Otepää

MESOLIITIKUM

NEOLIITIKUM

KIVIAEG

9000 - 1800 ekr

MUINASAEG

VANEM

NOOREM

P 1R8 0O0 N- 5K0 0S eI kAr E G

G

VANEM KESKMINE NOOREM

RAUAAEG 500 ekr - 1200 pkr

KESKAEG

13 saj - 17 saj

UUSAEG

17 saj - 20 saj

AJALOOLINE AEG

Mis on arheoloogia?

Arheoloogia on teadusharu, mis uurib endisaja inimeste tegevuste jälgi. Arheolooge huvitab kõik, mida inimene on endast maha jätnud – esemed ja nende valmistamisjäägid, toidujäätmed ja praht, hoonete ja muude ehituskonstruktsioonide jäänused, matuse- ja pühapaigad, kultuurtaimede õietolm järve põhjasetetes ning palju muud. Kõik see mis aitab meil paremini aru saada „sellest, kuidas inimesed vanasti elasid“ / elust minevikus. Arheoloogia „mängumaaks“ on väga lai ajavahemik alates inimkonna koidikust kuni tänapäevani. Kuna tihtipeale on materiaalsed jäänused ainsad, mis mingist ajast alles on jäänud, on nende kaitsmine ja säilitamine ka tulevastele põlvedele väga tähtis.

Mis On Kihelkonnad?

Kihelkonnad on Eesti ajaloolised haldusüksused, mis vahel ulatuvad juurtega muinasaega. Alates 13. sajandist tähendab „kihelkond“ maa-ala, mille piiresse jäävate mõisate talupojad käisid ja said pühapäeviti kokku ühes kirikus. Kihelkond jagunes mõisateks, mõisamaade alusel moodustusid vallad. Kuna ühe kihelkonna elanikud on läbi sajandite suhelnud eelkõige omavahel, on kihelkondade kultuuris ja keeles välja kujunenud kindlad omapärad. Seetõttu on ka Eesti arheoloogilised, etnograafilised, keelelised ja rahvaluulelised andmed liigendatuid kihelkonnapõhiselt. Niisugune liigendussüsteem on püsiv ja lõplik, sest ajaloo käigus väljakujunenud kihelkonnasüsteemi ei muuda enam ükski haldusreform. Sajandeid on ühe kihelkonna inimesi liitnud ühtekuuluvustunne. Kuigi kihelkonnapiirid ei kattu enam vallapiiridega ning kihelkonnad on jagatud mitme valla vahel, väärib kihelkondade olemasolu tänagi teadvustamist.

ASULAKOHAD

LINNAMÄED

Asulakohtadeks nimetatakse pea kõiki kohti, kus inimesed on kunagi elanud – vanu talude, külade ja mõisate asemeid, aga ka ajutisi laagripaiku. Asulakohti iseloomustab inimtegevusest tekkinud kultuurkiht, milles võib leiduda ehitusjäänuseid, põlenud koldekive, loomaluid ning esemeid, mis on elutegevuse käigus maha jäänud, ära visatud või kaotatud. Asulakohtade otsimisel hindavad arheoloogid esmalt, kas koht on elamiseks üldse sobiv – eelistatud on madalate küngaste päiksepoolseid nõlvu ning ka vesi pidi lähedal olema. Muinasaja lõpu ja keskaja asulakohad asuvad sageli praegustes külasüdamikes ja teede ääres. Kui paik tundub asulakohaks sobivat, vaadatakse läbi seal olevad mutimullahunnikud või küntud põllumaa, et leida savinõukilde või muid esemeid. Saadud leidude põhjal saab kindlaks teha, millal on kohapeal elatud.

