MESOLIITIKUM
NEOLIITIKUM
K I V I A E G 9000 - 1800 ekr
MUINASAEG
VANEM
NOOREM
P 1R8 0O0 N- 5K0 0S eI kAr E G
G
VANEM KESKMINE NOOREM
R A U A A E G 500 ekr - 1200 pkr
KESKAEG
13 saj - 17 saj
U U S A E G 17 saj - 20 saj
AJALOOLINE AEG
Mis on arheoloogia? Arheoloogia on teadusharu, mis uurib endisaja inimeste tegevuste jälgi. Arheolooge huvitab kõik, mida inimene on endast maha jätnud – esemed ja nende valmistamisjäägid, toidujäätmed ja praht, hoonete ja muude ehituskonstruktsioonide jäänused, matuse- ja pühapaigad, kultuurtaimede õietolm järve põhjasetetes ning palju muud. Kõik see mis aitab meil paremini aru saada „sellest, kuidas inimesed vanasti elasid“ / elust minevikus. Arheoloogia „mängumaaks“ on väga lai ajavahemik alates inimkonna koidikust kuni tänapäevani. Kuna tihtipeale on materiaalsed jäänused ainsad, mis mingist ajast alles on jäänud, on nende kaitsmine ja säilitamine ka tulevastele põlvedele väga tähtis.
Mis On Kihelkonnad? Kihelkonnad on Eesti ajaloolised haldusüksused, mis vahel ulatuvad juurtega muinasaega. Alates 13. sajandist tähendab „kihelkond“ maa-ala, mille piiresse jäävate mõisate talupojad käisid ja said pühapäeviti kokku ühes kirikus. Kihelkond jagunes mõisateks, mõisamaade alusel moodustusid vallad. Kuna ühe kihelkonna elanikud on läbi sajandite suhelnud eelkõige omavahel, on kihelkondade kultuuris ja keeles välja kujunenud kindlad omapärad. Seetõttu on ka Eesti arheoloogilised, etnograafilised, keelelised ja rahvaluulelised andmed liigendatuid kihelkonnapõhiselt. Niisugune liigendussüsteem on püsiv ja lõplik, sest ajaloo käigus väljakujunenud kihelkonnasüsteemi ei muuda enam ükski haldusreform. Sajandeid on ühe kihelkonna inimesi liitnud ühtekuuluvustunne. Kuigi kihelkonnapiirid ei kattu enam vallapiiridega ning kihelkonnad on jagatud mitme valla vahel, väärib kihelkondade olemasolu tänagi teadvustamist.
ASULAKOHAD
LINNAMÄED
Asulakohtadeks nimetatakse pea kõiki kohti, kus inimesed on kunagi elanud – vanu talude, külade ja mõisate asemeid, aga ka ajutisi laagripaiku. Asulakohti iseloomustab inimtegevusest tekkinud kultuurkiht, milles võib leiduda ehitusjäänuseid, põlenud koldekive, loomaluid ning esemeid, mis on elutegevuse käigus maha jäänud, ära visatud või kaotatud. Asulakohtade otsimisel hindavad arheoloogid esmalt, kas koht on elamiseks üldse sobiv – eelistatud on madalate küngaste päiksepoolseid nõlvu ning ka vesi pidi lähedal olema. Muinasaja lõpu ja keskaja asulakohad asuvad sageli praegustes külasüdamikes ja teede ääres. Kui paik tundub asulakohaks sobivat, vaadatakse läbi seal olevad mutimullahunnikud või küntud põllumaa, et leida savinõukilde või muid esemeid. Saadud leidude põhjal saab kindlaks teha, millal on kohapeal elatud. Linnamägedeks nimetatakse küngastel või künkaneemikutel asunud kindlustatud kohti. Lisaks looduslikule kaitsele olid linnused kaitstud valli või taraga. Kui looduslikult sobivat küngast pole käepärast olnud, nagu näiteks sageli on Lääne-Eestis, on pinnasest ja kividest ise kaitseks kokku kuhjatud võimsad ringvallid. Linnuste funktsioonid võisid olla väga erinevad – nad võisid olla võimukeskused, ehitatud kaitseks sõjakäikude eest või ka olla pühapaigad, mis pidid olema ümbrusest eraldatud. Püsielanikega linnuste kõrval on olnud ka pelgupaiklinnuseid, mida kasutati vaid näiteks sõjaohu korral. Rahvasuus kutsutakse linnusekohtasid linnamägedeks, linnaasemeteks või maalinnadeks.
