Hargla

MESOLIITIKUM

NEOLIITIKUM

K I V I A E G 9000 - 1800 ekr

MUINASAEG

VANEM

NOOREM

P 1R8 0O0 N- 5K0 0S eI kAr E G

G

VANEM KESKMINE NOOREM

R A U A A E G 500 ekr - 1200 pkr

KESKAEG

13 saj - 17 saj

U U S A E G 17 saj - 20 saj

AJALOOLINE AEG

Mis on arheoloogia?

Arheoloogia on teadusharu, mis uurib endisaja inimeste tegevuste jälgi. Arheolooge huvitab kõik, mida inimene on endast maha jätnud – esemed ja nende valmistamisjäägid, toidujäätmed ja praht, hoonete ja muude ehituskonstruktsioonide jäänused, matuse- ja pühapaigad, kultuurtaimede õietolm järve põhjasetetes ning palju muud. Kõik see mis aitab meil paremini aru saada „sellest, kuidas inimesed vanasti elasid“ / elust minevikus. Arheoloogia „mängumaaks“ on väga lai ajavahemik alates inimkonna koidikust kuni tänapäevani. Kuna tihtipeale on materiaalsed jäänused ainsad, mis mingist ajast alles on jäänud, on nende kaitsmine ja säilitamine ka tulevastele põlvedele väga tähtis.

Mis On Kihelkonnad?

Kihelkonnad on Eesti ajaloolised haldusüksused, mis vahel ulatuvad juurtega muinasaega. Alates 13. sajandist tähendab „kihelkond“ maa-ala, mille piiresse jäävate mõisate talupojad käisid ja said pühapäeviti kokku ühes kirikus. Kihelkond jagunes mõisateks, mõisamaade alusel moodustusid vallad. Kuna ühe kihelkonna elanikud on läbi sajandite suhelnud eelkõige omavahel, on kihelkondade kultuuris ja keeles välja kujunenud kindlad omapärad. Seetõttu on ka Eesti arheoloogilised, etnograafilised, keelelised ja rahvaluulelised andmed liigendatuid kihelkonnapõhiselt. Niisugune liigendussüsteem on püsiv ja lõplik, sest ajaloo käigus väljakujunenud kihelkonnasüsteemi ei muuda enam ükski haldusreform. Sajandeid on ühe kihelkonna inimesi liitnud ühtekuuluvustunne. Kuigi kihelkonnapiirid ei kattu enam vallapiiridega ning kihelkonnad on jagatud mitme valla vahel, väärib kihelkondade olemasolu tänagi teadvustamist.

ASULAKOHAD

LINNAMÄED

Asulakohtadeks nimetatakse pea kõiki kohti, kus inimesed on kunagi elanud – vanu talude, külade ja mõisate asemeid, aga ka ajutisi laagripaiku. Asulakohti iseloomustab inimtegevusest tekkinud kultuurkiht, milles võib leiduda ehitusjäänuseid, põlenud koldekive, loomaluid ning esemeid, mis on elutegevuse käigus maha jäänud, ära visatud või kaotatud. Asulakohtade otsimisel hindavad arheoloogid esmalt, kas koht on elamiseks üldse sobiv – eelistatud on madalate küngaste päiksepoolseid nõlvu ning ka vesi pidi lähedal olema. Muinasaja lõpu ja keskaja asulakohad asuvad sageli praegustes külasüdamikes ja teede ääres. Kui paik tundub asulakohaks sobivat, vaadatakse läbi seal olevad mutimullahunnikud või küntud põllumaa, et leida savinõukilde või muid esemeid. Saadud leidude põhjal saab kindlaks teha, millal on kohapeal elatud.

