Võnnu

A R H E O LO O G I AT E AT M I K

MESOLIITIKUM

NEOLIITIKUM

K I V I A E G 9000 - 1800 ekr

MUINASAEG

VANEM

NOOREM

P 1R8 0O0 N- 5K0 0S eI kAr E G

VANEM KESKMINE NOOREM

R A U A A E G 500 ekr - 1200 pkr

KESKAEG

13 saj - 17 saj

U U S A E G 17 saj - 20 saj

AJALOOLINE AEG

Mis on arheoloogia?

Arheoloogia on teadusharu, mis uurib endisaja inimeste tegevuste jälgi. Arheolooge huvitab kõik, mida inimene on endast maha jätnud – esemed ja nende valmistamisjäägid, toidujäätmed ja praht, hoonete ja muude ehituskonstruktsioonide jäänused, matuse- ja pühapaigad, kultuurtaimede õietolm järve põhjasetetes ning palju muud. Kõik see mis aitab meil paremini aru saada „sellest, kuidas inimesed vanasti elasid“ / elust minevikus. Arheoloogia „mängumaaks“ on väga lai ajavahemik alates inimkonna koidikust kuni tänapäevani. Kuna tihtipeale on materiaalsed jäänused ainsad, mis mingist ajast alles on jäänud, on nende kaitsmine ja säilitamine ka tulevastele põlvedele väga tähtis.

Mis On Kihelkonnad?

Kihelkonnad on Eesti ajaloolised haldusüksused, mis vahel ulatuvad juurtega muinasaega. Alates 13. sajandist tähendab „kihelkond“ maa-ala, mille piiresse jäävate mõisate talupojad käisid ja said pühapäeviti kokku ühes kirikus. Kihelkond jagunes mõisateks, mõisamaade alusel moodustusid vallad. Kuna ühe kihelkonna elanikud on läbi sajandite suhelnud eelkõige omavahel, on kihelkondade kultuuris ja keeles välja kujunenud kindlad omapärad. Seetõttu on ka Eesti arheoloogilised, etnograafilised, keelelised ja rahvaluulelised andmed liigendatuid kihelkonnapõhiselt. Niisugune liigendussüsteem on püsiv ja lõplik, sest ajaloo käigus väljakujunenud kihelkonnasüsteemi ei muuda enam ükski haldusreform. Sajandeid on ühe kihelkonna inimesi liitnud ühtekuuluvustunne. Kuigi kihelkonnapiirid ei kattu enam vallapiiridega ning kihelkonnad on jagatud mitme valla vahel, väärib kihelkondade olemasolu tänagi teadvustamist.

ASULAKOHAD

LINNAMÄED

Asulakohtadeks nimetatakse pea kõiki kohti, kus inimesed on kunagi elanud – vanu talude, külade ja mõisate asemeid, aga ka ajutisi laagripaiku. Asulakohti iseloomustab inimtegevusest tekkinud kultuurkiht, milles võib leiduda ehitusjäänuseid, põlenud koldekive, loomaluid ning esemeid, mis on elutegevuse käigus maha jäänud, ära visatud või kaotatud. Asulakohtade otsimisel hindavad arheoloogid esmalt, kas koht on elamiseks üldse sobiv – eelistatud on madalate küngaste päiksepoolseid nõlvu ning ka vesi pidi lähedal olema. Muinasaja lõpu ja keskaja asulakohad asuvad sageli praegustes külasüdamikes ja teede ääres. Kui paik tundub asulakohaks sobivat, vaadatakse läbi seal olevad mutimullahunnikud või küntud põllumaa, et leida savinõukilde või muid esemeid. Saadud leidude põhjal saab kindlaks teha, millal on kohapeal elatud.

Linnamägedeks nimetatakse küngastel või künkaneemikutel asunud kindlustatud kohti. Lisaks looduslikule kaitsele olid linnused kaitstud valli või taraga. Kui looduslikult sobivat küngast pole käepärast olnud, nagu näiteks sageli on Lääne-Eestis, on pinnasest ja kividest ise kaitseks kokku kuhjatud võimsad ringvallid. Linnuste funktsioonid võisid olla väga erinevad – nad võisid olla võimukeskused, ehitatud kaitseks sõjakäikude eest või ka olla pühapaigad, mis pidid olema ümbrusest eraldatud. Püsielanikega linnuste kõrval on olnud ka pelgupaiklinnuseid, mida kasutati vaid näiteks sõjaohu korral.

