Kaitse Kodu! nr 7 2018. a by Kaitse Kodu!

MILLINE ON TÕELINE KERGEJALAVÄGI? KAITSELIIDU AJAKIRI 7/2018

Uus laskeväljaõpe – et olla lahinguväljal tõhusam LAIAPINDNE RIIGIKAITSE KUI ASÜMMEETRILISE RÜNNAKU VASTUS

Leia Kaitse Kodu! internetist

https://issuu.com/kaitse_kodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

kaitsekodu

www.youtube.com/kaitseliiteesti

kaitsekodu

KAITSELIIDU AJAKIRI 7 | 2018

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Kaitseliit

Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Makett: Allan Kukk/Directormeedia Küljendus: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Naiskodukaitse

Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu Telefon 717 9106 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/

Noored Kotkad

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee) Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226 Trükitud ASi Printall trükikojas

Kodutütred

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta. Kaastööde saatmise tähtajad: 16. oktoober, 4. detsember

Kaitseliit Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub üle 15 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 25 000 vabatahtliku. Kaitse Kodu! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaare juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

Globaalse poliitika konfliktijoonel Eesti on oma geopoliitilise asendi tõttu tsivilisatsioonide kokkupõrke keskpunktis olnud juba aegade algusest saati. Meist ühele poole jääb Lääs ja teisele loomulikult Ida. Refereerides Samuel P. Huntingtoni, tõmmatakse tänapäeval poliitilisi piire üha suuremal määral ümber nii, et nad ühtiksid kultuurilistega. Sellest lähtuvalt asendavad kultuurilised ühtekuuluvused külma sõja aegseid blokke ning „valed“ piirid tsivilisatsioonide vahel kujunevad globaalses poliitikas keskseteks konfl iktijoonteks. Kuigi lugupeetud õppejõud ja politoloog pani need sõnad kirja juba üle paarikümne aasta tagasi, näeme, et nende taga peituv mõte pole sugugi aegunud. Pigem vastupidi, see on omandanud märksa suurema tähenduse. Olles küll tsivilisatsioonidevaheline piiriala, teame me ise täpselt, kuhu me kuulume. Seetõttu liikusime ka esimesel võimalusel ühest blokist teise ning määratlesime üsna selgelt, millise tsivilisatsiooniga me jagame samu väärtusi ja põhimõtteid. Me tõmbasime piiri teise kohta, kuid keskpunktis oleme endiselt. Seda kinnitab ka teiselt poolt piiri lähtuv ebaterve huvi meie saladuste vastu, millest võib järeldada, et me teeme asju õigesti. Kui ei teeks, siis ju poleks ka huvi?!

Karri Kaas, peatoimetaja 7 | 2018

Sisukord 8 13

SISUKORD

VÄLJAÕPE Uus laskeväljaõpe: et olla lahinguväljal tõhusam

HARITUD SÕDUR Sõda – millal see algas? 3 Kaitseliit rindel ja tagalas

HARITUD SÕDUR Erioperatsioonid – mis teeb need eriliseks? 3 Kõrgete panustega riskantne mäng

HARITUD SÕDUR Tõeline kergejalavägi

INIMENE Neli meest, üks meeskond, üks eesmärk

HARITUD SÕDUR Võimalik tegevuskäik asümmeetrilise rünnaku vastu ehk Veel kord laiapindsest riigikaitsest

HARITUD SÕDUR Arutlusi merekaitsest Kaitseliidu võtmes

MAAILMAPILK Kuningate heitlus etturite pärast

ÜLEELAMINE Mõned lihtsad viisid vee puhastamiseks

KUIDAS… Kuidas valmib drillburger?

7 | 2018

HEAD ISU! Söönuks metsaandidest Pohlad, peekon ja puravik

SÕJARAUD Mõtisklusi sõjamasinate arenguloost, mis viis Eesti oma soomusautode ehitamiseni

KURIOOSSUM Kui džiibid lendasid (või siis ei lennanud)

AJALUGU Kaitseliit siis ja praegu

TEE ISE! Sinustki võib saada fotokunstnik

MEDITSIIN Higi säästab verd – kriitiliselt Kaitseliidu meditsiiniväljaõppest

MEDITSIIN Ettevaatust! Ohtlikud oblikad

NAISKODUKAITSE Silm sirkel ja nina vinkel ehk Kui kaal jäi koju

NAISKODUKAITSE Berit Cavegn –Hollywoodist naiskodukaitsjaks!

NOORED Looduses ära eksides ...

MILITAARTURISM KGB kongide muuseum

FILMIARVUSTUS Mängime sõda!

RAAMATUARVUSTUS Kolmsada lehekülge pingevaba kulgemist

7 | 2018

KAANEFOTO: KERSTIN-HEDVIG MARTMAA

Sa oled võitja. Sa ise tead seda, su kaaslased teavad seda, kõik teised teavad seda samuti. Kuidas see võit tuli? Rämeraskelt. Tuli tänu sellele, et kõik üheskoos eraldi panustasid, ja summa sai suurem, kui üksikosade järgi võinuks arvata.

AUTORID INDREK RÜÜTEL kirjamees Terava sule ja avara mõttemaailmaga Järva maleva liige Indrek ei tee endale nime mitte ainult Kaitse Kodu! veergudel, vaid on tähelendu tegemas ka ulmekirjanduse maailmas.

„Testi 3 läbinud sõdur on lahinguväljal kiirem ja efektiivsem. Tema kiirus ja olukorrateadlikkus lahinguväljal on kõvasti parem kui võitlejal, kes õpet pole läbinud.“

ILMAR RAAG Toompea malevkonna pealik Legendaarne filmimees, mõtleja, õpetlane ja strateeg. Teab, mida räägib ja millest kirjutab. Teda tasub lugeda ja temaga kaasa mõelda.

ANDRUS RUMM vabatahtlik autor On lõpetanud Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala, kuid töötab riigiametis. Sõjaväeliselt väljaõppelt Kaitseliidu parameedik.

Lahinguväljal on endiselt oluline sõdur ja mida robustsemalt lihtne ta on, seda paremini suudab ta kohaneda tuleviku konfliktide(k)s.

23 58

AVE RALLMANN Pärnumaa maleva personalispetsialist Ave oskab organiseerida ja ohjata. Iseäranis hästi tuleb tal välja kõik, mis seotud söögi ja toitlustamisega. Ja kirjutamine muidugi ka.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ning teiseks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

ANDRIS TAMMELA vabatahtlik autor Pikaajalise ajakirjandusliku kogemusega Andris on aastaid töötanud ja erinevatel teemadel artikleid avaldanud mitmes Eesti väljaandes.

TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Iga kaitseliitlane peaks olema suuteline osutama esmaabi, mille sisuks on verejooksu peatamine, hingamisteede vabastamine ja kannatanu hindamine. 7 | 2018

Sündmused

MARET KOLLIN

Ulmeline Rummu Naiskodukaitse Rapla ringkonna kultuurigrupp tegutseb taas. Sedakorda külastati üheskoos salapärast ja müstilist Rummu karjääri. Videvikus vaikselt valgusparvedel sõudes hõljuti 8 m kõrgusel karjääri põhja kohal. Veealused metsad paistsid sügavuses kui peopesal. Majakatus, teravamalt vette vaadates oli hoone ukski lahti. Judinaid tekitav vangilaagri müür – need on vaid mõned ulmelised vaatepildid, mille tunnistajaks naised olid.

Vapper mulgi naine Naiskodukaitse Sakala ringkond avas Viljandi metsakalmistul hauasamba Anna-Marie Kukele – ühele kahest eestlannast, kes Vabadussõjas osutatud vapruse eest Eesti riigilt Vabaduse Risti pälvis. Seda meheks riietatuna, kandes nime Peeter Ronk. Vaid 17aastase neiuna läks ta Vabadussõtta ja võttis ratsapolgu koosseisus osa kõigist lahinguist Narva rindel, Võrumaal ja Põhja-Lätis.

7 | 2018

NAISKODUKAITSE SAKALA RINGKOND

Saaremaa noorkotkad Rootsis Saaremaa maleva noored kotkad osalesid Rootsi Eestlaste Liidu ja Stockholmi Eesti Huvikooli kutsel Rootsis Metsakodu suvelaagris. Tänu noorte saarlaste julgele pealehakkamisele said laagrilapsed selgeks nii sõlmed kui kompassi ja matkaoskusedki ei jäänud õpetamata. Et saarlased on mererahvas, olid omal kohal ka vetelpääste ja veeohutuse koolitused.

RAIVO PAASMA

SÜNDMUSED

KARL-ERIK TALVET

Lasketiir sai parem Septembrikuu seitsmendal päeval anti suure pidulikkusega üle ja võeti tänutundega vastu Männiku lasketiiru ehituse esimene etapp. Kaitseliitlastele ja kaitseväelastele väga oluline väljaõppekeskus valmis juba 1978. aastal ning seda on aja jooksul ikka ja jälle parendatud. Viimati suuremalt mõned aastad tagasi.

KAITSELIIDU AJALOOKOGU

Kaitseliidu aja lugu Oktoobrikuu lõpuni saab Türi kultuurikeskuses näha Kaitseliidu muuseumi fotokogu põhjal valminud ajaloonäitust „Ühine tahe“. Välja on pandud üle seitsmekümne foto, mis heidavad valgust Kaitseliidu tegevusele 2000. aastate alguses.

7 | 2018

SÜNDMUSED

KL RAPLA MALEV

Saalihoki massidesse! Kõik malevad on oodatud! Raplas 17. novembril toimuvatele Kaitseliidu lahtistele saalihokivõistlustele Sadolini spordihoones. Kes mängida ei mõista, aga tahaks osaleda, sellele on valmis appi tulema Rapla maleva saalihokinaiskond. Kutsuge nad külla või minge ise Raplasse.

Naiste pidu 2. septembril tähistasid naiskodukaitsjad organisatsiooni 91. aastapäeva Põlvamaal Varbuse Muusikamõisas. Pidulikul aktusel ja vastuvõtul osales ligi 150 naiskodukaitsjat ringkondadest üle Eesti.

AARE LEPASTE

MEHIS BORN

Valveüksused lipu alla Lõppenud suve hakul andis Kaitseliidu ülem kindralmajor Meelis Kiili Tallinnas admiral Johan Pitka mälestusmärgi jalamil toimunud pidulikul tseremoonial Kaitseliidu valveüksustele üle üksuste tunnuslipu. Tunnuslipu on kujundanud reservmajor Mehis Born.

7 | 2018

ASSO PUIDET

Koos, ühtse meeskonnana järjekordseks ülessandeks valmistumas

Neli meest, üks meeskond, üks eesmärk Õhtu hämardub juba, kui keeran autoga Paide äärelinna vaiksesse kõrvaltänavasse, mille ühel poolel on eramajad ja teisel poolel kaks ridaelamut. Kuskil siin elab Janno, kelle saunas peaks olema mingi müstiline „meeste punker“, kus Alo sõnul võiks toimuda meie vestlus. Tekst: INDREK RÜÜTEL, kirjamees

7 | 2018

INIMENE

Ah, et kes on need Alo ja Janno? Ja vestleme me – millest? Las ma räägin: Alo, Janno, Arti ja Jürgen on mehed nagu legendid – tulla Pitka luurevõistlusel teisele kohale Scoutspataljoni võistkonna järel on tegelikult võit. Sel vihmasel, rohkem sügise kui suve moodi augustiõhtul on mul tahtmine natuke eesriiet kergitada ja teada saada, mis siis ikkagi päriselt toimus, kuidas see üksus tuli toime millegi sellisega? Alo saabub ja pargib oma maasturi minu oma vastu – selgub, et olen juhuslikult valinud ootamiseks täiesti õige koha ühe ridaelamu kaugema otsa juures. Tulen autost välja ja hiivan kaasa kilekoti. „Tõin krõpsu ja kokakoolat,“ ütlen Alol kätt surudes. Ta haarab koti mu käest ja näib olevat elevil. „Kokakoola on suurepärane! Eile olid Moostes pulmad ja hommikul sõitsime sealt Tallinnasse … See on väga hea!“ Alo koputab Janno koduuksele ja astub ootamata sisse. „Siin vist pidi koputama!?“ hõikab ta maja sisemusse. „Eks ta viisakas oleks,“ kostab vastuseks ja Janno ilmub nurga tagant välja. Ta juhatab meid kööki (mis ei meenuta ühestki asendist punkrit!), pakib lahti minu toodud krõbuskid ja paneb kohvi hakkama. Selgub, et kokakoola on meeskonnal omamoodi siseringi nali – alati peab kellelgi kokakoolat kaasas olema …

Igaühel on murdumispunkt

Ühele saabub see 10 km pikkusel, lõõskavas päikeses sulava asfaldiga teelõigul, mida mööda peab järgmise punktini vantsima. Teist tabab see luurelaagris, kus selgub, et söö-joo mida ja palju tahad – ühtegi kalorit ega vajalikku vett organism enam omastada ei suuda. Kolmandal on tee püsti ees, kui selgub, et just nüüd, kui püksid on kuivad ja puhtad, peab uuesti sumpama läbi roostiku, vee ja muda selles neetud jões, mida niigi on juba kolm korda ületatud. Neljandal jookseb juhe kokku, kui järgmise punkti ja meeskonna vahel on vastutegevuse üksus, otsustada tuleb kiiresti ja vale valik maksab kõigile elupunkte. Suur Katsumus ongi selle mõttega üles ehitatud, et osalejad viiakse füüsilise kurnatuse viimase piirini ja siis nõutakse vaimutugevuse ja -teravuse demonstreerimist. 7 | 2018

Alo Aasma – meeskonna pealik KARRI KAAS

INIMENE

Edu võti peitus selles, et iga meeskonnaliige pidi üksusesse panustama võtmekomponente – nad pidid kõik üheskoos eraldi üksuse võimed mitmekordistama.

Alo meeskond ei koosnenud professionaalidest. Ega ta isegi proff ole. Tema töötab tootmisettevõttes tehasejuhina, Arti on ehituse projektijuht, Janno on spordimees, müügimees, praegu tegev korvpallimeeskonna treenerina, ja Jürgen masinaehituse insener. Küsimus polnudki selles, et panna meeskond kokku kõige kõvematest ässadest. Edu võti peitus selles, et iga meeskonnaliige pidi üksusesse panustama võtmekomponente – nad pidid kõik üheskoos eraldi üksuse võimed mitmekordistama. Tulemusena pidid nad olema kiired, targad, sitked.

Jürgen Põldma – meeskonna sidemees

Sihilik valik

„Igaühel peab olema meeskonnas roll,“ sõnastas Alo ASSO PUIDET algusest peale üksuse ühe alusprintsiibi. „Selleks, et võita, on vajalik sünergia, et tervik oleks suurem kui lihtsalt üksikute osade summa. Võib-olla on su panus rajal üks protsent … Mitte, et meil oleks üksuses olnud mõni ühe-protsendimees, aga põhimõtteliselt – see üks protsent täpselt õigel ajal ja õiges kohas on tegelikult palju rohkem kui üks protsent.“ Alo oli üksuse pealik, tema ülesandeks oli teha ettevalmistused enne Suurt Katsumust, mõelda läbi kõikvõimalikud ja -võimatud ülesanded, mis neid võisid ees oodata. Kuni selleni, et meeskond enne kokku võtta ja asjad läbi harjutada.

7 | 2018

Alustades noaja kirveviskest, lõpetades paadisõidu ja kambakesi balansseerimiseni ümaral palgil. Ja kui üksus oli lõpuks kuskil eritihedas võpsikus, 30kraadises leitsakus, kulutades iga 10–12 km läbimiseks 3 liitrit vett, mis justkui läbi sõela kallates pooridest higina välja pressis, siis oli Alo ülesanne iga paari tunni tagant öelda: „Stopp, mehed! Puugikontroll!“ Jürgen, meeskonna pesamuna, vastutas meditsiini eest ja seda nii rajal kui ülesandepunktis. Teine temale usaldatud valdkond oli side. Masinad, insener – side oli loomulik valik. Ja tal oli mingi eriomane seos kõigega, mis lendas. Ükski vaenlase droon ei jäänud tal märkamata ega tuvastamata, ükski lennumasin õigesti määramata. Arti tundis sõlmi. Täiesti arusaamatu, miks peaks inimene tundma ka selliseid sõlmi, millest keegi teine midagi kuulnudki pole, aga kui kuskil peaks välja mõeldama mingisugunegi uus moodus nööride omavahel või millegi külge kinnitamiseks, siis võib olla 99,999…% kindel, et ka Arti teab seda hiljemalt järgmisel hommikul. Ja see mees oli tõeline igiliikur – ta lihtsalt kulges rahuliku pika sammuga läbi võpsiku ja üle maastiku, hoides tempot, mis tundus täiesti ebareaalne. Tema vastutas selle eest, et igasse punkti jõutaks õigel ajal, tema käes oli kell. Janno rolliks sai meeskonnatunde loomine ja hoidmine. Olukorras, kus kõik on viidud viimase piirini, ei olegi nii iseenesestmõistetav, et neli indiviidi suudavad toimida üksusena. Treenerina oli see aga oskus, mille eest talle sõna otseses mõttes makstakse.

oled näiteks mingist aiast üle roninud, siis ei oska sa enam öelda, kas oled koplis sees või väljas.“ Selleks ajaks, kui nad lõpuks sidepunkti jõudsid, oli selge, et kogu võistlus on vähemalt osaliselt vastu taevast: sisuliselt oli ainult kaks meeskonda, kes suutsid püsida ajagraafikus. Rada oli lihtsalt niivõrd raske ja ajagraafik tihe. Meeskondade hulgas oli nii elukutselisi kui väliskülalisi kui teisi kaitseliitlastest koosnevaid üksusi. Alo meeskond oli üks kahest graafikus püsinust. Teine oli samuti kaitseliitlaste meeskond. Lõpuks otsustasid korraldajad, et võistlusele tehakse restart, osa punkte jäetakse vahele ja kõik rajalolijad kas korjatakse kokku või suunatakse omal jalal järgmisse punkti, et kõik saaksid sealt uuesti startida. Sel hetkel oli Alo meeskond võistlust juhtimas. Paraku tähendas aga liidripositsioon, et nemad pidid vantsima 10 km mööda asfalti lõõskava päikese all järgmisse punkti, samal ajal kui nii mõnigi rajal olnud seltskond sai mugava bussisõidu. Seal teeservas tuima tampides, lootuses mingi imenipiga siiski

Arti Kõrgesaar – meeskonna sõlmespets

ASSO PUIDET

INIMENE

„Peab olema keegi, kes raskel räme räga, heal juhul pool meetrit hetkel räägib mõne nalja,“ selgitas vett ja kogu põhi paksult muda täis Janno. „On vaja kedagi, kes hoiaks … Mina ja Janno tegime endile ise moraali üleval. Tead, isegi aeg kulsünteetilisest hingavast materjageb kuidagi kiiremini, kui nalja teha, list püksid – lähed läbi jõe ja mõned see juhib mõtted kõrvale lödidelt hetked hiljem oled juba kuiv. Mugav jalgadelt, nürilt teelõigult, magama- ja sa ei pea mitut kilo vett pükstes ta öölt …“ kaasa lohistama.“ Arti ja Jürgen ei „Selleks hetkeks, kui sa jõuad julgenud seda proovida, kuid rajal lõpujooksuni, oled sa andnud endast selgus, et Alo ja Janno püksid pidakõik,“ lisas Janno. „Kogu üksus on sid väga hästi vastu. füüsiliselt täiesti läbi. Aga tegelikult Ajakasutus rajal tuli väga hoolsalt on sinus veel mõndagi järel, on vaja läbi mõelda. Iga kokkuhoitud sekund lihtsalt vedada, tõestada, et tegelion väärtuslik, sest niikuinii tuleb kult me jõuame küll. Inimese vaim ette tõrkeid. „Ja täpne navigeerimiannab alla enne, kui jõud päriselt ne,“ rõhutas Janno. „On ikka väga otsa saab. Enne tegelikku kaotust suur erinevus, kas sa pead kõmpima annad sa alla siin,“ ja ta koputas 3 või 6 km läbi toomingavõsa.“ Mis meelekohale. kokkuvõttes tähendas, et nad sõid kõndides, ei raisanud aega üksteisega vaidlemisele („Sa pead oma meesPisiasjad, mis loevad konda usaldama!“ kõlas Alo kreedo) Edu valem on peidus detailides. Iga ja täitsid igaüks oma rolli. väike asi loeb lõpuks, kui küsimus on selles, et sa pead püsima korraldajate poolt ette antud äärmuslikus Mispärast ometi? ajagraafikus. Igasse punkti jõudEsimesed 30 tundi rajal läksid väga miseks on sul ± 2 minutit ja maksiruttu. „Mingiks hetkeks oled sa maalne lubatud hilinemine on üldse omadega juba täiesti kapsas,“ ütles 5 minutit; kui hakkama ei saa, hakJanno. „Pole sul ööd ega mütsi aimu, kab tekkima üha kumuleeruv hulk mis ümberringi trahvipunkte ja ühel hetkel muutub toimub, ja kui sa jätkamine lihtsalt mõttetuks. Seega tuli püsida graafikus. Ja samas kasutada iga võimalust puhkamiseks – ka sellele on mingil hetkel vaja aega kulutada. Kui sattuti rajal näiteks ilusa liivase põhjaga järvekese äärde, siis tehti peatus – pesti ennast ja sokke, puhati. Nii oli moraal rajale asudes uuesti kõrge. AK4 on oma hellitusnimed Aer ja Alati Koormaks auga välja teeninud ... Üksus valis relvaks M16. Iga kilogramm ekstrakaalu muutub rajal kriitiliseks. „Maratonijooksjad teavad, et kui sul on 42 km peale kaasas 100 g lisaraskust, siis kokkuvõttes summeerub see 5 tonniks,“ selgitas Janno kaaluküsimust. Varustus on ülitähtis. Kui suurem osa varustuse elementidest on meeskondadele ette kirjutatud – tingimused peavad üksustel olema ühesugused – , siis konkreetsete asjade valiku teeb igaüks ikkagi ise. „Võtame vormipüksid,“ tõi Alo näite. „Need sama hästi kui ei kuivagi ära. Ja me pidime seda neetud jõge vähemalt neli korda ületama. Seal on kaldas mingi

Janno Viilup – meeskonna treener

VÄ L J A Õ P E

ASSO PUIDET

ville vältida, võideldes selle nimel, et püstijalu mitte magama jääda ja kraavi poole pöörata, seal, tekib jälle eksistentsiaalne küsimus: mispärast me seda teeme? „Noh – kui sa Suure Katsumuse läbi teed, siis tunned end ikka õige mehena,“ kehitas Alo õlgu. „Mõtle – sa oled rajal koos elukutselistega, koos välisriikide meeskondadega, kellele makstakse selle eest palka. Ja sa oled sitkem vend kui need ässad!“ „Meeskonna kokkusulandumine ja lihtsate väärtuste selgem tunnetamine,“ loetles Janno talle olulisi asju. „Pärast võistlust vaatad kokapudelit ikka sootuks teise pilguga. Keegi annab sulle kuivad sokid, keegi jagab sinuga pekki, mida panna võileivale… Need on lihtsad asjad, mis igapäevaelus ei oma ehk nii suurt väärtust. Aga rajal on kõik viidud äärmuseni.“ Ja siis selle 10 km distantsi peal, umbes selles kohas, kus Alo oli peaaegu ütlemas, et kõik, nüüd aitab, poisid, sõitis neist korraga mööda päevinäinud Škoda. Autojuht vaatas imestusega teepervel tatsavaid sõdureid, liikus hooga sadakond meetrit edasi ja tõmbas siis pidurid peale. Üllatunult vaatasid mehed, kuidas auto kaks hetke justkui kõheldes paigal seisis, siis süttisid tagurdamistuled ja Škoda tuli unnates tagasi nende poole, peatus uuesti ja juhiuks avanes. Vanamees viipas neile ja avas auto tagaluugi. Kõheldes kõmpisid mehed lähemale. 7 | 2018

„Ja samas tuleb teinekord vastutegevusele pasunasse ka anda,“ tähendas Alo. „Mitte sõna otseses mõttes muidugi, aga noh – kõigil mingil hetkel juba katus sõidab ja adrenaliinilaks on sees. Meil oli näiteks olukord, kus tsiviilmasin sõitis mööda ja korraga pudenes sealt välja neli vastast. Nemad kohe, et andke elud siia! Mul lõi ka silme eest mustaks – midagi me ei anna! Nii ikka ei lähe, et tuled siin oma tsiviilsõidukiga „jahti pidama“!“ Olukord kippus kiiva kiskuma, sest vastased ähvardasid neid nipukatega kinni siduda ja maha istuma jätta. „Noh, asi läks võrdlemisi ebaviisakaks „Sähke, poisid, võtkätte ära,“ rääkis Alo. „Kokkuvõtke!“ kohmas vana ja ulatas teks saatsime nad pikalt – mingu ja Artile suure karbitäie värskelt korja- kirjutagu kohtunikele raport ja siis tud vaarikaid. pärast selgitame, kes meist on see Nad seisid teepervel nagu sooõige eestlane! Polnud meil seal vaja lasambad, vahtides eemalduvale nendega päid ja maid jagada!“ Škodale järele. „Mis see vaarikas sulle ikka annab,“ ütles Alo. „VõibVõitjate üle kohut ei olla 10 kalorit… Aga efekt on selline, mõisteta justkui oleks sulle tiivad jalgade Selleks, et Suurt Katsumust võita, külge kasvatatud. Värsked, jahedad, tuleb teha igas ülesandepunktis mahlased vaarikad!“ maksimumsooritus. Sa pead olema

Kontakt, kontakt!

Sa tead, et kuskil seal maastikul on vastutegevus. Kogu sõjategevus põhineb pettusel … Vastane varitseb sind. Kui sa tahaksid, võiksid ka ise vastutegevusele varitsuse püsti panna ja nad maha võtta. Kuid igal juhul on kiireim ja tõhusaim variant end kontaktist lahti rebida ja eemalduda. „Iga kontakti pole vaja nii-öelda võita,“ ütles Alo. „Iga sekund, iga minut on arvel,“ rõhutas Janno. „Mõnikord on taktikaliselt õige valik oma elud ära anda ja edasi liikuda, mitte raisata aega lootusetule võitlusele.“

„Mõtle – sa oled rajal koos elukutselistega, koos välisriikide meeskondadega, kellele makstakse selle eest palka. Ja sa oled sitkem vend kui need ässad!“

laskmises täpne, takistusrajal kiire, vastase sõjatehnikat määrates detailideni põhjalik. Ei piisa sellest, et sa nimetad fotol olevat asja „vaenlase tankiks“, sa pead teadma täpset mudeli ja versiooni koodi. Ei piisa sellest, et heidad oma granaadid enam-vähem õiges suunas, sa pead kõik neli tükki viskama ettenähtud tsooni. Asjaolu, et ühel hetkel tõmmatakse joon vahele ja võistlusele tehakse restart, mis nullib sinu meeskonna liidripositsiooni, on küll kibe pill alla neelata, aga lõpuks oled sa poodiumil teisel kohal ja tead kahte asja: esiteks tegi sinu meeskond võistluse läbi algusest lõpuni graafikus püsides. Ja teiseks … noh sa tead, mida kõike sa pidid rajal selleks tegema, mida ohvriks tooma. Sa oled võitja. Sa ise tead seda, su kaaslased teavad seda, kõik teised teavad seda samuti. Ka need, kes lõpuks punktide kokku lugemisel esimesteks tulid. Kuidas see võit tuli? Rämeraskelt. Tuli tänu sellele, et kõik üheskoos eraldi panustasid, ja summa sai suurem, kui üksikosade järgi võinuks arvata.

Lahinguvälja dünaamika on aastasadade jooksul muutunud staatilisest järjest dünaamilisemaks. Sõdurid ja nende relvakasutamise tehnika peavad muutuma koos lahinguväljaga. Tekst ja pildid: KERSTIN-HEDVIG MARTMAA, teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist

Tänavu kevadel vastuvõetud uue laskeväljaõppe eeskirjaga kehtestatud põhimõtted eeldavadki, et laskja sooritab laskeharjutuse lahinguvarustuses, erinevatest laskeasenditest ja positsioonidest, ning on ajalise faktoriga. See tähendab, et väljaõpe tuleb korraldada võimalikult realistlikult ja ülesannetele orienteeritult. „Senine laskeväljaõpe oli suunatud võimalikult täpse lasu sooritamisele. Paraku tähendab see lahinguväljal seda, et esimene lask, mis positsioonilt tehakse, on tabav, kuid edasi mõjutavad lasu sooritamist vastase vastutuli, kõrgenev pulss ja sagenev hingamine ning üldine lahingumüra,“ selgitas Kaitseliidu Tallinna maleva üksustele laskeväljaõpet ja laskmisi läbi viiv veebel Olar Paesalu puudujääke ajale mõneti jalgu jäänud laskeväljaõppes. Uued laskeharjutused keskenduvad aga vastase mõjutamisele ja individuaalsete relvakäsitsusoskuste omandamisele eri maastikel ja eri asenditest ning loovad baasi kiireks ja efektiivseks koostööks üksusega lahingukontaktis olles.

Kolm proovikivi

Laskeväljaõppe uue eeskirja kohaselt hinnatakse põhilaskeväljaõppe laskeharjutusi automaatrelvast vastavalt ainekavale ja õppevarale.