Kivikalmed on maa peale rajatud, kividest matusekohad. Eri aegadel on kasutusel olnud väga erineva välisilmega kivikalmeid. Kivikirstkalmetesse maeti surnuid pronksiajal (u 1800–500 eKr) ja eelrooma rauaajal (u 500 eKr – 50 pKr). Nendes on ühe või mitme kontsentrilise kiviringi sisse ehitatud paeplaatidest kirst, kuhu sängitati ilmselt kogukonnas tähtis isik, kuid kirstu kõrvale kiviringi või -ringide sisse on maetud teisigi inimesi. Kalme sisemus täideti kividega. Eelrooma rauaajal ehitati Põhja- ja Lääne-Eestis ka tarandkalmeid, mis kujutasid endast kärjetaoliselt üksteise külge liitunud nelinurkseid või ringikujulisi kivisulendikke. Leidub ka üksikuid tarandeid. Laiemalt levisid korrapäraselt reas olevate
taranditega kalmed rooma rauaajal (u 50–450 pKr); neisse puistati surnute põletatud luud ja tuleriidal olnud asjad, peamiselt ehted. Kindla siseehitusega kivikalmete kõrval on alates I aastatuhande keskpaigast muinasaja lõpuni rajatud ka kalmeid, kus kivid paiknevad korratult. Kui matusepaika tähistab ümar ja kõrge kivilade, kutsutakse seda kangurkalmeks, hõredama kivistikuga on aga kivivarekalmed. Mõlemad kalmevormid on pikaajaliste traditsioonidega. Harvem on kasutatud ka teistsuguseid kivikalmeid. Hilistes kivikalmetes leidub lisaks põlenud luudele relvi, ratsavarustust, tööriistu ja savinõukilde.
KIVIKALMED
KÄÄPAD
OHVRI- JA PÜHAKOHAD
I aastatuhande keskpaiku pKr tuli Loode-Venemaale ja IdaEestiskasutusele uus kalmetüüp – liivast kuhjatud pikliku või ümara põhiplaaniga kääpad. Enamasti asuvad kääpad männikutes, kus neid võib esineda nii üksikult kui ka rohkem kui 50 kääpakuhjatisest rühmadena. Kääbastesse on maetud põletatult, leide on kaasa pandud vähe, peamiselt väiksemaid rõivastuse osi, ehteid ning üksikuid tarbeasju. Mõnel juhul on surnu põletatud luud sängitatud kääpa alusesse lohku või kääpakuhjatisse suures savist urnis. Lisaks inimsäilmetele on kääbastest leitud ka koduloomade ja kalade luid. Tõenäoliselt on tegemist surnule kaasa pandud toiduga või teispoolsusesse kaasa antud koduloomaga. Kääbastesse maeti valdavalt 6.–9. või ka 10. sajandil. Vahel on sinna hiljem maetud ka põletamata surnuid.
Eraldi muististerühma moodustavad erinevad ohvri- ja pühakohad. Need on paigad, mida on peetud ümbritsevast ruumist erinevaks ning mille puhul kehtisid erilised käsud ja keelud. Sageli oli paiga pühadus seotud mingi kindla ajaga aastas. Pühaks on peetud väga erinevaid loodusobjekte – puudesalusid, üksikuid puid, mägesid, kive, allikaid ja teisi veekogusid. Hiied on iseloomulikud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestile, maa lõunaosas kohtab hiie-nimetust harva. Ohverdatud on enamasti lootuses saada abi – tervist, edenemist töödes-tegemistes, jõukust majapidamisele vms – pühakohalt endalt või sellega seotud üleloomulikelt jõududelt või olenditelt. Nendest paikadest teame eelkõige tänu kohalikule pärimusele, mis on neid meeles pidanud. Pelgalt arheoloogiliste meetoditega on taolisi kohti võrdlemisi keeruline leida.
