3 minute read
Sõda - millal see algas?
Sõda – millal see algas? 3. osa
Kaitseliit rindel ja tagalas
Eesti ohuprognoosid ei välista ka konventsionaalse sõja võimalust. Olulisem, kui võõrvägede meie territooriumile tungimise põhjus või ettekääne, on meie oma valmidus selleks. Ning arusaam, et vaid rinde pidamisest ei piisa – ühiskond tervikuna peab suutma survele vastu panna.
Tekst: ILMAR RAAG, Toompea malevkonna pealik
Klassikaliselt arvestatakse kaitses suhtega 1 : 3, mis tähendab, et kaitsepositsioonidel Kaitseliidu rühm peaks peatama Vene Föderatsiooni motolaskurroodu ja meie kompanii kaitse peab seisma vastu Vene Föderatsiooni motolaskurpataljoni rünnakule.
Muidugi võib pilti ajada keerulisemaks vastase suurtükitule ja õhutoetusega, aga jääme korraks esmaste vastaste juurde. Niisiis, Kaitseliidu kompanii vastu tuleb pataljon, milles on minimaalselt 40 soomukit ja ilmselt 12 tanki. Siia juurde võib arvestada veel erinevaid tulejuhtimis- ja sidesoomukeid ning pioneeritehnikat.
Tšetšeenia ja Ukraina kogemus õpetab, et ühe tanki peatamiseks läheb vaja vähemalt 5–6 koordineeritud lasku tankitõrjerelvadest. Soomukiga võib asi olla lihtsam, kui meil ei ole tegemist mõne uuema BMP-ga. Eeldame, et enamik Kaitseliidu tankitõrjujaid ei vallatle Javelinidega.
Soomust rookima
On tõenäoline, et Vene Föderatsiooni pataljoni ülesandeks ei ole meie elavjõu hävitamine. Tähtis on kiire edasiliikumine ja kontroll võtmealade üle. Järelikult ei hakata esialgu kusagil soos meie kaitseliitlasi taga ajama.
Niisamuti on Vene Föderatsiooni brigaadi ja pataljoni edenemiskoridorid doktriini kohaselt üles ehitatud nii, et kui esmasel kontaktil ei suudeta vastasest läbi sõita, siis järgnevad üksused püüavad kohe pudelikaelast mööda sõita, et purustada meie varustusteed ja lõigata meie ühendus ülejäänud üksustega. Kui me tahame vastast peatada, siis peame võitlusvõimetuks muutma vähemalt 30% pataljoni soomukitest.
Teoreetiliselt saame seda ülesannet täita siis, kui meile antakse toetuseks tanke, meil endil on kaasas vähemalt 100 tankitõrjelasku erinevatele laskjatele, suudame paigutada efektiivselt miine ja muudame maastiku läbitamatuks.
Aga nüüd tuleb kriitiline küsimus: mitmel viimasel õppusel te harjutasite reaalselt nende soomukite hävitamist sellisel hulgal?
Vastase jalaväe mõjutamine võib jääda tähenduseta, kui nende soomukid liiguvad edasi. Teise maailmasõja ajast on meeles episood, kus soomepoisid võtsid 21. septembril 1944. aastal Kosel sisse positsioonid, et Tallinna poole liikuvaid Nõukogude tanke peatada. 1 või 2 tanki lasti isegi katki, aga seejärel sõitsid teised tankid lihtsalt meie meeste positsioonide vahelt läbi. Ja oligi kõik.
Vastuargument võib olla, et kui täpse automaaditulega soomukite ümbert mehed ära lasta, siis soomukid ise enam edasi ei liigu. Oma tõde selles on, aga samas on ehk huvitav vaadata surmapõhjuste statistikat Afganistanist ja Iraagist.
