ÜLEVAADE
Puhkenud sõda paneb mõtlema Eesti toidujulgeolekule Sõda Ukrainas on tõstatanud küsimuse, kui hästi on tagatud Eesti toidujulgeolek? Selle küsimuse ees seisime ka 2020. aasta kevadel, mil koroonakriis pani seisma eri tarneahelad ja tekkinud ostupaanika jättis poeletid toiduainetest tühjaks.
T
ervisekriisi mõju toidutootmisele tunneme tänaseni, sest töötajate haigestumine on paljudes ettevõtetes tekitanud tõsiseid probleeme ja halvemal juhul päädinud ka toidutootmise seiskumisega. 2020. aastal korraldas aga valitsus neljaks kuuks välistööjõule riigipiiri sulgemisega omamoodi eksperimendi, et teada saada, milline on kodumaise toidutootmise vastupanuvõime tööjõupuuduse olukorras. Koroonapandeemia on andnud kinnitust, et toidutootmine on elutähtis valdkond, mille toimepidevus peab olema tagatud. Seaduse mõistes see paraku nii ei ole, ja minu arvates on see strateegiline viga. Eesti toidutootmise võime oma inimeste varustamisel on kokkuvõttes pigem hea, aga kahjuks mitte kõikides valdkondades. Põllumajandussaaduste ja toiduainete väliskaubanduse bilanss on küll miinuses, aga siin mängib olulist rolli ka imporditavate ja eksporditavate kaupade väärindamise aste. Me ekspordime paraku liiga suures mahus töötlemata põllumajandustoorainet.
Viljakas teraviljatootja
Sõltuvalt aastast ja ilmast toodetakse Eestis kohalikust tarbimisest kaks-kolm korda rohkem teravilja. Enne Euroopa Liiduga liitumist ei suutnud Eesti teraviljaga isevarustatust tagada, aga alates 2005. aastast oleme olnud teravilja netoeksportija. Kõige kiirem on olnud areng nisu tootmises. Rukki puhul on ette tulnud aastaid, mil oma viljast leiva
18
EESTI KAUBANDUS-TÖÖSTUSKOJA TEATAJA I 2 / 2022
ROOMET SÕRMUS Eesti põllumajanduskaubanduskoja juhatuse esimees
küpsetamiseks pole piisanud. Ka rapsi puhul on sisemaine tarbimine üldiselt olnud kohaliku tootmisega tagatud. Möödunud aastal toodeti Eestis rapsi 1,4 korda siseturu vajadusest rohkem. Samuti on hea olukord tugevalt ekspordile orienteeritud piimasektoris, kus isevarustatuse tase on püsinud üle 160%.
Nadi seis lihaga
Paraku on märksa kehvem olukord lihasektoris, kus suudame toota vaid umbes 80% vajalikust. Lihatootmine kasvas kuni 2015. aastani, kuid sigade Aafrika katku tõttu hävis umbes veerand Eesti seakasvatusest. Sealiha moodustab üle poole liha tarbimisest, kuid kodumaise sealihaga varustamise tase on alla 85%. Linnuliha tootmine on viimase 20 aasta jooksul küll jõudsalt arenenud, aga Eestis suudetakse toota vaid 62% vajalikust linnulihast. Munade tarbimine on paarikümne aastaga küll kasvanud, kuid kohalik tootmine on teinud vähikäiku. Kokkuvõttes suudavad Eesti munatootjad katta umbes poole koduturu vajadusest. Murelikuks teeb olukord aianduses. Möödunud aastal toodeti Eestis elaniku kohta vaid 39 kg köögivilja ja 54 kg kartulit. Köögiviljatoodang oli viimati nii väike 2004. aastal. Kartulitoodang on viimase paarikümne aastaga üle nelja korra vähenenud ja kartuli isevarustatuse tase on langenud 59% peale. Eesti aiandustootjad suutsid möödunud aastal katta 41% Eesti värske köögivilja ning ainult 6,8% puuvilja ja marjade vajadusest.
Nisu
Oder
Piim
342%
181%
160%