Kesk- ja varauusajal eelistas maarahvas sarnaselt muinasajale matta surnud kodu lähedale. Üsna väikeste mõõtmetega külakalmistud asuvad sageli mõnel teeäärsel künkal. Mõnikord on kalmel ka kivirist, mis on pandud terve kalmistu pühaduse märgiks. Pärimus räägib tihti ka kalmistutel olnud kabelitest. Keskaegne matusekombestikku on mõjutanud nii ametlikust ristiusust lähtuvaid uuendused kui ka vanad, muinasajast säilinud tavad. Surnud maeti tavaliselt põletamata, kuid Lõuna-Eestis on vähesel määral edasi kestnud ka komme surnukeha enne matmist põletada. Kristliku kombe kohaselt on surnu hauda sängitatud enamasti peaga lääne poole, ent siingi võib vahel kohata kõrvalekaldeid. Kuna surnut usuti teispoolsuses edasi
elavat ja tegutsevat, pandi maetule hauda kaasa väiksemaid tarbeesemeid, näiteks nuge ja nõelu, samuti münte. Sageli on inimene maetud ehetega (sõrmused, käevõrud, helmed jm) ning pidulikus rõivastuses, millest on enamasti säilinud vaid metallosad – vööpandlad ja sõled. Külakalmistutega seostuvad rahva seas kalme- või kabeli-tüvelised kohanimed, ent neid on peetud ka „Rootsi sõja“ (ehk Põhjasõja) matusepaikadeks. Rahvas on külakalmetesse suhtunud austusega, kuna tegemist on teispoolsusega seotud paikadega. Nendest on räägitud isiklikel kogemustel põhinevaid üleloomuliku sisuga lugusid.
KüLAKALMISTUD
KaruLa KiheLkond Karula kihelkonda mainitakse esmakordselt 1392. aastal, kui kihelkonnakirikusse määrati uus preester. Kindlasti on kihelkond vanem ja keskaegne kihelkond loodi tõenäoliselt muinasaegse kihelkonna põhjalt. Keskajal oli kihelkond suurem kui tänapäeval, kuna algselt oli selle osa ka pool Hargla kihelkonnast. Koikküla ja Lannamõtsa külad eraldati Karulast alles Rootsi aja lõpus seoses Hargla kihelkonna loomisega 1694. aastal. Arvatavasti pole Karula oma nime saanud karudelt. See võiks pärineda hoopis muistse kohaliku pealiku või esivanema -> Sügisene Karula maastik. isikunimest. Foto: Aleksander Kaasik. Creative Commons ©
ASULAkOHAD Kiviaja inimesed pidasid Karula karust loodust koduseks ja esimesed inimesed elasid siin juba keskmisel kiviajal (9500–5000 e.m.a). Seda tõendab Alakonnu järve kaldalt leitud tulekivist nooleotsa tükk, mis oma töötluselt ja kujult on iseloomulik varasele Kunda kultuurile. Arvatavasti hindasid kiviaja inimesed siinset looduslikku mitmekesisusest, sest küttide ja korilastena olid nad otseselt sõltuvad loodusest. Kiviaja inimesed eelistasid elada veekogude kallastel ning Karulas on sobilikke järvi palju. Ei ole teada, kas asustus oli järjepidev kogu kiviaja kestel, kuid kiviaja lõpust ja vanemast pronksiajast on siinsetelt aladelt leitud viis kivikirvest. Pronksi- ja rauaaegsetele inimestele said üha olulisemaks head põllumaad, kuid siiski jäävad paljud asulakohad seotuks järvedega. Alates rooma rauaajast (50–450 m.a.j.) võib jälgida mõnede külade järvepidevust kuni tänapäevani (näiteks Ähijärve ja Mikila). Raua-aja jooksul asustus üha laieneb ja muinasaja lõpus on juba elatud ka kaugemates metsakülades nagu Koemõtsa ja Apja.