Automaatrelva baasõppe ainekava kohaselt peab läbinu oskama käsitseda relva ohutult, tõhusalt ja taktikaliselt õigesti, eesmärgiga tegutseda oskuslikult üksuse koosseisus lahinglaskmistel ja väliharjutustel. Ainekava läbinu omandab õiguse osaleda lahinglaskmistel. Õppeainet hinnatakse kolme praktilise sooritusega ning edukaks läbimiseks tuleb sooritada test 1 (relvakäsitsemise ja ohutuse test, mis on laskeharjutustel osalemise eelduseks) ja test 3 (lahinglaskmisteks valmisoleku test, mis hindab kõigi nelja õpiväljundi saavutamist) vähemalt lävendi tasemel. Test 2 (esmase laskeoskuse ja ohutu relvakäsitsemise test, mis annab laskurile tagasisidet tema hetkeseisust, eesmärgiga toetada tema relvakäsitsemis- ja laskeoskuse arengut) on mõeldud vahehindamiseks, selle läbimine ei ole kohustuslik. Uue laskeväljaõppe eeskirja järgi kohandatud automaatrelva ainekavas antakse ülevaade ohutu relvakäsitsemise põhimõtetest, tutvustatakse automaatrelva, levinumaid tõrkeid ja nende kõrvaldamist, antakse ülevaade ballistika alustest ja sihtimisest mehaaniliste sihikutega. Samuti tutvustatakse relvahoolduse põhimõtteid ning relva kokkupanekut-lahtivõtmist. Kõigele sellele järgneb esimene automaatrelva test. 7 | 2018

VÄ L J A Õ P E

Uus laskeväljaõpe: et olla lahinguväljal tõhusam

Automaadist laskmise TEST 1 Esimese testi eesmärgiks on kontrollida laskuri esmast ohutu relvakäsitsemise taset. Testi protseduur on järgmine: ruumis on 3 sihtmärki ja 2 isikut, kelle poole relva suunata ei tohi. Teostada tuleb relva ohutuse kontroll ja laadida 2 salve viie õppepadruniga. Sihtmärke mõjutatakse kolmes laskeasendis, testi jooksul tuleb nii eemaldada tõrget kui vahetada salve. Pärast sihtmärkide mõjutamist tuleb nimetada kolm instruktori osutatud relvaosa ja nende eesmärgid ning lõpuks kontrollida relva töökorrasolekut.

VÄ L J A Õ P E

Testi 1 hindamiskriteeriumid Rakendab ohutu relvakäsitsemise põhimõtteid. Teostab relva töökorrasoleku kontrolli pärast relva kokkupanemist. Laeb padrunid salve ja salvest tühjaks nii, et ei kahjusta ennast, padruneid ega kindaid. Vajadusel võtab kinda käest ära. Vahetab taktikaliselt salve (põhimõttel „üks aste madalamaks“). Kõrvaldab lihtsamaid relva ning laskemoona põhjustatud tõrkeid iseseisvalt ja kiiresti relva „tööalas“ ning (selle olemasolul) varjes olles. Laskeasendites ei vaju kiiver silmade ette. Kasutab relva koos relvarihmaga. Demonstreerib õigesti põhilaskeasendeid. Võtab sihtmärgi sihikule (põhimõttel „vaata-keera-lase“). Selgitab instruktori näidatud kolme relvaosa eesmärki (funktsiooni).

A.1. Automaatrelva normaaljooksule seadmine. Seab iseseisvalt relva normaaljooksule ja tabab sihtmärki. Laskur laseb toega lamades asendist ilma lahinguvarustuseta (kuuli- või killuvest seljas). Instruktor näitab ja selgitab lamades toega laskmise põhimõtteid. Kui tabamuste keskpunkt on mujal kui märklehe keskpunktis, viib laskur tabamuste keskpunkti vastavusse tabelirelva kontrollpunktiga. Selle harjutuse puhul on Paesalu sõnul oluline võimalusel eelnevalt õpetada, kuidas relva rihitakse – kuhu suunas kirpu või dioptrit keerata jne. Vajadusel tuleks lasta rohkem seeriaid, kui harjutuse kirjeldus ette näeb. “Kuna lastakse 25–30 meetri kauguselt, siis nelja lasu tihedus võiks lõpuks jääda maksimaalselt 5 cm2 alasse. Niikaua, kuni sellel distantsil tihedust ei ole, ei mõista sõdur lasu sooritamise põhitõdesid ja järgnevatel harjutustel puudub mõte tabamusi otsida,” selgitas ta. A.2. Automaatrelva normaaljooksu ja ballistika kontroll. Laskur laseb lamades toega ja lahinguvarustusega. Rakendab teadmisi ballistika ja lasketehnika alustest. Pärast igat seeriat kontrollitakse tulemusi ning vajadusel korrigeeritakse sihikuid. Laskekaugus: 100 m. A.3. Automaatrelva päästmisharjutus õppepadrunitega. Laskur rakendab lasketehnika põhiprintsiipe ning oskab vältida päästmisel tekkivaid vigu. Laskur laseb püstiasendist lahinguvarustusega. Lahingupaariline laeb laskurile salved, milles on suvalises järjekorras 10 lahingupadrunit ja 4 kuni 10 õppepadrunit. Pärast igat seeriat kontrollitakse tulemusi. Laskekaugus: 25 m. A.4. Automaatrelva laskmine põhilaskeasenditest. Laskur võtab sisse õigeid põhilaskeasendeid ja tabab sihtmärki. Laskur laseb lamades (100 m), põlvelt (50 m) ja püsti (25 m). Igast laskeasendist lastakse üks seeria. Lahingupaariline laeb laskurile salved, milles on suvalises järjekorras 6 lahingupadrunit ja 3 kuni 6 õppepadrunit. Igas seerias lastakse sihtmärgi pihta 6 lasku. Pärast igat seeriat kontrollitakse tulemusi. A.5. Automaatrelva laskmine põhilaskeasenditest koos tõrgete eemaldamisega (õppepadrunid). Laskur võtab sisse õigeid põhilaskeasendeid, eemaldab tekkinud tõrked ning tabab sihtmärki. Laskur

Uued laskeharjutused keskenduvad aga vastase mõjutamisele ja individuaalsete relvakäsitsusoskuste omandamisele eri maastikel ja eri asenditest ning loovad baasi kiireks ja efektiivseks koostööks üksusega lahingukontaktis olles. laseb lamades (100 m), põlvelt (50 m) ja püsti (25 m). Igast laskeasendist lastakse üks seeria. Lahingupaariline laeb laskurile salved, milles on suvalises järjekorras 6 lahingupadrunit ja 3 kuni 6 õppepadrunit. Igas seerias lastakse sihtmärgi pihta 6 lasku. Pärast igat seeriat kontrollitakse tulemusi. Kõik laskeasendid on ilma toeta. A.6. Automaatrelva laskmine põhilaskeasenditest ajalise piiranguga ja salvevahetusega. Laskur võtab ajalise piiranguga sisse õigeid põhilaskeasendeid, vahetab ohutult laskepositsiooni, rakendab salvevahetuse drille ja tabab sihtmärki. Laskuril on seljas lahinguvarustus, neli nelja padruniga laetud salve asetsevad salvetaskutes. Laskur laseb lamades (100 m), põlvelt (50 m) ja püsti (25 m). Kõik laskeasendid on ilma toeta.

„Test 2 ei ole kinnitatud kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskirjaga kohustuslik, kuid on aluseks teatud Kaitseliidu kooli kursustele registreerimiseks, seega on soovitatav see läbida ja dokumenteerida,“ sõnas Paesalu. A.7. Automaatrelvast laskmine kuni 300 m. Laskur reageerib sihtimis- ja tabamispunkti muutumisele vastavalt laskekaugusele. Laskur rakendab teadmisi ballistika ja lasketehnika alustest, selgitab välja oma relva sihtimis- ja tabamispunktid. Igas seerias lastakse 50meetrise sammuga, alustatakse 50 m kauguselt. Sihtmärgi A ala alumisele joonele kinnitatakse A4 paber, mille sihtimispunktiks võetakse alumine äär. Pärast igat seeriat kontrollitakse tulemusi, sihtimis- ja tabamispunkti erinevused kantakse laskepäevikusse vastavalt laskekaugusele. Lastak-

Automaadist laskmise TEST 2 Esmase laskeoskuse ja ohutu relvakäsitsemise testis lastakse kolmelt distantsilt. Igal distantsil on aega 30 sekundit, et võtta sisse laskeasend, teostada ettenähtud arv laske ja salvevahetus. Testitav saabub kohale, salvetaskutes neli nelja padruniga laetud salve, relv ripub rihmaga küljes, kiiver on peas, kaitseprillid ees ja taktikalised kindad käes. Testitav peab ise otsustama, kus on ohutu suund, toetudes oma eelnevale väljaõppele ja kogemustele. Vajadusel peab ta suutma oma otsust põhjendada. Kuulmis- ja nägemiskaitsmete kasutamine on kohustuslik. Salvesid maha panna ei tohi. Tulemus on arvestatud, kui laskur ei teinud ohutustehnilist ega taktikalist viga ning kogus vähemalt 31 punkti. Testi 2 hindamiskriteeriumid Rakendab ohutu relvakäsitsemise põhimõtteid. Vahetab taktikaliselt salve (põhimõttel „üks aste madalamaks“). Vahetab salve enne „tühilasu“ toimumist. Kõrvaldab lihtsamaid relva ning laskemoona põhjustatud tõrkeid iseseisvalt ja kiiresti, käsitsedes relva „tööalas“ ning (selle olemasolul) varjes olles. Laskeasendites tagab kiivri korrektse asendi (kiiver ei vaju silmade ette). Kasutab relva koos relvarihmaga. Rakendab õigesti põhilaskeasendeid. Võtab sihtmärgi sihikule (põhimõttel „vaata-keera-lase“).

se lamades toega 50 m, 100 m, 150 m, 200 m, 250 m ja 300 m pealt. A.8. Automaatrelvaga keeramise õpetamine (vasakule, paremale, ümber). Laskur valdab ohutuid laskesuuna ja -asendi kohapeal muutmise tehnikaid. Õpitakse ja harjutatakse relvaga keeramist, laskesuuna muutmist ning kiire asendi ja sihikupildi saavutamist. Õpitud elemente kinnistatakse laskmisega. Lastakse püsti ja põlvelt 25 m kauguselt. A.9. Automaatrelvaga keeramise õpetamine ettepoole ja tahapoole liikumisel. Laskur valdab ohutuid laskesuuna ja asendi muutmise tehnikaid liikumise pealt. Õpitakse ja harjutatakse relvaga keeramist ja laskesuuna muutmist liikumise pealt (ette ja taha), kiire asendi ja sihikupildi saavutamist. Õpitud elemente kinnistatakse laskmisega. Lastakse püsti ja põlvelt 25 m kauguselt.

Kuhu panna tühi salv Uue laskeväljaõppe käigus on ilmnenud, kui oluline on tühja salvetasku olemasolu. Tihti tekib sõduril dilemma: kuhu panna tühi salv? Salvetaskusse saab kiiresti panna ainult ühe salve, teise panemiseks selle kõrvale kulub väärtuslikku aega ja palju närve. „Selle tagajärjel peame maastikul tegelema kaotatud salve otsimisega või aeglase sõduri järeleootamisega – kes päriselt metsas on käinud, see saab aru, teistel jääb ruumi fantaasiale,“ märkis veebel Olar Paesalu. Salve põuepanemine on lahendus kuni positsioonivahetuseni. „Mõne teise varustuse pauna kasutamine tähendab, et mingi oluline varustusese jääb maha,“ nentis Paesalu. Tühja salvetasku olemasolul aga võtab salvevahetus aega vaid mõned sekundid, muidugi kui tasku on eelnevalt lahti võetud. 7 | 2018

VÄ L J A Õ P E

A.10. Automaatrelvaga ebastandardsete laskeasendite õpetamine, varjest tekkivate tugede ärakasutamine. Õpitakse ja harjutatakse ebastandardseid laskeasendeid: tugede kasutamist avadest, varjete ja nurkade tagant laskmisel. Õpitud elemente kinnistatakse laskmisega. Harjutusel kasutatakse standardseid 3. automaaditesti seinu. A.11. Automaatrelva laskmine ebastandardsetest asenditest ajalise piiranguta, salve- ja positsioonivahetusega. Laskur võtab ajalise piiranguta sisse õigeid ebastandardseid laskeasendeid, vahetab ohutult laskepositsiooni, rakendab salvevahetuse drille ja tabab sihtmärki. Laskuril on seljas lahinguvarustus, kolm viie padruniga laetud salve asetsevad salvetaskutes. Harjutusel kasutatakse standardseid 3. automaaditesti seinu. Kaugused: toega 75 m ja astmetega sein; toeta 50 m ja aukudega sein. A.12. Automaatrelva laskmine ebastandardsetest asenditest ajalise piiranguga, salve- ja positsioonivahetusega. Laskur võtab ajalise

Hangi endale laskepäevik Akiivsematele sõduritele on välja töötatud ka laskepäevik, mille täitmise eest vastutab iga sõdur iseseisvalt. Kuna päeviku täitmine võtab laskmistel siiski aega ja nõuab ka head ilma, soovitab veebel Olar Paesalu lasketulemused esialgu mõnda teise märkmikku kirja panna ning täita laskepäevik kodus. Laskepäevik on väljaprinditav Iliase veebikeskkonnas. Seda tasub küsida ka allüksuste ülematelt või laskmiste läbiviijalt.

7 | 2018

piiranguga sisse õigeid ebastandardseid laskeasendeid, vahetab ohutult laskepositsiooni, rakendab salvevahetuse drille ja tabab sihtmärki. Laskuril on seljas lahinguvarustus, kolm viie padruniga laetud salve asetsevad salvetaskutes. Harjutusel kasutatakse standardseid 3. automaaditesti seinu. Kaugused: toega 75 m ja astmetega sein, toeta 50 m ja aukudega sein, toeta 50 m (metallsihtmärk) või toeta 25 m (pappsihtmärk) ja aukudega sein. „Testi 3 läbinud sõdur on lahinguväljal kiirem ja efektiivsem,“ on Paesalu veendunud. „Tema kiirus ja olukorrateadlikkus lahinguväljal on kõvasti parem kui võitlejal, kes õpet pole läbinud.“

Aastaga on Paesalu sõnul erialaõppes ilmnenud, et kui baasrelva ehk automaadi õppekava läbinu kõrval on võitleja, kes on õppes osalenud osaliselt või üldse mitte, siis see pärsib ka teiste kontaktis osalemise kiirust. „Seega peaks iga lahingupaariline ja ülem hea seisma selle eest, et kõik sõdurid, sõltumata auastmest ja ametikohast, uue õppe läbiksid ja selle lõpus testi 3 positiivselt sooritaksid,“ muudab see Paesalu sõnul lahinglaskeharjutuse palju kiiremaks, intensiivsemaks ja, mis peamine, ohutumaks. See omakorda hoiab kokku palju aega ja närve. Nagu Paesalu selgitas, saab testi 3 laskeharjutusi läbi viia praktiliselt kõikides kaitseväe ja Kaitseliidu las-

Automaadist laskmise TEST 3 Lahinglaskmisteks valmisoleku testil lastakse neljalt eri distantsilt ja eri asendist. Igal distantsil 4 sihtmärki kokku 8 lasuga. Igal distantsil teostatakse salvevahetus. Aega raja läbimiseks on 4 minutit. Testitav saabub kohale, neli 12 padruniga laetud salve salvetaskutes, relv ripub rihmaga küljes, kiiver on peas, kaitseprillid ees ja taktikalised kindad käes. Õppepadruneid ei kasutata (juhul kui tekib tõrge, siis laskur eemaldab selle, tuginedes oma väljaõppele). Testitav peab ise otsustama, kus on ohutu suund, toetudes oma väljaõppele ja kogemustele. Vajadusel peab ta suutma oma otsust põhjendada. Kuulmis- ja nägemiskaitsmete kasutamine on kohustuslik. Testi 3 sooritamise eelduseks on laskuri iseseisvalt normaaljooksule seatud relv. Laskur peab teadma, kuhu tema relv laseb 100 m ja 25 m pealt. Miinimumlaskude arv testis on 32. Maksimumtabamuste arv ühes sihtmärgis on 8, lisatabamuse korral võetakse maha parem tabamus. Iga tabamus märgis annab vastavalt tabamusaladele 5, 4 või 2 punkti. Maksimumpunktide summa on 160. Tulemus on arvestatud, kui laskur kogub vähemalt 100 punkti ja koondaeg on alla 4 minuti (240 sekundi). Testi 3 hindamiskriteeriumid Rakendab ohutu relvakäsitsemise põhimõtteid. Vahetab taktikaliselt salve (põhimõttel „üks aste madalamaks“). Vahetab salve enne „tühilasu“ toimumist. Kõrvaldab lihtsamaid relva ning laskemoona põhjustatud tõrkeid iseseisvalt ja kiiresti, käsitsedes relva „tööalas“ ning (selle olemasolul) varjes olles. Laskeasendites tagab kiivri korrektse asendi (kiiver ei vaju silmade ette). Kasutab relva koos relvarihmaga. Laseb läbi avause, tabamata takistust. Laseb „ohtlikumaid“ sihtmärke enne (vastavalt sihtmärkide ilmumise järjekorrale ja kaugusele). Kasutab õigesti tugesid. Rakendab õigesti põhilaskeasendeid. Rakendab õigesti mittestandardseid laskeasendeid. Tabab kiiresti sihtmärki lühidistantsilt (50–25 m). Tabab sihtmärki ajalise piiranguga. Reflekteerib (kirjeldab ja vajadusel põhjendab) enda laskesooritust, tuues välja, millega oli rahul, mis vajaks arendamist ja kuidas arendada.

ketiirudes. Sõltuvalt tiiru pikkusest peab mõnes kohas küll harjutuste seeriaid ära jätma. „Valdavas enamikus tiirudes on võimalik test 3 läbi viia modifitseeritult, sest ohuala ei võimalda sihtmärki nurga alt lasta,“ märkis Paesalu. Küll aga ei maksa tema sõnul raamides kinni olla. „Soovitan suhelda harjutusväljade eest vastutajatega, sest võimalikud muudatused ei tee eksamit alati kergemaks ja oma lõppeesmärki täidavad nad 100%, ilma et ohutus kannataks.“

Vana ei maksa unustada

Vastavalt Kaitseliidu ülema 2018. aasta käskkirjale peavad kõik relvaõppes osalevad tegevliikmed pärast relvaõppe läbimist ja edaspidi kord iga kahe aasta jooksul positiivselt sooritama testi 1. Positiivne sooritus annab õiguse osaleda põhilaskeväljaõppes, jätkulaskeväljaõppes ja lahinglaskmistel. „Kuigi Kaitseliidu ülema juhised laskeväljaõppe läbiviimiseks ütlevad, et Kaitseliidu tegevliikmed võivad pärast testi 1 sooritamist osaleda jätkuväljaõppes ja lahinglaskmistel, siis soovitan allüksuste ülematel vähemalt esimestel aastatel eelnevalt läbida põhilaskeväljaõppe ja testi 3, nii nagu nõuab kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri,“ märkis Paesalu. Kasvõi sel põhjusel, et testis 1 ei kasutata lahingupadruneid ja seda on võimalik läbida taktikaliste vigadega. Järgnevad põhilaskeväljaõppe harjutused ja testid nõuavad aga lisaks ohutusreeglite korrektsel täitmisele ka õiget taktikalist tegevust. „Seega jääks üksnes testi 1 sooritamise ja jätkuväljaõppe ning lahinglaskmiste vahele väga suur tühik, mis võib viia pöördumatute kahjudeni,“ leidis Paesalu. Küll aga peab Paesalu igati tänuväärseks Kaitseliidu ülema laskeväljaõppejuhendi nõuet, mille kohaselt peab iga tegevliige suutma lamades, igasugustes ilmaoludes, mehaanilise sihikuga tabada sihtmärki 300 m kauguselt. „Suuresti tähendab see seda, et me ei tohi ära unustada eelmist laskeväljaõppe eeskirja ja peaksime keskenduma selle eesmärgi saavutamisele näiteks jätkuväljaõppes.“

„Testi 3 läbinud sõdur on lahinguväljal kiirem ja efektiivsem,“ on Paesalu veendunud. „Tema kiirus ja olukorrateadlikkus lahinguväljal on kõvasti parem kui võitlejal, kes õpet pole läbinud.“

Sõda – millal see algas? 3 Kaitseliit rindel ja tagalas Eesti ohuprognoosid ei välista ka konventsionaalse sõja võimalust. Olulisem, kui võõrvägede meie territooriumile tungimise põhjus või ettekääne, on meie oma valmidus selleks. Ning arusaam, et vaid rinde pidamisest ei piisa – ühiskond tervikuna peab suutma survele vastu panna.

HARITUD SÕDUR

Tekst: ILMAR RAAG, Toompea malevkonna pealik Klassikaliselt arvestatakse kaitses suhtega 1 : 3, mis tähendab, et kaitsepositsioonidel Kaitseliidu rühm peaks peatama Vene Föderatsiooni motolaskurroodu ja meie kompanii kaitse peab seisma vastu Vene Föderatsiooni motolaskurpataljoni rünnakule. Muidugi võib pilti ajada keerulisemaks vastase suurtükitule ja õhutoetusega, aga jääme korraks esmaste vastaste juurde. Niisiis, Kaitseliidu kompanii vastu tuleb pataljon, milles on minimaalselt 40 soomukit ja ilmselt 12 tanki. Siia juurde võib arvestada veel erinevaid tulejuhtimis- ja sidesoomukeid ning pioneeritehnikat. Tšetšeenia ja Ukraina kogemus õpetab, et ühe tanki peatamiseks läheb vaja vähemalt 5–6 koordineeritud lasku tankitõrjerelvadest. Soomukiga võib asi olla lihtsam, kui meil ei ole tegemist mõne uuema BMP-ga. Eeldame, et enamik Kaitseliidu tankitõrjujaid ei vallatle Javelinidega.

Soomust rookima

On tõenäoline, et Vene Föderatsiooni pataljoni ülesandeks ei ole meie elavjõu hävitamine. Tähtis on kiire edasiliikumine ja kontroll võtmealade üle. Järelikult ei hakata esialgu kusagil soos meie kaitseliitlasi taga ajama. Niisamuti on Vene Föderatsiooni brigaadi ja pataljoni edenemiskoridorid doktriini kohaselt üles ehitatud nii, et kui esmasel kontaktil ei suudeta vastasest läbi sõita, siis järgnevad üksused püüavad kohe 18

7 | 2018

pudelikaelast mööda sõita, et purus- gede surmapõhjustest Iraagis 62% isetehtud lõhkekehade (IED) plahtada meie varustusteed ja lõigata vatused, samal ajal kui käsirelvatuli meie ühendus ülejäänud üksustega. oli põhjuseks ainult 13% kaotustest. Kui me tahame vastast peatada, siis Afganistani statistika näitab peame võitlusvõimetuks muutma vähemalt 30% pataljoni soomukitest. samuti, et veel 2006. aastal ei olnud IED-de kasutamine kuigi levinud (ca Teoreetiliselt saame seda üles39%) ja ISAF-i jõude prooviti mõjuannet täita siis, kui meile antakse tada väga mitmel viisil. Ja ikkagi ei toetuseks tanke, meil endil on suudetud oluliselt tappa Lääne sõdukaasas vähemalt 100 tankitõrjelasreid automaatide ja kuulipildujatega ku erinevatele laskjatele, suudame paigutada efektiivselt miine ja muu- – 12% surmajuhtumitest. Aastate edenedes mõistsid Talidame maastiku läbitamatuks. bani võitlejad, et IED on nende kõige Aga nüüd tuleb kriitiline küsiefektiivsem relv ja seda arendati nii, mus: mitmel viimasel õppusel te harjutasite reaalselt nende soomuki- et kuus aastat hiljem põhjustasid isetehtud lõhkekehad ka Afganistate hävitamist sellisel hulgal? nis 60% ISAF-i surmadest. Vastase jalaväe mõjutamine võib Selle statistika põhjal jääda tähenduseta, kui nende soovõime esitada küsimuse: mukid liiguvad edasi. Teise maailmiks nii Iraagis kui Afgamasõja ajast on meeles episood, kus nistanis loobusid võitlesoomepoisid võtsid 21. septembril 1944. aastal Kosel sisse positsioonid, jad sõdimast peamiselt et Tallinna poole liikuvaid Nõukogu- käsitulirelvadega, et minna kaudsemate de tanke peatada. 1 või 2 tanki lasti isegi katki, aga seejärel sõitsid teised mõjutusvahendite juurde? Vastus tankid lihtsalt meie meeste positon lihtne – konsioonide vahelt läbi. Ja oligi kõik. Vastuargument võib olla, et kui täpse automaaditulega soomukite ümbert mehed ära lasta, siis soomukid ise enam edasi ei liigu. Oma tõde selles on, aga samas on ehk huvitav vaadata surmapõhjuste statistikat Afganistanist ja Iraagist.

Afganistani õppetunnid

Selles võrdluses võime end asetada kohalike võitlejate asemele, kes üritasid mõjutada liitlasvägede konventsionaalset armeed. 2006. aastal moodustasid Lääne liitlasvä-

Vene Föderatsiooni maavägede doktriin näeb ette sõjategevuse kandmist vastase tagala sügavusse. Eesti strateegilise sügavuse puhul võib eeldada, et niipea, kui Narva jõgi

Lõviosa kaitstavatest objektidest asub hoonestatud alal, mis eeldab, et seda kaitsvad kaitseliitlased on linnalahingute eksperdid. Kas oleme?

Kuna politsei ei jõua kõiki taristuobjekte kaitsta, siis kasutatakse selleks kaitseliitlasi, kellel täna tihti ei ole nagunii reaalseid võimalusi kusagil rindel Vene Föderatsiooni tanke peatada. Iroonia peitub kahtlemata selles, et nende kaitseliitlaste tõenäoliseks vastaseks saavad Vene spetznaz’i üksused, kelle rünnakrühmade relvastuses on granaadiheitjad AGS-17, leegiheitjad, miinid, erinevad snaiperrelvad ja seejärel spekter mitmesuguseid relvi, mis seostuvad nii kaugelt kui ka väga lähedalt võitlemise eripäraga. Lõviosa kaitstavatest objektidest asub hoonestatud alal, mis eeldab, et seda kaitsvad kaitseliitlased on linnalahingute eksperdid. Kas oleme? Ent igal juhul on nii Ukraina kui ka Iraagi kogemus meile näidanud, et konventsionaalse armee vastu on võimalik sõdida vähemalt mingi aja vältel küll, kui piisavalt kiiresti kohaneda oludega ning valida vastase mõjutamiseks parim vorm ja vahendid.

HARITUD SÕDUR

Tagalas läheb tuliseks

ületatakse, hakatakse mõjutama ka Tallinna, Ämarit, Paldiskit jne. Seda tehakse rakettide ja lennuväe toel, aga päris kindlasti ka eriväelaste abil. Doktriini kohaselt on peaaegu võimatu, et kui rinne tekib kusagil idapiiril, ei alga rünnakud meie infrastruktuuri vastu kusagil tagalas. Meie kaitseväeline planeerimisloogika saab sel puhul olla üsna ainuvõimalik ja seob konventsionaalse sõja faasi „halli sõja“ faasiga.

KARRI KAAS

ventsionaalse armee vastu sõdides kandsid nad käsitulirelvade lahingus liiga suuri kaotusi, et sõdida jätkusuutlikult. Sellesarnane on ka Ukraina statistika, kus rohkem kui pooled hukkunuist tuleb kanda kaugtule arvele. Käsitulirelvadest tuleb eraldi esile snaiperrelvade mõju, aga tavalise reavõitleja automaat jääb ikkagi marginaalse mõjutaja ja psühholoogilise hirmutaja rolli. Järeldusi on kaks: ideaalis peab iga kaitseliitlane olema võimeline laskma kõikidest võimalikest tankitõrjerelvadest ja samuti peab oskama kasutada tankitõrjemiine. Meie igapäevaste drillide osaks tuleb viia mitmesugused kaudtule vastased drillid.

7 | 2018

PIXABAY

HARITUD SÕDUR

Erioperatsioonid – mis teeb need eriliseks? 3

Kõrgete panustega riskantne mäng 20

7 | 2018

Erioperatsioonide vägede ülesandeks on eelkõige saavutada strateegiline efekt. Juhul kui seda ei saavutata, ei ole püstitatud ülesanne mõeldud SOF-ile ja seda ülesannet saab täita ka tavavägede üksus. Tekst: kolonelleitnant MARGUS KUUL, tavatu sõjapidamise ekspert

Kiired otsused

SOF saab teostada ülesandeid otseselt, kaudselt, iseseisvalt või siis tavavägesid toetades. Otseselt tegutsetakse näiteks terrorismi ja massihävitusrelvade leviku vastases võitluses, samuti otsese ründe teostamisel ning strateegilise luure ja infooperatsioonidel. Otsese ründeoperatsiooni teostamisel on vaja vältida massilisi

Kuid see on ka raskem ja keerukam ülesanne, kui näiteks otsese ründe käigus vastasele näkku tulistada, sest viimasel juhul ei pea ju tundma vastase kultuuri, keelt ega kombeid. kaotusi. Erioperaator peab sihtmärgi neutraliseerimiseks langetama kohapeal ajakriitilisi otsuseid, tegemata kahju lähedalolevatele mittekombatantidele. Näiteks USA relvajõud, saanud teada Bin Ladeni asukoha, oleks võinud ju heita Pakistani täppispommi ja hävitada täielikult objekti, kus Bin Laden ennast varjas, koos sealviibinud isikutega. Kuid vaja oli 100% kindlusega tuvastada, et tapetav isik on Bin Laden. Sihtmärgi õigsuses sai veenduda ainult inimene kohapeal. Sama kehtib massihävitusrelvade vastases võitluses, kus tuleb inimsilmaga tuvastada keerulisi olukordi ja võtta vastu ajakriitilisi otsuseid otse sündmuspaigas. Sellest ei erine ka isikute jälitamine, kus mittesurmavaid jälitus- ja kinnipidamismeetodeid rakendades omastatakse ajakriitilist ressurssi või infot, mis tavaväge kasutades võib kaduma minna, kaudtules või võitluses hävida. Eriluures ja -seires kasutab SOF kohapeal eelkõige eriüksuslase otsustusvõimet ja vaatlust ning vajadusel kaasab erivahendeid, et avastada olulisi detaile, mis on sageli peidetud nii tehnoloogia kui ka palja inimsilma eest. Inimsilm suudab vahet teha reaalsetel sihtmärkidel ja pettusel, mida tehnoloogilised sensorid alati ei avasta. Juhul, kui SOF ei saa eri põhjustel täita ülesandeid otseselt, siis tehakse seda kaudselt. Kaudselt täidetakse ülesandeid sageli koos kohalike elanikega, teostades tavatut sõjapidamist, psühholoogilisi operatsioone ja tsiviilkoostöö (Civil Affairs) ülesandeid. Näiteks operatsiooni Iraagi Vabadus ajal pidi USA armee neljanda diviisi kahekümnetuhandeline väekoondis tõkestama PõhjaIraagis paiknevaid Saddami vägesid. Neljas diviis ei jõudnud õigel ajal võitlusesse, seega püstitati ülesanne erivägedele, kes koostöös kurdi pešmergidega ning USA õhujõudude abiga tavavägede toetuseks kaudtuld juhtides selle ülesande täitsid.