Linnamägedeks nimetatakse küngastel või künkaneemikutel asunud kindlustatud kohti. Lisaks looduslikule kaitsele olid linnused kaitstud valli või taraga. Kui looduslikult sobivat küngast pole käepärast olnud, nagu näiteks sageli on Lääne-Eestis, on pinnasest ja kividest ise kaitseks kokku kuhjatud võimsad ringvallid. Linnuste funktsioonid võisid olla väga erinevad – nad võisid olla võimukeskused, ehitatud kaitseks sõjakäikude eest või ka olla pühapaigad, mis pidid olema ümbrusest eraldatud. Püsielanikega linnuste kõrval on olnud ka pelgupaiklinnuseid, mida kasutati vaid näiteks sõjaohu korral.

Rahvasuus kutsutakse linnusekohtasid linnamägedeks, linnaasemeteks või maalinnadeks.

Kivikalmed on maa peale rajatud, kividest matusekohad. Eri aegadel on kasutusel olnud väga erineva välisilmega kivikalmeid.

Kivikirstkalmetesse maeti surnuid pronksiajal (u 1800–500 eKr) ja eelrooma rauaajal (u 500 eKr – 50 pKr). Nendes on ühe või mitme kontsentrilise kiviringi sisse ehitatud paeplaatidest kirst, kuhu sängitati ilmselt kogukonnas tähtis isik, kuid kirstu kõrvale kiviringi või -ringide sisse on maetud teisigi inimesi.

Kalme sisemus täideti kividega. Eelrooma rauaajal ehitati Põhja- ja Lääne-Eestis ka tarandkalmeid, mis kujutasid endast kärjetaoliselt üksteise külge liitunud nelinurkseid või ringikujulisi kivisulendikke. Leidub ka üksikuid tarandeid. Laiemalt levisid korrapäraselt reas olevate

taranditega kalmed rooma rauaajal (u 50–450 pKr); neisse puistati surnute põletatud luud ja tuleriidal olnud asjad, peamiselt ehted. Kindla siseehitusega kivikalmete kõrval on alates I aastatuhande keskpaigast muinasaja lõpuni rajatud ka kalmeid, kus kivid paiknevad korratult. Kui matusepaika tähistab ümar ja kõrge kivilade, kutsutakse seda kangurkalmeks, hõredama kivistikuga on aga kivivarekalmed. Mõlemad kalmevormid on pikaajaliste traditsioonidega.

Harvem on kasutatud ka teistsuguseid kivikalmeid. Hilistes kivikalmetes leidub lisaks põlenud luudele relvi, ratsavarustust, tööriistu ja savinõukilde.

KIVIKALMED

KÄÄPAD

OHVRI- JA PÜHAKOHAD

I aastatuhande keskpaiku pKr tuli Loode-Venemaale ja IdaEestiskasutusele uus kalmetüüp – liivast kuhjatud pikliku või ümara põhiplaaniga kääpad. Enamasti asuvad kääpad männikutes, kus neid võib esineda nii üksikult kui ka rohkem kui 50 kääpakuhjatisest rühmadena. Kääbastesse on maetud põletatult, leide on kaasa pandud vähe, peamiselt väiksemaid rõivastuse osi, ehteid ning üksikuid tarbeasju.

Mõnel juhul on surnu põletatud luud sängitatud kääpa alusesse lohku või kääpakuhjatisse suures savist urnis. Lisaks inimsäilmetele on kääbastest leitud ka koduloomade ja kalade luid. Tõenäoliselt on tegemist surnule kaasa pandud toiduga või teispoolsusesse kaasa antud koduloomaga. Kääbastesse maeti valdavalt 6.–9. või ka 10. sajandil. Vahel on sinna hiljem maetud ka põletamata surnuid.

Eraldi muististerühma moodustavad erinevad ohvri- ja pühakohad.

Need on paigad, mida on peetud ümbritsevast ruumist erinevaks ning mille puhul kehtisid erilised käsud ja keelud. Sageli oli paiga pühadus seotud mingi kindla ajaga aastas. Pühaks on peetud väga erinevaid loodusobjekte – puudesalusid, üksikuid puid, mägesid, kive, allikaid ja teisi veekogusid. Hiied on iseloomulikud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestile, maa lõunaosas kohtab hiie-nimetust harva. Ohverdatud on enamasti lootuses saada abi – tervist, edenemist töödes-tegemistes, jõukust majapidamisele vms – pühakohalt endalt või sellega seotud üleloomulikelt jõududelt või olenditelt. Nendest paikadest teame eelkõige tänu kohalikule pärimusele, mis on neid meeles pidanud. Pelgalt arheoloogiliste meetoditega on taolisi kohti võrdlemisi keeruline leida.

