Kui džiibid lendasid
) (või siis ei lennanud
Briti armee sai Teises maailmasõjas teada, et ütlus „Oleks tädil rattad all, siis oleks ta omnibuss“ ei pea päriselus kohe üldse mitte paika. Seda tänu otsingutele, mille eesmärgiks oli leida moodus, kuidas sõidukeid mugavalt ja kiirelt lahinguväljale toimetada.
KURIOOSUM
Tekst: ANDRIS TAMMELA, vabatahtlik autor Nende otsingute vaimseks juhiks sai Austriast pärit insener ja leiutaja Raoul Hafner (1905–1980), kes teatud ringkondades oli tuntud kui rootormootorite fanaatik. Juba nooruses tegeles Viinis tehnilise hariduse saanud Hafner rootormootoritega. Ning kus mujal saab rootormootorit paremini ja elegantsemalt rakendada kui mitte helikopterite juures? Just nende arendamine kujuneski tema kireks, hobiks, tööks ja armastuseks. On ju inimesed erinevad: üks kirgastub kaunist kunsti vaadates, teine leiab hingerahu heast roast. Aga Hafner, tema oli lummatud ideest maandada lennumasin vertikaalselt ja sujuvalt.
Propelleriga muna
Hafneri õnneks oli küllalt neid, kes tema vaimustust jagasid ja finantseerisid. Tänu šotlasest miljonäri Jack Coates’i toetusele valmisid leiutajal prototüübid Revoplane 1 ja 2, mis kujutasid endast rootormootoriga karkassi, mida tänapäevaste kopteritega on küll üsna raske võrrelda. Tegu oli millegi tiiviklennuki ja helikopteri vahepealsega. 1933. aastal emigreerus Hafner Suurbritanniasse ja jätkas seal Coates’i toetusel leiutamist. Leiutamine seisnes peaasjalikult rootorite külgepookimises kõigele, millele neid annab külge panna. Ja ka sellele, millele ei anna. Näiteks langevari – selleks ajaks polnud langevari enam midagi uut, kuid langevarjurid kippusid tihti maanduma sihtmärgist kaugel. Nii tuli tiiviku52
7 | 2018
fanaatikule idee luua rootoriga langevari. Mõeldud – tehtud. Või vastupidi. Sest, olgem ausad, langevarjust oli Hafneri käe all valminud agregaat päris kaugel. Hafner ehitas hoopis kapsli, mis lendas tiivikuga ja mida juhtis piloot. Esimene prototüüp oli puidust ja heideti välja lennukilt. Kuigi idee töötas, teste ja arendustööd jätkati 1943. aastani ning ükski piloot katsetuste käigus surma ei saanud, ei realiseerunud see kunagi. Ilmselt oli üheks põhjuseks tõsiasi, et langevarjudega oli sõdureid vaenlase tagalasse visata praktilisem ja odavam. Teiseks sattus Hafner Teise maailmasõja alguses Suurbritannias põlu alla. Kuigi mees oli end tõestanud aktiivse natsivastasena, pärines ta ikkagi sakslaste okupeeritud Austriast. Ometi otsis Briti armee leiutaja taas üles, kui teemaks tuli masinate toimetamine rindele. Armee peamiseks mureks oli, kuidas heita lennukilt rindele sõiduk nii, et see suudaks lennata ja maanduks ühes tükis. Siingi nähti rootormootoritel potentsiaali.
Juhid olid šokis
Hafneri esimene prototüüp oli väga lihtne ja loogiline. Umbes sama lihtne ja loogiline kui meie kandi mehe, suure looduseuurija ning asjade väljamõtleja Jaan Tatika konstrueeritud Kallewi-Boegg Nr. 1. Mees ehitas ameeriklaste tollasele levinuimale sõjaväeautole Willys
MB eraldi konstruktsiooni, millele sai kinnitada tiivikud. Lisaks autole omastele juhtimisseadmetele sai džiip ka navigeerimis- ja lennuseadmed. Nimeks sai uus leiutis rotobagi. Masinat pidid juhtima kaks meest: piloot ja autojuht. Leiutis visati kohe prooviks alla 2,35 meetri kõrguselt ja see jäi terveks. Selline kõrgus armee vajadusi muidugi ei rahuldanud ja nii tuli austerlasel oma leiutisega edasi töötada. Džiibile lisandus aerodünaamiline tagaosa, millega ta meenutas juba veidi helikopterit. Suurimaks probleemiks oli aga raske džiibi maast õhku saamine, sest tiivikud masinat tõsta ei jaksanud. Selleks kinnitati monstrum trossiga veoauto taha, mis ka täiskiirusel siiski džiipi lendu vedada ei suutnud.