Ühe näitena võib tuua ka 1993. aastal Kolumbia kokaiinikuninga Pablo Escobari leidmise, eraldamise ja tabamise, kus USA eriväelased juhendasid ja nõustasid Kolumbia valitsusvägesid.

Jõu ja nõuga

Ülesandeid, mida SOF täidab põhitäitjana, nimetatakse iseseisvateks SOF-operatsioonideks. Tavaväed on siis toetavas rollis ning ülesande täitmise põhipingutus on organiseeritud kooskõlas SOF-i printsiipide ja eelistustega. Heaks näiteks on terroristide käest pantvangide vabastamise operatsioonid või reidid. Kui SOF-i roll on toetada tavavägesid, siis teostatakse erioperatsioone tavavägede eesmärkide saavutamiseks. SOF-i strateegiline väärtus koostöös tavavägedega väljendub eelkõige valikuvõimalustes kasutada jõudu. Siiski on ajalugu näidanud, et tavaväed ei ehita naljalt oma võidustrateegiat üles erivägedekeskse, kõrge riskiga strateegiana. Sageli kasutatakse SOF-i otsese rünnaku teostamisel, et hävitada tavavägedele prioriteetseid sihtmärke. Näiteks püstitatakse ülesandeks infiltreeruda vastase tagalasse, otsida vastase staape ja juhtimispunkte ning hävitada neid kaudtule täpse juhtimise või otsese rünnakuga. Otsese rünnaku ülesanded kas kiirendavad võitu või aeglustavad kaotust. SOF-i vajatakse ka siis, kui vaja on enamat kui lihtsalt sihtmärki hävitada – et inimene sekkuks sündmuspaigal otseselt ja annaks hinnangu saavutatud efektile. SOF-i otsese rünnaku võime on tavavägedele oluline ka irregulaarses sõjapidamises, kus on vaja otsida, leida ja hävitada vastast, näiteks terroriste, kes peidavad end kohalike elanike seas. Järgnevalt mõningad näited USA erivägede tegevustest. Iseseisev ja otsene ülesanne oli SOF-il näiteks 1993. aastal Somaalias, kui Rangers ja terrorismivastase võitluse üksus Delta Force pidid kinni püüdma 7 | 2018

HARITUD SÕDUR

Näiteks NATO SOF-i riikide ülesanneteks on deklareeritud eriluure ja -seire, otsene rünnak ja sõjaline toetus. Eriluure ja -seire on olemuselt inimluure baasil teostatud luure, mis hõlmab keskkonnaluuret, ohtude ja sihtmärkide hindamist ning tuletoetusrelvade löögile järgnevat luuret. Suunatud rünnak on aga piiratud mahu ja kestusega täppisoperatsioon, mis hõlmab reide, varitsusi ja otseründeid. Samuti lõppsihitamist, naasteoperatsioone, täpsuspurustamist, pardumisoperatsioone ja luurelahingut. Sihtmärgid on strateegilise ja operatiivtähtsusega, näiteks terrorivõrgustiku juhi tabamine. Sõjaline toetus hõlmab aga väljaõpet ja nõustamist. USA erioperatsioonide vägede ülesanneteks on lisaks eelmainitule veel võitlus terrorismi vastu, strateegiline sabotaaž, võitlus massihävitusrelvade leviku vastu, ballistiliste rakettide vastane tegevus ning isikukaitse ja naaste. Ka täidab USA SOF madala riskiastmega, kuid strateegilise tähtsusega ülesandeid, milleks on psühholoogilised operatsioonid, mitte kombatantide evakueerimine, ning õnnetuste tagajärgede likvideerimine, mis pole seotud tuumarelvaga (Non Nuclear Consequence Management). Madala riskiastmega taktikalised, peamiselt rahuaja ülesanded, mis on määratud näiteks USA SOF-ile, on sõjaline toetus välisriigis (Foreign Internal Defense), demineerimise väljaõpe ja treening, liitlaste abistamine (Coalition Support), rannapatrull (Coastal Patrol & Interdiction) ning narkootikumide vastase võitluse ülesanded. SOF-i saab samuti rakendada kõrge riskiastmega taktikalistel, kuid madala strateegilise mõjuga ülesannetel, nagu näiteks lahingunaaste operatsioonid, taktikaline luure ja varitsus ning miinitõrje madalas vees.

HARITUD SÕDUR

Väikeriigi võimalus

Eraldi tuleb ära märkida veel üks suur erinevus tavavägedest, mis ilmneb siis, kui SOF-i erioperatsioon ebaõnnestub. Kõrge riskiastmega ja ohtlikud ülesanded tähendavad sageli seda, et ebaõnnestumise korral võivad inimkaotused olla suured ja tulem katastroofiline. Selle tõestuseks on eriüksuste kasutamise praktika Teises maailmasõjas. Mõned näited. Briti SAS kaotas oma esimesel reidil 64% isikkooseisust. Eriülesandel tappa kindral Erwin Rommel hukkus 96%

SAS-i eriüksuslastest. Briti edukal meredessantoperatsioonil Normandiasse 1942. aastal, Saint-Nazaire’i reidil kaotas SAS 64% liikmetest. Lahingutegevuses Itaalias, teostades Tragino reidi, oli kaotus 100% ja Marina dessantmaabumisel 48%. Briti Commandos kandis Teise maailmasõja käigus protsentuaalselt märksa suuremaid kaotusi kui tavaarmee. Austraalia Commandos sai 34% kaotuse osaliseks, lisaks kandis First Special Service Force 78% kaotust Itaalias. Navy SEAL-id kaotasid 1944. aastal dessantmaabumisel Omaha randa 52% elavjõust. Ameeriklaste 82. õhudessantdiviis kaotas 27% isikkoosseisust Sitsiilias ja 46% Normandias. Briti 1. õhudessantdiviis kaotas 80% isikkoosseisust operatsioonil Market Garden. Vastaspoole mänguväljal oli pilt üldjoontes sama. Näiteks kaotasid Saksa langevarjurid Kreeta hõivamisel 58% isikkoosseisust. Waffen-SS-i langevarjupataljon kaotas Jugoslaavia diktaator Tito tabamisoperatsiooni käigus 1944. aastal 62% elavjõust. Ka tänapäeval pole asjaolud palju muutunud. Näitena võib tuua Navy SEAL-i ebaõnnestunud operatsiooni Punatiib (Red Wing) 2005. aastal Afganistanis, kus hukkus 19 erioperaatorit ja kaotati transpordihelikopter Chinook. Seega, üldjuhul on aktsepteeritav, et SOF võib kanda raskeid kaotusi, seetõttu kehtib piirang kasutada neid lahingus lühikest aega. Siiski annab alalises lahinguvalmiduses, kiiresti ümberpaikneva ja vastase kohese strateegilise mõjutamise võimega erioperatsiooniväe omamine vastasele signaali, et olenemata tema suurusest, võimekusest ja territooriumi kaitsesügavusest ei paku distants talle SOF-i

Õigesti rakendatuna saavad väikesed hästi väljaõpetatud eriotstarbelised üksused anda heidutusjõu ning sõjalise ja poliitilise mõju, mis on palju suurem, kui väikeriigi relvajõudude suurus eeldada lubaks. 22

7 | 2018

eest kaitset. Tavavägede tegevus on sageli etteaimatav, SOF-i oma aga ei ole. Seega, eelkõige õigesti kasutatuna, on SOF märkimisväärne jõudude tasakaalustaja isegi siis, kui tegemist on väikese üksusega. Väikeriigi SOF-ile ülesandeid püstitades tuleb olla aga eelkõige nutikas. Õigesti rakendatuna saavad väikesed hästi väljaõpetatud eriotstarbelised üksused anda heidutusjõu ning sõjalise ja poliitilise mõju, mis on palju suurem, kui väikeriigi relvajõudude suurus eeldada lubaks.

PIXABAY

kohaliku sõjapealiku Farah Aideedi. Sellest ebaõnnestunud erioperatsioonist on tehtud ka Hollywoodi kultusfilm „Black Hawk Down“. Iseseisev ja kaudne ülesanne oli USA erivägedel näiteks treenida Salvadoris kohalikke elanikke teostama mässutõrjeoperatsioone. Erivägede kaudne ja tavavägesid toetav tegevus oli juhtida kurdi hõime Saddami vägede vastu operatsioonil Iraagi Vabadus. Otsene ja tavavägesid toetav ülesanne oli aga näiteks Lahesõjas tuvastada ja rünnata Iraagi piiril paiknevaid Saddami armee õhutõrje radareid. Kõike eelmainitud arvesse võttes tuleb aga märkida, et vaatamata tavavägede üldlevinud praktikale ja soovile kasutada SOF-i otseselt ja kineetiliselt, eriti terrorismivastases võitluses, avaldub SOF-i strateegiline väärtus efektiivsemalt siiski kaudses kasutamises, kui nad teostavad sõjalist toetust kohalike elanikega koos või nende kaudu. Kuid see on ka raskem ja keerukam ülesanne, kui näiteks otsese ründe käigus vastasele näkku tulistada, sest viimasel juhul ei pea ju tundma vastase kultuuri, keelt ega kombeid.

HARITUD SÕDUR

KARL-ERIK TALVET

Tõeline kergejalavägi Tuleviku sõjad on palju surmavamad ja jõhkramad, sest peamisteks lahingutegevuse paikadeks on linnad või asutatud piirkonnad. Kuidas aga sellisest konfliktist edukalt väljuda? Lahenduseks võib olla tõeline kergejalavägi. Tekst: kolonelleitnant RIIVO PIIRSON, KVÜÕA RUK operatsioonianalüüsi grupi ülem

Kindral Mark Milley, Ameerika Ühendriikide armee peastaabi ülem1, on viimastele konfl iktidele ja sõjatrendidele tuginedes kirjeldanud tuleviku lahinguvälja. Tema sõnul on tuleviku sõjad palju surmavamad ja jõhkramad kui tänapäeval. Sõjad on poliitika jätkamine sõjaliste vahenditega, peamisteks lahingutegevuse paikadeks on linnad või asustatud piirkonnad2, kuhu on koondunud suur osa elanikkonnast (näited Ukrainast, Süüriast, Iraagist). Lahingupalgeid ilmestavad lisaks „sõjaudule“, hõõrdumisele, stressile ja muutlikkusele ka küber- ja elektroonilise võitluse (EW) vahendid ja droonid nii õhus kui ka maal. Seoses nutitelefonide ja interneti levikuga on teabe-, seireja luureandmete kogumise sensorid lahinguväljal igal pool ja „kui sind on võimalik avastada, siis on sind võimalik ka rünnata“. Väeüksuste formatsioonid muutuvad suuruselt kompaktsemaks 7 | 2018

HARITUD SÕDUR

Vene käsitlus tuleviku sõjast

Võrdluseks toome Vene sõjateadlaste käsitluse tuleviku sõja olemusest. Selles on küll selgeid allikaviiteid Lääne sõjandusteoreetikutele, nii et läbinisti „Vene käsitluseks“ seda nimetada ei saa. Käsitlus vaatleb sõja olemust sõjalises konfl iktis osalejate kaudu. Konfl iktis osalev rahvas jagatakse kahte gruppi: regulaarväed ja irregulaarväed. Regulaarväed on riigivõimu esindajad – nemad alluvad legitiimsetele seadustele, võitlevad reeglite järgi ja täidavad käsku (on kõrgema tsiviliseerituse astmega). Irregulaarväed seevastu koosnevad erinevatest sõjalistest jõududest või grupeeringutest, enamasti ei esinda need riigivõimu, sõdivad ilma reegliteta ja otsustavad ise, milline tegevus on neile parajasti kasulik (on madalama tsiviliseerituse astmega, vt joonist 1). Irregu-

7 | 2018

Joonis 1. Sõjalises konfliktis osalejad

On riigivõimu esindajad ja legitiimsed konflikti osapooled

Sõjalises konfliktis osalejad

Regulaarväed (tava-) RAHVAS

ja arvult väiksemaks, on rohkem hajutatud ja varjatud ning muudavad pidevalt oma asukohta, nad on väga mobiilsed. „Kui seisad ühe koha peal kauem kui 2–3 tundi, siis saad sa surma.“ Jalastunud üksused, kes asuvad staatilistel kaitsepositsioonidel, seob vastane tulega ning tankide toetusel „sõidetakse neist üle“. Võitlus asustatud punktides on mittelineaarne, puudub rindejoon, ja mittepidev, kus kaitsekeskustest kontrollitakse tulega „eikellegi“ maa-ala. Lahingualas viibib palju tsiviilelanikke, kes ei kavatse lahkuda või kes, vastupidi, tekitavad lahkudes ummikuid ja keda vastane kasutab elava kilbina. Väikestel üksustel on reaalajas võimalik kasutada täppis- ja pikamaarelvasüsteemide tuld. Õhuülekaalu ei ole võimalik alati lahinguala kohale tekitada, sest vastase maa-õhk-raketisüsteemid on efektiivsed. Peamiseks kaitsevahendiks õhuohu vastu on väga lühimaa õhutõrje3. Väikeüksused on enamasti ümber piiratud ja sellepärast on lahinguvarude täiendamine takistatud, vahel ka võimatu. Varude säästlikul kasutamisel ja etteladustamisel on lahingutegevuse ettevalmistamisel ja selle käigus võtmeroll. Ülesandekeskse juhtimise põhimõtted võivad hakata degradeeruma, sest vastase EW ja kübervõime takistavad infovahetust viisil, mis ei võimalda ülematel lahinguolukorras adekvaatselt orienteeruda.i

Irregulaarväed (tavatu)

Ülestõusnud Partisanid Põrandaalused Radikaalid Palgasõdurid Regulaarid, kes on üle läinud irregulaariks (renegaadid) Kriminaalid Patoloogilised killerid Seikluseotsijad Eraarmeed Juhuslikult sattunud Jõuga sunnitud teenima (nt lapssõdurid)

Aktiivsed

Passiivsed

Osalevad otseselt lahingutegevuses

Toetavad/tagavad aktiivsete tegevust Allikas: Riivo Piirson

laarid jagunevad omakorda kaheks: aktiivsed ja passiivsed. Aktiivsed osalevad lahingutegevuses vahetult ja passiivsed toetavad/tagavad aktiivsete tegevust (varude täiendamine, meditsiin, propaganda, luure jms). Ainult 5–10% irregulaaridest on marurahvuslased või usufanaatikud, ülejäänute motiivid irregulaaridega ühinemiseks on väga maalähedased (kodu kaitse, kasusaamine, kättemaksuiha jms). Olenemata sõja eesmärkidest ja oludest eristatakse osalejatest lähtudes nelja tüüpi sõdu: traditsiooniline, piiratud, ülestõusu- ja bandiitide sõda (vt joonist 2). Traditsioonilises sõjas osalevad kahe osapoole regulaarväed, kes sõdivad reeglite järgi. Piiratud sõjas sõdivad regulaarväed vastase irregulaarvägede vastu – näiteks siseriiklik konfl ikt, terrorivastane sõda, konfl iktijärgsed stabiliseerivad tege-

Väeüksuste formatsioonid muutuvad suuruselt kompaktsemaks ja arvult väiksemaks, on rohkem hajutatud ja varjatud ning muudavad pidevalt oma asukohta.

vused või rahuvalveoperatsioonid. Ülestõususõda on piiratud sõjale vastupidine, „omad“ irregulaarväed võitlevad vastase regulaarvägede vastu – näiteks võitlus okupatsioonivägede vastu, ülestõusud, partisanitegevus ja vastupanuliikumine, eriüksuste sõjaline toetus (military assistance), poliitiliste eesmärkidega kriminaalsete ja terrorigrupeeringute võitlus. Neljas tüüp on bandiitide sõda, kus osalejateks on irregulaarsed väed ja osapooli võib tegelikkuses olla rohkem kui kaks. Riigi regulaarväed sellesse sõtta millegipärast ei sekku või, tulenevalt riigi huvidest, ei tunne vajadust sekkuda, sõdivad osapooled aga üritavad saavutada igaüks oma kohaliku tähtsusega eesmärke. Bandiitide sõda toimub ilma legitiimsete reegliteta, kuid see ei tähenda, et reeglid täielikult puuduksid. Bandiidid sõdivad oma, „varaste“ reeglite järgi. Piiratud, ülestõusu- ja bandiitide sõjad on irregulaarsed sõjad. Sellest tulenevalt jaotatakse sõjad sümmeetrilisteks ja asümmeetrilisteks. Sümmeetrilised sõjad on need, kus konfliktis osalejad on samast liigist, regulaar- vs regulaarväed või irregulaar- vs irregulaarväed. Asümmeetrilistes sõdades osalejad on eri liigist, regulaar- vs irregulaarväed või irregulaar- vs regulaarväed. Kokkuvõtvalt kirjeldavad Vene sõjandusteoreetikud tulevikusõda seguna kõikidest eelmainitud sõjatüüpidest, kus konfliktis osalejateks võivad

Väljaõppe läbiviimise põhimõtted

Neljanda generatsiooni sõjapidamise (edaspidi 4GS) põhimõtteid illustreerivad näiteks konfl iktid

Lahinguväljal on endiselt oluline sõdur ja mida robustsemalt lihtne ta on, seda paremini suudab ta kohaneda tuleviku konfliktide(k)s. Afganistanis, Süürias, Ukrainas jne, kus ei ole selgesti eristatav, kes on vastane ehk non-state enemy, ning sõjapidamisse on kaasatud ka poliitiline, sotsiaalne, majanduslik jmt tasandid. 4GS-i põhimõtteid ei ole võimalik üheselt sätestada, sest 4GS on pidevas muutumises ja arengus, pealegi kohtame me sõjandusteoreetikute artikleid juba kaheksanda generatsiooni sõjapidamise viisidest. 4GS-i oludele vastavalt on parimaks vastasega võitlemise vahendiks just kergejalavägi, kes kasutab vastase vastu tema endaga sarnaseid meetodeid. Lühidalt öeldes on 4GS võrreldav Taaveti ja Koljati kahevõitlusega, kus esimene võitis algeliste riistadega hästivarustatud, hiiglase kasvu sõjamehe.iii Selline sõjapidamise viis ei sõltu keeruliste mehaaniliste süsteemide efektiivsest kasutamisest, hästi or-

ganiseeritud logistilisest süsteemist ega tehisintellekti täpsest kalkulatsioonist. Samas võib 4GS toimuda ükskõik millist liiki maastikul, olenemata ilmastikust. Sellise sõjategevuse peamiseks elemendiks on endiselt inimene ja inimene on palju keerulisem kui mis iganes masin. See mida täna nimetatakse „kergejalaväeks“, on tegelikult mehhaniseeritud/motoriseeritud jalaväe koopia ilma soomustatud lahingumasinateta, mis maasse kaevununa kasutab vastase hävitamiseks relvade tule koondamist. Reaalsuses kannab tänane „kergejalaväelane“ endaga kaasas kuni 50 kg varustust (kuulivest, kiiver, relv, laskemoon, raadio, lahingurakmed, majutusvarustus jne). Üksusele on lisatud mitmeid meeskonnarelvi, et tulejõudu suurendada. Suuresti ollakse sõltuvuses elektrienergiast, sest ilma akude ja patareideta ei tööta ei relva- ega juhtimissüsteemid. Ta on sõltuv ka mootorsõidukist ja on seetõttu sunnitud liikuma teedel ja avatud maastikul, mis teeb ta haavatavaks miinidele, varitsustele ja õhurünnakutele ning vähendab tema võimet tegutseda linnas ja kinnisel maastikul. Selline areng viitab kavatsusele sarnaneda mehhaniseeritud üksustega ning kaugeneb kergejalaväe eelistest lahinguväljal.

HARITUD SÕDUR

olla kõik eelkirjeldatud üheaegselt või konflikti eri etappides muutuvad üht liiki osalejad teist liiki osalejateks. Näiteks regulaarväed transformeeruvad sissideks4 või partisanidest saavad regulaarväed. Loomulikult möönavad venelased, et tegelik elu on veelgi keerulisem, ega üritagi oma käsitlust täielikult „raamidesse“ seada, sh ironiseeritakse kogu hübriidsõja terminoloogilise käsitluse kui Lääne „hulluse“ üle. Tõdetakse, et eelkirjeldatud sõjatüübid on eksisteerinud aegade hämarusest alates.ii Sisuliselt on mõlemad suurriigid kirjeldanud neljanda generatsiooni sõja olemust, millest esimesed artiklid ilmusid William S. Lindi sulest juba 1989. aastal. Seega võib mõlemast käsitlusest järeldada, et lahinguväljal on endiselt oluline sõdur ja mida robustsemalt lihtne ta on, seda paremini suudab ta kohaneda tuleviku konfl iktide(k)s. Siinkohal on paslik vaadata neljanda generatsiooni sõjapidamise põhimõtteid ja võimalusi kohandada neid Eesti Kaitseväe ning Kaitseliidu väljaõppesse ja doktriinidesse.

Joonis 2. Tuleviku sõda

Regulaarväed Irregulaarväed

VASTANE B

RIIK A Regulaarväed

Irregulaarväed

TRADITSIOONILINE (TAVA-) SÕDA Klassikaline riikidevaheline sõda Sü mm e et r ili ne

ÜLESTÕUSUSÕDA Piiratud sõja vastand, kus nõrgem pool on irregulaarsed e väed, kes võitlevad ili n regulaarvägede vastu (ülestõusnud, r t ee m partisanid, põrandaalused, SOF, üm As kriminaalid, terroristid) TULEVIKU SÕDA

PIIRATUD SÕDA Regulaarväed vs irregulaarväed (siseriiklik konflikt, terrorismivastane, okupatsioonivastane, konfliktijärgne ja rahuvalve)

BANDIITIDE SÕDA Kaks või rohkem jõuku (ülestõusnud, partisanid, terroristid ...) püüavad jõuda oma eesmärkideni ning mingil põhjusel regulaarväed ei sekku, sest riigil on omad huvid

Reeglite järgi Traditsiooniline sõda

Ilma reegliteta Piiratud sõda

Ülestõususõda

Bandiitide sõda

IRREGULAARNE (TAVATU) SÕDA Regulaar

Irregulaar Allikas: Riivo Piirson 7 | 2018

HARITUD SÕDUR

Tõeline kergejalaväelane (edaspidi KJV) on oma loomult jääger ja taktikalisel tasandil tegutseb jalgsi. KJV peab suutma väljaõppe lõpus jalgsi liikuda minimaalselt 40 km päevas. Tema individuaalvarustus ja relvastus ei tohi kaaluda rohkem kui 25 kg. Kui see kaalub rohkem, siis väheneb oluliselt KJV mobiilsus ja jalgsiliikumise suutlikkus, olenemata tema treenitusest. Kuni 25 kg piirangut tuleb rangelt jälgida ja enne tegutsemist peab üksuse ülem isiklikult veenduma, et isikkoosseis kannab kaasas ainult ülesande täitmiseks vajalikku varustust. Sellepärast peavad väljaõppes jalgsirännakud olema iganädalased ja kindlaks elemendiks igas väljaõppeürituses. Pigem võib madala tempoga matkaks nimetada sedagi, kui treeningualadele ja/või tagasi väeossa liigutakse jalgsi. Transpordivahendeid kasutatakse ainult vajaduspõhiselt suuremate vahe-

maade läbimiseks ja lahinguteeninduseks. Talvisel ajal tuleb harjutada suuskadel liikumist. KJV võitleb ainult siis, kui võiduvõimalused on kindlalt tema kasuks. Kui olukord ei soosi võitlust, siis ta eemaldub, kontakti üldse astumata. KJV eesmärgiks on pigem vastase ülema meelsusele ja tahtele mõju avaldamine kui vastase suuruse vähendamine. KJV ründab tugevamat vastast siis, kui vastane taandub. Kui vastane edeneb, siis taandutakse, kui ta jääb seisma, siis ahistatakse5 teda. KJV ründab, kui vastane on väsinud, ja jälitab teda, kui ta taandub. Vastase tagalaala, tiivad ja muud nõrgad kohad on KJV sihtmärgid ja neid tulebki ahistada, rünnata, segi paisata, kurnata ja hävitada. See on piltlikult nagu küttepuude lõhkumine, kus jämeda paku servadest lüüakse kirvega järk-järgult välja peenemaid kilde.

KJV kasutab oskuslikult nii oma kui vastase käsitulirelvi ja lõhkemoona. See tähendab, et iga KJV on suuteline täitma oma allüksuses mitut ametikohta, eriti kui üksus kannab kaotusi. Kuulipildujat ja TT-granaadiheitjat peavad oskama kasutada kõik üksuse liikmed. Meeskonna relvadest, mis vajavad transpordivahendeid, tuleb moodustada ühtseid toetus(katte)allüksusi. Kui KJV-l on võimalus kasutada kõrgema tasandi lahingutoetust, siis ta seda ka kasutab ning sellepärast on väljaõppe ajal oluline relvaliigiline koostöö lahingutoetuse allüksustega. Laskeharjutused peavad jäljendama reaalseid lahinguolukordi: tundmatu laskekaugus, laskmine hämaras, 360 kraadi ohutu relvakäsitsemine, kombatandi (sihtmärgi) tuvastamine, et vähendada lahingu kaaskahjustusi. Igale sõdurile tuleb anda tagasisidet tema laskeoskuse kohta. Kuna varitsustel on kergejalaväes oluline osa, siis on laskedistantsid lühikesed. Igas jaos peab olema snaiperpüssiga relvastatud täpsuslaskur, kes on vastavalt treenitud ning keda jaoülem oskab kasutada tuletoetuse funktsioonides lahinguvälja kujundajana. KJV peab tundma käsigranaati, lõhkeaineid ja miine ning oskama neid kasutada varitsustes ja reididel, tõkete purustamisel ning enese julgestamiseks paiknemisel. Kerge jalavägi ei teosta mitte kunagi kaitselahinguid staatilistelt lahingupositsioonidelt, vaid üllatab vastast lähidistantsilt ning vahetab pidevalt oma

KARL-ERIK TALVET

7 | 2018

positsiooni. Seega on kõigil tasanditel kohustuslik planeerida varu- ja vahetuspositsioonide kasutamist lisaks põhipositsioonidele. Kergejalaväe peamiseks manöövriliigiks on pealetungivad tegevused, isegi siis, kui ollakse kaitses. KJV peab olema ekspert varitsuste, sisseimbumiste, reidide, läbimurrete ja sissepiiramiste teostamisel nii maa- kui ka linnapiirkonnas. KJV eesmärk ei ole maa-ala kontrollida, vaid purustada vastase rünnak, seega keskenduda vastasele. Varitsusi teostatakse kogu lahingualas nii vastase luure- kui ka põhi- ja tagalaosistele. Kergejalaväelane on oma olemuselt kütt ja jälitaja (jäljekütt), ta otsib vastast nagu ulukit küttiv jahimees. Ta on ekspert maastiku tundmises ja enda huvides ärakasutamises vastase üllatamiseks ja varitsemiseks, sellega ta takistab ja ennetab ka vastase võimalusi maastikku kasutada. Eksperdiks saadakse palju maastikul viibides, loengud ja klassitunnid kergejalaväelase õppemeetodiks ei sobi. Kergejalaväelane kasutab kaitset ja katet oskuslikult nii päeval kui

öösel. Avatud maastikul liikumist ja tegutsemist tuleb vältida. Sellest tulenevalt on väljaõppes oluline koht varjatud liikumisel ning kaardi ja kompassiga orienteerumisel nii päeval kui öösel. Orienteerumine on üks osa väljaõppeüritusest ja rogain’idel osalemine aitab hoida füüsiliselt head vormi. Eriti tähtis osa väljaõppes on lahingutegevus pimedal ajal. Nende oskuste arendamiseks tuleb väljaõppes varuda lisaaega. Sarja teises osas kirjutab autor detailsemalt, milline peaks olema kergejalaväe väljaõppeprotsess. VIITED: 1

Määratud ametisse alates 14. augustist 2015, 39.-s USA armee peastaabi ülem.

Eestis näiteks elab linnades või asulates ca 2/3 kogu elanikkonnast. Allikas: Statistikaameti rahvastikuregister.

Very Short Range Air Defence (VSHORAD) System.

Soome käsitluse järgi on „siss“ regulaarväelane.

Harass – korduv tahtlik hirmutamine, mille eesmärk on vastase vägesid heidutada, takistada ja segi paisata.

KIRJANDUS: i

Feickert, Andrew. R44741: Selected Foreign Counterparts of U.S. Army Ground Combat Systems and Implications for Combat Operations and

Modernization. Congressional Research Service (www.crs.gov), January 18, 2017 Vergun, David. Milley dispels 4 seductive myths of warfare. 13. October 2015. a. https://www.army.mil/ article/157020 (kasutatud 28. juulil 2017) ii Попов И. М., Хамзатов М. М. Война будущего: Концептуальные основы и практические выводы, Москва: Издательство „Кучково поле“, 2016 iii Kasutatud on William S. Lindi juhitud töögrupi artikleid teemadel „4th Generation Warfare“ ja „Light Infantry“, kuid neid on siiski kohandatud Eesti Kaitseväe tänastele oludele vastavaks. Samuti on antud töögrupp avaldanud koostatud allikad lehel https://www.traditionalright.com/resources/. Töögruppi kuulusid U.S. Marine Corps, Royal Marines, U.S. Army ja Army National Guard, Royal Swedish Marines, Royal Netherlands Marines ja Argentina Army ja Marine Corps ohvitserid: Lind, William S. FMFM 1A-3A Fourth Generation Tactical Decision Games. Pola: Imperial and Royal Austro-Hungarian Marine Corps, September, 2008 —. FMFM 2-1 Light Infantry Training Manual. Pola: Imperial and Royal (K.u.K) Austro-Hungarian Marine Corps, October, 2012 —. FMFM 3-23 Air Cooperation. Pola: Imperial and Royal Austro-Hungarian Marine Corps, July 2009 —. FMFM 3-25 How to Fight in a 4th Generation Insurgency. Pola: Imperial and Royal Austro-Hungarian Marine Corps, July, 2009 —. FMFM-1A Fourth Generation War. Imperial and Royal Austro-Hungarian Marine Corps, kuupäev puudub —. FMFM-2 Light Infantry. Pola: Imperial and Royal Austro-Hungarian Marine Corps, September, 2008 Lind, William S.; Nightengale, Keith; Schmitt. John F.; Sutton, Joseph W.; Wilso, Gary I. The Changing Face of War: Into the Fourth Generation, Marine Corps Gazette (pre-1994); October, 1989 Palokangas, Marko. Exploding wilderness. Guerrilla-type activities in the Finnish art of war. Helsinki: National Defence University, 2015 Sissitegevuse käsiraamat. Tallinn: Ülemaailmne Eesti Kaitseliidu toetusfond, 1995

Võimalik tegevuskäik asümmeetrilise rünnaku vastu ehk Veel kord laiapindsest riigikaitsest

Tekst: kolonelleitnant TÕNU MIIL, kaitseväe peastaabi logistikaosakonna ülema asetäitja

HARITUD SÕDUR

Seda väidet tõestab ajalugu ja heaks näiteks saab siin tuua külma sõja perioodi. Kuid mittekonventsionaalse rünnaku puhul ei pruugi see enam nii hästi toimida. Selleks on vaja laiapindsemat käsitlust riigikaitsest. Balti riigid on alates 2004. aastast nii NATO kui ka Euroopa Liidu liikmed, aga sellest üksi võib jääda väheseks, et võimalikku asümmeetrilist rünnakut ära hoida või selle vastu kiirelt reageerida. Sisuliselt kuni 2014. aastani vaadati Balti riikide ja Poola poole pika pilguga, kui nad rääkisid ohtlikust naabrist nimega Venemaa. Enamik Lääne-Euroopa riike pidas meid paranoilisteks või ülereageerivateks baltlasteks. Venemaa oli kuni Krimmi poolsaare annekteerimiseni 2014. aastal esindatud NATO juures väga suure esindusega kui väga hea koostööpartner, keda taheti otsustamise juures hoida (NATO, 2017). Pärast Krimmi annekteerimist ja Ida-Ukraina ründamist 2014 on olukord ja suhtumine Venemaasse muutunud. Krimmi poolsaare annekteerimisel kasutas Venemaa just asümmeetrilist või siis mittelineaarset rünnakut ja demonstreeris hiljem Ida-Ukraina ründamisega, et suudab üheaegselt edukalt läbi viia nii konventsionaalseid kui ka mittekonventsionaalseid operatsioone. Balti riigid ja Poola on astunud esimesed edukad sammud selle suunas, et konventsionaalne heidutus töötaks, ja nendes riikides on täna olemas suurendatud kohaloleku üksused. EFP üksused on aga enne-

KARL-ERIK TALVET

See on nii tsiviil- kui riigikaitseekspertidele üldteada, et NATO kaitset ja rahvuslikku kaitsevõimet kombineerides on võimalik saavutada efektiivne heidutus regulaar- või konventsionaalse rünnaku vastu.