Kesk- ja varauusajal eelistas maarahvas sarnaselt muinasajale matta surnud kodu lähedale. Üsna väikeste mõõtmetega külakalmistud asuvad sageli mõnel teeäärsel künkal. Mõnikord on kalmel ka kivirist, mis on pandud terve kalmistu pühaduse märgiks. Pärimus räägib tihti ka kalmistutel olnud kabelitest.

Keskaegne matusekombestikku on mõjutanud nii ametlikust ristiusust lähtuvaid uuendused kui ka vanad, muinasajast säilinud tavad. Surnud maeti tavaliselt põletamata, kuid Lõuna-Eestis on vähesel määral edasi kestnud ka komme surnukeha enne matmist põletada. Kristliku kombe kohaselt on surnu hauda sängitatud enamasti peaga lääne poole, ent siingi võib vahel kohata kõrvalekaldeid. Kuna surnut usuti teispoolsuses edasi

elavat ja tegutsevat, pandi maetule hauda kaasa väiksemaid tarbeesemeid, näiteks nuge ja nõelu, samuti münte. Sageli on inimene maetud ehetega (sõrmused, käevõrud, helmed jm) ning pidulikus rõivastuses, millest on enamasti säilinud vaid metallosad – vööpandlad ja sõled. Külakalmistutega seostuvad rahva seas kalme- või kabeli-tüvelised kohanimed, ent neid on peetud ka „Rootsi sõja“ (ehk Põhjasõja) matusepaikadeks. Rahvas on külakalmetesse suhtunud austusega, kuna tegemist on teispoolsusega seotud paikadega. Nendest on räägitud isiklikel kogemustel põhinevaid üleloomuliku sisuga lugusid.

KüLAKALMISTUD

HarGLa KiheLkond Hargla kihelkond on Eesti üks väiksemaid. Kihelkond moodustati 1694. aastal Koivalinna (Gauijena), Urvaste ja Karula kihelkonna äärealadest. Tänapäeval on kihelkonna alal suurem osa Taheva ja Mõniste valdadest.

Foto: Hargla kõrtsihoone.

Ivo Kruusamägi.

Creative Commons ©

ASULAkOHAD Harglast on siiani kindlalt teada vaid viis asulakohta. Kallikülas on märke hilisrauaaegsest (1050–1200/1250) ja keskaegsest (13.–16. saj), Sarus kesk- ja uusaegsest, Konnukülas uusaegsest asulast, Koikkülas on eelviikingi- (550–800) ja viikingiajale (800–1050) omaste savinõude kilde koos kultuurkihiga leitud kahest erinevast paigast.

Huvitavaid leide on aga saadud ka kohtadest, kus kultuurkiht puudub. Tahkumäelt Villike (end Ala-Villike) küla piirest oli 19. sajandi II poolel juhuslikult leitud mammuti ja ürgpiisoni luid. 1935. aastal leiti luid ka arheoloogilise ekspeditsiooni käigus. Paar aastat hiljem korraldati leiukohas arheoloogilised kaevamised, lootusega leida jälgi inimese tegevusest viimasel jäävaheajal. Loodetud asulakohta siiski ei leitud. Tahkumäelt leitud luud on teaduslikult väga olulised.