Linnamägedeks nimetatakse küngastel või künkaneemikutel asunud kindlustatud kohti. Lisaks looduslikule kaitsele olid linnused kaitstud valli või taraga. Kui looduslikult sobivat küngast pole käepärast olnud, nagu näiteks sageli on Lääne-Eestis, on pinnasest ja kividest ise kaitseks kokku kuhjatud võimsad ringvallid. Linnuste funktsioonid võisid olla väga erinevad – nad võisid olla võimukeskused, ehitatud kaitseks sõjakäikude eest või ka olla pühapaigad, mis pidid olema ümbrusest eraldatud. Püsielanikega linnuste kõrval on olnud ka pelgupaiklinnuseid, mida kasutati vaid näiteks sõjaohu korral.

Rahvasuus kutsutakse linnusekohtasid linnamägedeks, linnaasemeteks või maalinnadeks.

Kivikalmed on maa peale rajatud, kividest matusekohad. Eri aegadel on kasutusel olnud väga erineva välisilmega kivikalmeid.

Kivikirstkalmetesse maeti surnuid pronksiajal (u 1800–500 eKr) ja eelrooma rauaajal (u 500 eKr – 50 pKr). Nendes on ühe või mitme kontsentrilise kiviringi sisse ehitatud paeplaatidest kirst, kuhu sängitati ilmselt kogukonnas tähtis isik, kuid kirstu kõrvale kiviringi või -ringide sisse on maetud teisigi inimesi.

Kalme sisemus täideti kividega. Eelrooma rauaajal ehitati Põhja- ja Lääne-Eestis ka tarandkalmeid, mis kujutasid endast kärjetaoliselt üksteise külge liitunud nelinurkseid või ringikujulisi kivisulendikke. Leidub ka üksikuid tarandeid. Laiemalt levisid korrapäraselt reas olevate

taranditega kalmed rooma rauaajal (u 50–450 pKr); neisse puistati surnute põletatud luud ja tuleriidal olnud asjad, peamiselt ehted. Kindla siseehitusega kivikalmete kõrval on alates I aastatuhande keskpaigast muinasaja lõpuni rajatud ka kalmeid, kus kivid paiknevad korratult. Kui matusepaika tähistab ümar ja kõrge kivilade, kutsutakse seda kangurkalmeks, hõredama kivistikuga on aga kivivarekalmed. Mõlemad kalmevormid on pikaajaliste traditsioonidega.

Harvem on kasutatud ka teistsuguseid kivikalmeid. Hilistes kivikalmetes leidub lisaks põlenud luudele relvi, ratsavarustust, tööriistu ja savinõukilde.

KIVIKALMED

KÄÄPAD

OHVRI- JA PÜHAKOHAD

I aastatuhande keskpaiku pKr tuli Loode-Venemaale ja IdaEestiskasutusele uus kalmetüüp – liivast kuhjatud pikliku või ümara põhiplaaniga kääpad. Enamasti asuvad kääpad männikutes, kus neid võib esineda nii üksikult kui ka rohkem kui 50 kääpakuhjatisest rühmadena.

Kääbastesse on maetud põletatult, leide on kaasa pandud vähe, peamiselt väiksemaid rõivastuse osi, ehteid ning üksikuid tarbeasju. Mõnel juhul on surnu põletatud luud sängitatud kääpa alusesse lohku või kääpakuhjatisse suures savist urnis. Lisaks inimsäilmetele on kääbastest leitud ka koduloomade ja kalade luid. Tõenäoliselt on tegemist surnule kaasa pandud toiduga või teispoolsusesse kaasa antud koduloomaga.

Kääbastesse maeti valdavalt 6.–9. või ka 10. sajandil. Vahel on sinna hiljem maetud ka põletamata surnuid.

Eraldi muististerühma moodustavad erinevad ohvri- ja pühakohad.

Need on paigad, mida on peetud ümbritsevast ruumist erinevaks ning mille puhul kehtisid erilised käsud ja keelud. Sageli oli paiga pühadus seotud mingi kindla ajaga aastas. Pühaks on peetud väga erinevaid loodusobjekte – puudesalusid, üksikuid puid, mägesid, kive, allikaid ja teisi veekogusid. Hiied on iseloomulikud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestile, maa lõunaosas kohtab hiie-nimetust harva. Ohverdatud on enamasti lootuses saada abi – tervist, edenemist töödes-tegemistes, jõukust majapidamisele vms – pühakohalt endalt või sellega seotud üleloomulikelt jõududelt või olenditelt. Nendest paikadest teame eelkõige tänu kohalikule pärimusele, mis on neid meeles pidanud. Pelgalt arheoloogiliste meetoditega on taolisi kohti võrdlemisi keeruline leida.

