Kuningate heitlus etturite pärast

Kuningate heitlusetturite pärast

Pärast Venemaa edukat sõjakäiku Krimmi, positsioonisõjaks taandunud sõjalis-poliitilist operatsiooni Ida-Ukrainas ja samuti edukaks osutunud dessantoperatsiooni Süürias on suurriikide suhted vaid halvenenud.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Samas pole kordagi tekkinud vähegi arvestatavat võimalust USA-Venemaa või NATO-Venemaa otseseks sõjaliseks kokkupõrkeks – suures poliitikas osatakse asju ajada nii, et kõige hullem on välistatud.

Mõistagi on kumbki vastandlikest jõududest huvitatud just teise poole poliitika muutumisest. Kui Kreml peab loomulikuks, et kogu muu maailm tunnistaks Krimmi vallutamist, uute nukuriikide loomist ja Assadi režiimi võimulpüsimist, siis USA ja muu demokraatlik maailm ihkaks näha muutusi Venemaa võimuladvikus, sest teisiti seal ju uus poliitika sündida ei saa. Paraku on võimalused selleks minimaalsed.

Sellest hoolimata võetakse ikkagi arvesse, et sõltumata Kremlis kehtestatud autoritaarsest režiimist, selle poliitilisest kontrollist ja manipulatsioonidest toimuvad Venemaal regulaarsed valimised ja tegutsevad erinevad parteid.

Meelsus kontrolli all

Teadupärast on keskvõim ühtse valimispäeva sisseviimise ja kuberneride otsevalimise taastamise järel (2015) sättinud asjad nii, et kuigi volituste aeg on võrdne, 4 aastat, valitakse igal aastal vaid teatud arv regioonide kubernere, linnapäid, piirkondade seaduskogusid ja kohalikke võimukogusid.

Lihtsustatult – kui USA-s on valimised igal teisel aastal, siis Venemaal igal aastal. Valimiste säärane jagamine tagab jooksva pildi rahva meelsusest ja selle muutumisest 6 aastaks valitava presidendi ja 5 aastaks valitava Riigiduuma valimiste vahelisel ajal.

See põhimõtteline uuendus sündis pärast Venemaad ennast, ent veelgi rohkem muud maailma vapustanud 2011.–2013. aasta poliitilisi proteste. Viimased vallandas näiliselt lihtne asi – Putini taasasumine presidendiametisse pärast riigi 4aastast valitsemist peaministrina.

Mehe populaarsus tundus olevat kõigutamatu, ent Kremlile kinda heitnud opositsioonitegelaste toonane toetus oli muljetavaldav – kommunist Zjuganov kogus 17% ja ärimees Prohhorov 8% häältest, Moskva linnapea valimistel sai võimu kandidaat Sobjanin 51%, opositsiooni häälekaim juht Aleksei Navalnõi 27% ja kommunist Melnikov 11% häältest.

Mõistagi tegi võim sellest omad järeldused ja märtsis 2018 toimunud presidendivalimistel Putinil enam reaalset konkurenti polnudki.

Sanktsioonid pigistavad

Vaatamata kõigele võivad Venemaa valimised üllatusi pakkuda nagu 5–7 aastat tagasi. Kui toona sai rahuolematuse tõukejõuks ühe inimese presidendina valitsemise juriidiliselt kohmakas pikendamine, siis sedapuhku on võimude kasvav häiritus tingitud kavandatud pensionireformist, millega pensionilemineku iga tõstetakse naistel 55 aastalt 63le ja meestel 60 aastalt 65le. Seda küll 13 aasta jooksul.

Kohe lõi välja elanikkonna enamuse vastuhäälestatus sellele reformile. Seda võimalust nähti ette, ega’s muidu oleks reformi tulekut kuulutanud peaminister Medvedev ja seda jalgpalli maailmameistrivõistluste avapäeval, mis pidanuks hõivama kogu rahva tähelepanu.

Ometi nii ei läinud ja kui suur jalgpall Venemaal kuu hiljem lõppes, oli 80% küsitletuist ametlikult reformi vastu. 17. juulil oli eelnõu esimene lugemine Riigiduumas ja selle lõpetamist toetas ainult Ühtse Venemaa fraktsioon, kõik teised erakonnad ja üks UV saadik olid vastu (+328; -101).

Putin, kes veel 2005. aastal oli kuulutanud, et niikaua, kuni tema on Venemaa eesotsas, pensioniiga ei tõuse, on nüüd sõnasööja mees ja siin ei aita tema enda värske sõnum, et see reform ei meeldi tallegi, ega ka tema pressisekretäri Peskovi kinnitus, et Putinil pole kirjasolevaga midagi pistmist.

17. juulil sündis ka esimene pensionireformi üle võimaliku rahvahääletuse korraldamise keskus (vastavalt seadusele tuleb need moodustada vähemalt pooltes subjektides ehk 46s), mis oli esimene organisatsiooniline kinnitus, et asi hakkab võimude kontrolli alt väljuma.

Järgnes Navalnõi teadaanne, et tema liikumine korraldab 9. septembril 46 linnas reformivastased aktsioonid. Selge see, et valimistepäeval tegelikult midagi niisugust sündida ei saa, aga näiteks enne või pärast kohe kindlasti ehk siis Naval- nõi peaks olema suures poliitikas tagasi.