Jäätumisvaheaegade setted ja koos nendega fossiilid on säilinud üksnes iseäranis soodsates tingimustes varjulistes kohtades, mujal on pealetungiv mandrijää need purustanud või minema kandnud. Ürgpiisoni luid on saadud Eestis lisaks Tahkumäele veel vaid ühest kohast, mammutiluid on leitud rohkem. Suhteliselt palju – kaheksa ¬ on Hargla kihelkonnast leitud kivikirveid või nende tükke. Eestis on

Asu LAko HAD

1

2

1. Kivikirves Tahevast 2. Mammuti luud Harglast

25 cm

kirveid asulakohtadelt leitud haruharva, ometi annavad sisse puuritud auguga kivikirved märku noorema kiviaja (4900–1800 eKr) või pronksiaja (1800–500 eKr) inimeste kohalolust. Lõplik leiukoht, kust kivikirved arheoloogiakogudesse on jõudnud, ei pruugi nii kauge mineviku inimestega seostuda – kirveid on leitud ja taas kasutusele võetud näiteks kesk- ja uusajal. Uskumus, et kivikirved on äikesest maha jäänud piksenooled, mis kannavad erilist väge, oli terves Euroopas laialt levinud. Maagilise eseme või ravivahendina on neid kasutatud veel 19.–20. sajandil, samuti on kivikirveid pruugitud tööriistana, nt vikatiluisuna. Tammekülast leiti 2008. aastal 12.–13. sajandist pärinev sõjanuia pronksist pea, milliseid pole Eestist varem avastatud. Sellist tüüpi nuiapäid on seni kõige arvukamalt leitud Venemaalt, oletatavasti on ka Tammeküla nui mõne sealse meistri valmistatud. On väheusutav, et sellist nuia saanuks lihtsalt turult osta. Harglasse võis nuia kaotada keegi Vene pealik Kagu-Eestisse tehtud sõjakäigul. Kui aga mõnel siinsel vanemal oli näiteks perekondlikke kontakte mõne Vene ülikuga, võis see nuiapea siia jõuda ka kingitusena.

Asu LAko

1 1. Tammeküla sõjanui.

Foto: Ain Mäesalu;

KÜLAKALMED Hargla kihelkonna kõige arvukamaks muistiseliigiks on kesk- ja varauusaegsed kalmistud. Tihti on rahvapärimuses säilinud mälestus kalmistu juures olnud kabelist või kirikust. Koikküla 13.–17. sajandi külakalmistut uuriti arheoloogiliselt 1958. aastal. Kalmeküngast oli juba varem kahjustatud sovhoosiaida laiendamise, siloaukude ja keldriaugu kaevamisega. Künka tervena säilinud osast leiti 119 luustikku. Surnud olid maetud koos ehetega – tavalised olid sõled, helmed, ripatsmündid ja sõrmused. Nii meestele kui naistele oli tihti kaasa pandud nuga. Suurem osa leitud müntidest pärines 16.–17. sajandist. Hargla 18. sajandi kalmistu avastati kanalisatsioonitrassi rajamisel 2011. aastal. Kalmistu servaalast on maaharimise ja pinnasetööde käigus luid välja tulnud ennegi, kohalikele oli matusepaik teada. Osa matuseid hävis ekskavaatoriga kaevates, tervemana leiti ja uuriti 30 luustikku. Haualohud paiknesid korrapärases reas ja ülematmisi ei esinenud, tõenäoliselt on matused ühest perioodist. Üks 5–7 aastane laps oli maetud samasse hauda koos vanema mehega, asetatud tolle peale. Kalmistu võib seostuda 1729. aastal rajatud

KÜLA KAL MED

1 1. Südasõlg rootsiaegses matuses.

Foto: Martin Malve

puust kihelkonnakirikuga, matmine lõppes ilmselt 1771.–1772. aasta määruste tõttu, mis käskisid teha surnuaiad nakkushaiguste leviku vältimiseks eluhoonetest eemale. Luustike juurest leiti münte, sõlgi, vööpandlaid, nuge ja naha- ning tekstiilikatkeid. Seitsmele surnule oli kaasa pandud Vene 18. sajandi dengasid ehk poolekopikalisi vaskmünte. Sõletüüpidest olid esindatud pronksist rõngassõled ja südamekujulised sõled. Maetute hulgas eristati luude põhjal 14 meest, 8 naist ja 8 last, enim oli surnute hulgas olnud enam kui neljakümneaastaseid täiskasvanuid. Hargla uue kalmistu tuntuimad matused on Wassermannide perekonnakabelisse 1780. aastatel maetud seitse täiskasvanut ja kaks imikut – nn Hargla muumiad. Mumifitseerumine on toimunud ilmselt juhuslikult, tänu looduslikele tingimustele.

