Kuningate heitlus etturite pärast Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog Samas pole kordagi tekkinud vähegi arvestatavat võimalust USA-Venemaa või NATO-Venemaa otseseks sõjaliseks kokkupõrkeks – suures poliitikas osatakse asju ajada nii, et kõige hullem on välistatud. Mõistagi on kumbki vastandlikest jõududest huvitatud just teise poole poliitika muutumisest. Kui Kreml peab loomulikuks, et kogu muu maailm tunnistaks Krimmi vallutamist, uute nukuriikide loomist ja Assadi režiimi võimulpüsimist, siis USA ja muu demokraatlik maailm ihkaks näha muutusi Venemaa võimuladvikus, sest teisiti seal ju uus poliitika sündida ei saa. Paraku on võimalused selleks minimaalsed. Sellest hoolimata võetakse ikkagi arvesse, et sõltumata Kremlis kehtestatud autoritaarsest režiimist, selle poliitilisest kontrollist ja manipulatsioonidest toimuvad Venemaal regulaarsed valimised ja tegutsevad erinevad parteid.
Meelsus kontrolli all
Teadupärast on keskvõim ühtse valimispäeva sisseviimise ja kuberneride otsevalimise taastamise järel (2015) sättinud asjad nii, et kuigi volituste aeg on võrdne, 4 aastat,
valitakse igal aastal vaid teatud arv regioonide kubernere, linnapäid, piirkondade seaduskogusid ja kohalikke võimukogusid. Lihtsustatult – kui USA-s on valimised igal teisel aastal, siis Venemaal igal aastal. Valimiste säärane jagamine tagab jooksva pildi rahva meelsusest ja selle muutumisest 6 aastaks valitava presidendi ja 5 aastaks valitava Riigiduuma valimiste vahelisel ajal. See põhimõtteline uuendus sündis pärast Venemaad ennast, ent veelgi rohkem muud maailma vapustanud 2011.–2013. aasta poliitilisi proteste. Viimased vallandas näiliselt lihtne asi – Putini taasasumine presidendiametisse pärast riigi 4aastast valitsemist peaministrina. Mehe populaarsus tundus olevat kõigutamatu, ent Kremlile kinda heitnud opositsioonitegelaste toonane toetus oli muljetavaldav – kommunist Zjuganov kogus 17% ja ärimees Prohhorov 8% häältest, Moskva linnapea valimistel sai võimu kandidaat Sobjanin 51%, opositsiooni häälekaim juht Aleksei Navalnõi 27% ja kommunist Melnikov 11% häältest.
Mõistagi tegi võim sellest omad järeldused ja märtsis 2018 toimunud presidendivalimistel Putinil enam reaalset konkurenti polnudki.
MAAILMAPILK
Pärast Venemaa edukat sõjakäiku Krimmi, positsioonisõjaks taandunud sõjalis-poliitilist operatsiooni Ida-Ukrainas ja samuti edukaks osutunud dessantoperatsiooni Süürias on suurriikide suhted vaid halvenenud.
Sanktsioonid pigistavad
Vaatamata kõigele võivad Venemaa valimised üllatusi pakkuda nagu 5–7 aastat tagasi. Kui toona sai rahuolematuse tõukejõuks ühe inimese presidendina valitsemise juriidiliselt kohmakas pikendamine, siis sedapuhku on võimude kasvav häiritus tingitud kavandatud pensionireformist, millega pensionilemineku iga tõstetakse naistel 55 aastalt 63le ja meestel 60 aastalt 65le. Seda küll 13 aasta jooksul. Kohe lõi välja elanikkonna enamuse vastuhäälestatus sellele reformile. Seda võimalust nähti ette, ega’s muidu oleks reformi tulekut kuulutanud peaminister Medvedev ja seda jalgpalli maailmameistrivõistluste avapäeval, mis pidanuks hõivama kogu rahva tähelepanu. Ometi nii ei läinud ja kui suur jalgpall Venemaal kuu hiljem lõppes, oli 80% küsitletuist ametlikult reformi vastu. 17. juulil oli eelnõu esimene lugemine Riigiduumas ja selle lõpetamist toetas ainult Ühtse 7 | 2018
39
