3 minute read
Halli maja keldrid - KGB kongide muuseum Tartus
Halli maja keldrid - KGB kongide muuseum Tartus
Hea sõber! Kui Tartusse satud, mine kindlasti Riia mäele, kus on „hall maja“. Seal tegutses pärast teise maailmasõja lõppu NKVD/KGB ja selle maja keldrites on juba 17 aastat muuseum. Tartu Linnamuuseumi filiaal. Kui Sa tahad sõjajärgsetest koledustest rohkem teada, siis on see õige koht. Eks ole jube nii lugeda, kuid pea meeles, et siis oli selle keskel kole elada ja nagu maailmatargad on öelnud – kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.
Kui Sa oleksid elanud 1940. aastatel Tartus või selle lähedal, siis oleksid Sa sinna kindlasti sattunud. Sina kui riigikaitsja ja vabatahtlik. Täna on seal maja keldriosas avatud muuseum. Osa kongidest, kartserid ja läbikäigud on taastatud nii, nagu need kunagi olid. Osa kunagisi konge, kus eeluurimise ajal hoiti kinni nii arreteeritud metsavendi kui teisi poliitilistel põhjustel kinnivõetuid, on aga täidetud ekspositsiooniga. Sa mõtled, et hallid, tolmunud ja igavad asjad? Nii nagu iga muuseum? Ei, selle muuseumi sisu – ja eriti need esemed, mis väljas on – räägib selle inimese lugu, kellele need esemed kunagi kuulusid. Sellistes muuseumites tahan alailma öelda, et need võivad ka olla viimased sõnumikandjad, sest inimesed ise hukkusid või kadusid.
Teine maailmasõda, sellele järgnenud vastupanutegevus ja vabadusvõitlus, aga ka kommunistliku terrori kuriteod ja igapäevane eluolu eeluurimisvanglas on suuremad teemad ja märksõnad, millest seal juttu tuleb, aga mitte ainult. Kui Sa seal viibid, siis mõtle, et see kõik ongi toimunud sealsamas, mitte kusagil kaugel maal.
Muuseum ise tekkis tänu kunagistele Tartu vastupanuvõitlejatele, täpsemalt seal linnas tegutsenud õpilasvastupanuorganisatsiooni Sini-Must- Valge endistele liikmetele. Nad käisid „halli maja“ keldreid vaatamas, et näha, mis on saanud nende kunagisest kinnipidamiskohast, ja avastasid, et see on lihtsalt tühi. Noh, nagu keldritega juhtub. Eelmisel aastal nägin Tallinnas Raua tänavas samamoodi, kuidas kunagine salavangla seisab keldrina. Lavatsid kitsastes, umbsetes ruumides, rauduksed ees ning pisikene avaus õhu ja valguse sissepääsuks. Koridoris seistes näed aga trellide vahelt kõnniteed, mis on vabaduse sümboliks. Ole lihtsalt mees ja ürita sealt minema kõndida ...
Eks seda teati ikka, mis „halli maja“ keldrites toimus, aga mõtle ise, kui julm võib olla istuda vangis kõigest meetri paari kaugusel välisilmast. See on ilmselt julmemgi kui Siber, kus pole sadade kilomeetrite kaupa linnu ega inimesi. Neis keldrites olid Su lähedased justkui siinsamas, aga ometi nii kaugel. Igatahes kui Sini-Must-Valge endised liikmed seal käisid, leidsid nad, et kunagise vanglailme taastamine on üpriski lihtne ja ei midagi kontimurdvat.
Selle maja esimene omanik Oskar Sõmermaa, kes oli muuseas ka Kaitseliidu liige, suri Sevurallagis 1943. aastal. Tema poeg Kalev vabanes asumiselt alles 25.04.1958 ja maja omanikuna suhtus muuseumi loomisse positiivselt. Eks ta oli ise nõukogude võimu ja selle kuritegusid inimeste vastu ise kogenud ja mõistnud. Ameerika Eesti Fond kiitis mõtet ja Elmar Lehtmetsa fondi abil finantseeriti tegevust. 2000. aasta lõpuks jõuti kokkuleppele Tartu linnavalitsuse ja linnamuuseumiga ning 12. oktoobril 2001 avati muuseum juba Tartu Linnamuuseumi filiaalina.
Kui Sa sinna nüüd oma sammud sead, siis näed seal ees ootamas küll kunagist keldrit ja konge, kuid nendes leidub palju fotosid, mis näitavad, kuidas nägi Eesti välja teise maailmasõja ajal, samuti eluolu Siberi vangilaagrites. Vanadel fotodel elustub kõik üheks viivuks – peatu hetkeks ja mõtle nähtule! Esemed ja dokumendid, mis väljas, kuulusid aga samasugustele inimestele nagu Sina ja mina. See pole kauge ja võõras lugu, vaid meie enda rahva lugu, mida seal näha saad. Ühte kõige traagilisemat episoodi sellest.
Mine käi seal esimesel võimalusel ära, sest ega võimalusi sellistes kohtades käia ja targemaks saada palju ei ole. Tallinnas on avatud Pagari kongid ja kevadest saab ka Patareisse sisse, kuid igaüks neist kohtadest on eriline ja väärib külastamist.
Ole terve ja jällenägemiseni!
Martin