Asu LAko HAD
1 2
3
1. Kultuurkihile viitavad keraamikakillud Ähijärvelt. Foto: Maarja Olli; 2. ja 3. Ringiste lähedalt leitud kivikirves. Foto: Pikne Kama
KIVIKALMED Koos maaharimisega hakatakse surnuid põletama ja matma kivikalmetesse. Teiste hulgas rajati Karkküla kõrgele mäele 15 meetrise läbimõõduga kalme, mille kivide vahelt on leitud põlenud luid. Mäepealne asupaik tagas matmispaigast ja matmispaigale hea vaate. Võimalik, et domineerivas kohas paiknev kalme tähistas ümbritseva maa kuulumist perekonnale, kelle esivanemad olid kivisesse kalmesse maetud. Ähijärve kaldale rajati tarandkalme. Selle kivist neljakandilisi müüre hakati hiljem pidama kiriku vundamendiks. Kui naabruses elav talumees viis sealt enda lauda ehituseks kive, siis juttude järgi leiti kivide alt inimluid, aga ka üks sõjakirves ja vasest kuju.
KÄÄPAD
KÄÄ
Mähkli küla lähedases metsas on näha mitmeid liivakuhjatisi, mida välimuse põhjal võiks pidada kääbasteks. Ka rahvapärimus on neid liivakünkaid pidanud rootsi sõja või suure nälja aegseteks matmispaikadeks. Kahte niisugust kuhjatist kaevati 1974. aastal Silvia Laulu juhendamisel, kuid oodatud matuseid liivakuhjatiste seest ei leitud. Küll aga leiti ühe künka alt pikaajalise muinasaegse asulakoha kultuurkiht. Kuidas ja millal need liivakuhjatised tekkisid ning kas tegemist võiks olla kääbastega, on siiani ebaselge.
1
1. Mähkli kääpad. Foto: Pikne Kama
KÜLAKALMED Ristiusu saabudes hakati surnuid sängitama kodu lähedastesse külakalmetesse. Näiteks Ähijärve küla matmispaik asub Sarik-Siimani elumaja alusel laugel künkal. Rahvas teab rääkida, et maja ehitusel oli leitud palju luid. 2010. aastal jõudis arheoloogideni info sarnase kalme rüüstamise kohta Karula kihelkonna läänepiiril Niklusmäel. Päästeuuringud selgitasid välja, et Niklusmäel paiknes kalmistu juba muinasajal. Keskaja alguses ehitati mäele kabel, mis sai oma nime meresõitja kaitsepühaku Nikolause järgi. Ka rahvapärimus räägib mäel paiknenud kirikust, millele pakuvad arheoloogilist tõendust mördi ja aknaklaasi tükid. Keskaja algusest pärinevad mäelt uhked laibamatused. Kaevamiste käigus leiti haruldane ja üllatavalt hästi säilinud peapärg, mis ehtis 14. sajandil maetud noore naise juukseid.
KÜLA KAL
1
2 3
1. Niklusmäelt leitud terviklik kirst. Foto: Anna Hints; 2. Merevaikhelmed Karulast Foto: Viire Kobrusepp erakogust; 3. Niklusmäelt leitud uhke peapärg. Foto: Tanel Saimre.
LINNAMÄED Karula kihelkonnast on teada kaks linnamäge. Esimene neist nimega Liinumägi asub Madsa talu juures kõrgel mäel ning arvatavasti on tegemist varase, rooma rauaajast või rahvasterännu ajast (50–550 p.m.a) pärineva kaitseehitisega. Teine järskude nõlvadega mägi asub ainult kahe kilomeetri kaugusel Rebäse talu maal. Arheoloogilised kaevamised mäel 2010 andsid tõendeid elutegevusest juba rooma rauaajal (50–450 m.a.j.). Mägi on olnud aktiivses kasutuses ka viikingiajal (800–1050 m.a.j.), kui mäe alla kerkib asula. Lisaks kaitsefunktsioonile oli mägi ka elupaik ja sepatöö koht. Mäelt leitud kopraluud ja üks koprakannaluust ripats viitavad sellele, et mäel tegutsesid kopranahkadega kaubitsejad ja võimalik, et nii mõnegi Karula kopra nahk jõudis veeteid pidi Araabia turule. Muiste vabadusvõitluse ajal (1208–1227) on mäge taas kindlustatud ning kaks sealt leitud ammunooleotsa tõendavad, et paik vallutati ristirüütlite poolt. Võimalik, et see toimus 1223.–1224. aasta suure ülestõusu ajal.