7 | 2018

kõike konventsionaalse heidutuse meede, need ei aita kaasa siseriiklike meetmete tõhustamisele, millega tuleb tegeleda igal riigil endal. Selleks, et aru saada, mida kujutab endast asümmeetriline ehk mittekonventsionaalne rünnak, aitab meid kõige paremini nn Gerassimovi doktriinist tuntud graafiline joonis koos lühikese seletusega allpool. Teiseks on kindlasti vaja selgitada nn klassikalise heidutuse olemust ja antud juhul võrdlen seda kumulatiivse heidutusega, mida on Iisrael efektiivselt kasutanud juba aastast 1948, teooriat pidevalt täiendades. Kolmandaks on vaja mõista Eestis praktiseeritava laiapindse riigikaitse käsitlust. Eestis just sellepärast, et meil räägitakse laiapindsest riigikaitsest

palju ja liigutakse selles suunas. Pealegi on olemas kõik eeldused sellise kontseptsiooni rakendamiseks, kuigi tõenäoliselt kulub palju aega ja selgitamist, et see töötaks. Laiapindsesse riigikaitsesse peavad panustama kõik ministeeriumid, riigiasutused ja haridussüsteem ning see peab olema väga selgelt juhitud ja korraldatud. Kogu selle kirjatüki mõte on, et tähtsad pole kontseptsioonide ja teooriate nimetused, vaid oluline on leida oma riigile sobivad tegevused, mis aitaksid ennetada, ära hoida ja vähendada mittekonventsionaalse rünnaku võimalikkust ja riski.

Mittesõjalised meetodid

Venemaa armeekindral Valeri Gerassimovi nn doktriin ei ole ju

iseenesest midagi uut, vaid varem järeleproovitud ja 2013. aastal graafiliselt esitatud sõjapidamise viis (Selhorst, 2016). Varem järeleproovitud tähendab, et näiteks 1939. aastal Balti riikide annekteerimisel kasutati sarnast kontseptsiooni ja siis ei rääkinud keegi, et see on asümmeetriline sõjapidamine (Arumäe, 2002). Selleks, et mittekonventsionaalsele rünnakule vastu seista, peab kõigepealt teadma, millistest meetoditest see koosneb ja kuidas neid kasutatakse. Meetmed jagatakse kaheks: sõjalisteks meetoditeks ja mittesõjalisteks meetoditeks (Selhorst, 2016). Mittesõjalised meetodid on nn doktriinis nimetatud „Poliitiliste, diplomaatiliste, majanduslike ja teiste mittesõjaliste meetmete kombineerimine sõjalise jõuga“

HARITUD SÕDUR

Joonis 1. Gerassimovi doktriinil põhinev mittekonventsionaalse rünnaku skeem (Selhorst, 2016) Role of Non-Military Methods in Deciding Inter-State Conflicts Basic Phases (Stages) in Development of Conflicts Neutralisation of Military Conflict Military Conflict

Localisation of Military Conflict

Immediate Military Threat

Crisis Response

Conflict Deepens

Directed Military Threat

Differences of Interest become Contradiction Noted by Mil-Pol Leadership Potential Military Threat

Differences of Interests Appears 1. Hidden Origin

2. Intensification

3. Start of Conflict Operations

4. Crisis

Formation of Coalitions and Alliances

5. Resolution

6. Restoration of Peace (post-conflict settlement)

Search for Means to Regulate the Conflict

Political and Diplomatic Pressure

Non-Military Means

Economic Sanctions

Economic Blockade

Switch Economy to Military Footing

Break in Diplomatic Realtions Formation of Political Opposition

Conduct of

Operations by Opposition Forces Ratio of Non-Military and Military Means 4:1

Implementation of a Complex of Measures to Reduce Tensions in Realtions

Change of Mil-Pol Leadership Information Confrontation

Military Means of Strategic Deterrence Military Means

Strategic Deployment Conduct of Military Operations

Peacemaking Operations

7 | 2018

HARITUD SÕDUR

(Selhorst, 2016). Seda aitab selgitada joonis 1 (Selhorst, 2016). Joonisel kujutatud tegevused on mittesõjalise avangu puhul kasutatavad meetmed ja neile võib vajadusel järgneda sõjaline rünnak, kui kirjeldatud meetmed ei anna soovitud tulemit. Kirjeldatud tegevuskäikudest ilmneb, et rünnatakse kõiki eluvaldkondi ja puudutatakse kõiki elanikkonna kihte. Alahinnata ei tohi nendest mitte ühtegi, sest üksikult ei pruugi mõni neist kujutada väga suurt ohtu, seevastu kogumina on väga ohtlikud. Kõige olulisem järeldus on siin, et kui tahta neile meetmetele vastu seista, tuleb ettevalmistusi teha rahuajal pidevalt ja koordineeritult. See on ainuke võimalus mittesõjalistele meetoditele vastuseismiseks ja seda saab vaadelda laiapindse riigikaitsekäsitluse kaudu.

Klassikalise heidutuse ja kumulatiivse heidutuse võrdlus

Nagu lubatud, kirjeldan klassikalise ja kumulatiivse heidutuse erinevusi, et paremini näidata, mida heidutuse all mõeldakse. Teiseks selgitan, kuidas töötab kumulatiivne heidutus ja kas sarnast meetodit on võimalik rakendada teistes riikides või on täna seda alustatud. Seda, mis vahe on klassikalisel ja kumulatiivsel heidutusel, selgitab joonis 2 (Almog, 2004).

Balti riigid on alates 2004. aastast nii NATO kui ka Euroopa Liidu liikmed, aga sellest üksi võib jääda väheseks, et võimalikku asümmeetrilist rünnakut ära hoida või selle vastu kiirelt reageerida. Muidugi võib väita, et kumulatiivne heidutus ei ole klassikalises võtmes heidutus, sest ei hoia konflikti ära, vaid näitab, kuidas peaks üks riik käituma enne konflikti, konflikti ajal ja pärast konflikti. Analüüsides edasi kahe heidutusteooria erinevusi, saab väita, et mõlemat heidutust tuleks käsitleda ka vaadeldava ohu aspektist lähtudes. Klassikaline lähenemine on, et heidutuse üks alustalasid on tuumarelva (nuclear) olemasolu ja arvukus. Kumulatiivne heidutus kirjeldab aga vaadeldava ohuna konventsionaalset ohtu tervikuna ega too välja ainult tuumaheidutust kui põhilist ja ainukest heidutuse viisi. Tuumaheidutuse võimalikust mittetöötamisest on keeruline näiteid tuua põhjusel, et tuumakonflikte seda relva omavate riikide vahel esinenud ei ole, mida omakorda saab lugeda edulooks. See ei ole aga välistanud tuumariikide nn varisõdu (proxy war), mis toimusid USA ja Nõukogude Liidu vahel kogu külma sõja perioodi: Korea, Vietnam, Kuuba, Afganistan, kui nimetada mõnda.

Joonis 2. Klassikalise ja kumulatiivse heidutuse erinevused (Almog, 2004) Classical Deterrence

Cumulative Deterrence

Logic

Dichotomous approach

Nondichotomous approach

Measurements of success

Total prevention of conflict

Tactical: scoring success by accumulating victories Operational shaping new conditions Strategic: creating the basis for improved strategic situation

Main weaknesses

Irrelevant to conventional and limited conflicts

Accelerates the „designing around“

Main strenghts

Could prevent nuclear war between rational rivals

Enriches the conceptual basis of deterrence strategy

7 | 2018

Requires a complementary strategy that includes efforts to transform the adversary’s political, economic, and social systems

Enables reuse of deterrence strategy with regard to national security

Kumulatiivse heidutuse kasu või efektiivsust tuleb vaadelda pigem läbi kolme traditsioonilise sõjapidamise tasandi – taktikalise, operatsiooni- ja strateegilise tasandi. Taktikalisel tasandil tuleb võimendada oma edu nii sõjaliste võitude kui nn müütide ja kangelaste loomise kaudu. Selle üks eesmärkidest on elanikkonna kaitsetahte kasvatamine ja näitamine – olenemata sellest, et konflikt ikkagi juhtus, on siiski võimalik saavutada edu. Taktikalisel tasandil ankurdatakse müüte ja see aitab hoida inimestes usku võitude võimalikkusesse. Balti riikidest saab tuua hea näitena iseseisvussõdu (Parrot, 02/2002) ja pärast Teist maailmasõda ka metsavendlust (NATO, 2017). Operatsioonitasand annab hea võimaluse aega juurde võita, uusi tingimusi kujundada ja välja mõelda uusi töötavaid plaane või täiustada olemasolevaid. See on üks koht, mida tuleb samamoodi võimendada, näidata välja suuremana ja võimekamana kui tegelikkuses ollakse. Kolmanda edumõõdiku ehk strateegilise tasandi eesmärk on aga uue ja parema strateegilise olukorra loomine konflikti ärahoidmiseks või lõpetamiseks. Järgmisena vaatleme tabelis välja toodud peamisi nõrkusi. Klassikalise heidutuse puhul on selleks eelkirjeldatud nn mitterakendumine või siis see, et seda on väga keeruline rakendada nn konventsionaalsete ja piiratud konfliktide ehk siis mittekonventsionaalsete rünnakute puhul. Siinkohal tuleks välja tuua fakt, et maailmas on täna teadaolevalt üheksa tuumariiki ja nendest kolm on NATO riigid (Friedman). Seega tuumarelvade kasutamine väiksemate konfliktide puhul ei ole mõistlik, on ebatõenäoline ja õnneks ei ole seda tänaseni juhtunud. Näitena võib tuua Ukraina ründamise Venemaa poolt 2014. aastal. Vene-

Friedman, Howard Stven. 9 Countries In the Nuclear Weapons Club. The World Post. [Online] Berggruen Institute. [Cited: March 24, 2018.] https://www.huffingtonpost.com/howard-steven-friedman/countrieswith-nuclear-weapons_b_1189632.html. Global Security. Latvian National Guard (Zemerzadse). Global Security org. [Online] [Cited: 26 March 2018.] https://www.globalsecurity.org/military/world/ europe/lv-zemessardze.htm. Israel Today. 2013. Declassified: Israel nearly used nukes in Yom Kippur War . Israel Today. [Online] Israel Today Staff, 3 October 2013. [Cited: 26 March 2018.] http://www.israeltoday.co.il/NewsItem/tabid/178/ nid/24157/Default.aspx. Kaalep, Tiina. 2006. LENNART MERI 1929–2006 "Kolm intervjuud". Eesti Ekspress. [Online] 16 March 2006. [Cited: 26 March 2018.] http://ekspress.delfi.ee/kuum/lennart-meri-19292006kolmintervjuud?id=69083779. Kaitseministeerium. 2014. Eesti Kaitseministeerium. [Online] 2014. [Cited: 26 March 2018.] http://www. kmin.ee/et/eesmargid-tegevused/laiapindne-riigikaitse. Kelsey Davenport, Kingston Reif. 2018. Arms Control Assocation. [Online] March 2018. [Cited: 25 March 2018.] https://www.armscontrol.org/factsheets/Nuclearweaponswhohaswhat.

maa kasutas kõiki muid vahendeid, mis liigituvad kas konventsionaalseteks või siis mittelineaarseteks rünnakuteks, aga mitte tuumarelvi. Kumulatiivse heidutuse puhul ei piisa ainult sõjaliste strateegiate arendamisest ja muutmisest, vaid tegeleda tuleb üheaegselt veel paljude muude valdkondadega. Mittesõjalised strateegiad peavad puudutama vastase poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid süsteeme. Kuna nende efektiivne elluviimine on keeruline, aeganõudev ja nõuab järjepidevalt ressursse, siis ei saa seda teha riigis ilma kõikide teiste institutsioonide toetuseta. Tabeli viimase kriteeriumina võtame analüüsida kõige olulisema faktori ehk tugevuse. Klassikalise heidutuse puhul tuleb loota tervele mõistusele ja see ilmselt hoiabki konflikti või sõja ära. Täna tuntuim külma sõja aegne näide on nn Kuuba kriis, mis õnneks lahenes ilma tuumasõjata (USA Office of the Historian). Kumulatiivse heidutuse tugevusena tuleb vaadata nn korduvkasutust pideva strateegia arendamise võtmes. Ühtlasi annab see võimaluse seda täiendada ja muuta efektiivsemaks.

Eeltoodud võrdlus näitab, et tegelikult on olemas reaalne võimalus ja võimekus, et arendada välja või kohandada olemasolevaid strateegiad mittekonventsionaalse rünnaku vastu. Kumulatiivne heidutus on selle hea näide ja Iisrael on seda kasutanud edukalt juba aastaid (Almog, 2004). Tegelikult pole mingit vahet, kas see on nüüd just heidutus oma algses mõttes, aga selliselt see igatahes võiks töötada nn Gerassimovi doktriinist lähtuvate mittesõjaliste meetodite vastu. Järgmises osas keskendun praktilisele näitele, kuidas Eesti on oma laiapindse riigikaitse üles ehitanud ja kuidas see peaks töötama mittekonventsionaalse avangu puhul.

Lithuaninan Armed Forces. 2017. National Defence Volunteer Forces. Lithuaninan Armed Forces. [Online] October 16, 2017. [Cited: March 26, 2018.] https:// kariuomene.kam.lt/en/structure_1469/national_defence_volunteer_forces_1357.html. Mäekivi, Mirjam and Pors, Merje. 2010. Padaorus jäid sajad inimesed lumevangi. Postimees. [Online] December 10, 2010. [Cited: March 26, 2018.] https:// www.postimees.ee/355140/padaorus-jaid-sajad-inimesed-lumevangi. Myers, Lee. 2007. New York Times. Estonia removes Soviet-era war memorial after a night of violence. [Online] New York Times, 27 April 2007. [Cited: 28 March 2018.] https://www.nytimes.com/2007/04/27/ world/europe/27iht-estonia.4.5477141.html. NATO. 2017. Forest Brothers - Fight for the Baltics. NATO, 2017. —. 2017. NATO Russia Relations: The Background. Media Backgrounder. [Online] February 2017. [Cited: March 26, 2018.] https://www.nato.int/nato_static_fl2014/assets/pdf/pdf_2017_02/20170206_1702nato-russia-en.pdf. —. 2017. Warssaw Summit Key Decisions. Fact Sheet. [Online] Febrary 2017. [Cited: March 26, 2018.] https://www.nato.int/nato_static_fl2014/assets/pdf/ pdf_2017_02/20170206_1702-factsheet-warsawsummit-key-en.pdf. Parrot, Andrew LtCol. 02/2002. Baltic Defence Review. 08 October 02/2002, Vol. 8, The Baltic State from 1914–1923: The First World War and the Wars of Independence. Postimees. 2015. Galerii: Selline oli Pärnu kuulsa jaanuaritormi ajal 2005. aastal. Postimees. [Online] December 06, 2015. [Cited: March 26, 2018.] https:// www.postimees.ee/3425829/galerii-selline-oli-parnukuulsa-jaanuaritormi-ajal-2005-aastal.

Artikli järgmises osas jätkab autor laiapindse riigikaitse lahkamist Eesti näitel.

Riigi Teataja. 2013. Kaitseliidu seadus. Riigi Teataja. [Online] 20 Februar 2013. [Cited: 25 March 2018.] https://www.riigiteataja.ee/akt/120032013001?leiaKehtiv. RT I, 20.03.2013, 1.

ALLIKAD:

—. 2015. Riigi Teataja. Riigikaitseseadus. [Online] March 12, 2015. [Cited: March 12, 2018.] https://www. riigiteataja.ee/akt/112032015001?leiaKehtiv. RT I, 12.03.2015, 1.

Almog, Doron. 2004. Cumulative Deterrence and the War on Terrorism, s.l.: United States Army War College Quarterly, 2004, Vols. Vol. 34, No. 4, pp. 4–19. Arumäe, Heino. 2002. Moskva taktika Balti riikide suhtes 1939–1940. Kultuur ja Elu. [Online] 2002. [Cited: 26 March 2018.] http://kultuur.elu.ee/ke491_ moskva_taktika.htm. Eesti Riigikantselei. 2017. Riigikaitse Arengukava 2017–2026 (avalik osa). Riigikantselei. [Online] 2017. [Cited: 26 March 2018.] https://riigikantselei.ee/sites/ default/files/content-editors/Failid/rkak_2017_2026_ avalik_osa.pdf.

Tuumaheidutuse võimalikust mittetöötamisest on keeruline näiteid tuua põhjusel, et tuumakonflikte seda relva omavate riikide vahel esinenud ei ole.

HARITUD SÕDUR

KARL-ERIK TALVET

—. 2017. Riigi Teataja. Hädaolukorra seadus. [Online] 03 March 2017. [Cited: 25 March 2018.] https://www. riigiteataja.ee/akt/128122017049?leiaKehtiv. RT I, 03.03.2017, 1. Selhorst, A.J.C Lieutenant-Colonel. 2016. Russia's Perception Warfare. Militaire Spectator. [Online] April 22, 2016. [Cited: March 26, 2018.] http://www.militairespectator.nl/thema/strategie-operaties/artikel/ russias-perception-warfare. Jaargang 185 Nummer 4- 2016. Thornton, Rod. 2017. The Russian Military’s New ‘Main Emphasis, s.l. : RUSI Journal, 2017, Vols. Vol. 162, No. 4, pp. 18–28. Tor, Uri. 2017. Cumulative Deterrence’ as a New Paradigm for Cyber Deterrence, s.l. : Journal of Strategic Studies, 2017, Vols. 40:1–2, 92–117. USA Office of the Historian. The Cuban Missile Crisis, October 1962 . USA Office of the Historian. [Online] [Cited: March 26, 2018.] https://history.state.gov/ milestones/1961–1968/cuban-missile-crisis.

7 | 2018

Arutlusi merekaitsest Kaitseliidu võtmes Meil diskuteeritakse vahelduva eduga, kas Eesti on pigem mereriik või mereäärne riik, mis mõju on Eestil merendusele-laevandusele või merendusel Eestile, kas meri ühendab või lahutab ja keda. Vaieldamatult moodustab tuhandeid kilomeetreid hõlmav rannik meie väikese riigi piirialast enamiku. Seega on merenduse valdkond meie riigi ja ühiskonna toimimise vältimatu osa. Tekst: ANDER ASBERG, vabatahtlik autor

Alljärgnevas artiklis proovin merendusentusiastina suhteliselt erapooletust vaatenurgast juhtida tähelepanu mõningatele arenduskohtadele meie nn merekaitse (territoriaalne terviklikkus ja riiklikud huvid merel) korralduses. Pakun võimalikke arendusi ja lahendusi, kuidas Kaitseliit mõjuka maakaitsestruktuurina saaks selles riigikaitsele väga olulises valdkonnas mõistlikult panustades kaasa aidata. Kirjutises pole klammerdutud olemasolevatesse dokumentidesse, vaid lähtutud iseseisvast mõttekäigust.

Veekogu – meie takistus või võimalus?

Alustuseks meenutame, et 1918. aasta novembris oli just Kaitseliit esimene organisatsioon, mille baasil hakati korraldama meie merelist riigikaitset 1 . Enne Teist maailmasõda oli Eesti kaubalaevastiku tonnaažilt tuhande elaniku kohta Läänemere-äärsetest riikidest kolmandal ja kogu maailmas seitsmendal kohal. 2 Tänapäe-

7 | 2018

Olustiku paremaks hoomamiseks teen lühikese ülevaate meie riigilaevastike kujunemisest. Esimesena pärast taasiseseisvumist tuli vältimatuid riiklikke teenistus-

merel ja alates 1995. aastast ka sisevetel kokku umbes 5 laeva-kaatrit. Raha ja ilmselt muugi toetuse (vahest ka konkreetsemate ülesannete) puudumise tõttu jäid ujuvvahendid aga peagi seisma ja neist tuli juba alates 1994. aastast pikkamisi (sisevete laevandus lõppes alles 2000. aastal) loobuda. Asi jäigi sinnapaika. Mereväe algusaastail kogunes selle koosseisu siit-sealt erineva otstarbega aluseid, millistest n-ö kõige lahingu- ja rannikukaitse-otstarbelisemateks võiks pidada Rihtiniemi klassi patrull-laevu, mis evisid nii õhutõrje- kui allveetõrjevõimet. Aastatuhande vahetusest peale keskendus merevägi aga järjest konkreetsemalt miinitõrjevõimele koos vastava koostööga NATO-ga. Ilmselt arvestati omakorda NATO tagatava merekaitsega. Territoriaalvetes näisid merelise julgeoleku ja kohaloleku funktsioonid asetuvat aga pigem piirivalvele, mis omas üsna arvukat kaitsevärvides ja kuulipildujatekahuritega relvastatud laevastikku ning kaldalt toetavat seirevõimet. Aastatuhande vahetuseks oli piirivalves igapäevases kasutuses juba üle 10 laeva, lisaks suurem hulk väiksemaid kaatreid ja paate. 2007– 2010 reorganiseeriti piirivalve aga tsiviilorganisatsiooniks ja ühendati politseiga. Sealtpeale on piirivalve praktiliselt täielikult ka demilitariseeritud. Põhirõhk merel on

Pärast taasiseseisvumist tuli riiklikke teenistusülesandeid merel täitma hakata piirivalvel ja Veeteede Ametil, mis said oma esimesed arvestatavad ülesanded ja ka ujuvvahendid aastail 1992–1993

7 | 2018

HARITUD SÕDUR

Merekaitse arengutest taasiseseisvunud Eestis

ülesandeid merel praktiliselt täitma hakata piirivalvel ja Veeteede Ametil, mis said oma esimesed arvestatavad ülesanded ja ka ujuvvahendid aastail 1992–1993. Piirivalvelaevad said ka pardarelvad. Merevägi sai mereväljundi pisut hiljem – esimene laev omandati 1994. aastal. Märkimist väärib, et varem moodustatud laevastikud värbasid endale ka suurema osa kvalifitseeritud ja motiveeritud merendusspetsialistidest. 1992. aastal koostatud Eesti Vabariigi rahvusliku julgeoleku kontseptsiooni kohaselt leiti aga, et Eestit ähvardaks sõjaoht pigem idast või lõunast ja kallaletungi merelt peeti üldse ebatõenäoliseks3 . Neil aegadel loodi veel üks laevastik, Eesti Rannavalve, mis kuulus esmalt Veeteede Ameti alla, tegeledes peamiselt reostustõrje ja merepäästega. 1995 reorganiseeriti asutus mereinspektsiooniks keskkonnaministeeriumi haldusalas. Koosseisus oli paar suuremat ja mitu väiksemat alust, sealhugas hõljuk. 2000. aastal liideti mereinspektsioon keskkonnainspektsiooniga ja reostustõrjelaevad anti koos funktsiooniga piirivalvele. Keskkonnainspektsioonil on ülesannete täitmiseks kaatrid tänaseni. Vähem tuntud on asjaolu, et oma laevastikku püüti õhinapõhiselt luua alates 1992. aastast ka Kaitseliidus4, omandades eri meetoditega

ANDER ASBERG

vaks on meie taasiseseisvumisjärgne kaubalaevastik tänu vahepeal rakendatud poliitikapõhimõtetele sedavõrd kokku kuivanud, et tuleb nuputada, kuidas selle taastamist soodustada. Loomulikult ei vaja me Eesti lipu all sõitvat suurt kaubalaevastikku imetlemiseks ega uhkustamiseks, vaid riigile olulise lisamaksuraha sissetoomiseks (millest osa kulub muuhulgas riigikaitsele). Edusamme on merenduses siiski näha nõuka-ajastu pärandina esialgu üsna piiratud seisus olnud väikelaevanduse arendamisel. Tänu elatustaseme tõusule on erakasutuseks mõeldud veesõidukid huvilistele järjest kättesaadavad. Samuti on ranniku-veeturismi võimalusi parandanud tihtipeale toetuste kaasabil taastatud või ehitatud väikesadamad. Nõuka-ajast saadik hoiavad jätkuvalt lippu kõrgel purjetamine ja purjesport. Mainimata ei saa jätta meie reisilaevandust, mis tänu mõne ettevõtte eduloole ja võrrelduna okupatsioonieelsega näib olevat oma tonnaaži mitmekordistanud.

läinud merepäästele, reostustõrjele ja õiguskorra tagamisele. Laevade arvu on järjekindlalt vähendatud ja uued värvitoonidki on politsei omad. Alles on jäetud neli laeva, millest vaid ühel on pardarelvastus. Eks iga ametiasutus pea ka raha lugema ja lähtuma oma esmaülesannetest. Tänase seisuga jääb mulje, et meie merelise julgeoleku ja kohaloleku tagamise praktiline lahendus pole lõpuni selge. Sellele asjaolule on viimastel aastatel oma uurimistöödes ja artiklites tähelepanu juhtinud ka mereväeohvitserid. Vastukaaluks on kostnud „hääli rahva seast“, et milleks meile üldse merekaitse – tegemist olla puhtalt raha raiskamisega. Ei hakkaks siinkohal refereerima pädevamate isikute kirjutatud mahukaid ja põhjalikke avalikke uurimusi 5 ja muid kirjutisi6 merelise kaitse vajadustest ja võimalustest. Soovitaksin küsimuste või huvi korral igaühel ise nendega tutvuda.

Sõlmpunkte

HARITUD SÕDUR

Ilmselt pole meie senise merelise kaitse arendustöö kaugeltki jäänud vaid viletsate visioonide või piisava tahte puudumise taha. Oluliseks teguriks on ilmselt osutunud raha, täpsemini selle krooniline nappus riigikaitse ülesehitamisel ja ülalpidamisel. Juba 1990. aastate lõpust on avalikult ja isegi poliitiliste lubaduste tasemel räägitud Eesti riigilaevastike ühendamisest, mis võiks teatud määral kulusid ja kasutegurit optimeerida, kuid tegudeni pole jõutud. Ilmselt on seda ka järjest raskem saavutada, sest eri laevastike iseloomud ja ülesanded on viimasel kümnendil arenenud täiesti eri suundades, muutes ühisosa leidmise või ühise formaadi kohaldamise veel keerukamaks. Küllap on ametkonnad pidanud enda laevastiku olemasolu ka teatavaks põhimõtteliseks emotsionaalseks küsimuseks. Isegi kui baase ja

Enne Teist maailmasõda oli Eesti kaubalaevastiku tonnaažilt tuhande elaniku kohta Läänemere-äärsetest riikidest kolmandal ja kogu maailmas seitsmendal kohal. 34

7 | 2018

seirelahendusi peaks lähitulevikus ühildatama, on praegu vähe usku, et ühildada õnnestub ka ujuvkoosseisud koos ülesannetega. Teisalt on meie ühiskonnas harjutud oma asja hästi ajama pigem oma spetsiifilises valdkonnas ja „jõuga“ liitmised polegi alati soovitud tulemusi andnud. Oluline on siiski koostöö. Politsei- ja Piirivalveameti laevastiku võimekus on optimeeritud aluste arvu ja raskema relvastuse vähendamisega kohane vaid pehmemate rahuaegsete ülesannete täitmiseks, nagu otsingu- ja päästetööd, merereostuse avastamine ja likvideerimine, riigipiiri valvamine koos piirirežiimi rikkumisele reageerimisega, õiguskorra tagamine ja ennetustegevus. Julgeolekualase kriisi ega sõjaseisukorra puhuks ei näi olevat märkimisväärseid reserve ega võimeid merelise tegevuse tugevdamiseks. Tõenäoliselt pole tegelikult arvestatud ka sellise ülesandega. Mereväe põhivõimed on viimasel tosinkonnal aastal piirdunud miinitõrjega ja selle toetamisega, kuigi eesmärk näeb tegelikult ette laiemalt territoriaalse terviklikkuse ja riiklike huvide kaitset merel7. Mereväelased on astunud esimesi samme olukorra teadvustamisel ja parandamisel, kuid ilmselt ei pruugi teekond lahendusteni kujuneda liiga lihtsaks. Kaitseliidus on üritatud tegevusi merendusteemadest üldse eemale hoida ja suunata vabatahtlike merekaitse huvigruppide initsiatiivi pigem mereväe koosseisude reservi täiendamisele või jalaväe tüüpi rannikuallüksuste arendamisele. Küsimuseks jääb üksikute kergete rannikuallüksuste võime lisaks merevaatlusele ja kergele dessanditõrjele panustada ka näiteks mereala julgeolekusse või -kaitsesse. Samas poleks meil lähitulevikus võimalik luua oma tuhandetesse kilomeetritesse ulatuva ja üsna avatud rannajoone veenvaks kaitseks ka näiteks hulka spetsiaalseid efektiivseid rannikukaitsepataljone. Pigem tuleks merelt võimaliku mastaapse sissetungi (dessandi) tõrjumiseks rakendada maismaal kõiki kohapealseid vabu maakaitse- ja sisekaitseüksusi. Meie idanaabril on teatavasti üsna arvukas ja võimekas merevägi, millele võrdväärset pole meil võimalik moodustada ka koos lähinaabri-

tega. Lähenedes olukorrale aga pisut konkreetsemalt, võiks eeldada, et meid huvitaksid võimaliku kriisi korral peamiselt Kroonlinnas asuvad Balti laevastiku jõud, mis pole täna tegelikult väga suured. Peamiselt koosneb sealne alaline laevade grupp mõnedest lahinguotstarbelistest ranniku-sõjalaevadest, hulgast väikestest dessantalustest, hulgast miinilaevadest, abilaevadest ja mõnest allveelaevast. Suuremad ja tugevamad Balti laevastiku üksused paiknevad alaliselt Kaliningradis, kus nad on ilmselt lähemate ja tugevamate NATO partnerite jõudude esmases huviorbiidis. Kuid see ei peaks välistama võimalust, et ootamatu kriisi puhkedes võib olukorra kontroll oma vetes esialgu langeda meie endi õlule. Avalikest Lääne allikatest on teada, et idanaabri õppusel Zapad 2017 mängiti läbi n-ö karistusoperatsiooni Baltikumi vastu, mille algfaasis plaaniti hõivata sadamaid.8 Võib eeldada, et see toimiks koos mereblokaadiga ja dessantüksuste maabumisega, evides ilmselt ka teatud sarnasusi 1940. aasta juunis Eesti vastu toimunud aktsiooniga9. Seega võib meile kriisi korral tekkiv kohene oht mere poolt olla vähemalt sama suur kui maismaapiirilt. Merepoolse ohu eiramine ja keskendumine vaid maismaapiiride kaitsele näib samaväärse veana kui Maginot’ liinile panustamine Prantsusmaal Teise maailmasõja eelõhtul.