Rahvasuus kutsutakse linnusekohtasid linnamägedeks, linnaasemeteks või maalinnadeks.

Kivikalmed on maa peale rajatud, kividest matusekohad. Eri aegadel on kasutusel olnud väga erineva välisilmega kivikalmeid.

Kivikirstkalmetesse maeti surnuid pronksiajal (u 1800–500 eKr) ja eelrooma rauaajal (u 500 eKr – 50 pKr). Nendes on ühe või mitme kontsentrilise kiviringi sisse ehitatud paeplaatidest kirst, kuhu sängitati ilmselt kogukonnas tähtis isik, kuid kirstu kõrvale kiviringi või -ringide sisse on maetud teisigi inimesi.

Kalme sisemus täideti kividega. Eelrooma rauaajal ehitati Põhja- ja Lääne-Eestis ka tarandkalmeid, mis kujutasid endast kärjetaoliselt üksteise külge liitunud nelinurkseid või ringikujulisi kivisulendikke. Leidub ka üksikuid tarandeid. Laiemalt levisid korrapäraselt reas olevate

taranditega kalmed rooma rauaajal (u 50–450 pKr); neisse puistati surnute põletatud luud ja tuleriidal olnud asjad, peamiselt ehted. Kindla siseehitusega kivikalmete kõrval on alates I aastatuhande keskpaigast muinasaja lõpuni rajatud ka kalmeid, kus kivid paiknevad korratult. Kui matusepaika tähistab ümar ja kõrge kivilade, kutsutakse seda kangurkalmeks, hõredama kivistikuga on aga kivivarekalmed. Mõlemad kalmevormid on pikaajaliste traditsioonidega.

Harvem on kasutatud ka teistsuguseid kivikalmeid. Hilistes kivikalmetes leidub lisaks põlenud luudele relvi, ratsavarustust, tööriistu ja savinõukilde.

KIVIKALMED

KÄÄPAD

OHVRI- JA PÜHAKOHAD

I aastatuhande keskpaiku pKr tuli Loode-Venemaale ja IdaEestiskasutusele uus kalmetüüp – liivast kuhjatud pikliku või ümara põhiplaaniga kääpad. Enamasti asuvad kääpad männikutes, kus neid võib esineda nii üksikult kui ka rohkem kui 50 kääpakuhjatisest rühmadena.

Kääbastesse on maetud põletatult, leide on kaasa pandud vähe, peamiselt väiksemaid rõivastuse osi, ehteid ning üksikuid tarbeasju. Mõnel juhul on surnu põletatud luud sängitatud kääpa alusesse lohku või kääpakuhjatisse suures savist urnis. Lisaks inimsäilmetele on kääbastest leitud ka koduloomade ja kalade luid. Tõenäoliselt on tegemist surnule kaasa pandud toiduga või teispoolsusesse kaasa antud koduloomaga.

Kääbastesse maeti valdavalt 6.–9. või ka 10. sajandil. Vahel on sinna hiljem maetud ka põletamata surnuid.

Eraldi muististerühma moodustavad erinevad ohvri- ja pühakohad.

Need on paigad, mida on peetud ümbritsevast ruumist erinevaks ning mille puhul kehtisid erilised käsud ja keelud. Sageli oli paiga pühadus seotud mingi kindla ajaga aastas. Pühaks on peetud väga erinevaid loodusobjekte – puudesalusid, üksikuid puid, mägesid, kive, allikaid ja teisi veekogusid. Hiied on iseloomulikud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestile, maa lõunaosas kohtab hiie-nimetust harva. Ohverdatud on enamasti lootuses saada abi – tervist, edenemist töödes-tegemistes, jõukust majapidamisele vms – pühakohalt endalt või sellega seotud üleloomulikelt jõududelt või olenditelt. Nendest paikadest teame eelkõige tänu kohalikule pärimusele, mis on neid meeles pidanud. Pelgalt arheoloogiliste meetoditega on taolisi kohti võrdlemisi keeruline leida.