LINNA MÄED
1
2
1. Rebäse Liinamägi. Foto: Pikne Kama; 2. Arheoloogilised kaevamised Rebäse linnamäel. Foto: Heiki Valk
OHVRI- JA PüHAKOHAD Karula aladel leidub pühaks peetud mägesid, kabelikohti, allikaid, puid ja kive. Paljud on neist arvatavasti jäädavalt kadunud, kuid siiamaani võib Kirbu-Soka tee ääres märgata lohuga kivi, mille samblaselt pinnal leidub ka üsna uusi eurosente. Keskne pühakoht on olnud Karula kirik, kus talupojad pidasid kombetalitusi ka siis, kui kirik oli varemeis. 1667. aastal mainitakse, et kirikus seisavad mõned puukujud ja pildid, millele talupojad ohvreid toovad. Üks kiriku talupoeg Marco Hans olevat eriti suur jumalasõna põlgaja ja kohutav jumalateotaja. Mainimist väärib Lüllemäel kiriku lähedal asunud Nõiapedajas, mida inimesed pühaks pidasid. Rahvas käis seal ohverdamas ja haigusi ravimas. Karula kirikuõpetaja laskis männi maha võtta, kuid isegi pärast puu hävitamist käidi puu aset austamas. Tähelepanuväärne on ka kihelkonna loodepiiri lähedal asuv ristikivi. Arvatavasti pärineb teeäärsesse kivisse raiutud ristikujutis katoliku ajast. Rahvapärimuse järgi pandi rist mälestuseks mõrsjale, kes kahe pulmarongi kohtumisel pooleks tõmmati, sest oli ennast lubanud mõlemale peiule. Ka teatakse lugu, kuidas kivi veeti vundamendiks ära, aga kuna viija ei saanud pärast seda enam magada, pidi ta kivi oma algsesse asupaika tagasi viima.
KO HAD
1
2 3
1. Kirbu-Soka tee äärne ohvrikivi. Foto: Pikne Kama; 2. Mehe ja naise kujutis Karula kiriku seinal. Foto: Viire Kobrusepp; 3. Pausti ristikivi. Foto: Pikne Kama
ArheoloOgiapärandi kaitse Arheoloogiline kultuuripärand hõlmab nii muistseid esemed kui ka kinnismuistiseid – linnamägesid, muinas- ja keskaegseid küla- ja taluasemeid, matmis- ja pühapaiku, vanu teekohti jms. Ehitiste jäänused, maasse jäänud esemed ja inimtegevuse käigus või mõjul tekkinud pinnaseladestused moodustavad arheoloogilise kultuurkihi. Tinglikult loetakse arheoloogiapärandiks esemeid ja kohti, mis on Põhjasõja lõpust (1721) varasemad, kuid näiteks looduslikke pühapaiku võidi kasutada ja tähtsaks pidada hiljemgi. Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest või veekogust leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega ese, mille omanik puudub või mille omanikku pole võimalik kindlaks teha. Selline leid kuulub seaduse järgi riigile ja on riigi kaitse all leidmise hetkest alates. Kui mistahes paigas avastatakse muistis – muistne matusepaik, arheoloogiline kultuurkiht või kultuuriväärtusega leid –, tuleb tööd seisma jätta ning leiust Muinsuskaitseametile või vallavalitsusse teada anda. Leiukoht tuleb säilitada
Kait
se
muutumatul kujul kuni arheoloogi või muinsuskaitsetöötaja kohalejõudmiseni ja leide ei tohi ise rohkem välja puhastada. Esemed võib leiukohast eemaldada vaid juhul, kui tekib oht nende säilimisele. Kultuuriväärtusega leiu ausale ja seadusekuulekale avastajale maksab riik leiuautasu. Arheoloogiapärandi kaitse Riigi kaitse all olevaid muistiseid nimetatakse mälestisteks. Eestis on veel palju piirkondi, mida arheoloogid pole jõudnud läbi käia ja palju muistiseid, mis pole jõudnud kaitse alla. Seega peab ka aladel, kust arheoloogiamälestisi teada ei ole, ehitamisel ning muudel kaevetöödel arvestama uute muististe avastamise võimalusega. Kohaliku omavalitsuse roll arheoloogiapärandi kaitsel on arvepidamine oma maa-alal asuvate mälestiste üle ja planeeringute koostamisel mälestistel ja nende kaitsevööndis kehtivate piirangutega arvestamine. Arheoloogiapärand vajab vähe hooldust ning sellega seotud kitsendused puudutavad peamiselt kaevetöid. Enamiku mälestiste alal võib jät-