Kaitseliidu võimalused

Kaitseliidu üheks eriomaseks alustalaks on algatusvõime. Eestis leidub hulk initsiatiivikaid merendushu-

MER EDIV ISIO N

tal sjon i laev Aht i 200 0. aas Tar tu mal eva sise vete divi

Tänase seisuga jääb mulje, et meie merelise julgeoleku ja kohaloleku tagamise praktiline lahendus pole lõpuni selge. vilisi, kes kas on juba panustanud või sooviksid panustada merelisse riigikaitsesse, kui selleks on mõistlik võimalus. Kaasates mereinimesi asjakohaselt merelisse riigikaitsesse, avaneks Kaitseliidul võimalus laiendada suhteliselt soodsalt nii oma liikmeskonda kui mõju riigikaitsevaldkonnas. Aga ka jätkata organisatsiooni traditsioone. Kuid nagu juba eespool mainitud ja kõigile teada, on igasuguse tõsise (sealhulgas riigikaitselise) merelise tegevuse üks valupunkte krõbedavõitu hinnasilt. Küsimus on, mida ja mis raha eest saaksime ning kuidas suurendada kasu? Kui Kaitseliit võtaks merel täielikult üle mereväe riigikaitseliste ülesannete tänaste võimepuudujääkide katmise, oleks see riigikaitsele laiemalt küll kasulik, kuid organisatsioonile liiga kulukas. Neid ülesandeid on merevägi tulevikus loodetavasti võimeline täitma peamiselt ise. Siiski võiks ja saaks Kaitseliit oma tegevusega merel toetada või vähemalt osaliselt lihtsustada mereväe ülesannete täitmist. Kuna merel on riigikaitselised ülesanded otseselt määratud me-

reväele, pole Kaitseliidul kui riigikaitseorganisatsioonil korrektne tegutseda merealal mereväega kooskõlastamata või koostööd tegemata. Samuti siis, kui koostööd tehakse jooksvalt Kaitseliidu ja kaitseväe maaväeüksuste vahel. Üsna populaarne ühiskondliku vabatahtlikkuse väljendus on päästetegevus. Kas Kaitseliidu mereline osa võiks võtta selle kursi ja tegeleda merepäästega? Paljud kaitseliitlased juba ongi tegelikult merepäästega seotud. Siiski poleks sellise relvastamata tegevuse lisamine Kaitseliidu ampluaasse asjakohane. Eestis on juba kaks praktiliselt teineteist dubleerivat merepäästega tegelevat tugevat vabatahtlike organisatsiooni (Päästeliit ning Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste) ja kolmanda lisandumine poleks mõistlik. Kõrvalt vaadates näiks pigem loogilisem ja efektiivsem, kui need kakski õnnestuks ühildada. Lisaks näib küsitav riigikaitselise ressursi otsene paigutamine tsiviilfunktsiooni, mis ei seostu tegelikult ei riigi kaitse ega julgeolekuga. Hädajuhtumi korral on siiski igal merelviibijal kohustus osutada abi vastavalt oma võimetele ja päästetööde toetamises kohapeal pole midagi erakordset. Samuti on vajadusel võimalik toetada merel erakorralisi mahukamaid päästesündmusi, kus päästega tegelevate organisatsioonide võimekusest kipub juhtumisi puudu jääma. Eelnevalt sai mainitud Politsei- ja Piirivalveameti nähtavalt piiratud võimalusi oma mereliste ülesannete täitmisel kriisi tingimustes. 7 | 2018

HARITUD SÕDUR

KARO L KOLK

199 9. aas tal kin kis Soo me Ees ti me rev äel e Rih tni em i ja ta lae va Rym ätt ylä , mis sõs arsai d nim ede ks Ris tna ja Suu rop

HARITUD SÕDUR

Maismaal on politseid toetatud Kaitseliidu sisekaitse allüksustega ja õppuste põhjal tundub koostöö viljakas. Sellest tulenevalt võiks ka merel mõelda ühe olulise rahuaegse ülesandena n-ö veepolitsei tegevuse toetamisele. Kaitseliitlased on tegevusvabamad pigem nädalavahetustel ja see klapib ka väikelaevaliikluse raskuspunktidega. Kriisi ajal aga tuleks näiteks mõelda kontrolli tugevdamisele merepiiri ja laevateede üle koostöös politseinikega, avastamaks ja tõrjumaks näiteks võimalikke terroriste-separatiste või diversante. Merelise riigikaitse tagamine ja mereinimeste kaasamine ei saa toimuda lõpuni efektiivselt üksnes maismaalt. Kaitseliidus väljaarendatud rannikukaitsekompaniisid kui liikmeskonna enda algatust tuleb aga kindlasti jätkata. Võiks küsida, mil määral on tegu valve- ja mil määral kaitseülesannete võimega. Vastavaid allüksusi on samas kahtlemata võimalik rakendada merevaatluse ja rannajoone valve ülesannete täitmisel (koostöös Politsei- ja Piirivalveametiga), sadamate kaitsel ning vajadusel ka amfiibsetel operatsioonidel väikesaartele. Kaitseliit on paljuski ühiskondlikel alustel ja rahva algatusel tegutsev organisatsioon. Nii ei saaks merel tegutsedes jätta tähelepanuta üldiste kodanikuväärtuste ja merekultuuri toetamist. Avaldugu see siis keskkonnahoiu propageerimises, mereliste ja mereväeliste traditsioonide hoidmises, merelise noortetöö toetamises, heategevuses või mõnes muus pehmes, kuid olulist lisandväärtust loovas tegevuses.

Võimalikud ülesanded

Tulenevalt eeltoodust formuleeriksin võimalikud põhiülesanded ja tulenevad ülesanded, mida Kaitseliidul oleks efektiivne, mõistlik ja ka reaalne täita merelise riigikaitse ja julgeoleku kontekstis.

Põhiülesanded:

n Politsei- ja Piirivalveameti toeta-

mine merepiiri valvamisel, julgeoleku ja korra tagamisel territoriaalvetes, sadamates ja rannikul; n mereväe toetamine territoriaalvete puutumatuse ja olukorrateadlikkuse tagamisel; n merelise riigikaitse ja julgeoleku tagamise propageerimine. Põhiülesannetest tulenevad ülesanded: n Politsei- ja Piirivalveameti toetamine merepatrullteenistuse ja kontrollide läbiviimisel territoriaalvetes ja sadamates; n mereväe operatsioonide ja tegevuse toetamine territoriaalvetes; n sadamate ja rannasõidu-laevateede julgestamine relvastatud rünnete vastu merelt ja maismaalt; n tuvastamisoperatsioonide läbiviimine territoriaalvetes või merepiiril vastavalt vajadusele; n meresuveräänsuse ja sõjalise kohaloleku demonstreerimine territoriaalvetes; n merevaatluse teostamine ja patrullteenistuse läbiviimine kaldal; n riigikaitse ja julgeolekuga seotud amfiibsete operatsioonide toetamine; n merepäästevõime võimalik erakorraline tugevdamine vastavalt vajadusele; n ülesannete täitmiseks vajaliku ettevalmistuse ja toetuse tagamine; n merenduse, merekultuuri, merelise riigikaitse ja julgeoleku tagamise propageerimine ühiskonnas koos asjakohaste ürituste ja tegevuste toetamisega. Ei hakkaks siinkohal detailselt analüüsima omade või ka vastaste võimalikke taktikaid ja organisatsioonide koostöö võimalikke protseduure merel või kaldal. Kindel on, et tegevusteks peab valmistuma allüksustes ühtsete õppekavade

Kui Kaitseliit võtaks merel täielikult üle mereväe riigikaitseliste ülesannete tänaste võimepuudujääkide katmise, oleks see riigikaitsele laiemalt küll kasulik, kuid organisatsioonile liiga kulukas. 36

7 | 2018

Ressursid

Mereallüksuse koosseisu võiksid kuuluda näiteks: n juhtkond; n juhtimis- ja tagalarühm (sealhulgas veesõidukite tehnilise toetuse allüksus), n patrullkaatrite rühm (2 kaatrit, vähemalt topeltmeeskonnad); n rannikukaitse (või objektikaitse) rühmad. Põnevam küsimus on ilmselt, missugune peaks siis olema ülesannete

KRISTJAN PRII

Iga uue ülesandega tekib igal planeerijal tavaliselt kohe kolm tüüpküsimust. Kust tulevad inimesed? Raha? Aeg? Üritan pisut vihjeid anda. Kui ülesanded või funktsioonid on silme ees, tuleks rääkida esmalt struktuurist ja inimestest. Kuna Kaitseliit on vabatahtliku liikmeskonnaga organisatsioon, saab paljusid spetsiifi lisi üksusi tulemuslikult arendada suuresti initsiatiivile ja värbamisele toetudes. Merenduses kompetentset seltskonda Kaitseliidus juba leidub. Küsimus on vaid, kuidas neid siiani on rakendatud. Kaitseliidust ei peaks saama mereharidusasutust. Hõlbustamaks ettevalmistust, peaks liikmel vähemalt otseselt ujuvvahendi meeskonna või selle toetusallüksuse koosseisu kuulumiseks olema täidetud teatud eeltingimused. Näiteks omandamisel või omandatud mereharidus, läbitud väikelaevajuhi koolitus, töökogemus laeval, aga ka (registreeritud) väikelaeva omamine, veespordiala harrastamine vms. Mereallüksused võiksid olla kompanii mõõtu. Neid tuleks komplekteerida seitsme mereäärse maleva baasil. Esmalt siiski üks allüksus jagatuna kahe-kolme maleva peale. Siseveepiiriga malevate peale vastava allüksuse moodustamine vajab eraldi arutlust.

On kindel, et Eestis leidub juba täna ettevõte, mis oleks valmis loetletud omadustega kaatri projekteerima ja valmistama, kuid sama kindel on, et täna ei leidu veel ühtegi organisatsiooni, mis oleks valmis isegi 1–2 aluse ehituseks vajalikku raha välja käima. Et projekti siiski kuidagi arendada, katsetada ja kogemusi saada, tuleks esialgu panustada mõne võimalikult paljudele vajadustele vastava u 10–15 m pikkuse, pisut vanema kasutatud kaatri hankimisele ja kohaldamisele, mis võiks tulla tuttuutest isegi 30–50 korda odavam. Veesõidukite pidamine on üsna kallis lõbu, kuigi elatustaseme tõus on teinud selle suhteliselt märksa odavamaks kui 25 aastat tagasi. Sõltub loomulikult ka veesõiduki suurusest ja omadustest. Kui näiteks 50kilosele sõudepaadile ei kulu aastas peaaegu midagi, siis 50tonnisele laevale võib kuluda viiekohaline summa – sõltuvalt kasutusest ja sellest, mida kuludeks

HARITUD SÕDUR

täitmiseks sobiv ujuvvahend? See eeldab põhjalikumat analüüsi, kuid pakuksin algatuseks mõned näitlikud pidepunktid: n maksimumkaal (veeväljasurve) alla 20 t, et seda oleks võimalik hooajaväliseks ajaks soodsamalt autokraanaga kaldale tõsta; n kui maksimaalpikkus ei ületa 15 m, laius 3,5 m ja kõrgus mastita 4 m, on seda veel üsna lihtne transportida standardsel (13,6 m) poolhaagisel; n maksimaalkiirus vähemalt 30 sõlme; n merekindlus vähemalt 5 palli; n pearelv 12,7 mm kuulipilduja; n autonoomsus 48 h ja magamiskohad meeskonnale; n pealisehitise kuju selline, mis võimalikult vähendab radarikiirte tagasipeegeldumist; n lisaks meeskonnale 12 inimese (dessant, ülevedu, päästetavad) või 1,5 t lasti ilmastikukindlalt pardale paigutamise võimalus.

alusel läbiviidavate kursustega ja et tegevus ise on samuti ühtlustatud ja kooskõlastatud juhendite või püsitoimingute alusel. Samuti tuleb igal Kaitseliidu tegevliikmel läbida esmalt üldine baasõpe koos teiste kaitseliitlastega. Alles seejärel oleks võimalik spetsialiseeruda merendusele.

2010. aastal võeti Ristna Kaitseliidu Tallinna maleva meredivisjoni ja mereväekooli koostöös uuesti kasutusele õppelaevana, millel said head praktikat mereväekadetid ja merekaitseliitlased

7 | 2018

Veesõidukite pidamine on üsna kallis lõbu, kuigi elatustaseme tõus on teinud selle suhteliselt märksa odavamaks. lugeda. Kaitseliidu oluline eelis on kokkuhoid personali palgakulult, mis samasuguste aluste pidamisel näiteks mereväes hammustaks kuludest väga suure tüki. Nii aitaks just kaitseliitlaste mõistlik panus märgatavalt säästa kulusid kogu meie merekaitse lahendamisel ja isegi sõltumata veel ühe laevastiku tekkest. Teiseks oluliseks kuluks on sadama hoiutasu, mida riiklikul organisatsioonil annaks ehk läbirääkimiste ja valikutega minimeerida. Mõningate väiksemate, 10–15 m ja 10–15 t kaatrite ülalpidamine peaks olema Kaitseliidu mõõtu organisatsioonile täna igas mõttes jõukohane, saati kui sellise veesõiduki omamine on jõukohane isegi paljudele üle keskmise sissetulekuga eraisikutele. Arusaadavalt kulutusi tekib ja neid tuleks osaliselt ka jaotada. Kui kaatrite hoolduse ja hoiu kulu võiks näiteks jääda Kaitseliidu õlule, siis Politsei-

ja Piirivalveameti või mereväega seotud tegevuste arvestuslikesse meretunnikuludesse võiksid panustada vastavad ametkonnad oma vahenditest. Nemad peaksid osalema ka allüksuse aastaplaani koostamises.

Varia

Mereallüksuse ujuvvahendid peavad olema registreeritud ja õigeim näiks nende lisamine mereväe nimekirja, kus nad saaksid ka tähest ja numbritest koosneva originaalse pardatähise. Iseasi, et vastavad kaatrid ei saaks siiski kanda mereväe laeva lippe, sest need ei kuulu mereväele ja nende meeskond ei koosne mereväelastest. Abiks on 1934. aastal kinnitatud Kaitseliidu merelipud ja -vimplid10, mida on võimalik ja mõistlik pisut üldistades taaskinnitada. Kui mereallüksusi on enam kui paar, oleks organisatsiooniliselt ja militaarselt mõistlik korraldada

nende tegevusi keskselt. Praktiliselt hõlmaks see peamiselt normdokumentide väljatöötamise ja kaasajastamise juhtimist, koostööd partnerorganisatsioonidega, allüksuste plaanide ja koostöö kooskõlastamist ning õppe- ja muude tegevuste kontrolli kohapeal. Ilmselt piisaks selleks ühest tegevväelase ametikohast Kaitseliidu peastaabis, ent kui selleks pole võimalust, saab palgalist ametikohta vähemalt esialgu asendada ka mereallüksuste pealike või valitavate liikmete baasil moodustatava juhatuse, ümarlaua või koguga. VIITED: 1

Oll, A., Doktoritöö „Eesti merevägi Vabadussõjas 1918–1920“, 2018, lk 22–26

Saar, T., Eesti laevanduse aastaraamat 2016. Eesti kaubalaevandus 1920–1940

Lään, T., Merekaitseliit 1933–1940/1992–2015, lk 98

Nt Uurimusi Eesti merelisest riigikaitsest. KVÜÕA 3/2015

Nt Mereväe ülem: Meri on võimalus, mitte takistus. Sõdurileht, 5.02.2018

http://www.mil.ee/et/kaitsevagi/merevagi. Versioon 15.06.2018

Nt https://www.bild.de/politik/ausland/bild-international/zapad-2017-english-54233658.bild.html

Petrov, P., Punalipuline Balti Laevastik ja Eesti 1939–1940. Tõlge 2008, lk 163–172

10 Balder, A., Merekaitseliitlase käsiraamat 1936. XIX Kaitseliidu merilipud ja vimplid

Kuningate heitlus etturite pärast Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog Samas pole kordagi tekkinud vähegi arvestatavat võimalust USA-Venemaa või NATO-Venemaa otseseks sõjaliseks kokkupõrkeks – suures poliitikas osatakse asju ajada nii, et kõige hullem on välistatud. Mõistagi on kumbki vastandlikest jõududest huvitatud just teise poole poliitika muutumisest. Kui Kreml peab loomulikuks, et kogu muu maailm tunnistaks Krimmi vallutamist, uute nukuriikide loomist ja Assadi režiimi võimulpüsimist, siis USA ja muu demokraatlik maailm ihkaks näha muutusi Venemaa võimuladvikus, sest teisiti seal ju uus poliitika sündida ei saa. Paraku on võimalused selleks minimaalsed. Sellest hoolimata võetakse ikkagi arvesse, et sõltumata Kremlis kehtestatud autoritaarsest režiimist, selle poliitilisest kontrollist ja manipulatsioonidest toimuvad Venemaal regulaarsed valimised ja tegutsevad erinevad parteid.

Meelsus kontrolli all

Teadupärast on keskvõim ühtse valimispäeva sisseviimise ja kuberneride otsevalimise taastamise järel (2015) sättinud asjad nii, et kuigi volituste aeg on võrdne, 4 aastat,

valitakse igal aastal vaid teatud arv regioonide kubernere, linnapäid, piirkondade seaduskogusid ja kohalikke võimukogusid. Lihtsustatult – kui USA-s on valimised igal teisel aastal, siis Venemaal igal aastal. Valimiste säärane jagamine tagab jooksva pildi rahva meelsusest ja selle muutumisest 6 aastaks valitava presidendi ja 5 aastaks valitava Riigiduuma valimiste vahelisel ajal. See põhimõtteline uuendus sündis pärast Venemaad ennast, ent veelgi rohkem muud maailma vapustanud 2011.–2013. aasta poliitilisi proteste. Viimased vallandas näiliselt lihtne asi – Putini taasasumine presidendiametisse pärast riigi 4aastast valitsemist peaministrina. Mehe populaarsus tundus olevat kõigutamatu, ent Kremlile kinda heitnud opositsioonitegelaste toonane toetus oli muljetavaldav – kommunist Zjuganov kogus 17% ja ärimees Prohhorov 8% häältest, Moskva linnapea valimistel sai võimu kandidaat Sobjanin 51%, opositsiooni häälekaim juht Aleksei Navalnõi 27% ja kommunist Melnikov 11% häältest.

Mõistagi tegi võim sellest omad järeldused ja märtsis 2018 toimunud presidendivalimistel Putinil enam reaalset konkurenti polnudki.

MAAILMAPILK

Pärast Venemaa edukat sõjakäiku Krimmi, positsioonisõjaks taandunud sõjalis-poliitilist operatsiooni Ida-Ukrainas ja samuti edukaks osutunud dessantoperatsiooni Süürias on suurriikide suhted vaid halvenenud.

Sanktsioonid pigistavad

Vaatamata kõigele võivad Venemaa valimised üllatusi pakkuda nagu 5–7 aastat tagasi. Kui toona sai rahuolematuse tõukejõuks ühe inimese presidendina valitsemise juriidiliselt kohmakas pikendamine, siis sedapuhku on võimude kasvav häiritus tingitud kavandatud pensionireformist, millega pensionilemineku iga tõstetakse naistel 55 aastalt 63le ja meestel 60 aastalt 65le. Seda küll 13 aasta jooksul. Kohe lõi välja elanikkonna enamuse vastuhäälestatus sellele reformile. Seda võimalust nähti ette, ega’s muidu oleks reformi tulekut kuulutanud peaminister Medvedev ja seda jalgpalli maailmameistrivõistluste avapäeval, mis pidanuks hõivama kogu rahva tähelepanu. Ometi nii ei läinud ja kui suur jalgpall Venemaal kuu hiljem lõppes, oli 80% küsitletuist ametlikult reformi vastu. 17. juulil oli eelnõu esimene lugemine Riigiduumas ja selle lõpetamist toetas ainult Ühtse 7 | 2018

Venemaa fraktsioon, kõik teised erakonnad ja üks UV saadik olid vastu (+328; -101). Putin, kes veel 2005. aastal oli kuulutanud, et niikaua, kuni tema on Venemaa eesotsas, pensioniiga ei tõuse, on nüüd sõnasööja mees ja siin ei aita tema enda värske sõnum, et see reform ei meeldi tallegi, ega ka tema pressisekretäri Peskovi kinnitus, et Putinil pole kirjasolevaga midagi pistmist. 17. juulil sündis ka esimene pensionireformi üle võimaliku rahvahääletuse korraldamise keskus (vastavalt seadusele tuleb need moodustada vähemalt pooltes subjektides ehk 46s), mis oli esimene organisatsiooniline kinnitus, et asi hakkab võimude kontrolli alt väljuma. Järgnes Navalnõi teadaanne, et tema liikumine korraldab 9. septembril 46 linnas reformivastased aktsioonid. Selge see, et valimistepäeval tegelikult midagi niisugust sündida ei saa, aga näiteks enne või pärast kohe kindlasti ehk siis Navalnõi peaks olema suures poliitikas tagasi. Järgmise käigu tegi Ühtne Venemaa, kelle fraktsioon kutsus 600 aktivisti kogu riigist Moskvasse reformi arutama. Muuseas võeti seal ägedalt sõna rahvahääletuse korraldamise vastu ja rõhuti laialdasele mõttevahetusele kui „rahvahääletuse professionaalsele alternatiivile.“ Igal juhul on Venemaa paljudele ootamatult kihisema läinud ning duumaliikmete ja erinevate parteide kaasalöömist rahulolematuse näitamises tuleb kindlasti võtta kui

7 | 2018

reageeringut Kremli poliitikale, mis on pannud riigi ja tema kodanikud elama sanktsioonide tingimustes.

Hästi sihitud hoobid

Nagu teada, valmis mais Krimmi viiv maanteesild, millega viidi tippu Putini tagasivalimisega saavutatud eufooria. Juttudele „sanktsioonid ei tähenda meile midagi“ tuli karm lõpp ja kainenemine juba augustis, kui USA uued sanktsioonid 8. ja 22./27. augustil viisid rubla kursi paugupealt langusesse. On teada ka USA järgmiste sanktsioonide otsustamise aeg – november 2018 – ja sel kohal ongi paras aeg esitada küsimus selle kohta, kuhu me oma jutuga tahtsime jõuda. Nimelt: kas ja kuivõrd on USA oma poliitikat Venemaa suhtes kavandades võtnud arvesse vajadust langetada teatud Venemaa majandust ja käitumist mõjutavad otsused just augustis!? Ehk siis vahetult enne valimisi, mil ikkagi on reaalne võimalus, et vaikelu Venemaa suures poliitikas võib asenduda samasuguse rahulolematuse lainega, nagu 2011.–2013. aasta valimiste ajal ja võimude poliitika ajendil? Lisaks polnud raske märgata, kuidas USA jättis viimasel hetkel ära oma delegatsiooni saatmise 30.–31. juulil toimunud 10. Süüria-teemalistele kõnelustele, ega sedagi, kui 21. augustil teatati USA eemalejäämisest 4. septembril Moskvas toimuvatest Afganistani rahukõnelustest. Mõistagi lootis Moskva pärast neid kohtumisi kuulutada oma poliitika edust Süürias ja Afganistanis, ent nüüd jääb see ära. Et ka mujalt,

Teised on pahad

Veebruaris 2014 alanud uut agressiivset ajajärku Venemaa välispoliitikas on Kreml algusest peale õigustanud kahel moel. Esiteks – ja seda juttu armastab veeretada Putin ise – kõik teised mõistavad rahvusvahelist õigust valesti ja kogu protsessi käivitas sõjaline riigipööre Kiievis. Teiseks – ja seda juttu ajab rohkem välisminister Lavrov – teooriaks on see, et sanktsioonide peamõtteks olla ebaaus konkurents, katsed suruda uuesti jalule tõusnud Venemaa teisejärguliseks riigiks. Seis, kuhu Venemaa ei kavatse tagasi langeda ja millele vastuseismiseks tuleb tal kõigist vaenlastest jagu saada. Ehk siis kokkuvõetult kangesti Stalini aegu meenutavad jutud sellest, kuidas Venemaa on ümbritsetud vaenlastest ja sellest seisust väljapääsemiseks läheb vaja tohutuid jõupingutusi. Sestap pole juhus, et näiteks Putin ise kasutab iga võimalust sõnumiga Läände jõuda sääraselt, et loeb ette, kui palju Venemaa kaubavahetus Austria, Saksamaa või Soomega on viimastel aastatel ja kuudel kasvanud. Ehk siis – isolatsiooni pole. Augustis panustas Moskva selgelt ka uue koostöögrupi sünnile – 12. augustil kirjutati alla Venemaa, Iraani, Aserbaidžaani, Kasahstani

ja Turkmenistani lepingule Kaspia merepõhja jagamise kohta. Tegelikult oli tegu kõigest esialgse leppega, ent see, mida Kremli propaganda saavutatust esile tõstis, oli ikka rabav küll – nüüd on välistatud, et mõne võõrriigi sõjavägi võiks ilmuda Kaspia merre!? Justkui keegi tõemeeli usuks, et säärane asi oleks võimalik! Ent sama räägib ju Moskva ka näiteks Aasovi mere kohta. Veelgi mõtlemapanevam käik sündis 20. augustil ehk USA lubatud uute sanktsioonide kehtestamise eelõhtul – Putini korraldusel algasid ootamatud 5päevased (20.–25. augustini) sõjaväemanöövrid KeskVenemaal, Põhjamerel ja Vaiksel ookeanil. Pole raske ette kujutada, mida rääkinuks neist pajatavad Venemaa telekanalid veel siis, kui USA olekski 22. augustil oma sanktsioonid kehtestanud!? Ilmselt seda, et alustasime manöövritega õigel ajal?! Nagu teada, andis USA samal päeval teada üksnes sellest, et sanktsioonid kehtestatakse hoopis 27. augustil ehk mängis Moskva taktikaliselt üle. Olgu need viimased faktid kinnituseks sellest, et nii Kreml kui ka Washington jälgivad teineteise käitumist suurima tähelepanuga. Ja kumbki pool arvestab sellega, millist mõju üks või teine käik võib avaldada neile, kel on õigus minna valimisurnide juurde. Oma abielu lahutamisest hoolimata naiste soosingut eviv Putin panustabki just neile, mida kinnitas 29. augustil telepöördumises antud lubadus jätta naiste pensionilemineku eaks 63 aasta asemel 60.

PIXABAY

eeskätt Ukrainast on raske leida selgelt positiivset edu, jäi Venemaa 9. septembri valimiste eel paratamatult domineerima sanktsioonide ja nende tagajärgede teema. Nii selle sise- kui välispoliitilises tähenduses.

7 | 2018

Mõned lihtsad viisid vee puhastamiseks Inimene koosneb umbes seitsmekümne protsendi ulatuses veest, millest juba ühe protsendi kaotus tekitab janu. Kolmest protsendist ilmajäämine halvab osaliselt töövõime ja sealt edasi muutub olukord ainult hullemaks. Et inimene normaalselt funktsioneeriks, peab ta pidevalt vett tarbima. Tekst: KRISTJAN PRII Joonised: MEHIS BORN

ÜLEELAMINE

Aga mida teha, kui puhastatud vett pole parasjagu käepärast? Kannatada janu ja surra vedelikupuudusesse? Loota kõigevägevamale või lihtsalt juhusele? Loomulikult mitte, sest vett on võimalik ka ise puhastada, kui osta fi lter poest või teha käepärastest vahenditest. Kuid vahel piisab ka keemia ja päikesevalguse kasutamisest või keetmisest, destilleerimisest, aurutamisest ja sulatamisest.

Vee pastöriseerimine Kui mingil põhjusel ei saa vett keeta, siis vee pastöriseerimine on samuti võimalik. Selleks kasutatakse päikese UV-valgust. Vesi tuleb panna läbipaistva pudeliga 6–8 tunniks otsese päikese kätte ja UV-valgus hävitab selles kõik elusorganismid. Kui vahepeal on taevas pilvi, võib see protsess aega võtta 2–3 päeva. Väga asjakohane on vett enne ka filtreerida. Loomulikult ei pruugi abi olla ainuüksi vee puhastamisest, sest pahatihti on haiguste tegelikuks põhjuseks käte ja toidunõude halb hügieen.