Kallaste ja Saru külade piiril asusid rahva mäletamist mööda kalmistu, Katariina kirik või kabel ja tema järgi nime saanud kaasik – Katri kõivistu. Kolhoosiajal rajati kabeliasemele ja kalmistule karjalaudad, hiljem sigala ja kaalukoda. Lautasid hakati rahvasuus kutsuma Katri kõivistu või Katri kiriku lautadeks ja lehmakarja Katri kiriku karjaks.

Annele pühendatud kabelit aset ja vana kalmistut, mille luid ja esemeid on leitud tee-ehitusel ja muudel puhkudel, teatakse olevat Parmupalu (end Mõniste) külas.

KÜLA KAL

1

1. Laanemetas külakalmistu

OHVRI- JA PüHAKOHAD

Tänaseni peetakse meeles ohvrikivi, mis asub Kuutsi (end Horsti) külakalmistul. Siin olevat olnud ka Tõnisele pühendatud kabel, mille juures Tõnisepäeval seapäid ohverdatud. 1920. aastate uurijate kirjapandu kohaselt leiti kalmistult iseäralik matus – istuvas asendis luustiku juures oli u 1400. aasta pronksmünt ja kivikirves. Laanemetsa Lemmikmäel olnud ohvrikivi, kuhu tõid ohvrit kõik ümberkaudsed külad. Kohalikud seda kivi enam ei mäleta. Seoses Tellingumäe matkaradadega on aga Laanemetsa (end Tsirgumäe) külas uus kivi, kuhu tuuakse ande kaugemaltki. Tellingumäe ohvrikivil on lisaks Eesti rahadele ja eurosentidele nähtud ka Läti santiime. Olgugi, et kivi peetakse vanaks ohverduskohaks, pole pärimuslikke lugusid selle kohta teada. Ka Tellingumäe ohvrimänni õõnsusesse on rahasid jätnud ilmselt matkajad. Hargla püha männiga ehk Puugipettäiga seostuvad varavedaja- ehk puugijutud. Hargla kihelkonna tänini säilinud põlise matusekombestiku hulka kuulub risti lõikamine puusse. Siin asub Kagu-Eesti üks suurim, Saru-Hargla ristimets.

KO HAD

1

2

1. Kuutsi (Horsti) ohvrikivi.

Foto: Marju Kõivupuu; 2. Saru Hargla ristimets.

Foto: Arvo Meeks

ArheoloOgiapärandi kaitse Arheoloogiline kultuuripärand hõlmab nii muistseid esemed kui ka kinnismuistiseid – linnamägesid, muinas- ja keskaegseid küla- ja taluasemeid, matmis- ja pühapaiku, vanu teekohti jms. Ehitiste jäänused, maasse jäänud esemed ja inimtegevuse käigus või mõjul tekkinud pinnaseladestused moodustavad arheoloogilise kultuurkihi.

Tinglikult loetakse arheoloogiapärandiks esemeid ja kohti, mis on Põhjasõja lõpust (1721) varasemad, kuid näiteks looduslikke pühapaiku võidi kasutada ja tähtsaks pidada hiljemgi.

Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest või veekogust leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega ese, mille omanik puudub või mille omanikku pole võimalik kindlaks teha. Selline leid kuulub seaduse järgi riigile ja on riigi kaitse all leidmise hetkest alates.