Kesk- ja varauusajal eelistas maarahvas sarnaselt muinasajale matta surnud kodu lähedale. Üsna väikeste mõõtmetega külakalmistud asuvad sageli mõnel teeäärsel künkal. Mõnikord on kalmel ka kivirist, mis on pandud terve kalmistu pühaduse märgiks. Pärimus räägib tihti ka kalmistutel olnud kabelitest.

Keskaegne matusekombestikku on mõjutanud nii ametlikust ristiusust lähtuvaid uuendused kui ka vanad, muinasajast säilinud tavad. Surnud maeti tavaliselt põletamata, kuid Lõuna-Eestis on vähesel määral edasi kestnud ka komme surnukeha enne matmist põletada. Kristliku kombe kohaselt on surnu hauda sängitatud enamasti peaga lääne poole, ent siingi võib vahel kohata kõrvalekaldeid. Kuna surnut usuti teispoolsuses edasi

elavat ja tegutsevat, pandi maetule hauda kaasa väiksemaid tarbeesemeid, näiteks nuge ja nõelu, samuti münte. Sageli on inimene maetud ehetega (sõrmused, käevõrud, helmed jm) ning pidulikus rõivastuses, millest on enamasti säilinud vaid metallosad – vööpandlad ja sõled. Külakalmistutega seostuvad rahva seas kalme- või kabeli-tüvelised kohanimed, ent neid on peetud ka „Rootsi sõja“ (ehk Põhjasõja) matusepaikadeks. Rahvas on külakalmetesse suhtunud austusega, kuna tegemist on teispoolsusega seotud paikadega. Nendest on räägitud isiklikel kogemustel põhinevaid üleloomuliku sisuga lugusid.

KüLAKALMISTUD

VÕNNu KiheLkond 1220. aastatel asutatud Võnnu kihelkond asus tervenisti ajaloolisel Tartumaal. Osa suure kihelkonna äärealadest läks 17. sajandil loodud Räpina kihelkonnale. Tänapäeval paiknevad kihelkonna territooriumil Võnnu, Mäksa ja Ahja vald, suurem osa Vaste-Kuuste vallast, Mooste valla põhjaosa, väike osa Haaslava ja Meeksi valdadest. Väike lahustükk asub Põlva vallas.

Foto: Võnnu kirik.

Rene Seemann.

Creative Commons ©

ASULAkOHAD Emajõe Suursoos, Ahunapalu küla taga on kaks noorema kiviaja uurimise seisukohalt olulist asulakohta. Kalli jõe kaldal asuv Akali on seoses Peipsi veetaseme tõusuga mattunud paksu turbakihi alla. Asulakoht avastati 1937. aastal turbalõikamisel ja seda on korduvalt arheoloogiliselt uuritud. Läbi on kaevatud vaid murdosa 17 000 m2 suurusest asulakünkast. Akalis elati nooremal kiviajal ja pronksiajal, III–I aastatuhandel eKr. Kallaste järk-järguline soostumine on põhjustanud elupaiga nihkumise jõest kaugemale. See võimaldas kultuurkihis eristada asulajäänuste erinevaid ajajärke.

Saadud teavet on kasutatud ka teiste neoliitiliste asulakohtade materjali tõlgendamisel. Peale neoliitilise leidude on kogutud pronksi- ja varase rauaaja ning isegi ajaloolise aja savinõukilde.

Lisaks rohkem kui 30 000 potikillule on Akalist leitud paar tuhat mitmesugust kivieset, ligi 300 luu- ja sarveset ning merevaikehteid. Emajõeäärne Kullamäe asulakoht on samuti alguse saanud juba kiviajal. Võrreldes Akaliga on asustus siin hilisem ning asula

Asu LAko HAD

1 1. Savinõukilde Akali kiviaegselt asulakohalt

tunduvalt vaesem leidude, iseäranis luuesemete poolest. Kullamäel on elatud alates III aastatuhande teisest poolest kuni I aastatuhande esimese pooleni eKr. Soosaartel on inimesed tegutsenud ka muinasaja teistel perioodidel. Apnassaarest ja Tammiksaarest on leitud noorema rauaaja (6.–13. sajand) savinõukilde. Rauaajale viitavaid kilde on kogutud enam kui kümne Võnnu kihelkonna küla alalt. Hulk külatuumikuid on Võnnu kihelkonnas püsinud aastasadu sama koha peal. Mäksa, Agali, Vanamõisa, Lääniste, Kastre, Sarakuste ega teistel rauaaegsetel asulakohtadel arheoloogilisi kaevamisi korraldatud pole, teavet on saadud pinnaleidude abil.