Turba- ja söefilter Enamasti õpetatakse metsas filtrit tegema turbast ja söest. Selliseid filtreid ei pea tingimata valmistama looduslikest materjalidest, võib kasutada ka poest ostetud turvast. Tasub jälgida, et turvas oleks väetistevaba. Enne kasutamist tuleb seda niisutada. Loodusest tuleks turvast tuleks võtta umbes 50 cm sügavuselt. Sütt saab lõkkest, kuid võib võtta ka grillilt. Viimasel juhul on oluline, et see ei oleks segatud süttimist soodustavate õlidega. Süsi tuleb peenestada ja segada turbaga vahekorras umbes 35 protsenti sütt ja 65 protsenti turvast. Seejärel on vaja anumat. Sobivad kõikvõimalikud plekkpurgid, plastpudelid, ämbrid jne, hädaolukorras saab kasutada prügikotti või kasetohust tehtud torbikut. Anuma põhja tehakse väiksed augud. Avade peale tuleks panna kas turbasammalt või riiet. Paarisentimeetrisest kihist piisab, et turba ja söe segu, mida võiks olla anuma mahust üle poole, välja ei valguks. Järgmise kihina võib kasutada riiet, liiva või turbasammalt, mis suudab kinni pidada suurema sodi. Kõige peal kasutatakse väikseid kivikesi, et filtreeriv segu vees hõljuma ei hakkaks ega kaotaks servades oma filtreerivaid omadusi. Veefiltri tihedus on optimaalne, kui see suudab minutis läbi lasta 100 milliliitrit vett. Kogus oleneb muidugi ka anuma suurusest. Plekkpurgist valmistatud filtri eluiga on 50 liitrit ja soovitatav on sissetöötamiseks lasta paar esimest liitrit sellest lihtsalt läbi. Kahjuks ei ole selline filter väga efektiivne ja hoiab ära heal juhul kuni 30% haigusetekitajatest. Kui tahta kindel olla, tuleb vett edaspidi veel puhastada, aga sellest pikemalt tagapool.

7 | 2018

Keetmine Bakterite hävitamiseks piisab tavaliselt vee keetmisest, kuid sõltuvalt piirkonnast on vajalik keetmisaeg mõnes kohas umbes minut, teises aga kümneid kordi pikem. Kui aga on plaanis kasutada vett meditsiiniliselt, siis alla 20 minuti ei saa. Oluline on ka teada, et vesi tuleb keema ajada võimalikult kiiresti, sest leidub organisme, kes suudavad aeglase temperatuurimuutusega kohaneda. Samuti on võimalus, et bakterite paljunemisrakud jäävad ellu, kui veetemperatuur ei tõuse 130 kraadini.

Liivaja söefilter Liivafiltrid peavad olema turbafiltritest palju suuremad. Üks toimivatest lahendustest on kolme 20liitrise ehituspange süsteem, kus anumad asetsevad üksteise peal ja on 10–15 cm kihtidena täidetud segamini liiva ja söega. Tähtis on katta iga pange põhi riidega, et filtreeriv segu välja ei valguks. Käepärastest vahenditest tehtuna on see vähem efektiivne kui turbafilter, kuid tööstuslikud liivafiltrid suudavad puhastada kuni 66% haigusetekitajatest.

Kaevud

ÜLEELAMINE

Üldine reegel on, et kaev tuleks kaevata sinna, kus looduses on vesi juba olemas. Seal teeb keskkond filtreerimistöö ise ära. Rabakaev rajatakse rappa, kus puid ja heintaimi on vähem. Kaevata tuleb auk, mis on 30 cm lai ja kuni 50 cm sügav. Seinad vooderda näiteks kuuseokstega. Esimesed paarkümmend minutit auku sissejooksnud vesi tuleks välja visata, pärast seda kogunevat vett võib juua. Selline kaev annab palju vett ja seda on lihtne luua. Rabavesi on üldiselt puhas, sest enamikus rabades puudub põhjavee juurdevool, nii et vett ja reostust saab lisanduda ainult sademete ja õhu kaudu. Sel puhul tuleb sügavam auk alati kasuks. Rabavesi sisaldab ka joodi, mis on väga hea desinfitseerija. Lahtisest veekogudest rajatakse veevõtukohad võimalusel 4 meetri kaugusele. Tavaliselt on need suuremad ja laiemad kui rabakaevud, kuid üldreeglid on samad. Muidugi ei ole alati võimalik saada vajalikku distantsi. Siis on hea, kui saad vähemalt 30 cm pinnast pealt ära koorida, enne kui vesi hakkab sisse imbuma. Tulemus on ikkagi parem kui joogivee kogumine otse veekogust.

Nöörfilter Vaja on kahte anumat ja kõrguste vahet umbes 30 cm. Anum musta veega tõstetakse kõrgemale ja sellest tuleb nöör alumisse anumasse. Tasakesi imendub vesi mööda nööri alla, jättes mustuse jms ülemisse anumasse. Nööri asemel saab kasutada ka muid piklikke kiulisi materjale, näiteks kokku rullitud tualettpaberit või kuivast heinast tehtud nöörisarnast asja. Sellisel moel vee filtreerimine võib võtta mitu tundi aega ja tasub silmas pidada, et viiruste ja bakterite eemaldamiseks ainult gravitatsioonist üsna tõenäoliselt ei piisa. 7 | 2018

? b i m l a v s a Ku i d Sestap ineid ei löö! la s e ä v e s it a suvisel misega k dukaitsega o Oblikate söö k is a N ja te s rger. it koos liitla viku Drillbu h o k pani Kaitseli e s li ti n oma s. sti militaarr kult drillide li u m o o L Hiiumaal pü r? llburge lmib üks dri a v s a e, id u k t En n a e si n ain pla ri n gko n

3 X REIN REINU

KUIDAS ...

a k ait se R a n a Hiiu m a , Naisko du IN LL O K n e ri n gko n T ä E ä R L A M se : it st a k k Te ko du RE IN U, Nais A NN E-M ALL e in a se e si n a jao sko n n a

7 | 2018

„Kuulab siia!“ on esimesed sõnad, mida kuulevad telesarjast „Vabad mehed“ tuntud karmi sõnaga vanemveebli Tormi suust kohvikukülastajad, kes on söandanud valida menüüst drillburgeri. Järgnevad käsklused: „Joonduda!“ „Telkmantel jalge ette laotada!“ (Sellele asetab köögitoimkond kandikud burgeri komponentidega.) „Laskub põlvili!“ „Varustuse kontroll!“ „Nii, võtab kätte burgeri alumise osa, tõstab õhku!“ „See on sai, jah kuulsid õigesti, nisujahust ja veest kokku mätsitud kukkel,“ teeb vanemveebel Torm märkuse ühele õppurile.

„Paneb tagasi, võtab järgmisena burgeri komponendi ja tõstab õhku! See on see kollane ... Juust! ... Tõstab õhku!“ “Ei tee katki! Ei lõhu riigi vara!“ karjub Torm õppurile, kes ei suuda juustu hoolikalt käes hoida. „Nii, järgmisena tõstab üles rohelise asja, salatilehe. On olemas?“ „Nii! Nüüd kõige olulisem osa burgeri juures, mis see on?“ Üks õppuritest kisab: „Kotlet!“, millele Torm kindlameelselt vastab: “Kakoi kotlet, pihv!“

Nii kontrollitakse üle kõik burgeri komponendid, mis veel kontrollimata: kurk, kaste ja burgeri ülemine osa. Õppurite järgmiseks ülesandeks on käskluse peale burger aja peale kokku panna ja kastmega üle valada. „Kas on arusaadav?“ on Tormi järgmine küsimus. „Just nii, härra veebel,“ kõlab ühehäälne vastus nagu vabariigi aastapäeva paraadil. „Tõsta pea peale üles. Kui kaste pähe tilgub, oled selles ise süüdi!”

Burgeri aja peale kokkupanek on väljaõppe viimaseks osaks vanemveebel Tormi imeteost nr 632, tuntud ka kui “Teeme kerast kriipsu ehk Kaalujälgijate superdieet – söö, palju jaksad“. Järgmine käsklus õppuritele: „Toenglamang võtt, austa oma pihvisaia, söömist algab, nüüd!“ Iga kätekõverduse ajal on lubatud võtta üks amps. „Ja ära söö burgerit nagu siga!“

L I S A T E AV E

Vaja läheb: 2 nisujahust ja veest kokkumätsitud plönni, teisisõnu kuklit 1 juustuviilu salatit. Ja mitte makaroni- ega kartulisalatit, vaid sellist rohelist, peenral kasvavat, Lactuca sativa’t 1 kotletti. Või mis kotletti, ikka pihvi! kurki ketšupit tervet närvikava korralikku füüsist huumorimeelt

KUIDAS ...

Ajakulu: 10 minutit

7 | 2018

Söönuks metsaandidest Pohlad, peekon ja puravik Toidublogija Tuuli Mathisen tõmbas meie palvel kummikud jalga, haaras korvi kätte ja suundus metsa otsima head-paremat panni peale ja potti löömiseks. Leidis kah. Sügis on see õnnis aeg, kui jalutuskäik metsas lõpeb sageli sellega, et korv on puravikke või kukeseeni täis, näpud mustikamustad ja lisaks veel peotäis pohligi korjatud. Puhtad metsamaitsed on nauditavad ka toidu sisse sättides. Imemaitsva ja igati metsamaheda eine saab valmistada lihtsa vaevaga.

Ühel pannil valminud mõnus kartuli-seeneroog on maitsev lihtne kodune toit, millele annavad maitset sibul ja toekust lisav vürtsikas salaami. Salaami asemel võib võtta ka peekonit. Kui kasutad praadimiseks võid, on lõpptulemus eriti maitsev.

HEAD ISU!

Kogus: kahele sööjale 300 g kupatamist mittevajavaid seeni (puravikud, kukeseened, kitsemamplid jt) 1 sibul, poolratastena 100 g salaamit või peekonit, tükeldatuna 4–5 keskmise suurusega kartulit, keedetuna võid ja õli praadimiseks värsket hakitud tilli soola ja pipart hapukoort serveerimiseks Puhasta ja tükelda seened. Sulata pannil või ja prae seeni seni, kuni need on läbi küpsenud ja seentest eralduv vedelik aurustunud. Tõsta seened pannilt ära, vajadusel puhasta pann. Kuumuta panni keskmisel kuumusel ja prae sibulat koos salaami või peekoniga mõned minutid. Lisa vajadusel veidi õli või võid, tõsta siis pannile tükeldatud keedetud kartulid ja prae, kuni kartulitükid on saanud kuldpruuni kooriku. Lisa pannile ka eelnevalt praetud seened ja kuumuta kõik koos veel läbi. Lisa pannile veidi võid ja lase sel sulada. Sega kõik läbi ja puista peale hakitud tilli. Serveerides paku juurde hapukoort.

2 X TUULI MATHISEN

Panniroog seente, sibula, kartuli ja salaamiga

7 | 2018

Hapukatest pohladest saab mõnusa magushapu kisselli, mida sobib kokku sättida vanillikohupiimaga. Tulemuseks on mõnus vana kooli magustoit, mis toob tõenäoliselt meelde turvalise lapsepõlve maitsed. Samamoodi võid kisselli teha ka mustikatest või jõhvikatest. Kogus: kahele 2 dl pohli (sobivad ka sügavkülmutatud) 5 dl vett

100 g (2 dl) värskeid või külmutatud pohli 4–5 sl suhkrut 1 sl kartulitärklist (segatud vähese veega) Kohupiimakreem: 200 g kohupiimapastat 4 sl suhkrut 1 tl vanillisuhkrut 1 sl kartulitärklist + 0,5 dl vett Tõsta potti pohlad, vesi ja suhkur. Lase pidevalt segades keema tõusta, kuni suhkur on lahustunud ja

pohlad parajalt pehmed. Kui kissell tundub liiga hapu, võid suhkrut lisada. Sega tärklis vähese veega ja kalla pidevalt segades kuuma vedeliku sisse. Kuumuta, kuni kissell muutub läbipaistvaks ja pakseneb. Tõsta tulelt. Ära kisselli keeda. Jahuta veidi. Kohupiimakreemi jaoks sega omavahel kohupiimapasta, suhkur ja vanillisuhkur. Jaota kohupiim kaussidesse ja kalla peale kissell. Võid kissellile veidi suhkrut peale raputada, nii ei tekile kissellile „nahka“ peale.

HEAD ISU!

Pohlakissell vanillikohupiimaga

7 | 2018

Mõtisklusi sõjamasinate arenguloost, mis viis Eesti oma soomusautode ehitamiseni Sõjamasinad on lahedad! Harva, kui nad kellegi päriselt ükskõikseks jätavad. Salamisi imetleme ikka ja jälle nendesse nurgelistesse terasest kolakatesse kätketud ülevoolavat jõudu, nutikust ja agressiivsust.

SÕJAR AUD

Tekst: IVAR JÕESAAR

Filmides ja arvutimängudes samastame end masinakangelastega. Kadestame meie sõdurpoisse, kes nende näiliselt kohmakate monstrumitega õppuste ajal maastikul imeasju korda saadavad. Ja siis oleme ikka murelikud ka, kui meie tujukas ja kade naabrimees seal Peipsi taga omi niigi musklis sõjamasinaid veelgi võimsamaks, vastupidavamaks ja tapvamaks tuunib. Aga sõjamasinad, olgu uued võõrad või vanad omad, on ikka ägedad. Isegi peaaegu tavalised sõjaväes kasutatavad oliivrohelise-musta-pruunilaigulised veoautod ja

WIKIPEDIA.ORG

Teise maailmasõja eel olid Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu käsutuses Tallinnas ehitatud Arsenal-Crossley soomusmasinad

7 | 2018

maasturid on loodud tavasõidukitest vastupidavamateks ja võimekamateks. Nad näevad tigedamad välja ning nende jõuline ja karm ilu tõmbab enda poole seiklushuvilisi poisse ja plikasid, east hoolimata. Natuke ägedat rallimeest ja pisut sõjakat kangelast on meis kõigis. Mõni küll vahel jonnib ka, et miks Eesti riik järjekordsete sõjasõidukite soetamiseks maksumaksjate raha raiskab, võiks parem selle raha eest igaühele

Eesti Vabariigi aastapäevaks näiteks paraja portsu jäätist osta.

Kui lahinguväljale ilmus soomustatud iseliikur

Kuigi sõjavankreid kasutati juba vanas Mesopotaamias ja ka näiteks geniaalsest Leonardo da Vincist on maha jäänud arvukalt inim- või hobujõul liikuvate lahingusõidukite visandeid, tõi kasutuskõlblikud sõjamasinad lahinguväljale ikkagi alles sisepõlemismootorite võidukäik. Ja nii ongi soomustatud sõjamasinad lahinguväljadel möllanud ja sõjaväeparaadidel uhkeldanud vaid napilt kauem kui Eesti Vabariigil iga ehk veidi üle saja aasta. Sajandeid enne seda mõõtsid erinevate sõjakate võimurite sõjasula-

meeste kaitseks välja mõeldud eri kujuga, alt laieneva servaga teraskiivrid. Kaevikust turvalisemalt vastase tegevuse jälgimist ja kuulitabamust kartmata tule avamist hõlbustas veel teinegi uuendus. See oli kohmakas, kuulikindlast teraslehest, suletava vaateavaga kaevikukilp, mis suurendas positsioonisõjas veidigi hukukindluse illusiooni. Neil igavatel kaevikukilpidel oli Eesti sõjamasinate loos täita oma, algsest rakendusest hoopis erinev ja olulisem osa. Sellest rääkisime aga lähemalt Kaitse Kodu! 5. numbris seoses soomusautoga Estonia. Et Esimeses maailmasõjas Läänerindel vastase üha tugevamatest kaitseliinidest läbi murda, viisid mitme sõdiva riigi insenerid viimases hädas lahinguväljale vanameelsetele kindralitele algul pöörasena tundunud lahenduse. Vastase hästikavandatud ja jalaväerünnakukindlaid kaevikusüsteeme hakkas oma roomikutega segi kündma sõjapidamiseks kohandatud linttraktor, tänaseni tankina tuntud sõjamasin. Tankikatsetusi oli mitmeid ja mõlemal pool rindejoont. Neist küllap tuntumad olid Inglise roomikutel ristlejad ehk rasketankid Mark I

kuni Mark V ja kogu järgnenud tankiajaloole ehituspõhimõtted kätte näidanud Prantsuse kergetank Renault FT-17. Suurte tankipartiide tootmiseni jõudsid vaid mõned arenenud metallurgiaga tööstuslikud suurriigid ja Esimese maailmasõja kulgu ei suutnud oluliselt mõjutada needki. Sest veel enne, kui vastsündinud soomusväed jõudsid end ja oma taktikaid tulemuslikult välja arendada, sai see väsinud sõda otsa. Soomusmasinate lõikuspeoks kujunes aga järgmine maailmasõda.

SÕJAR AUD

Ka geniaalsest Leonardo da Vincist on maha jäänud arvukalt mitmesuguste inim- või hobujõul liikuvate lahingusõidukite jooniseid

I LEO NAR DO DA VINC

sed vastastikku mõõgatera pikkust vaid nii- või naasuguse soomusrüü petliku kaitse all. Kuid tarvitses vaid tulirelvadel pisut arenema hakata, kui soomusrüüd kaotasid oma mõtte ning vaenlase kuulide, tääkide ja mürsukildude eest jäid sõdurite nahka kaitsma vaid uhkeldavad värvikirevad kalevist vormikuued ja sõdurõnn. Sõda aga nõudis oma tandritele üha suuremat surmavat jõudu. Esimesed liikumisvõimelised aurumasinad saadeti Euroopa sõjajanuste kuningate-keisrite armeede sõjakäikudele toeks juba 19. sajandi teisel poolel. Siiski ajasid need algelised ja kohmakad masinad omi asju enamasti lahinguväljadest eemal, vedades kaugelaskekahureid positsioonile või sõidutades mehi raudteel rindele – ikka vanasse harjunud mees-mehe-vastu-lahingusse. Esimesed tänases mõistes sõjamasinad jõudsid sõja kulgu mõjutama alles 20. sajandi algul. Tõsisemalt püüti nende abiga sõja käiku muutma hakata aga alles siis, kui Esimene maailmasõda oli jõudnud seisu, kus kahe sõjaleeri meeste ihurammu vahele oli tekkinud tasakaal. See oli aeg, mil Lääne-Euroopat lõhestas sõja lõppsaatust määramatult edasilükkav lõputute kaevikuliinide rägastik, mille sügavuses kahe suure leeri sõdurid vastase kuulide ja šrapnellisaju eest varjusid. Sõjameeste vormikuued olid selleks ajaks kaotanud oma värvikirevuse ja olid enamasti porikarva. Kuid need kaitsesid oma kandjaid kuuli või täägi eest ikka samavõrd kui sajad aastad enne seda. Vaid ülalt langevate mürsukildude ja vastase kuulide vastu olid kaeviku-

Tanki vanem vend

Tankid ei tulnud tühjale kohale. Juba teine Inglise-Buuri sõda (1899–1902) viis Lõuna-Aafrika võsaküttide visast vastupanust heitunud britte mõttele kasutada lahinguõnne enda kasuks pööramiseks soomustatud autot. Kuid see sõda lõppes enne, kui lahinguväljale jõudis F. R. Simmsi eestvõtmisel Vickersi sõjatehases valmistatud ja kujult kummulipööratud plekkvanni meenutav Motor WarCar. Katsetusi tehti mujalgi. Vene-Jaapani sõja ajast (1904–1905) on teateid osaliselt soomustatud ja katusel asuvas tornis kuulipildujat kandnud, kuid ehituselt tolle ajastu

Esimesed liikumisvõimelised aurumasinad saadeti Euroopa sõjajanuste kuningate-keisrite armeede sõjakäikudele toeks juba 19. sajandi teisel poolel. 7 | 2018

sõiduautosid meenutanud sõidukite Nakashidze-Charron M1906 valmistamisest ja liikumisest. Nelja järgmise kümnendi soomusautodele andis ehitusliku malli ette 1904. aastal Austria-Ungari Keisririigis valminud Austro-Daimleri Panzerwagen, millel maastikuläbivuse parandamiseks oli ka uuenduslik vedav esisild. Selle sõjaka jõumasina prototüüpi looma innustas Paul Daimlerit ertshertsog Leopold Salvator von Österreich-Toskana. Neljamillimeetrise soomusega kaetud ja kuulipildujaga relvastatud soomusauto osales kuuldavasti edukalt 1905. aasta Saksa keisririigi manöövritel ja näitas ennast väga heast küljest ka 1906. aastal Austria keiserlikel manöövritel. Paraku ajanud tema mootori käivituse müra

TANKS -ENCYCLOPE DIA.CO M

Üks tuntumaid Esimese maailmasõja tanke oli kogu hilisemale tankiajaloole tankiehituse põhimõtted kätte näidanud Prantsuse kergetank Renault FT-17

perutama Austria-Ungari maaväe staabiülema Friedrich von BeckRzikowsky hobuse, mispeale keiser Franz Joseph I olla leidnud, et üllaks sõjapidamiseks ei ole selline seadeldis küll väärikas asi mitte, ja sinna see Panzerwageni arendustöö jäigi. Enne Esimese maailmasõja puhkemist katsetasid teisedki suured

Tänases mõistes nõrgavõitu mootori, hapra ja jäiga vedrustuse ja kitsaste rehvidega kodarratastega kohmakad ja kapriissed soomusautod vajasid tegutsemiseks kindlat pinnast ning rohkesti ruumi manööverdamiseks. 20. sajandi esimestel aastatel valmis F. R. Simmsi eestvõtmisel Vickersi sõjatehases kujult kummulipööratud plekkvanni meenutav Motor WarCar ENGINEERING TIMES/TANKS-ENCYCLOPEDIA.COM

7 | 2018

riigid, kuidas rakendada autotööstuse kiirelt arenevaid võimalusi oma sõdimisvõime tugevdamiseks. Kuid nn teljeriikide ehk Saksamaa ja Austria-Ungari osa selles arendustöös jäi esialgu küllalt kesiseks. Esimesed edukaks peetavad I maailmasõja lahingulised reidid tegid Belgia armee soomustatud autod Minerva juba päris sõja alguses ehk 1914. aasta augustis-septembris, kui sõda läänes oli veel liikuvas faasis. 1914.–1915. aasta vahetusel jõudsid Briti ekspeditsioonivägede käsutusse Rolls-Royce’i ja Lanchesteri kerged soomusautod. Need olid mõeldud kiireteks ründeoperatsioonideks, Lanchester ka oma allatulistatud pilootide evakueerimiseks lahinguväljalt.

Soomusautot ehitada on imelihtne

20. sajandi algul toimis kiirestiarenev autotööstus lihtsa valemi järgi. Sisepõlemismootoreid ja alusvankreid tootvad firmad panid tööstusriikide tehastes kokku mootorist, juhtimisseadmetest ja käiguosast koosnevad liikumisvõimelised autotoorikud ning need tarniti vähemarenenud tööstusega riikidesse maailma eri otstes, kus siis kohalikud tõllassepad ehitasid vastavalt auto omaniku soovile neile peale kas sõiduauto või bussi või veoauto või ka näiteks soomusauto kere. Suured tööstusriigid tellisid oma sõjavägedele soomusautodeks projekteeritud veoautode partiisid otse relvastuse tootjatelt. Väiksemad riigid pidid soomusautode soetamisel valima – kas osta valmis soomusautod kallilt otse tootjalt või ehitada neid odavamalt ise olemasolevate veoautode alusvankritele.

Viimase tee valis oma soomusautode tootmiseks kahe suure maailmasõja vahelisel ajal ka Eesti Vabariik. Aga Esimese maailmasõja käigus välja kujunenud soomusauto polnud mõeldudki avamaastiku valitsemiseks, mille poole pürgis tema noorem vend tank. Tänases mõistes nõrgavõitu mootori, hapra ja jäiga vedrustuse ja kitsaste rehvidega kodarratastega kohmakad ja kapriissed soomusautod vajasid tegutsemiseks kindlat pinnast ning rohkesti ruumi manööverdamiseks. Nad ei hiilanud ei kiiruse ega maastikuläbivusega. Need olid vaid kuulipildujate või kiirlaskekahuritega varustatud liikuvad tulepunktid, mis polnud mõeldud jalaväelastest dessandi toimetamiseks vahetusse kontakti vaenlasega. Kuid neil oli siiski jalaväesõjas oma oluline koht – nad võimaldasid tuua omade tegevust toetava kuulipilduja või kiirlaskekahuri rünnakul oleva aheliku juurde ning lõid sellega otsustava eelise vähemvarustatud vastase vastu. Lisaks mõjus teadmi-

Juba teine Inglise-Buuri sõda (1899–1902) viis Lõuna-Aafrika võsaküttide visast vastupanust heitunud britte mõttele kasutada lahinguõnne enda kasuks pööramiseks soomustatud autot.

TANKS -ENCYCLOPE DIA.CO M

Hilis ema tele soom usau tode le andi s ehitu sliku mall i ette 1904 . aast al Aust ria-Ungar i Keis ririigi s valm inud Aust ro-D aiml eri Panz erwa gen

ne, et meiega on soomusauto, hästi ka jalaväelaste võitlusmoraalile. Ka Esimesele maailmasõjale järgnenud aastatel oli maailma eri paigus palju relvastatud konfl ikte, kus suure sõja ajal toodetud soomusautodki kaasa tegid. Siiski ei nõudnud ükski neist relvakonfl iktidest juba äraproovitud insenerimõtte uutele lennukõrgustele viimist ning soomusautode ehituspõhimõtted jäid üldjoontes samaks. Veidi enam edenes kahe suure sõja vahel tankiehitus, kuid ka siin olid suuremad põhimõttelised uuendused jõukohased vaid suurtele tööstusriikidele. Teises maailmasõjas selgus peagi terasplaatidest kokkuneeditud soomuskerede haprus ja kaitsetus uute tankitõrjerelvade ees. Kiirelt hakkasid arenema energia- ja ressursimahukad kerekeevitus- ja valutehnoloogiad ning paljud teised sootuks uued lahendused ja ehituspõhimõtted. Eesti sõjamehed said Teise maailmasõja ja sellele järgnenud poole sajandi pikkuse Nõukogude okupatsiooni aegsest sõjamasinate arengust aimu vaid kaudselt. Tõsi küll, meid okupeerivate riikide armeede vormiriietesse pandud eesti poisid sõitsid kaasa ja ka sõdisid nendel võõrastel sõjamasinail, kuid meil endil polnud võimalust ei nende kasutamise üle otsustada ega nende ehitamisel kaasa rääkida. 7 | 2018

SÕJAR AUD

Paraku oli Läänerindel selleks ajaks alanud kaevikusõda, mille suurtükitulest songitud ja teedeta maastikul osutusid soomusautod jõuetuks. Alles esimeste Inglise tankide tulles 1916. aasta septembris hakkasid rasked soomustatud roomiksõjamasinad sügaval lahinguruumis oma päris ajalugu tegema. Küll aga leiti vahepeal soomusautodele palju rakendusvõimalusi Idarinde liikuvates lahingusituatsioonides ja sõjas osalevate suurriikide kolooniates peetud relvakonfl iktides. Neisse piirkondadesse suur osa Antanti riikide sõjatehastes ehitatud soomusautodest suunatigi.

Kui džiibid lendasid

) (või siis ei lennanud

Briti armee sai Teises maailmasõjas teada, et ütlus „Oleks tädil rattad all, siis oleks ta omnibuss“ ei pea päriselus kohe üldse mitte paika. Seda tänu otsingutele, mille eesmärgiks oli leida moodus, kuidas sõidukeid mugavalt ja kiirelt lahinguväljale toimetada.

KURIOOSUM

Tekst: ANDRIS TAMMELA, vabatahtlik autor Nende otsingute vaimseks juhiks sai Austriast pärit insener ja leiutaja Raoul Hafner (1905–1980), kes teatud ringkondades oli tuntud kui rootormootorite fanaatik. Juba nooruses tegeles Viinis tehnilise hariduse saanud Hafner rootormootoritega. Ning kus mujal saab rootormootorit paremini ja elegantsemalt rakendada kui mitte helikopterite juures? Just nende arendamine kujuneski tema kireks, hobiks, tööks ja armastuseks. On ju inimesed erinevad: üks kirgastub kaunist kunsti vaadates, teine leiab hingerahu heast roast. Aga Hafner, tema oli lummatud ideest maandada lennumasin vertikaalselt ja sujuvalt.

Propelleriga muna

Hafneri õnneks oli küllalt neid, kes tema vaimustust jagasid ja finantseerisid. Tänu šotlasest miljonäri Jack Coates’i toetusele valmisid leiutajal prototüübid Revoplane 1 ja 2, mis kujutasid endast rootormootoriga karkassi, mida tänapäevaste kopteritega on küll üsna raske võrrelda. Tegu oli millegi tiiviklennuki ja helikopteri vahepealsega. 1933. aastal emigreerus Hafner Suurbritanniasse ja jätkas seal Coates’i toetusel leiutamist. Leiutamine seisnes peaasjalikult rootorite külgepookimises kõigele, millele neid annab külge panna. Ja ka sellele, millele ei anna. Näiteks langevari – selleks ajaks polnud langevari enam midagi uut, kuid langevarjurid kippusid tihti maanduma sihtmärgist kaugel. Nii tuli tiiviku52

7 | 2018

fanaatikule idee luua rootoriga langevari. Mõeldud – tehtud. Või vastupidi. Sest, olgem ausad, langevarjust oli Hafneri käe all valminud agregaat päris kaugel. Hafner ehitas hoopis kapsli, mis lendas tiivikuga ja mida juhtis piloot. Esimene prototüüp oli puidust ja heideti välja lennukilt. Kuigi idee töötas, teste ja arendustööd jätkati 1943. aastani ning ükski piloot katsetuste käigus surma ei saanud, ei realiseerunud see kunagi. Ilmselt oli üheks põhjuseks tõsiasi, et langevarjudega oli sõdureid vaenlase tagalasse visata praktilisem ja odavam. Teiseks sattus Hafner Teise maailmasõja alguses Suurbritannias põlu alla. Kuigi mees oli end tõestanud aktiivse natsivastasena, pärines ta ikkagi sakslaste okupeeritud Austriast. Ometi otsis Briti armee leiutaja taas üles, kui teemaks tuli masinate toimetamine rindele. Armee peamiseks mureks oli, kuidas heita lennukilt rindele sõiduk nii, et see suudaks lennata ja maanduks ühes tükis. Siingi nähti rootormootoritel potentsiaali.