Kesk- ja varauusajal eelistas maarahvas sarnaselt muinasajale matta surnud kodu lähedale. Üsna väikeste mõõtmetega külakalmistud asuvad sageli mõnel teeäärsel künkal. Mõnikord on kalmel ka kivirist, mis on pandud terve kalmistu pühaduse märgiks. Pärimus räägib tihti ka kalmistutel olnud kabelitest.

Keskaegne matusekombestikku on mõjutanud nii ametlikust ristiusust lähtuvaid uuendused kui ka vanad, muinasajast säilinud tavad. Surnud maeti tavaliselt põletamata, kuid Lõuna-Eestis on vähesel määral edasi kestnud ka komme surnukeha enne matmist põletada. Kristliku kombe kohaselt on surnu hauda sängitatud enamasti peaga lääne poole, ent siingi võib vahel kohata kõrvalekaldeid. Kuna surnut usuti teispoolsuses edasi

elavat ja tegutsevat, pandi maetule hauda kaasa väiksemaid tarbeesemeid, näiteks nuge ja nõelu, samuti münte. Sageli on inimene maetud ehetega (sõrmused, käevõrud, helmed jm) ning pidulikus rõivastuses, millest on enamasti säilinud vaid metallosad – vööpandlad ja sõled. Külakalmistutega seostuvad rahva seas kalme- või kabeli-tüvelised kohanimed, ent neid on peetud ka „Rootsi sõja“ (ehk Põhjasõja) matusepaikadeks. Rahvas on külakalmetesse suhtunud austusega, kuna tegemist on teispoolsusega seotud paikadega. Nendest on räägitud isiklikel kogemustel põhinevaid üleloomuliku sisuga lugusid.

KüLAKALMISTUD

Otepää KiheLkond Otepää muinaskihelkond oli Ugandi muinasmaakonna tuumala. Kirikukihelkond moodustati 13. sajandil. Tänapäeval kuuluvad Otepää kihelkonda enamus Otepää vallast, suur osa Palupera vallast, väike osa Puka ja Nõo valdadest. Väike lahustükk Sirvaste ja Aiaste külade ümbruses asub keset Kanepi kihelkonda praeguses Valgjärve vallas.

Foto: Otepää kirik.

Ivar Leidus.

Creative Commons ©

ASULAkOHAD Pooles tosinas paigas Nõuni järve, Kaarnajärve ja Pühajärve saartel ning kallastel annavad kiviaegselt elust märku üksikud tulekivi- ja savinõu. 2013. aastal korraldati Pühajärve Kloostrisaarel ühel sellisel asulakohal proovikaevamised. Leiti tulekivikilde (töötlemisjäägid ja pisitööriistad) ning nöörkeraamiliste savinõude kilde, mis viitavad hilisneoliitilisele asustusele. Saarelt avastati ka varauusaegne peitleid – tinakaanega savikann, tahikäärid ja muud raudesemed. Selliseid kannusid valmistati 16.–17. sajandi vahetuse paiku Saksamaal Raerenis.

Põldudelt korjatud pinnaleidude põhjal on teada hulk rauaaegseid asulakohti, vanimad nende hulgas (nt Nüpli, Vana-Otepää külades) on alguse saanud hiljemalt rooma rauaajal (50–450 pKr). Väljakaevamisi rauaaegseil asulakohtadel toimunud pole. Veidi on uuritud Otepää linnamäe kõrval paiknenud keskaegset alevit, kus elasid peamiselt käsitöölised ja kaupmehed. Umbes 3 ha suuruses osaliselt sillutatud tänavatega alevis oli kirik ning puu- ja kivihooneid. Alevi servas on soomaagist rauda sulatatud. Linnamäe madalamal platool ja põhjapoolse mäejalami ümbrus asub muinasasula kultuurkiht.