Asu LAko HAD

1 1. Savinõukilde Akali kiviaegselt asulakohalt

LINNAMÄED Lääniste linnamäge uuriti 2009. ja 2010. aastal. Leidudena saadi vaid üksikuid savinõukilde. Valli alt saadud söe radiosüsinikdateeringu kohaselt on linnus rajatud rooma rauaajal (50–450 pKr). Algselt on kaitseehitused olnud puidust, peale nende põlemist on kuhjatud pinnasest paari meetri kõrgune vall. Näib, et linnuse kasutamine on lõppenud enne hilisrauaaega (1050–1227). 18. sajandil on linnamäele rajatud vanausuliste kalmistu, kuhu viimati maeti 1938. aastal. Rahvas on mäge pidanud ka rootslaste kindluseks, kindrali matmispaigaks või Põhjasõja lahinguplatsiks. Lääniste linnamägi olevat kerkinud mullast, mille Kalevipoeg särgisiiluga enesele asemeks kokku kandnud.

Kalevipoja sängina või lingutusmäena tuntakse Melliste linnamäge, kust kaitseehitisi ega kultuurkihti teada ei ole.

LINNA MÄED

1 1. Kaevamised Lääniste linnamäel.

Foto: Viire Kobrusepp´ erakogust

OHVRI- JA PüHAKOHAD Kiigeorus asub põliskünnapuudest koosnev hiiesalu, milles on maakividest ohvrikoht ja allikas. Vanu tavasid meeles pidades on praegugi hiiepuude okstele seotud paelu ja riideribasid, ohvrikivi lohus on anniks toodud münte. Mäletjärve Annemäel või Kulbimäel on suitsetatud ja ohverdatud Anne jaoks. Et Püha Anna on lammaste kaitsepühak, ohverdati villa ja oinapäid-jalgu. Terikeste küla Hiiemäel on hiiepärn ja kivikalme. Kärsa kivikalmet on peetud ohvriplatsiks. Koha rahvapärane nimi on Kitse kumardus või Kitsealtar. Pärimuse järgi oli rahvas seal vanasti kitse väärjumalana kummardanud. Kiidjärvel asub umbes meetrise läbimõõduga ohvrikivi, mis oma sileda pinna ja kesel asuva sügava lohuga meenutab poolelijäänud veskikivi, Valgesoo ohvrikivi on suhteliselt suur rändrahn. Kurista külas kasvab põldude keskel üksik kauni võraga põline mänd – Lesknaise pedajas ehk Nutumänd. Võnnu kihelkonna lõunaosa matusekombestikku on kuulunud risti lõikamine puusse, teede ääres võib siin-seal näha ristipuid või terveid ristimetsi.

KO HAD

1

1. Kiidjärve ohvrikivi

KIVIKALMED KÄÄPAD KÜLAKALMED

1

1. Mäletjärve tarandkalme plaan (Silvia Laulu järgi).

Võnnu kihelkonna matmispaigus on sageli koos eriaegsed ja eri tüüpi mälestised. Kõnnu lähedal paikenvad koos tarandkalme ja kaheksa kääbast; 28 kääbast ja 2 kivikalmet on lähestikku Padari (end Leevi) külas; kivikalmed ja külakalmistu on seotud Mäletjärvel ja Kärsal; kääpad ja külakalme Rasinal. Kõnnu kalmeid uuriti 1968.–1969. aastal. Läbi kaevati kolmveerand tarandkalmest ja üks kääpakuhjatis. Nii tarandkalmesse kui ka kääbastesse maeti põletatud surnute jäänused.