Juhid olid šokis

Hafneri esimene prototüüp oli väga lihtne ja loogiline. Umbes sama lihtne ja loogiline kui meie kandi mehe, suure looduseuurija ning asjade väljamõtleja Jaan Tatika konstrueeritud Kallewi-Boegg Nr. 1. Mees ehitas ameeriklaste tollasele levinuimale sõjaväeautole Willys

MB eraldi konstruktsiooni, millele sai kinnitada tiivikud. Lisaks autole omastele juhtimisseadmetele sai džiip ka navigeerimis- ja lennuseadmed. Nimeks sai uus leiutis rotobagi. Masinat pidid juhtima kaks meest: piloot ja autojuht. Leiutis visati kohe prooviks alla 2,35 meetri kõrguselt ja see jäi terveks. Selline kõrgus armee vajadusi muidugi ei rahuldanud ja nii tuli austerlasel oma leiutisega edasi töötada. Džiibile lisandus aerodünaamiline tagaosa, millega ta meenutas juba veidi helikopterit. Suurimaks probleemiks oli aga raske džiibi maast õhku saamine, sest tiivikud masinat tõsta ei jaksanud. Selleks kinnitati monstrum trossiga veoauto taha, mis ka täiskiirusel siiski džiipi lendu vedada ei suutnud.

Pärast sõda sai Hafnerist siiski tõsiseltvõetav insener. Mees asus tööle Bristol Aeroplane Company’sse, kus hakkas ehitama helikoptereid. Ta pühendas rootormootorite arendamisele kogu oma elu ja on andnud märgatava panuse just tsiviillennunduse arendamisse. Kogu elu helikopteritega seotud lennunduspioneer hukkus 1980. aastal hoopis merel jahiõnnetuses.

Järgmiseks katsetati RAF Whitley pommitajaga ja nüüd oli leiutajail juba rohkem õnne. 1944. aasta septembris vedas lennuk džiibi õhku, see tõusis ligi 120 meetri kõrgusele ja lendas peaaegu kümme minutit. Masin maandus õnnelikult, juht

võttis sõiduki üle ja järgnes hirmus, hüplev sõit. Kuigi katset peeti edukaks, ei meeldinud see absoluutselt masinas istunud sohvritele. Pealtnägijad on pärast katset kirjeldanud, kuidas lennu üle elanud šokis testpiloot ja juht masinast välja aidati. Mehed väljusid masinast värisedes ja heitsid taastumiseks kohe pikali. Leiutise kontrolli all hoidmine oli nõudnud neilt peaaegu üliinimlikke pingutusi. See jäi ka rotobagi viimaseks katsetuseks. Selleks ajaks olid arendatud juba masinaid kandva suutvad transpordilennukid ning armeel puudus vajadus tiivikuga džiibi järele. Rotobagi prototüüp on tänaseni alles ja asub Inglismaal Hampshire’is Middle Wallopis, armee lennumuuseumis.

Hafneri leiutistega idee rindele liuglevast autost siiski ei surnud ja 1950. aastatel suutis USA armee tekitada tootjate seas koguni võidujooksu lendautole. 1956. aastal ootas armee ettepanekuid masina loomiseks, mis suudaks hõljuda õhus, kuid läbiks ka maastikku sama hästi kui džiip ja suudaks kanda kuni 450kilogrammist raskust. Juba aasta hiljem tulid oma prototüüpidega lagedale tuntud autotootja Chrysler, lennupioneeridest vendade Wrightide loodud CurtissWright ja Piasecki Aircraft. Chrysleri VZ-6 prototüüp meenutab väga tänapäevast hõljukit. Kummipaati meenutavat masinat kandsid edasi ees ja taga asuvad propellerid, juht istus nende vahel. Masin oli aga alajuhitav ja seda vaevasid aerodünaamilised probleemid. Curtiss-Wright tuli lagedale millegagi, mis sarnaneb väga tänapäeva droonidega. Nende VZ-7-t kandsid edasi neli propellerit ja maas liikumiseks olid masinal rattad. Aparaati juhtis masina eesotsas istuv piloot. Kuigi katsed olid edukad, ei vastanud masina disain ega edasiliikumiskiirus USA armee ootustele. Ilmselt kõige värdjalikuma prototüübiga tuli lagedale Piasecki Aircraft, kelle masin VZ-8 oli justkui segu kahest eelmisest. Sedagi hoidsid õhus kaks tiivikut ja maas liikumiseks olid rattad. Kuigi masin püsis õhus hästi, ei näinud USA armee sellelgi lõpuks potentsiaali ja tegi edaspidi panuse hoopis helikopterite arendamisele.

KURIOOSUM

2 X WIKIPEDIA

Unistus lendautost elas edasi

ALLIKAD: https://en.wikipedia.org/wiki/Raoul_Hafner https://en.wikipedia.org/wiki/Hafner_Rotabuggy http://www.todayifoundout.com/index.php/2015/09/ british-flying-jeep/ http://www.airvectors.net/avplatfm.html

7 | 2018

Tekst: KAITSE KODU!

Eesti Vabariigi ja Kaitseliidu sajanda s체nnip채eva puhul taaslavastab Kaitse Kodu! vabatahtlik fotograaf Martin Andreller vanu fotosid, et r채채kida ja talletada aja lugu.

Kaitseliit siis ja praegu TAAVI VEILERI KOGU

Sakala malev on Kaitseliidu vanim malev, mille vanust hakatakse lugema 7. septembrist 1917. Kuigi nime sai malev muistse Sakala maakonna järgi ja kandis kuni 1940. aastani Sakalamaa maleva nime, on Sakala malev üks kahest Kaitseliidu malevast, mille nimetus ei lange kokku maakonna ega linna nimega. Sakala malev tegutseb Viljandi maakonnas. 1990. aastal malev taastati ning täna kuuluvad selle koosseisu Linnuse üksikkompanii, Lembitu üksikkompanii ja Karksi malevkond. Lisaks tegutsevad maleva juures Naiskodukaitse Sakala ringkond, Kodutütarde Sakala ringkond ja Noorte Kotkaste Sakala malev.

MARTIN ANDRELLER

Sinustki võib saada fotokunstnik Fotokunstnik Danel Rinaldo järgmine praktiline harjutus, mis võib valla päästa sinu sisemise loomeinimese. Haara fotokaamera või mobiiltelefon ja asu ülesande kallale.

4 X ASSO PUIDET

4 NURKA Aseta sama pildistatav objekt kaadri nelja nurka, objekti ennast liigutamata. Kui v천imalik, pildista objekti ka teiselt poolt v천i k체lje pealt. Lisaks sellele, et saad v천rrelda fotosid eri nurkadesse asetatud objektiga, arendab harjutus kindlasti ka sinu kolmandikreegli taju.

7 | 2018

MEDITSIIN

SILVER HINNO

Higi säästab verd – kriitiliselt Kaitseliidu meditsiiniväljaõppest

7 | 2018

Tekst: ANDRUS RUMM, Kaitseliidu rühmaparameedik

Instruktoriteks olid pädevad ja motiveeritud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste õppejõud, kasutati kalleimat saadaolevat varustust –uusi rindkerehaava plaastreid (inglise keeles chest seal), krikotoomiakomplekte, millega saab avada hingamisteed näovigastuse korral, tamponeerimismulaaže, niudežgutte ( junctional tourniquet), kompaktseid plastiklohisteid, siniseid treeningžgutte jne. Kuluvahenditega ei koonerdatud ja armu ei antud! Evakuatsioonikopterid maandusid 15 minuti jooksul ning haavatud tuli selle aja jooksul stabiliseerida ja transpordiks valmis seada. Ohvitserid karjusid, sõdurid andsid kattetuld ja liiv krigises hammaste all. Me saime sama väljaõppe nagu eriüksuste eliitsõdurid. See oli täiuslik esmaabikursus. Ja just see täiuslikkus muutis mind murelikuks.

Meie igapäevane tegelikkus

See oli „ekspeditsiooniarmee esmaabikursus“, kus iga üksuse tagalas on parim saadaolev toetus: kopterid, evakuatsioonimasinad, välihaiglad, kirurgid, krikotoomiakomplektid, rindkerehaava plaastrid, ventiilnõelad ja … süsinikkiust proteesid. Meie igapäevane Kaitseliidu tegelikkus ei haaku selle tulevärgiga kuigivõrd. Kaitseliidu sõduri esmaabikomplektiks on „kuulus“ MK1, mis koosneb kolmnurkrätikust, 4tollisest (käe)haavasidemest, CAT žgutist ning esmaabijuhendist. MK1 on absoluutne miinimum, et hea õnne korral haavatud sõduri elu päästa. Sisuliselt on MK1 pigem ühe arteriaalse verejooksuga jäsemehaava esmaabikomplekt. Võrdluseks olgu mainitud, et näiteks Soome sõduri esmaabikomplektis on CAT või SOFTT-W žgutt, 6tolline rõhkside, rindkerehaava plaaster, termolina ja ninatoru. Ameeriklastel on komplektis lisaks eelnevale ka hemostaatikuga immutatud tamponeerimisside (CELOX). Võiks oletada, et kui sõduri isiklik esmaabikomplekt on nii napp, peaks seda kiirem ja parem olema evakuatsioonivõimekus ja tuletoetus? Näiteks soomustatud evakuatsioonimasinad, et tuua mehed ära ka kuumematest kohtadest? Kopterid? Või mingid muud kiired ja kerged (ATV-laadsed?) sõidukid, et panustada kiirusele? Kuid selliseid masi-

naid malevates ei ole. Ehk tuleks siis panustada tõhusale vastutulele ning hoida vastane eemal, kuni kõik laabub? Me õpetame ju, et sõduri esimene esmaabi on vastutuli? Lähemal uurimisel selgub paraku, et võrreldes meie potentsiaalse vastase jao ja rühma tulejõudu meie omaga, jääme me alla. Tulega me neid naljalt maha ei suru. See tähendab, et vigastatud jäävad äravedu ootama pikaks ajaks. Jah, muidugi sõltub evakuatsiooni kestus ka konfl ikti iseloomust, sõjategevuse intensiivsusest ja vastase taktikast. Ent me peame arvestama siiski meie jaoks halvima variandiga. Olukorraga, kus käib intensiivne konventsionaalne sõda ning Kaitseliidu kompanii peab võitlema vähemalt ühe edasitungiva ja manööverdava mehhaniseeritud pataljoniga vmt. Terve mõistus ütleb, et kui üksus ei suuda oma haavatuid mõistliku aja jooksul evakueerida, peab seal olema piisavalt vahendeid, et vigastatuid abi saabumiseni elus hoida. See tähendab aga seda, et sõduri isiklik esmaabikomplekt peab olema maksimaalselt tõhus! Mida MK1 paraku pole.

Igikestvalt valmis võitlejad

Kõik algab sellest, et keskmine kaitseliitlane ei pea esmaabiõpet oluliseks ega viitsi selles osaleda. Loomulikult on olemas ka suurepäraseid erandeid, ent me ei räägi käesolevas artiklis neist. Meditsiini lisaväljaõppel osalevad malevates enamasti vaid entusiastidest meedikud – kes tunnevad lahingus haavatu käsitlemist juba niigi. Ka ohvitserid ei saa meditsiinifaktorist päris hästi aru. Õppused on suhteliselt lühikesed ning kellelgi pole õigupoolest aega haavatutega jännata. Seega juhivad rühmaülemad rühmi, kust eelnenud rünnakus on just pooled mehed välja langenud, nagu poleks midagi juhtunud! Kõik on ju suurepärane, sest haavatud ja surnud lubatakse varsti taas lahingusse tagasi. Vigastatuid ja langenuid ei viida kuhugi, sest see on lihtsalt liiga raske ja tülikas. Esmaabivahendeid pole seetõttu samuti vaja juurde tuua. Kandealuseid pole tarvis kasutada. Evakuatsioonimeeskond on vaid veidra kõlaga sõnakõlks. Parameedik katab koos 7 | 2018

MEDITSIIN

Osalesin hiljuti ilmselt ühel parimal lahingus haavatu käsitlemise kursusel, kus iial olnud olen. See oli täiesti ideaalne kursus! Parim võimalik! Kõik toimis nii, nagu pidi!

püssimeestega vasakut tiiba. Kuna haavatutega ei tegeleta, on kõik võitlejad värsked ja igikestvalt lahinguvalmis. Seetõttu pole ka üksusi, kes ei suuda oma ülesannet täita. Probleemiks polegi õppuste nõrk meditsiinielement, vaid tõik, et ohvitserid saavad oma juhtimisoskustest ja üksuste suutlikkusest väära ettekujutuse. Selle tulemusena hakatakse tegema lahinguplaane, mis on eluliselt teostamatud või ajaliselt võimatud. Kõik need vead makstakse sõjas kinni sõdurite eludega. Jagudest jäävad alles üksikud mehed, rühmadest jaod. Kohati tundub, et me valmistume sõjaks, mis kestab kaks päeva. Probleemid:

n meie tulejõud ja kaitstus on nõr-

gemad kui vastasel;

n meie MK1 komplektid on ebapiisa-

vad;

n malevates puuduvad esmaabiva-

hendite varud, et komplekteerida vajadusel reservist tulnud võitlejate isiklikud esmaabikomplektid;

n puudub lahingupidamiseks vaja-

lik esmaabivahendite varu; n me õpime esmaabi nii, nagu oleksime järgmine missiooniüksus – omamata sealjuures samasugust varustust ja toetust (st me ei suuda isegi õppustel oma haavatuid evakueerida, sest üksused on alamehitatud ja ilma evakuatsioonimasinateta);

n malevate esmaabisõidukid on

Muidugi sõltub evakuatsiooni kestus ka konflikti iseloomust, sõjategevuse intensiivsusest ja vastase taktikast. Ent me peame arvestama siiski meie jaoks halvima variandiga.

puudulikult komplekteeritud või puuduvad hoopis; lahingukompaniide meditsiinipunktide varustus on puudulik või olematu; jooksvaks väljaõppeks puuduvad sageli kuluvahendid (st õppevahendid); Kaitseliidu koosseis vahetub ning uute liikmete väljaõpe algab taas nullist; ohvitserid ei mõista kaotuste ja meditsiinifaktori olulisust üksuse võitlusvõimele.

Mida siis teha? Millised võiksid olla lahendused?

Esmalt peaks iga kaitseliitlane endale teadvustama, et Kaitseliit pole mingi „keskealiste meeste golfiklubi“. Me hakkame päriselt sõdima. Elu on näidanud, et kriisiolukorras ei muutu inimese oskused paremaks, vaid pigem halvemaks. Seega on väljaõpe ja valmisolek ülioluline!

Olulisi samme Kaitseliidu meditsiinivõime parandamiseks on juba tehtud RAIN SEPPING, Kaitseliidu peastaabi tagalakeskuse spetsialist Kaitseliidu meditsiinivõime tugevdamine algab vundamendist ehk igaühe oskustest osutada eneseabi või abistada abivajajat. Seega peaks iga kaitseliitlane olema suuteline osutama esmaabi, mille sisuks on verejooksu peatamine, hingamisteede vabastamine ja kannatanu hindamine (esmane triaaž). Valuvaigistite olemasolul lisanduks nende kasutamisoskus ja õppida tuleks ka seda, kuidas ennast lõhkumata viia kaasvõitleja ohutusse paika. Selleks peaks iga sõjalisi ülesandeid täitev kaitseliitlane olema varustatud meditsiinikomplektiga (MK1), mis on hädavajalik miinimumvarustus esmase meditsiiniabi (eeldatavalt 10 minuti jooksul) osutamiseks. MK1 sisu vastab kaitseväe kaitseotstarbelise varustuse varustuskomplektide kataloogile. Samamoodi lähtume kataloogis kinnitatud varustusnimekirjast ka teiste meditsiinikomplektide puhul – tegemist on vajaliku miinimumiga, mida tuleb vajadusel täiendada lähtuvalt eesseisvatest ülesannetest ja kasutajate pädevusest. Eesmärk on lähiaastatel varustada kõik võitlejad MK1 komplektiga ning jaosanitarid ja rühmaparameedikud vastavalt MK2 ja MK3 komplektidega. Samas peab 60

7 | 2018

varustuse väljastamisele eelnema või vähemalt sellega kaasnema asjakohane väljaõpe. Nii võib näiteks žguti oskamatu käsitsemine ning elustamisvõtete rakendamine tervele inimesele tuua kaasa raskeid vigastusi. Ka meditsiiniväljaõppes rakendame samu põhimõtteid, mis varustamisel. Kaitseväe nõuded erialaspetsialistile on nõutav miinimum, Kaitseliidu väljaõppeprotsessis võib lisanduda teadmisi ja oskusi tulenevalt vabatahtlikule riigikaitseorganisatsioonile pandud ülesannetest. Arvestades meie tegevuse eripära, tuleb paljud Kaitseliidu üksused valmistada ette astme võrra kõrgema meditsiinivõimekusega kui kaitseväe logistilises ahelas rutiinselt varustatud väed. Nii näiteks on vastase kontrollitaval alal sõdiva jao liikmed sanitari ettevalmistusega ning kompanii tasemel on võime osutada ROLE 1 meditsiiniabi. Sellise võime loomiseks on vaja senisest tõhusamat väljaõppe- ja varustussüsteemi. Vastavalt Kaitseliidu seadusele varustab meid ravimite ja meditsiiniseadmetega kaitseväe juhataja koostöös kaitseministeeriumiga ning olulisi samme Kaitseliidu meditsiinivõime parandamiseks on juba tehtud ja loodetavasti tuleb neid lähtuvalt meie ettepanekutest veel.

Lisaks:

n suurõppuste käigus tuleks üld-

käsu alusel viia kõigis üksustes läbi meeldetuletav paaritunniline esmaabiõpe. Alles pärast õppe toimumist on üksus võitlusvõimeline ja saab asuda täitma oma ülesandeid; n malevad peaksid looma ühtse infosüsteemi vmt, et parandada meditsiiniväljaõppega seotud infovahetust; n püüelda tuleks selle poole, et malevates oleks lisaks meediku-

MEDITSIIN ASSO PUIDET

Samuti on oluline, et Kaitseliidu sõduri esmaabiväljaõpe haakuks loomulikul moel kaitseväe esmaabiväljaõppega. See peab sisaldama sõdurile olulisima miinimumi, et õpetada vajadusel kiiresti välja suurel hulgal reservist tulnud võitlejaid. Kuna Kaitseliidul on ka rahuaegseid ülesandeid – mis pole tingimata seotud sõjategevusega –, võiks väljaõppesse lisada tsiviil-esmaabi mooduli, mis on vajalik neile, kes soovivad panustada vabatahtlikena päästes või rahvaüritustel. Arvestades, et riik püüab kulude kärpimise nimel jätta järjest enam ülesandeid Kaitseliidu vabatahtlikele, võib siia soovi korral lisada ka muid „tsiviilmooduleid“, nagu näiteks merepäästemooduli, tuletõrjemooduli jmt. Ülematel tuleb endale selgeks teha, millised on tema üksusele pandud ülesanded ja milline on selle tegelik suutlikkus? Kaotused ja haavatud pole mingi lahingutegevusest eraldiseisev nähtus, vaid mõjutab otseselt ja vahetult kõiki lahingu juhtimisotsuste aspekte. Mõttetud või välditavad kaotused hävitavad sõduri usu oma juhtide võimetesse ning lasevad vaenlasel paista tugevamana, kui ta tegelikult on. Asjatud kaotused laastavad üksuse võitlusmoraali ning võimaluse tekkides mehed pigem alistuvad, kui võitlevad. Seetõttu on oluline, et väljaõpe oleks võimalikult realistlik ning et iga võitleja teaks, millist abi ta tegelikult võib loota ja peab teistele andma. On täiesti okei, kui sõdur teab, et kiire abi võib osutuda võimatuks. See info aitab hinnata olukorda ning planeerida oma varustust ja tegevusi.

Samuti on oluline, et Kaitseliidu sõduri esmaabiväljaõpe haakuks loomulikul moel kaitseväe esmaabiväljaõppega.

tele ka piisavalt kulumaterjale ja vahendeid esmaabiväljaõppeks (mitte vaid hallitanud marlisidemeid!), sh õppevahenditega komplekteeritud parameedikukotid ja sanitaripaunad; n määrata malevates esmaabiväljaõpet korraldav inimene (võib olla ka õhinapõhine) ja koostada realistlik väljaõppekava –vajadusel kaasates teisi malevaid; n esmaabiväljaõpe ja evakuatsioon peab muutuma õppuste „kohustuslikuks“ elemendiks; n täiendada tuleb MK1 komplekti või teavitada, et seda tuleks teha iseseisvalt. 7 | 2018

Ettevaatust! Ohtlikud oblikad Mürgiste satikate ning roomajate pärast Eestis väga muretsema ei pea. Küll aga kasvab meil nii metsas kui koduaedades hulgaliselt taimi, mis võivad inimese loetud tundidega sirakile ja teise ilma saata.

MEDITSIIN

Tekst: ELLEN STERNHOF, esmaabiõpetaja

Nahale sattudes põhjustab kaÜks selline on meile sisse toodud ruputke mahl ärritusnähte. Seda sinine käoking (pildil). See paljusid aedu kaunistav majesteetlike siniste iseäranis päikesepaistelise ilmaga, mil mahlaga kokkupuude lõpeb sültõitega taim on mürgine õiest kuni jate, põletushaavale iseloomulike juureotsani. Risoom ehk maa-alune villidega, millest paranemine võtab võsu ongi selle taime puhul kõige aega kuni poolteist aastat. hullem kurja juur – see sisaldab Karuputke rünnaku puhul tuleb, mürgist akonitiini, mille ühest nagu põletustegi puhul, eemaldamilligrammist piisab, et inimene da saastunud rõivad, seejärel uhta vaataks edaspidi lilli n-ö rohujuure nahapinda veega suunaga ülalt alla. tasandil. Vigastatud koht katta puhta sidemeNagu mainitud, ei pea käokinga ja kaitsta päikese eest. gast mürgituse saamiseks sugugi Karuputkest veelgi kangem selle juurikat nosima – piisab taime kraam, nagu nimestki võib oletada, murdmisest palja käega. Selle mahon surmaputk - eriti ohtlik ja mürgilas varitsev mürk imendub kärmelt ne just õitsemise ajal. läbi naha ja tekitab lööbe. Ega taimest erituv rotihais seda Sellest, et olete käokinga mürjust sööma meelita, aga kui keegi ki tunda saanud, annab üsna pea märku tuimustunne suus ja kurgus, ometi peaks selle lehti või seemneid mekkima, võib ta arvestada järgneiiveldus, oksendamine ja kõhulahvate sümptomitega: keele halvatus, tisus. Sellele järgneb südame- ja laienenud pupillid, peapööritus, hingamislihaste halvatus. Ehk siis iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisurm. Teisalt muidugi pole käoking rong, sus. Mürgistuse süvenemisel tekib külmatunne, tekivad hingamishäimis ohvrist üle sõites ta otsekohe red ja lõpuks halvatus. Surm saabub tapab. Targalt ja piisavalt kiiresti umbes viie tunni järel hingamistegutsedes on ellujäämisšansid lihase halvatuse tagajärjel. Üsna olemas. Sest surm, see saabub alles kindla peale minek, nagu teati juba kahe kuni kuue tunni möödumisel antiikajal, mil surmaputke mahlaga esimeste sümptomite ilmnemisest. mürgitamist kasutati surmaotsuste Mida selle aja jooksul teha tuleks? Kannatanule tuleb anda aktiivsütt, hoida ta soojas ning toimetada kiiresti arsti juurde.

Hirmus viis minna

Karuputke, erinevalt käokingast, keegi vaevalt koduaias kasvatab. Ent nagu käoking, on ka karuputk mürgine. Mitte küll nõnda letaalne, kui eelmainitud kaunislill, kuid siiski üsna vastiku toimega. 62

7 | 2018

Ehk siis inimene lämbub. Enne seda aga viskleb krampides ja roojab ennast täis. Ei ole ilus.

täideviimiseks, segades seda veini sisse. Kui nüüd mõni arvab, et see oli suhteliselt humaanne ja sulnis hukkamisviis, siis ega ikka ei olnud küll. Nagu öeldud, saabub surm hingamislihase halvatuse tagajärjel. Ehk siis inimene lämbub. Enne seda aga viskleb krampides ja roojab ennast täis. Ei ole ilus. Sellise lõpu vältimiseks on kõige parem surmaputke mitte suhu toppida. Kui see aga siiski mingil põhjusel sinna sattuma peaks, on esmaabiga rutt. Kui leiate kellegi lamamas putke kõrval, eemaldage teadvuse kaotanu suust mürgine taimepuru, avage hingamisteed ja kontrollige hingamist. Vajadusel alustage ka elustamist. Ärge peljake – mürgistuse saanud inimesele kunstliku hingamise tegemine ei ole enamasti ohtlik – kui tegemist ei ole just tsüaniidimürgitusega. Lisaks kirjeldatud putkedele on täiesti tapavõimeline pealtnäha ohutu peterselli sarnane koeraputk, mille manustamisega kaasnevad hingamis- ja nägemishäired, valud, nõrkus, oksendamine. Jällegi kiiresti esmaabi ja arsti juurde. Teadvusel kannatanule võib anda väikeste lonksude kaupa vett juua ainult sellisel juhul, kui ta suudab ise klaasi kindlalt käes hoida. Kui kannatanu hakkab oksendama, tuleb jälgida, et ta ei tõmbaks oksemasse kurku. Igasugune mao tühjendamine oksele ajamisega tuleb kõne alla ainult meedikute näpunäidete kohaselt. Teadvuseta, kuid hingav või krampide käes vaevlev kannatanu seatakse külili. Ent teadvusel või teadvuseta – mürgistusnähtude puhul tuleb ikkagi helistada ka numbril 112 ja kutsuda abi.

Vaata, mida sööd

Lihtsameelseid, kes kõik, mis pihku satub, suhu topivad, varitsevad meie looduses ka mitmesugused marjad. Näiteks sinakasmust vahakihiga

PIXABAY

MEDITSIIN

kaetud ussilakk. Jällegi surmavalt mürgine, kui marju suures koguses sisse ahmida. Õnneks on võimalus, et keegi neid mustikate pähe pruugib, väike, sest erinevalt mustikatest on marjad väga ebameeldiva maitsega. Kes üht proovinud, see teist enam ei taha. Ja üks-kaks eksikombel suhu sattunud marja veel ei tapa, kuigi võivad uriini punaseks värvida. Suurema koguse söömisel aga tekivad juba valud, oksendamine, kõhulahtisus, peavalu, peapööritus ning pupillide ahenemine. Nagu marju, nii ei tasu endale suhu toppida ka suvalisi seeni. On üsna suur tõenäosus, et tundmatu seene nosimisele järgneb mürgistus. Seenemürgistusele on iseloomulik kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Vee ja soolade kaotuse tagajärjel võivad tekkida krambid ja teadvusekaotus. Iseäranis salakavalad on valge ja roheline kärbseseen. Nende söömise järel tekivad kõhuvalu, oksendamine ja kõhulahtisus alles kuue tunni või isegi ööpäeva möödudes. Jällegi võib organismi suure veekaotuse tagajärjel langeda vererõhk, kiireneda pulss, tekkida krambid jalgades ja šokiseisund. Nimetatud sai vaid väga väike osa meie looduses leiduvatest mürgistest taimedest. Jah, muidugi, mida rohkem mürktaimi tunnete, seda väiksem on võimalus ennast kogemata mürgitada. Sageli on aga raske tõmmata selget piiri, milline on mürktaim ja milline mitte. Mõned ravimtaimedena tuntud taimedki võivad valesti pruukimisel mürgistust põhjustada. Või näiteks rabarber, hapuoblikas ja jänesekapsas – maitsvad suutäied ja kõlbavad suhu pista küll. Aga näe, sisaldavad hapet, mis liigtarbimisel võib liiga teha. Sestap tuleks selgeks õppida hoopis mürgistusteabekeskuse number 16662. Sellele helistades saate juba vastavalt sümptomitele nõuandeid oma olukorra leevendamiseks või elu päästmiseks. 7 | 2018

NAISKODUK AITSE

Silm sirkel ja nina vinkel ehk Kui kaal jäi koju Eelmisest õppusest jäi toiduaineid alles, kuid kahjuks on pakendid hävinud ja metsa tulles ununes maha köögikaal. Peakokk aga nõuab, et toit valmistatakse just täpselt tema retsepti järgi. Kuidas sellisel puhul toimida? Tekst: AVE RALLMANN, Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond 64

7 | 2018

NAISKODUK AITSE

MARET KOMMER

Seda proovisid naiskodukaitsjad järele septembri lõpus Pärnumaal korraldatud välitoitlustuse erialavõistlusel. Käepäraste vahenditega, silma ja tunde järgi pidid nad „välja kaaluma“ muuhulgas järgmised kogused: 200 g makarone 380 g jahu 12 g soola Mõõtmiseks oli kasutada plastikust supilusikas, supikauss, joonlaud, kompass, nuga. Kõrvadega 500 ml supikauss mahutab 300 g väikseid makaronisarvekesi ja 300 g jahu. Tavaline plastist supilusikas mahutab 12 g soola. Aga kui teil pole parasjagu köögis võtta plastkaussi ega -lusikat, siis saab abi ka termokausist ja spork’ist: 340 ml termokauss mahutab 200 g väikseid makaronisarvekesi ja 200 g jahu, kui natuke suruda, spork aga 9 g soola. Head kokkamist! 7 | 2018

Berit Cavegn – Hollywoodist naiskodukaitsjaks!