Asu LAko HAD

1 1. Pühajärve Kloostrisaare peitleid. Foto: Kristiina

KÜLAKALMED Otepää kihelkonnast on teada paarkümmend kesk- ja varauusaegset kalmistut. Otepää linnas on uuritud mitut matmispaika. Linnamäe jalamil asub kalmistu, mille asupaika märgib kivirist. 13.–17. sajandi kalmistu oli hiljem kasutusel põllumaana, kündes leiti sealt inimluid ja esemeid. Kalmistul on 1956. ja 1977.–1981. aasta kaevamistel on leitud kokku ligi 180 luustikku, nuge, münte, sõlgi, sõrmuseid ja kaelakeesid. Tartu ja Piiri tänava nurga lähistel praeguse parkimisplatsi alal ja ümbruses asunud keskaegset alevikalmistut uuriti 1928., 1929. ja 1938. aastal. Piiri tänava kalmistul on silmatorkavalt palju rühmiti maetuid, varasemaid luustikke pole hilisemate matustega lõhutud.

Tegemist võiks olla 14. sajandi teise poole katkukalmistuga. Nõuni külakalmistu lõhuti Tartu–Otepää tee ehitusega. 1974.–1975. aasta päästekaevamistel leiti sealt 13.–17. sajandi laibamatuste jäänuseid, samuti viikingiaegsete põletusmatuste jäänuseid. Märdi külas Loku kalmel uuriti 1974. ja 1976. aastal samuti tee-ehitusega lõhutud matusepaika. Säilinud kalmeservast leiti 52 luustikku 16.–17. sajandist.

KÜLA KAL MED

1 1. Makita kabelimäelt leitud vadjapärane oimuehe.

Foto: Viire Kobrusepp

Üsna erakordne külakalmistu asub Makita Kabelimäel. Järsunõlvalisel künkal olevat kalmet uuriti 1986. ja 1987. aastal. Läbikaevatud künkalaelt leiti 158 13.–18. sajandi laibamatust ja umbes 25 m2 suurune põletusmatustega ala, mis on keskaegsete matmispaikade puhul tavatu.

Põletusmatustega seostub väga palju savinõukilde. Need ning kalmelt leitud ka loomaluud annavad märku praeguseks unustatud matuserituaalidest. Erinevalt tavalistest Eesti külakalmistutest olid paljud hauad kaetud kividega. Ka leiumaterjal on eripärane, iseloomulik Novgorodi- ja Pihkvamaale. Kalmesse on matnud 13. sajandil kusagilt Peipsi järve tagant Tartumaale välja rännanud vadjalaste kogukond.

KÜLA KAL

KIVIKALMED 2011. aastal avastati Lutikel kaks seni teadmata tarandkalmet, kivikalmed on ka Tõutsi, Nüpli, Arula ja Päidla külades. Ühtegi kivikalmet arheoloogiliselt uuritud pole. Kalmete vorm ja leiud (savinõukillud, sõlgede ja sõrmuste katked ning helmed) viitavad rooma rauaajale.

1 1. Nüpli järv.

Foto: Jüri Raag Panoramio/ Google maps ©

LINNAMÄED Otepää linnamäge on korduvalt arheoloogiliselt uuritud (1839, 1895, 1950–62, 1967–74, 1983). Praegugi annavad sellest tunnistust piiskopilinnuse väljakaevatud kivimüürid. Muinaslinnuse kultuurkiht on keskaegse ehitustegevusega tugevasti segatud, varasematest kaitseehitistest pole selgemaid jälgi leitud. Linnuse vanimateks leidudeks on vähesed eelrooma (500 eKr–50 pKr) või rooma rauaaja (50–450 pKr) savinõukillud ning mõned metallesemed. Enam on leide I aastatuhande lõpuveerandist: savinõukillud, rinnanõelad, sõled, ripatsid, 2 kitsateralist kirvest jm. Suur osa leide pärineb muinasaja lõpusajanditest. Ehete, tööriistade ja savinõukildude kõrval on maha on jäänud ka arvukalt noole- ja ammunooleotsi. Koos muude relvade ja relvakatketega leiti pronksist püssi katked. Otepää püss, mis pärineb 14. sajandist, kuulub maailma vanimate teadaolevate tulirelvade hulka.