kata senist maakasutust – pidada karja, harida põldu, kasvatada metsa –, sest need tegevused ei lõhu arheoloogilist kultuurkihti rohkem, kui on aastasadade jooksul sama tegevusega juba tehtud. Matmis- ja pühapaikades pole siiski uute hoonete rajamine või muud sobimatud tegevused mõeldavad. Internetis on kõigile kättesaadav kultuurimälestiste riiklik register (register.muinas.ee), mis on ühendatud Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendusega. Mälestiste kohta võib informatsiooni küsida ka Muinsuskaitseametist. Arheoloogiapärandit ohustavad peamiselt kaevetööd, sügavkünd, ehitustegevus, lähikonna veerežiimi muutmised ning paraku ka sihikindel rüüstamine ja aardeotsimine. Metallidetektori kasutamine kultuuriväärtusega leidude otsimiseks on Eestis alates 2011. aastast seadusega keelatud. See võib toimuda vaid Muinsuskaitseameti kirjalikul loal – juhul, kui on läbitud vastav koolitus. Lisaks tuleb luba küsida ka maaomanikult. Detektoristidelt võib Muinsuskaitseameti luba julgesti küsida. Kui seda ei näidata, on tõenäoliselt tegemist seaduserikkujatega. Selliseid detektoriste ja nende
sõiduvahendeid võiks võimaluse korral pildistada, fotod ja info autonumbrite kohta üle anda Muinsuskaitseametile. Riigi kaitse all olevatel mälestistel on igasugused detektoriotsingud keelatud. Muinsuskaitseametile tuleks teada anda kõigist muististest, mis ei ole muinsuskaitse all – muistsetest matuse- ja kalmekohtadest (sh kõik inimluude leiukohad), pärimuslikest kiriku- või kabeliasemetest, ohvrikividest, -puudest või -allikatest, hiie nimega paikadest, samuti pakkteedest ja põlenud kivitükkide ning tumeda mullaga asulakohtadest. Tähtis on ka info muinasleidude (nt sõled, sõrmused, käevõrud, ripatsid, ketid, põlenud/sulanud pronksasjad, noad, odaotsad, raud- ja kivikirved, 18. sajandist vanemad mündid) ning nende leiukohtade kohta. Huvi pakuvad mitte ainult uued leiud, vaid ka teated varasemal ajal leitu kohta. Kui on märgata mälestist kahjustavat tegevust või kahtlasi detektoriste, tuleks sellest teavitada Muinsuskaitseametit (6403050; info@muinas.ee) ja kohalikku omavalitsust.
Kait
se
Käesolev dokument on koostatud Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti – Läti – Vene piiriülese koostöö programmi 2007 – 2013 rahalise abiga. Dokumendi sisu eest vastutab ainuisikuliselt Tartu Ülikool ja mitte mingitel tingimustel ei saa tõlgendada dokumendi sisu Programmi, Programmis osavate riikide ja Euroopa Liidu seisukohti peegeldavana. “Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti – Läti – Vene piiriülese koostöö programm 2007 – 2013 toetab rahaliselt ühiseid arendustegevusi regiooni konkurentsivõime parandamiseks, kasutades ära regiooni potentsiaali ja soodsat asukohta Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahelisel ristteel. Programmi koduleht on www.estlatrus.eu.” Programmi Est-Lat-Rus projekt „Arheoloogia, võim ja ühiskond“ Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, arheoloogia osakond Aadress: Ülikooli 18, 50090 Tartu Tel.: (+372) 737 5001 Fax: (+372) 737 5440