Afganistani õppetunnid
Selles võrdluses võime end asetada kohalike võitlejate asemele, kes üritasid mõjutada liitlasvägede konventsionaalset armeed. 2006. aastal moodustasid Lääne liitlasvägede surmapõhjustest Iraagis 62% isetehtud lõhkekehade (IED) plahvatused, samal ajal kui käsirelvatuli oli põhjuseks ainult 13% kaotustest.
Afganistani statistika näitab samuti, et veel 2006. aastal ei olnud IED-de kasutamine kuigi levinud (ca 39%) ja ISAF-i jõude prooviti mõjutada väga mitmel viisil. Ja ikkagi ei suudetud oluliselt tappa Lääne sõdureid automaatide ja kuulipildujatega – 12% surmajuhtumitest.
Aastate edenedes mõistsid Talibani võitlejad, et IED on nende kõige efektiivsem relv ja seda arendati nii, et kuus aastat hiljem põhjustasid isetehtud lõhkekehad ka Afganistanis 60% ISAF-i surmadest.
Selle statistika põhjal võime esitada küsimuse: miks nii Iraagis kui Afganistanis loobusid võitlejad sõdimast peamiselt käsitulirelvadega, et minna kaudsemate mõjutusvahendite juurde? Vastus on lihtne – konventsionaalse armee vastu sõdides kandsid nad käsitulirelvade lahingus liiga suuri kaotusi, et sõdida jätkusuutlikult.
Sellesarnane on ka Ukraina statistika, kus rohkem kui pooled hukkunuist tuleb kanda kaugtule arvele. Käsitulirelvadest tuleb eraldi esile snaiperrelvade mõju, aga tavalise reavõitleja automaat jääb ikkagi marginaalse mõjutaja ja psühholoogilise hirmutaja rolli.
Järeldusi on kaks: ideaalis peab iga kaitseliitlane olema võimeline laskma kõikidest võimalikest tankitõrjerelvadest ja samuti peab oskama kasutada tankitõrjemiine. Meie igapäevaste drillide osaks tuleb viia mitmesugused kaudtule vastased drillid.
Tagalas läheb tuliseks
Vene Föderatsiooni maavägede doktriin näeb ette sõjategevuse kandmist vastase tagala sügavusse. Eesti strateegilise sügavuse puhul võib eeldada, et niipea, kui Narva jõgi ületatakse, hakatakse mõjutama ka Tallinna, Ämarit, Paldiskit jne. Seda tehakse rakettide ja lennuväe toel, aga päris kindlasti ka eriväelaste abil. Doktriini kohaselt on peaaegu võimatu, et kui rinne tekib kusagil idapiiril, ei alga rünnakud meie infrastruktuuri vastu kusagil tagalas. Meie kaitseväeline planeerimisloogika saab sel puhul olla üsna ainuvõimalik ja seob konventsionaalse sõja faasi „halli sõja“ faasiga.
Kuna politsei ei jõua kõiki taristuobjekte kaitsta, siis kasutatakse selleks kaitseliitlasi, kellel täna tihti ei ole nagunii reaalseid võimalusi kusagil rindel Vene Föderatsiooni tanke peatada. Iroonia peitub kahtlemata selles, et nende kaitseliitlaste tõenäoliseks vastaseks saavad Vene spetznaz’i üksused, kelle rünnakrühmade relvastuses on granaadiheitjad AGS-17, leegiheitjad, miinid, erinevad snaiperrelvad ja seejärel spekter mitmesuguseid relvi, mis seostuvad nii kaugelt kui ka väga lähedalt võitlemise eripäraga. Lõviosa kaitstavatest objektidest asub hoonestatud alal, mis eeldab, et seda kaitsvad kaitseliitlased on linnalahingute eksperdid. Kas oleme?
Ent igal juhul on nii Ukraina kui ka Iraagi kogemus meile näidanud, et konventsionaalse armee vastu on võimalik sõdida vähemalt mingi aja vältel küll, kui piisavalt kiiresti kohaneda oludega ning valida vastase mõjutamiseks parim vorm ja vahendid.
