Toidujulgeolek ei tähenda vaid piisavat toidukogust

Puhkenud sõda paneb mõtlema Eesti toidujulgeolekule

Sõda Ukrainas on tõstatanud küsimuse, kui hästi on tagatud Eesti toidujulgeolek? Selle küsimuse ees seisime ka 2020. aasta kevadel, mil koroonakriis pani seisma eri tarneahelad ja tekkinud ostupaanika jättis poeletid toiduainetest tühjaks.

ROOMET SÕRMUS Eesti põllumajanduskaubanduskoja juhatuse esimees

Tervisekriisi mõju toidutootmisele tunneme tänaseni, sest töötajate haigestumine on paljudes ettevõtetes tekitanud tõsiseid probleeme ja halvemal juhul päädinud ka toidutootmise seiskumisega. 2020. aastal korraldas aga valitsus neljaks kuuks välistööjõule riigipiiri sulgemisega omamoodi eksperimendi, et teada saada, milline on kodumaise toidutootmise vastupanuvõime tööjõupuuduse olukorras. Koroonapandeemia on andnud kinnitust, et toidutootmine on elutähtis valdkond, mille toimepidevus peab olema tagatud. Seaduse mõistes see paraku nii ei ole, ja minu arvates on see strateegiline viga.

Eesti toidutootmise võime oma inimeste varustamisel on kokkuvõttes pigem hea, aga kahjuks mitte kõikides valdkondades. Põllumajandussaaduste ja toiduainete väliskaubanduse bilanss on küll miinuses, aga siin mängib olulist rolli ka imporditavate ja eksporditavate kaupade väärindamise aste. Me ekspordime paraku liiga suures mahus töötlemata põllumajandustoorainet.

Viljakas teraviljatootja

Sõltuvalt aastast ja ilmast toodetakse Eestis kohalikust tarbimisest kaks-kolm korda rohkem teravilja. Enne Euroopa Liiduga liitumist ei suutnud Eesti teraviljaga isevarustatust tagada, aga alates 2005. aastast oleme olnud teravilja netoeksportija. Kõige kiirem on olnud areng nisu tootmises. Rukki puhul on ette tulnud aastaid, mil oma viljast leiva küpsetamiseks pole piisanud. Ka rapsi puhul on sisemaine tarbimine üldiselt olnud kohaliku tootmisega tagatud. Möödunud aastal toodeti Eestis rapsi 1,4 korda siseturu vajadusest rohkem. Samuti on hea olukord tugevalt ekspordile orienteeritud piimasektoris, kus isevarustatuse tase on püsinud üle 160%.

Nadi seis lihaga

Paraku on märksa kehvem olukord lihasektoris, kus suudame toota vaid umbes 80% vajalikust. Lihatootmine kasvas kuni 2015. aastani, kuid sigade Aafrika katku tõttu hävis umbes veerand Eesti seakasvatusest. Sealiha moodustab üle poole liha tarbimisest, kuid kodumaise sealihaga varustamise tase on alla 85%. Linnuliha tootmine on viimase 20 aasta jooksul küll jõudsalt arenenud, aga Eestis suudetakse toota vaid 62% vajalikust linnulihast. Munade tarbimine on paarikümne aastaga küll kasvanud, kuid kohalik tootmine on teinud vähikäiku. Kokkuvõttes suudavad Eesti munatootjad katta umbes poole koduturu vajadusest.

Murelikuks teeb olukord aianduses. Möödunud aastal toodeti Eestis elaniku kohta vaid 39 kg köögivilja ja 54 kg kartulit. Köögiviljatoodang oli viimati nii väike 2004. aastal. Kartulitoodang on viimase paarikümne aastaga üle nelja korra vähenenud ja kartuli isevarustatuse tase on langenud 59% peale. Eesti aiandustootjad suutsid möödunud aastal katta 41% Eesti värske köögivilja ning ainult 6,8% puuvilja ja marjade vajadusest.

Nisu Oder Piim 342% 181% 160%

Küsimus pole vaid vajaliku toidukoguse tagamises

Toidujulgeolek ei tähenda siiski pelgalt seda, kas suudame koguseliselt kodumaise toiduga katta Eesti inimeste tarbimisvajaduse. Toidujulgeoleku mõiste on hulga mitmekihilisem. Lisaks varustuskindlusele on tähtis ka toidu taskukohasus, selle kvaliteet ja ohutus, toidu tootmiseks vajalikud looduslikud tingimused ning toidusüsteemi vastupanuvõime nende muutumisele.

Tunamullu olid Eestis toiduhinnad 96% EL-i keskmisest, samal ajal kui ostujõu pariteeti arvestades on meie SKT 82% EL-i keskmisest. Seega olid toiduhinnad meie jaoks juba enne hinnašokki suhteliselt kallid. Statistikaameti andmeil kulub toidule Eestis 21% pere väljaminekutest, mis on EL-i riikide hulgas üks kõrgemaid näitajaid. Maailmapanga andmetel on Eestis ligi 8% inimestel suuri või mõõdukaid probleeme toiduga kindlustatusel. Praeguses olukorras paratamatuna tunduv toiduainete hinnatõus süvendab neid probleeme ilmselt veelgi.

Nii koroonapandeemia kui ka praeguse Ukraina sõja ajal oleme üha paremini mõistnud, kui haavatav võib meie toidutootmine olla. Meie põllumajandus ja toidutootmine sõltub suurel määral imporditavatest ressurssidest. Tootmiseks on vajalikud diislikütus, väetised, taimekaitsevahendid, gaas, pakendid, loomasöödad, tööjõud jne. Näiteks on meie põllumajanduses kasutatavatest mineraalväetistest kaks kolmandikku tulnud Venemaalt. Oleme Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest importinud suure osa loomasöödaks vajalikest õlikookidest ja maisist. Kõikide nimetatud tootmissisendite puhul sõltume vähemal või rohkem määral välismaailmast. Lahenduseks on riskide hajutamine, et tootmine ei sõltuks liialt suurel määral ühest tarnijast. Täielikku kapseldumist me ju ette ei kujuta.

Teisalt on praeguse sõja valguses oluline nii põllumajanduses kui ka laiemalt kogu majanduses suurendada investeeringuid kohalike ressursside kasutamisse, taastuvenergeetikasse ja ringmajandusel põhinevatesse lahendustesse, et vähendada Eesti välissõltuvust kolmandate riikide energiast, toorainetest ja väetisest. Põllumajandussektor pakub siin mitmeid võimalusi. Näiteks biogaasi tootmise laiendamine või loomakasvatuse potentsiaali parem ärakasutamine olukorras, kus kaubanduspiirangud Venemaaga tekitavad suure väetiste puudujäägi.

21%

Eesti pere väljaminekuist kulub toidule, EL-i riikide hulgas on see üks kõrgemaid näitajaid.

Rukis Raps Veiseliha Sealiha Linnuliha Kartul Munad Köögivili