Loodepoolsetest taranditest leiti 3.–4. sajandi kärbis- ja ketassõlgi. Kalme kaguosast leitud sõled ja käevõrud kuuluvad 4. või 5. sajandisse.

Kääpast avastati korrapäratu kivilasu. Tavaliselt kääbastes kive ei esine, tegemist võib olla üleminekuvormiga tarandkalmetesse matmiselt.

Kivide vahelt leiti põlenud luid, 5.–6. sajandi raudpannal ja vähem kivisest kääpaosast purunenud saviurn põlenud luudega. Kõnnu tarandkalmet nimetatakse ka Rahahauaks. Arvati, et siin asus torn, mille alla oli maetud Rootsi kindral koos kuldmõõga ja kirstutäie rahaga. Rahakeldriks või Kullaauguks on nimetatud ka Leevi küla kivikalmeid. Sealse kääbastiku kohta on arvatud,

et ühte kääparitta on maetud Vene, teise Rootsi sõdurid. Mäletjärve kalmekompleksi eri osi on kasutatud matmiseks 3. ja 17. sajandi vahemikus. Tarandkalmet uurimisel 1940. aastatel leiti üksainus tavatult suur tarand. Põletatud luid ja leide oli napilt, need pärinesid 3. sajandi teisest poolest. Teiste Mäletjärve kivikalmete konstruktsiooni kohta ei ole teavet, need lõhuti 1970. aastate maaparandustöödega. 1984. aastal leiti hävinud tarandkalme juurest kesk- ja varauusaegne külakalmistu. Kivikalme ümbrus on matmispaigana uuesti kasutusse võetud peale pea tuhandeaastast pausi, varaseimad külakalmistu leiud pärinevad 14. sajandist, suurem osa leidudest 16. sajandist. Peamiselt leiti münte, nuge, sõlgi ning sõrmuseid. Lootvina 11.–12. sajandi maa-aluste põletusmatustega kalme leiti 1942. aastal, kui maa seest herilasepesa välja kaevates avastati odad ja hobuseriistad. Samast on saadud ka kaks viikingiaegset põlenud kirvest. Rootsi ajal on samas olnud külakalmistu. Ahunapalu ja Rasina külakalmeisse on rahva mäletamist mööda maetud veel 19. sajandilgi.

ArheoloOgiapärandi kaitse Arheoloogiline kultuuripärand hõlmab nii muistseid esemed kui ka kinnismuistiseid – linnamägesid, muinas- ja keskaegseid küla- ja taluasemeid, matmis- ja pühapaiku, vanu teekohti jms. Ehitiste jäänused, maasse jäänud esemed ja inimtegevuse käigus või mõjul tekkinud pinnaseladestused moodustavad arheoloogilise kultuurkihi.

Tinglikult loetakse arheoloogiapärandiks esemeid ja kohti, mis on Põhjasõja lõpust (1721) varasemad, kuid näiteks looduslikke pühapaiku võidi kasutada ja tähtsaks pidada hiljemgi.

Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest või veekogust leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega ese, mille omanik puudub või mille omanikku pole võimalik kindlaks teha. Selline leid kuulub seaduse järgi riigile ja on riigi kaitse all leidmise hetkest alates.

Kui mistahes paigas avastatakse muistis – muistne matusepaik, arheoloogiline kultuurkiht või kultuuriväärtusega leid –, tuleb tööd seisma jätta ning leiust Muinsuskaitseametile või vallavalitsusse teada anda. Leiukoht tuleb säilitada

Kait

se

muutumatul kujul kuni arheoloogi või muinsuskaitsetöötaja kohalejõudmiseni ja leide ei tohi ise rohkem välja puhastada. Esemed võib leiukohast eemaldada vaid juhul, kui tekib oht nende säilimisele.

Kultuuriväärtusega leiu ausale ja seadusekuulekale avastajale maksab riik leiuautasu.

Arheoloogiapärandi kaitse Riigi kaitse all olevaid muistiseid nimetatakse mälestisteks. Eestis on veel palju piirkondi, mida arheoloogid pole jõudnud läbi käia ja palju muistiseid, mis pole jõudnud kaitse alla. Seega peab ka aladel, kust arheoloogiamälestisi teada ei ole, ehitamisel ning muudel kaevetöödel arvestama uute muististe avastamise võimalusega.

