelmisest. Sedagi hoidsid õhus kaks tiivikut ja maas liikumiseks olid rattad. Kuigi masin püsis õhus hästi, ei näinud USA armee sellelgi lõpuks potentsiaali ja tegi edaspidi panuse hoopis helikopterite arendamisele.

ALLIKAD: https://en.wikipedia.org/wiki/Raoul_Hafner https://en.wikipedia.org/wiki/Hafner_Rotabuggy

http://www.todayifoundout.com/index.php/2015/09/ british-flying-jeep/

http://www.airvectors.net/avplatfm.html