NAISKODUK AITSE

ajal peolt koju, läks igal õhtul õigel ajal magama ja tõusis „Tulime Elisa Jaksoniga kevadisel ööl peolt hommikul varakult üles. Ta sai juba lapsena ise aru, et ja ma mäletan, kui vaimustunult ta rääkis magada on vaja 7,5 tundi, siis oled päeval tegus ja puhaNaiskodukaitsest oma õe kogemuste põhjal. nud. Kui oli vaja rohida, siis rohis, kui oli tarvis loomadele sööta ette anda, siis andis. Kodutee ööklubist kestis mõnda aega ning Rööprähklemise ekspert selle aja sees kinnistus meie otsus Naisko„Aeg on selleks, et seda aktiivselt kasutada,“ on Berit dukaitsega liituda,“ meenutab Berit Cavegn veendunud. Ta ei oska niisama oleskleda. Isegi telekat vaadates peab tal olema veel mingi muu tegevus – triikioma ülikooliaegset lõbusat seika.

mine, ristsõnade lahendamine või muu taoline. Hommikud on eriti väärtuslikud – siis on vaja tegutTekst: ELISA JAKSON, Naiskodukaitse seda. “Ma ei ole iial armastanud voodis vedeleda. Ikka arendusspetsialist kohe üles ja toimetama. Pärast hammastepesu joon kohvi ja söön hommikust. Viin lapsed lasteaeda ja kooli „Ma tundsin, et see on see, mis mind kõnetab. Juba kooli ning siis ise tööle. Ka seal algab päev ühise kohvijoomise ajal tahtsin minna riigikaitsetundi, kuid mind kui tüdja eeloleva päeva kohta plaani tegemisega.“ rukut sinna ei lastud. Nüüd oli hea võimalus oma misKõrvaltvaatajale näib Beriti töö ülipõnev, nagu mõnes sioonitundele rakendus leida – avaldused andsime sisse Ameerika krimisarjas – ta töötab tulirelvaeksperdina. kevadel, kuid muude dokumentide kordasaamine kestis Politsei- või kohtuinstitutsioonid saadavad talle tühje kaua ja vastu võeti meid alles sügisel. Küll aga saime padrunikesti, läbitulistatud riideräbalaid või erinevaid juba suvel hakata tegevustes kaasa lööma,“ pajatab Berit relvi. Beriti tööks on teha ekspertiis ja hinnata, millisest oma Naiskodukaitsega liitumisest ja selle algusaegadest. relvast padrunikestad võivad pärineda, kui kaugelt on Tänaseks on Eesti turvalise käekäigu eest seisev läbi riide tulistatud ja kas relv, millest potentsiaalne naine olnud Naiskodukaitse liige 11 aastat. Selle aja kurjategija on lasknud, vastab kuriteopaigalt leitud vältel on ta täitnud mitmeid rolle – tegevliige, jaoskonna kestale. juhatuse liige, Lääne jaoskonna aseesinaine ja esinaine, Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti sattus 11 aastat kultuurigrupi juht, ringkonna juhatuse liige, Tallinna Naiskodukaitses tegutsenud naine just siis, „kui oli see ringkonna esinaine ning nüüd taas tegevliige. õige aeg“. Lapsed olid selles eas, et nad lasteaeda panna „Mulle meeldib siin asjaolu, et naisterahval on võimaja ise tööle minna. Tallinna Tehnikaülikooli tootearenlus end vastavalt oma soovidele ja eluetappidele paindduse ja tootmistehnika eriala lõpetanuna vaatas ta likult rakendada. Imponeerib, et arvestatakse sinu ringi erialase töö järele ja kandideeris kohtadele, mis võimekusega. Naiste elu on nii muutuv ja kui sünnivad haakusid tema magistrikraadiga. Paraku ei saanud ta lapsed, siis Naiskodukaitse arvestab sellega, et on vaikisegi eitavaid vastuseid, rääkimata intervjuule kutsumisem periood. Kuigi ma ise vist ei jäänudki laste kõrvalt sest. „Siis mõtlesin, et vaatan asja laiemalt, ja leidsingi passiivseks,“ naerab Berit. kuulutuse, kus otsiti tulirelvaeksperti. Pigistasin silma Ka oma lapsepõlves oli Berit kõike muud kui passiivkinni mõne nõude ees, mis seal esitatud oli, ja mõtlesin, ne. Ta kasvas üles Väike-Maarjas koos ema-isa, kolme et saagu mis saab, saadan oma CV neile ära. Kirjutasin õe, 24 lehma, kahe koera, kanade, vasikate ja kõige juurde veel väga ägeda motivatsioonikirja, põhjendades muuga, mis ühe korraliku talupidamise juurde käib. oma soovi ja huvi selle töö vastu,“ meenutab naine oma „Kui teistel lastel olid karvased mänguloomad, siis minu 6 aasta tagust tegutsemist. Peagi kutsuti ta vestlusele mänguasjaks oli väike karvane vasikake,“ meenutab ta ja tehti tööpakkumine. Hiljem selgus, et 36 kandidaadi heldimusega. „Aga tööd oli vaja palju teha. Oli tavapähulgas oli ta ainus naine ning et otsustavaks said Beriti rane, et väikese tüdrukuna tagusin noaga suhkrupeedi kokkupuude relvadega Naiskodukaitse ridades ja mevarsi, viskasin sõnnikut või käisin metsas puid tegemas,“ haanikaharidus. meenutab Berit. „Juba esimese klassi lapsena käisin üksi, vaid koer seltsiks, suures metsas seeni korjamas. Harmoonia, mitte disharmoonia Ei kartnud ma ei ilveseid ega karusid, kelle kodu selles Naiskodukaitse vabatahtliku tegevuse kõrval kuulub Belaanes oli.“ riti süda ka muusikale ja laulmisele. Ilma nendeta ei saa. Vanematel oli Beritiga lihtne, sest ta oli nagu mus„Mulle on olulised harmoonia ja meloodia. Ma väljendan terlaps – rahulik ja vaikne. Tõi vanemad õed mõistlikul end nende kaudu ja sõltuvalt meeleolust lasen sobiva 7 | 2018

AIN KRILLO

loo endast läbi – tõesti, muusika käib läbi kogu mu keha. Näiteks Norah Jones lihtsalt peletabki kogu kurbuse kehast välja,“ mõtiskleb Berit ühe oma lemmikartisti üle. Siiski pole tal välja kujunenud üht kindlat lemmikut, vaid ta kuulab erinevaid muusikastiile. „Laulan ka ise lastevanemate kooris. Nii saan end muusika kaudu väljendada,“ rõõmustab muusikast haaratud noor naine. Vaba aega sisustab Berit ka värskes õhus viibides. Ta käib lastega palju ringi mööda Eestimaad, eriti meeldivad talle mitmesugused matkarajad – ja seda nii suvel kui talvel. Veel rõõmutavad naist hästi tehtud asjad. Kui midagi on tehtud korralikult ja põhjalikult, siis tunneb Berit end hästi. Ta tõdeb, et vanuse edenedes süvenevad tema pedantsus ja korraarmastus. Üldiselt on Berit loomult rahulik ja tasakaalukas. Kui miski teda ärritab, siis on selleks vaidlused ja ebaviisakas suhtlemine, oskamatus oma arvamust välja öelda teisi solvamata. „Kui minnakse isiklikuks ja kasutatakse selliseid sõnu, mis ei sobi,“ kirjeldab naine käitumist, mis tal võib hinge täis ajada. „Siis ma võin ärrituda. Vahel ma paar nädalat lausa põen. Siis aga püüan minna inimese sisse ja aru saada, miks ta nii teeb. Mõistan, et osad isikud ongi sellised, kes kohe reageerivad ja alles pärast mõtlevad,“ arutleb Berit. „Saan oma põdemisest üle, korrutades endale: see pole isiklik, see pole isiklik.“

NAISKODUK AITSE

Innustaja ja julgustaja

2018. aasta kevadel andis Berit Tallinna ringkonna esinaise teatepulga üle Anneli Lookenile. „Ma loodan, et Anneli sai endale ringkonna, mis tahab veel parem olla. Minu kolmeaastase tegutsemise kestel on tekkinud tuumikgrupid, kes tahavad olla kasulikud ja midagi Naiskodukaitsele anda,“ arvab Berit. Endine esinaine näeb, et erialagruppide tegevused on muutunud isereguleerivamaks ja esinaisel ei ole vaja palju tagant torkida. Asjad toimivad hästi jaoskondade juhtide ja grupijuhtide endi algatusel. „Ma arvan, et olen julgustanud õigeid inimesi võtma vastutust, innustanud neid ise asju vedama,“ on Berit uhke oma esinaiseaja üle. Berit usub, et tasakaalukas, järjekindel ja konkreetne iseloom on aidanud tal Naiskodukaitse Tallinna ringkonna esinaise rolli väärikalt täita. „Ma pole kunagi olnud tunnete pealt tegutseja, olen diplomaatiline. Õdedest keskmisena olen õppinud täitma vahekohtuniku rolli ja see on mu loomuses,“ mõtiskleb tegevliikme staatusesse astunud naiskodukaitsja. „Nüüd pühendan end kodus laest rippuvatele juhtmetele, kappidele, mis on juba aasta aega ajapuuduse tõttu soetamata, ja muule sellisele. Teen korda oma uue kodu, kuhu aasta tagasi kolisime,“ tunneb Berit heameelt ka selle üle, mis teda lähiajal ees ootab.

Hiljem selgus, et 36 kandidaadi hulgas oli ta ainus naine ning et otsustavaks said Beriti kokkupuude relvadega Naiskodukaitse ridades ja mehaanikaharidus. 7 | 2018

Looduses ära eksides ...

• Jää paigale • Ole kuuldav ja nähtav • Hoia sooja

Eksimine on teatavasti inimlik. Ka äraeksimine. Ent kuidas sellisel puhul käituda? Vastus peitub Noorte Kotkaste V järgu katsenõudes, millega selgitatakse ja kontrollitakse välitingimustes eksinuna tegutsemise põhimõtteid. Neid, mida võiks teada igaüks – olgu ta noorkotkas või mitte.

NOORED

Tekst: KAITSE KODU!

Kuuldavuse harjutamine: Helide katsetamist on hea teha tee läheduses, kus iga matkal olev noor on seljaga vastu puutüve, tõmbab jalad sooja hoidmiseks lõua alla ning kuulab. Juhendaja läheb 50 m eemale ja vilistab vilega, kasutab kõlapulki ning plaksutab käsi; sama kordab 100 m kauguselt, võimalusel veel kaugemalt.

7 | 2018

MARELI NIELSON

Soojuse hoidmine:

NOORED

Pane üks käsi vastu maapinda ja teine käsi kaenla alla. Kumb käsi on jahedam, kumb soojem? Valame tassidesse kuuma vett. Ühe tassi katame, teist mitte. Kumb vesi on poole tunni pärast soojem? Otsime metsas tihedama võraga puu, mille all on kuiv. Otsime oksi ja teeme neist istumisaluse. Laseme katsetada ja võrrelda istumise alust ja selle kõrval olevat maapinda.

Ehime puu kommipaberite ning muu taskus ja ümbruses leiduvaga. Teeme märke kolmest käepikkusest oksast ja samblamütsist. Teeme teele kolm oksahunnikut ja natuke eemale järgmise kolmiku. Moodustame okstest „helikopteririste“ oma asukoha märkimiseks lagendikul. Helikopteririst on kaks korda lapsest pikem (2 x 2 meetrit) rist okstest, heinast või mahatallatud rohust. Teeme selliseid riste kolm.

7 | 2018

JOONISED: PIXABAY

Nähtavuse harjutamine:

KGB kongide muuse

um, Tartu

MILITAARTURISM

Hea sõber!

ja“. Seal te ele, kus on „hall ma ne kindlasti Riia mä mi d, ja keldrites tu ma sa le sse sel ja rtu GB Kui Ta sõja lõppu NK VD/K ma ail ma Sa tahad ise i te Ku t gutses päras muuseumi filiaal. useum. Tartu Linna mu . Eks ole t ht ko sta e aa õig 17 a see on jub kem teada, siis on roh est ust ja nagu led da ko ela sõjajärgsetest selle keskel kole a meeles, et siis oli ikuta . pe lev id tu ku b a, ela ed see lug a, nii jube s minevikku ei mälet ke – d nu öel on d maailmatarga oleksid i selle lähedal, siis aastatel Tartus võ . 40 na 19 Tä d . nu lik ela ht d ta Kui Sa oleksi i riigikaitsja ja vaba d ja eri sattunud . Sina ku rts sti ka dla st, kin ide na ng sin Sa m. Osa ko as avatud muuseu nagisi konge, kus on seal maja keldrios kunagi olid . Osa ku ed ne gu na nii, d tu poliitilistel ta tsavendi kui teisi läbikäigud on taas nii arreteeritud me ni d, et kin tle iti ho mõ l Sa aja eeluurimise d ekspositsiooniga. muuuid, on aga täidetu le sel õet niv Ei, kin m? l eu ste us hju põ gu iga mu igavad asjad? Nii na selle inimese lugu, hallid, tolmunud ja s väljas on – räägib mi d, me ese ed ne ti eri s tahan alailma ja te – u mi eu sis us mi mu seu kuulusid . Sellistes gi na ku d me inimesed ise t ese kellele need sõnumikandjad, ses d ka olla viimased iva võ ed ne et , da öel sid . hukkusid või kadu dusvõitnutegevus ja vaba järgnenud vastupa lele sel eeluuria, olu sõd elu ma e ail an Teine ma eod ja igapäev istliku terrori kurit tu tuleb, jut l sea t lles mi d, lus, aga ka kommun rksõna mad teemad ja mä kõik ongi toimunud misvanglas on suure , siis mõtle, et see bid vii l sea Sa i Ku aga mitte ainult. al. kusagil kaugel ma sealsamas, mitte ele, täpvastupanuvõitlejat kunagistele Tartu nu i-M usttä is Sin kk ni te ioo ts ise isa m Muuseu svastupanuorgan ila õp ud en ts as, et gu te am at ja“ keldreid va semalt seal linnas Nad käisid „halli ma le. tasid, te as me av liik ja le t, te as dis oh Valge en gisest kinnipidamisk na ku e nd l nägin ne sta ud aa l an näha, mis on sa ga juhtub. Eelmise Noh, nagu keldrite sab hi. sei tü gla alt an ts lav lih sa on e et see kuidas kunagin navas samamoodi, ksed ees ning Tallinnas Raua tä es ruumides, raudu et bs um s, ste sa kit id ts stes näed aga va sei La . s keldrina sepääsuks . Korid ori sis se lgu va ja u alt mees ja õh pisikene avaus sümboliks. Ole lihts ed, mis on vabaduse ite nn kõ lt he va e trellid kõndida ... ürita sealt minema , kui mus, aga mõtle ise i maja“ keldrites toi all „h t. See s as mi lm a, lisi ikk vä ti Eks seda tea etri paari kaugusel u ega linn vangis kõigest me a a up ud ka ist te olla tri ib ee võ julm s pole sadade kilom ku er, nii i Sib i et ku om i a mg ag on ilmselt julme justkui siinsamas, leidsid s olid Su lähedased , ite isid ldr kä l ke is sea d Ne . me esi inim endised liik kui Sini-M ust-Valge ja ei midagi kaugel. Igatahes ne on üpriski lihtne mi ta as ta e lm lai ng va e gis na ku et nad, kontimurdvat. its oli muuseas ka Ka kar Sõmermaa, ke Os ik nes an ba om va ne lev me Ka Selle maja esi stal. Tema poeg vurallagis 1943 . aa useumi loomisse seliid u liige, suri Se anikuna suhtus mu om ja ma ja 58 .19 .04 id inimeste 25 us es eg asumiselt all imu ja selle kurit oli ise nõukogude võ tet ja Elmar ta s mõ Ek tis t. kii sel nd iiv Fo sit po d. Ameerik a Eesti nu ist mõ ja uks jõuti d lõp nu ge sta vastu ise ko vust. 20 00 . aa il finantseeriti tege ab . ok toobril di 12 g fon a nin ts ga me mi ht Le tsuse ja linnamuuseu ali av linn rtu . Ta lina kokkuleppele muuseumi filiaa m juba Tartu Linna 20 01 avati muuseu ootamas küll kuna d, siis näed seal ees sea ud s ida mm sa ku a d, om va ita Kui Sa sinna nüüd palju fotosid, mis nä e, kuid nendes leid ub Siberi vangilaagriolu elu ti gist keldrit ja kong mu sa l, mõtle ise maailmasõja aja – peatu hetkeks ja nägi Eesti välja te b kõik üheks viivuks le stu ste elu gu l su ode ma fot sa l a de tes. Vana ljas, kuulusid ag dokumendid, mis vä id meie va u, lug s õra võ ja nähtule ! Esemed ja kauge a ja mina . See pole agilisemat episoodi inimestele nagu Sin saad . Ühte kõige tra ha nä l sea da mi enda rahva lugu, sellest.

es kohega võimalusi sellist imalusel ära, sest võ sel Pagari me ud at esi l av sea on i s Mine kä palju ei ole. Tallinna a ad sa ks htadest ma ko rge kuid igaüks neist tades käia ja ta ka Patareisse sisse, ab sa st de va ke ja kongid külastamist. on eriline ja väärib Ole terve ja jällenäg

Martin 70

7 | 2018

emiseni!

7 | 2018

miLiTAARTuRiSm

KARRI KAAS

Mängime sõda! Kas teile meeldiks saavutada kaalukaotus ja fitness seeläbi, et teie käed ja jalad kukuvad küljest? Kas poleks lihtsam otsida pimedas õue mängima jäänud lapsi, kui nad helendaksid? Mingil ajal tundus tuumasõda nii käeulatuses ja kodune, et seda hakati suruma filmilindile. Aastal 1965 valminud BBC pseudodokk „The War Game” on nii õel, et tänapäeval liigituks see õudusfilmiks ja vihakõneks ühekorraga. Tekst: GUNNAR VASEMÄGI

Kuuma sõja ootuses

Külm sõda eeldas pidevat kuuma sõja ootust. Kuumema kui kunagi varem. Tuumanupp paistis olevat kõigil, kes vähegi tahtsid sõda mängida, ja tuumaseeni võis korjata linna taga metsatukas. Kõikides nendes tormides, puhangutes ja pinnavirvetes vooliti aastal 1965 BBC pimikutes valmis pseudodokk võimaliku tuumasõja stsenaariumiga, mis on pehmelt öeldes häiriv. On’s tegu sõjafilmiga, ulmega või millegi kolmandaga, selle üle võib vaidlema jäädagi. Ometi on sõda pihusolevas linateoses kõvasti sees. Üllitis näitab nimelt sõda, mis jäi õnneks olemata (totaalset tuumasõda), ja seda tsiviilse ehk igapäevaelu vaatenurgast. Vaadeldakse niisiis seda, kuidas totaalne ja üleilmne tuumasõda tungib rahulike kodanike tagatubadesse. Sel ajal oli tuumanupukestega klõpsutamine vaat et reaalsus, mistõttu inglased säärase pseudodoki valmis tegidki. Aga ka ilma „tuuma-” lisandita on fi lmis vaatamist ja mõtlemist maa ja ilm. Takerdumine aatomipommide maailma on ebaoluline, sama stsenaarium võib käima minna päris ilma tuumaseenehooajata. Ka tänapäeval võib lartsatada elamurajooni mõni „rahutuvi”, vabalt võidakse loopida pomme mõne hospidali hoovi, ise vabandades, et „see nägi välja täitsa nagu sõjaväeob-

GUNNAR VASEMÄGI

MILITAARTURISM 72

Sõda oleks kangesti tore, kui sõdimisega oleksid seotud vaid need, kes on „kutsutud ja seatud”, ehk siis sõjaväelased. Vaat ei ole nii. Mida lahedamaks lähevad relvad, seda rohkem haarab sõda neid, kes istuksid muidu rahulikult köögilaua taga ja siunaksid valitsust – ükskõik millist, peaasi, et valitsust. Ideaalmaastikul näeks asi ilmselt välja nii – sõjamehed peavad kuskil sõda, taovad üksteist veriseks, võitja läheb aga linna keskväljakule ja kuulutab: „Nüüd oleme meie pumba juures!” Kodanikud vaatavad korraks köögiaknast välja, vahetavad diskuteerimise all olnud nimed uute vastu ja kiruvad valitsust edasi. Maru mõnus oleks nii elada, eks. Tutkit.

7 | 2018

L I S A T E AV E

„Tundmatu sõdur“ Lavastanud: Peter Watkins Osades: Michael Aspel, Peter Graham 44 minutit Filmi hindaks seekord nii: Idee: 7 Kui hakata tuumapomme külvama nagu kevadel seemet põllule, pole pärast vist kellestki filmi teha. Teostus: 9 Vägagi usutav ja tõetruu. Näitlejatööd kokku: 7 Õigupoolest ei peaks siia mingit numbrit kirjutama, kuivõrd kaasatud on sõna otseses mõttes inimesi tänavalt. Lavastajale: 9 Madala eelarve tingimustes väga kõva tulemus.

Mõnes mõttes oli eetrikeeld kindlasti viga, sest kui enne „The War Game’i” tegemist ei teadnud autorist keegi suurt midagi, siis hiljem hakkas Peter Watkins kuulsust koguma. Kõige lustakam fakt on vahest see, et BBC ärapõlatud fi lm võitis aastake hiljem, 1966, Oscari kui parim dokumentaalfi lm. Üksjagu veider, sest pole ju algusest peale keegi väitnud tegemist olevat dokumentaaliga, vaid ikka libaversiooniga sellest žanrist. Ju siis Oscarite jagajatele tundus fi lm veelgi tõelisem ja kõvasti ehtsam kui brittidele endile. Film on jah selline, et vaatamine nõuab kõva närvi. Ent tulemus on täiesti tarbitav, mis siis, et eelarve nadi ja näitlejad pole olnud maailmatasemel profid. Sellest hoolimata on Peter Watkins teinud valmis suurepärase asja, mida näitab ka Oscari auhind. Samuti on fi lm ära märgitud kui üks tuhandest ja ühest fi lmist, mida kindlasti peaks elu jooksul vaatama – nimekiri, mille taga on fi lmikriitik Steven Schneider. Film täitsa meeldis, kuigi vaatama asudes painasid siiski mõned eelarvamused ja kerge ootus leida eest parajat kräppi. Kräpp jäi tulemata, kõlbab väga hästi vaadata ka üle poole sajandi hiljem. Suurt nurinat mul ekraanilt paistva kohta ei ole. Eks neid libadokke ja petuvärke on hiljemgi tehtud ja paremaidki, kuid ka sellel pole häda midagi. 7 | 2018

MILITAARTURISM

väga suurt ja erilist selle nime tagant vastu ei vaata. Midagi väga viletsat ka mitte. Harju keskmine. Filmi „The War Game” saatus on siiski pisut eriline. Nimelt pidasid nii tegijad kui BBC asjamehed veel valmimata fi lmi kasulikuks televisiooni paisata. Et las inimesed vaatavad ja teavad, mis ees ootab. Pärast valmis teosega tutvumist nägi siiski keegi kontoriseinal Orson Wellesi varju ning BBC eetris ja teles öeldi fi lmile konkreetselt „cancel”. Põhjendused ei lasknud end oodata: liiga vägivaldne, brutaalne ja kõige tipuks ... liiga tõeline. Peter Watkinsile oli asi lihtne – tema sai BBC kontorist käsu teha paar pseudodokki etteantud teemal ja tema tegi. Väheste kuludega, amatöörnäitlejatega ja inimeste tänavalt lahkel kaasategemisel. Vaevalt ta teadis, et asi nii hulluks läheb ja ringhäälingu otsustajameestel valmisprodukti tõttu sees keerama hakkab. Mõeldi, mis mõeldi, aga leiti, et tehtut päris ära visata ka ei sünni. Nii kupatati film kinodesse. Ju siis pidasid härrad televisioonist kino oluliselt lahjemaks ja madalamaks meediaks. Meile ei kõlba, säh, võtke teie! Ka tänapäeval ei leia filmi televiisori seest. Küll on asi vaatamiseks välja pandud Youtube’is ja vist oli ka Eetrikeelust Oscarini Filmi on valmis teinud Peter Watkins. Vimeos. Arvestades, kuidas internetti paisatud materjalid ilmutavad kalduTema poolt nii käsikiri kui lavastus. vust iseeneslikult paljuneda, ilmselt Mees on aja jooksul ajanud vaikselt ka mõnes teises videokeskkonnas. oma asja, teinud filme, ent midagi

BBC

jekt”. Kui juba madinaks läheb, pole hõlpu kellelgi. Selles suhtes on britid maha saanud korraliku õppematerjaliga. Et tulemus on saanud väga tõetruu, seda näeb kohe esimestest kaadritest. Tegijad on kasutanud väärt teadmisi ja kogemusi Dresdeni pommitamisest, Nagasakist ja Hiroshimast ning siit-sealt veel. Muidugi meenus mulle kohe Orson Welles ja tema H. G. Wellsi romaani järgi toodetud kuuldemäng „Maailmade sõda”, mis vallandas Ameerikas korraliku kaose. Brittide ringhääling ei suutnud aastaid hiljem siinpool ookeani siiski samalaadset segapudru organiseerida. Vähemasti ei õnnestunud mul kusagilt leida vastavaid kirjakohti. Tegemist on fi lmiga, kus sõda vaadeldakse köögiaknast, kuid ega tulemus sellepärast veel kenam ole. Käiakse ilusti läbi peamised episoodid: evakuatsioon, olme, pommitamine, talongimajandus jne. Loomulikult ka see, kuidas toimiv ühiskond hammasrataste kriginal kokku jookseb, sest näljas, meeleheitel ja niisama peast segi rahvamass leiab, et neil on oluliselt rohkem õigus kui senist korda tagavatel isikutel. Olukorra kitsaskohad näidatakse ekraanil ette, kuid ... ega mõistlikku lahendust paista õieti kusagilt. Vaadates filmi praegu, aastakümneid pärast valmimist, tundub, et valmistajad on kas igaks juhuks kõvasti vinti peale keeranud või puudus neil tegelikult päris selge arusaam, mis õigupoolest juhtuma hakkab. Teine võimalus – meid on siin ja praegu korralikult ära hirmutatud. Sest isegi praegu, kui Tšernobõli katastroof on edukalt paljude aastate taha jäänud, tundub mõte paarist üksikust tuumaplahvatusest lähikonnas kaunikesti hävitav nii pikas kui lühikeses perspektiivis. Filmis seevastu mängitakse olukorraga, kus enam-vähem igamehe tagaaeda virutatakse vähemalt mingi pisitilluke „tuumakas”. Profülaktika mõttes või nii. Ja et oleks endal kindlam tunne. Tuumaseentega trallitamine on tore küll, aga ainult teoorias. Helendama ei hakka siiski keegi ja mutatsioonide teke võtab ka tiba kauem aega.

Kolmsada lehekülge pingevaba kulgemist On aasta 1938. Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain kiirustab Münchenisse, et keelitada Saksamaa kantslerit Adolf Hitlerit Tšehhoslovakkiat mitte ründama ja sellega uut maailmasõda valla päästma. Miljonite inimeste elud on kaalul.

L I S A T E AV E

München Autor: Robert Harris 320 lehekülge Ersen

R A A M ATUA RV UST US

Tekst: KARRI KAAS

ja seni kõige edukamas romaanis Nende hulgas on ka kaks noort meest. Hugh Legat, Briti peaministri „Fatherland“ jäid sakslased peale ja valitsevad poolt Euroopat. Mõned kõige madalama järgu erasekretär, aastad hiljem ilmunud „Enigmas“ ja Paul Hartmann, Saksa diplomaaaga kujutab autor natside salakoodi tilise korpuse liige ning Hitleri-vasmurdmist. tase vandenõu üks võtmefiguure. Sõnaga, mees valdab teemat ja Need kaks noort meest on ka selles osas pole käesolevale raasõbrad. Isegi võrdlemisi lähedased, matule midagi ette heita. Õhustik sest õppisid enne kurikuulsa Saksa peegeldab mõnusalt seda kolmevalitsusjuhi võimuletulekut koos kümnendate aastate naivismi ning Oxfordis ning konkureerisid ühe selle taga vaikselt luuravat paraja sama naise armastusele. Erilise noiat. Ka üldine tegevus on hästi eduta muidugi. edasi antud, kuigi kohati kumavad Nüüd, kui kaalul on Euroopa sellest läbi paljude tänapäeva autosaatus, ristuvad nende teed uuesti rite stamplahendused, millega ürihoopis teisel tasapinnal ning algab võidujooks ajaga, millel pole võitjaid. tatakse lugejatele selgeks teha, et pahad on ikka väga pahad ja head On ainult kaotajad, nagu ajalugu on ikka väga head. Otseselt vastu hiljem kõigile näitab. see just ei hakka, mille eest tuleb Poliitilised põnevikud ning Harrist kindlasti tunnustada, kuid ajaloolised romaanid pole Briti kohati mõjub kummaliselt. Eriti kirjanikule Robert Harrisele sugugi kui seada kogu lugu pikemasse tundmatud žanrid. Tema sulest on perspektiivi, kus on selgesti näha, ilmunud sellised menukid nagu mida need niinimetatud head lõ„Variautor“, mis lahkab Suurbritanpuks saavutasid. Aga noh, ajalugu nia poliitika telgitaguseid, ja Cicero kirjutavadki võitjad ja tõlgendavad triloogia, mille keskmes on legennende järeltulijad. daarse Vana-Rooma poliitiku ja „Müncheni“ kõige suuremaks kõnemehe elu-olu. puuduseks on igavus. Natuke üle Lisaks on Harris korduvalt kakolmesaja lehekülje ulatuvas rosutanud Teist maailmasõda oma maanis ei toimu praktiliselt mitte raamatute taustana. Oma esimeses 7 | 2018

ERSEN

midagi märkimisväärset. Vähemalt peategelaste seisukohast lähtudes, mis on tõsiselt üllatav, sest stseen on ju suurteks tegudeks igati sobiv. Paraku autor seda võimalust ei kasuta ning asjad kulgevadki ühest punktist teise ilma erilise pingeta. Või ongi taotluseks näidata lugejatele, et väikeste inimeste pingutustest ei sõltu enam midagi, kui suured on juba oma otsuse langetanud? Mine võta nüüd kinni, mida kirjanik oma raamatuga tegelikult öelda tahtis. Lugemiselamust selle väljamõtlemine siiski ei garanteeri.

. ··,i· . -·,

··•·· '

••

.;i,.�

•.

�-._ ,-:'

J�

I ..

,, /, ·,r·. _

�

�-

�

KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT:

.FACEBOOK.COM/KAIT SEKODU

Parim varustus iga ilma jaoks!

Kaitse Kodu! nr 7 2018. a

Articles inside

Halli maja keldrid - KGB kongide muuseum Tartus

Ettevaatust! Ohtlikud oblikad

Mõtisklusi sõjamasinate arenguloost, mis viis Eesti oma soomusautode ehitamiseni

Mõned lihtsad viisid vee puhastamiseks

Uus laskeväljaõpe: et olla lahinguväljal tõhusam

Filmiarvustus - Mängime sõda

Kui džiibid lendasid...

Arutlusi merekaitsest Kaitseliidu võtmes

Kuningate heitlus etturite pärast

Erioperatsioonid - mis teeb need eriliseks? 3. osa

Sõda - millal see algas?