Kohaliku omavalitsuse roll arheoloogiapärandi kaitsel on arvepidamine oma maa-alal asuvate mälestiste üle ja planeeringute koostamisel mälestistel ja nende kaitsevööndis kehtivate piirangutega arvestamine.

Arheoloogiapärand vajab vähe hooldust ning sellega seotud kitsendused puudutavad peamiselt kaevetöid. Enamiku mälestiste alal võib jät-

kata senist maakasutust – pidada karja, harida põldu, kasvatada metsa –, sest need tegevused ei lõhu arheoloogilist kultuurkihti rohkem, kui on aastasadade jooksul sama tegevusega juba tehtud. Matmis- ja pühapaikades pole siiski uute hoonete rajamine või muud sobimatud tegevused mõeldavad.

Internetis on kõigile kättesaadav kultuurimälestiste riiklik register (register.muinas.ee), mis on ühendatud Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendusega. Mälestiste kohta võib informatsiooni küsida ka Muinsuskaitseametist.

Arheoloogiapärandit ohustavad peamiselt kaevetööd, sügavkünd, ehitustegevus, lähikonna veerežiimi muutmised ning paraku ka sihikindel rüüstamine ja aardeotsimine.

Metallidetektori kasutamine kultuuriväärtusega leidude otsimiseks on Eestis alates 2011. aastast seadusega keelatud. See võib toimuda vaid Muinsuskaitseameti kirjalikul loal – juhul, kui on läbitud vastav koolitus. Lisaks tuleb luba küsida ka maaomanikult. Detektoristidelt võib Muinsuskaitseameti luba julgesti küsida. Kui seda ei näidata, on tõenäoliselt tegemist seaduserikkujatega. Selliseid detektoriste ja nende

sõiduvahendeid võiks võimaluse korral pildistada, fotod ja info autonumbrite kohta üle anda Muinsuskaitseametile. Riigi kaitse all olevatel mälestistel on igasugused detektoriotsingud keelatud.

Muinsuskaitseametile tuleks teada anda kõigist muististest, mis ei ole muinsuskaitse all – muistsetest matuse- ja kalmekohtadest (sh kõik inimluude leiukohad), pärimuslikest kiriku- või kabeliasemetest, ohvrikividest, -puudest või -allikatest, hiie nimega paikadest, samuti pakkteedest ja põlenud kivitükkide ning tumeda mullaga asulakohtadest. Tähtis on ka info muinasleidude (nt sõled, sõrmused, käevõrud, ripatsid, ketid, põlenud/sulanud pronksasjad, noad, odaotsad, raud- ja kivikirved, 18. sajandist vanemad mündid) ning nende leiukohtade kohta. Huvi pakuvad mitte ainult uued leiud, vaid ka teated varasemal ajal leitu kohta.

Kui on märgata mälestist kahjustavat tegevust või kahtlasi detektoriste, tuleks sellest teavitada Muinsuskaitseametit (6403050; info@muinas.ee) ja kohalikku omavalitsust.

Kait

se

Käesolev dokument on koostatud Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti – Läti – Vene piiriülese koostöö programmi 2007 – 2013 rahalise abiga. Dokumendi sisu eest vastutab ainuisikuliselt Tartu Ülikool ja mitte mingitel tingimustel ei saa tõlgendada dokumendi sisu Programmi, Programmis osavate riikide ja Euroopa Liidu seisukohti peegeldavana.

“Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti – Läti – Vene piiriülese koostöö programm 2007 – 2013 toetab rahaliselt ühiseid arendustegevusi regiooni konkurentsivõime parandamiseks, kasutades ära regiooni potentsiaali ja soodsat asukohta Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahelisel ristteel.

Programmi koduleht on www.estlatrus.eu.”

Programmi Est-Lat-Rus projekt „Arheoloogia, võim ja ühiskond“ Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, arheoloogia osakond Aadress: Ülikooli 18, 50090 Tartu Tel.: (+372) 737 5001 Fax: (+372) 737 5440