Järgmise käigu tegi Ühtne Vene- maa, kelle fraktsioon kutsus 600 aktivisti kogu riigist Moskvasse reformi arutama. Muuseas võeti seal ägedalt sõna rahvahääletuse korral- damise vastu ja rõhuti laialdasele mõttevahetusele kui „rahvahääletu- se professionaalsele alternatiivile.“

Igal juhul on Venemaa paljudele ootamatult kihisema läinud ning duumaliikmete ja erinevate par- teide kaasalöömist rahulolematuse näitamises tuleb kindlasti võtta kui reageeringut Kremli poliitikale, mis on pannud riigi ja tema kodanikud elama sanktsioonide tingimustes.

Hästi sihitud hoobid

Nagu teada, valmis mais Krimmi viiv maanteesild, millega viidi tippu Putini tagasivalimisega saavutatud eufooria. Juttudele „sanktsioonid ei tähenda meile midagi“ tuli karm lõpp ja kainenemine juba augustis, kui USA uued sanktsioonid 8. ja 22./27. augustil viisid rubla kursi paugupealt langusesse.

On teada ka USA järgmiste sanktsioonide otsustamise aeg – november 2018 – ja sel kohal ongi paras aeg esitada küsimus selle kohta, kuhu me oma jutuga tahtsime jõuda.

Nimelt: kas ja kuivõrd on USA oma poliitikat Venemaa suhtes kavandades võtnud arvesse vajadust langetada teatud Venemaa majandust ja käitumist mõjutavad otsused just augustis!? Ehk siis vahetult enne valimisi, mil ikkagi on reaalne võimalus, et vaikelu Venemaa suures poliitikas võib asenduda samasuguse rahulolematuse lainega, nagu 2011.–2013. aasta valimiste ajal ja võimude poliitika ajendil?

Lisaks polnud raske märgata, kuidas USA jättis viimasel hetkel ära oma delegatsiooni saatmise 30.–31. juulil toimunud 10. Süüria-teemalistele kõnelustele, ega sedagi, kui 21. augustil teatati USA eemalejäämisest 4. septembril Moskvas toimuvatest Afganistani rahukõnelustest. Mõistagi lootis Moskva pärast neid kohtumisi kuulutada oma poliitika edust Süürias ja Afganistanis, ent nüüd jääb see ära. Et ka mujalt, eeskätt Ukrainast on raske leida selgelt positiivset edu, jäi Venemaa 9. septembri valimiste eel paratamatult domineerima sanktsioonide ja nende tagajärgede teema. Nii selle sise- kui välispoliitilises tähenduses.

Teised on pahad

Veebruaris 2014 alanud uut agressiivset ajajärku Venemaa välispoliitikas on Kreml algusest peale õigustanud kahel moel.

Esiteks – ja seda juttu armastab veeretada Putin ise – kõik teised mõistavad rahvusvahelist õigust valesti ja kogu protsessi käivitas sõjaline riigipööre Kiievis. Teiseks – ja seda juttu ajab rohkem välisminister Lavrov – teooriaks on see, et sanktsioonide peamõtteks olla ebaaus konkurents, katsed suruda uuesti jalule tõusnud Venemaa teisejärguliseks riigiks. Seis, kuhu Venemaa ei kavatse tagasi langeda ja millele vastuseismiseks tuleb tal kõigist vaenlastest jagu saada.

Ehk siis kokkuvõetult kangesti Stalini aegu meenutavad jutud sellest, kuidas Venemaa on ümbritsetud vaenlastest ja sellest seisust väljapääsemiseks läheb vaja tohutuid jõupingutusi.

Sestap pole juhus, et näiteks Putin ise kasutab iga võimalust sõnumiga Läände jõuda sääraselt, et loeb ette, kui palju Venemaa kaubavahetus Austria, Saksamaa või Soomega on viimastel aastatel ja kuudel kasvanud. Ehk siis – isolatsiooni pole. Augustis panustas Moskva selgelt ka uue koostöögrupi sünnile – 12. augustil kirjutati alla Venemaa, Iraani, Aserbaidžaani, Kasahstani ja Turkmenistani lepingule Kaspia merepõhja jagamise kohta.

Tegelikult oli tegu kõigest esialgse leppega, ent see, mida Kremli propaganda saavutatust esile tõstis, oli ikka rabav küll – nüüd on välistatud, et mõne võõrriigi sõjavägi võiks ilmuda Kaspia merre!? Justkui keegi tõemeeli usuks, et säärane asi oleks võimalik! Ent sama räägib ju Moskva ka näiteks Aasovi mere kohta.

Veelgi mõtlemapanevam käik sündis 20. augustil ehk USA lubatud uute sanktsioonide kehtestamise eelõhtul – Putini korraldusel algasid ootamatud 5päevased (20.–25. augustini) sõjaväemanöövrid Kesk- Venemaal, Põhjamerel ja Vaiksel ookeanil.

Pole raske ette kujutada, mida rääkinuks neist pajatavad Venemaa telekanalid veel siis, kui USA olekski 22. augustil oma sanktsioonid kehtestanud!? Ilmselt seda, et alustasime manöövritega õigel ajal?! Nagu teada, andis USA samal päeval teada üksnes sellest, et sanktsioonid kehtestatakse hoopis 27. augustil ehk mängis Moskva taktikaliselt üle.

Olgu need viimased faktid kinnituseks sellest, et nii Kreml kui ka Washington jälgivad teineteise käitumist suurima tähelepanuga. Ja kumbki pool arvestab sellega, millist mõju üks või teine käik võib avaldada neile, kel on õigus minna valimisurnide juurde.

Oma abielu lahutamisest hoolimata naiste soosingut eviv Putin panustabki just neile, mida kinnitas 29. augustil telepöördumises antud lubadus jätta naiste pensionilemineku eaks 63 aasta asemel 60.