Kui mistahes paigas avastatakse muistis – muistne matusepaik, arheoloogiline kultuurkiht või kultuuriväärtusega leid –, tuleb tööd seisma jätta ning leiust Muinsuskaitseametile või vallavalitsusse teada anda. Leiukoht tuleb säilitada

Kait

se

muutumatul kujul kuni arheoloogi või muinsuskaitsetöötaja kohalejõudmiseni ja leide ei tohi ise rohkem välja puhastada. Esemed võib leiukohast eemaldada vaid juhul, kui tekib oht nende säilimisele.

Kultuuriväärtusega leiu ausale ja seadusekuulekale avastajale maksab riik leiuautasu.

Arheoloogiapärandi kaitse Riigi kaitse all olevaid muistiseid nimetatakse mälestisteks. Eestis on veel palju piirkondi, mida arheoloogid pole jõudnud läbi käia ja palju muistiseid, mis pole jõudnud kaitse alla. Seega peab ka aladel, kust arheoloogiamälestisi teada ei ole, ehitamisel ning muudel kaevetöödel arvestama uute muististe avastamise võimalusega.

Kohaliku omavalitsuse roll arheoloogiapärandi kaitsel on arvepidamine oma maa-alal asuvate mälestiste üle ja planeeringute koostamisel mälestistel ja nende kaitsevööndis kehtivate piirangutega arvestamine.

Arheoloogiapärand vajab vähe hooldust ning sellega seotud kitsendused puudutavad peamiselt kaevetöid. Enamiku mälestiste alal võib jät-

kata senist maakasutust – pidada karja, harida põldu, kasvatada metsa –, sest need tegevused ei lõhu arheoloogilist kultuurkihti rohkem, kui on aastasadade jooksul sama tegevusega juba tehtud. Matmis- ja pühapaikades pole siiski uute hoonete rajamine või muud sobimatud tegevused mõeldavad.

Internetis on kõigile kättesaadav kultuurimälestiste riiklik register (register.muinas.ee), mis on ühendatud Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendusega. Mälestiste kohta võib informatsiooni küsida ka Muinsuskaitseametist.

Arheoloogiapärandit ohustavad peamiselt kaevetööd, sügavkünd, ehitustegevus, lähikonna veerežiimi muutmised ning paraku ka sihikindel rüüstamine ja aardeotsimine.

Metallidetektori kasutamine kultuuriväärtusega leidude otsimiseks on Eestis alates 2011. aastast seadusega keelatud. See võib toimuda vaid Muinsuskaitseameti kirjalikul loal – juhul, kui on läbitud vastav koolitus. Lisaks tuleb luba küsida ka maaomanikult. Detektoristidelt võib Muinsuskaitseameti luba julgesti küsida. Kui seda ei näidata, on tõenäoliselt tegemist seaduserikkujatega. Selliseid detektoriste ja nende

sõiduvahendeid võiks võimaluse korral pildistada, fotod ja info autonumbrite kohta üle anda Muinsuskaitseametile. Riigi kaitse all olevatel mälestistel on igasugused detektoriotsingud keelatud.

Muinsuskaitseametile tuleks teada anda kõigist muististest, mis ei ole muinsuskaitse all – muistsetest matuse- ja kalmekohtadest (sh kõik inimluude leiukohad), pärimuslikest kiriku- või kabeliasemetest, ohvrikividest, -puudest või -allikatest, hiie nimega paikadest, samuti pakkteedest ja põlenud kivitükkide ning tumeda mullaga asulakohtadest. Tähtis on ka info muinasleidude (nt sõled, sõrmused, käevõrud, ripatsid, ketid, põlenud/sulanud pronksasjad, noad, odaotsad, raud- ja kivikirved, 18. sajandist vanemad mündid) ning nende leiukohtade kohta. Huvi pakuvad mitte ainult uued leiud, vaid ka teated varasemal ajal leitu kohta.

Kui on märgata mälestist kahjustavat tegevust või kahtlasi detektoriste, tuleks sellest teavitada Muinsuskaitseametit (6403050; info@muinas.ee) ja kohalikku omavalitsust.

Kait

se