Erakordne leid on ka pronksplekist pasun, mis on valmistatud 12.–13. sajandil ja on vanim Eestist leitud metallpuhkpill.

LINNA MÄED

1 1. Otepää linnamägi

Otepää oli Ugandi tähtsaim keskus juba alates viikingiajast ja etendas olulist osa 13. sajandi alguse ristisõdades. Algul tugines linnuse kaitse peamiselt looduslikele eeldustele. 12. sajandil või 13. sajandi alguses ümbritseti linnus ringvalliga. Peale saksa vallutust ehitati Otepääle kivilinnus, mille põhiplaan järgis vana kaitsesüsteemi.

Otepääst 4 km põhja pool asub Uandimägi, mida on arheoloogiliselt uuritud 1983. ja 2013. aastal. Pärimuse kohaselt oli linnuse hävimise põhjuseks Muinas-Eesti vanemate omavaheline tüli. Uandimäe vanem kutsus Otepää vanemat enesele külla, viimane saatis enda asemel aga oma naise. See vihastas Uandimäe vanemat, kes naise tappis, tema lihast piduroa valmistas ja seda Otepää vanemale söögiks pakkus. Pärast söögi päritolu teadasaamist hävitas Otepää vanem oma meestega Uandimäe linnuse. Arheoloogia andmetel on linnuse rajamiseks tehtud küll suuri mullatöid, ent tema kasutus jäi väga lühiajaliseks. Linnus pärineb savinõukildude ja söeproovide põhjal muinasaja lõpust. Märke ristisõdadeaegsest lahingutegevusest (ammunooleotsi) ei ole leitud. 2010. aastal avastatud Märdi linnamäel toimusid proovikaevamised 2011. aastal. Leiti söestunud palkidest kaitseehitise jäänused ja nende lähedalt rohkelt rusikasuurusi heitekive.

Süsinikuproovide põhjal on linnus rajatud rooma rauaaja (50–450) teisel poolel. Ühtegi savinõukildu, loomaluud või muud leidu hoolimata pinnase hoolsast läbisõelumisest ei saadud. See lubab oletada, et linnus oli kasutusel väga lühiajaliselt ja hävis varsti pärast rajamist.

LINNA

1

2 3

1. Uandimäe linnuse kaevamistel. Foto: Heiki Valk.

2. Otepää püssi fragmendid. 3. Otepää pasun. Foto: Ain Mäesalu

ArheoloOgiapärandi kaitse Arheoloogiline kultuuripärand hõlmab nii muistseid esemed kui ka kinnismuistiseid – linnamägesid, muinas- ja keskaegseid küla- ja taluasemeid, matmis- ja pühapaiku, vanu teekohti jms. Ehitiste jäänused, maasse jäänud esemed ja inimtegevuse käigus või mõjul tekkinud pinnaseladestused moodustavad arheoloogilise kultuurkihi.

Tinglikult loetakse arheoloogiapärandiks esemeid ja kohti, mis on Põhjasõja lõpust (1721) varasemad, kuid näiteks looduslikke pühapaiku võidi kasutada ja tähtsaks pidada hiljemgi.

Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest või veekogust leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega ese, mille omanik puudub või mille omanikku pole võimalik kindlaks teha. Selline leid kuulub seaduse järgi riigile ja on riigi kaitse all leidmise hetkest alates.

Kui mistahes paigas avastatakse muistis – muistne matusepaik, arheoloogiline kultuurkiht või kultuuriväärtusega leid –, tuleb tööd seisma jätta ning leiust Muinsuskaitseametile või vallavalitsusse teada anda. Leiukoht tuleb säilitada

Kait

se

muutumatul kujul kuni arheoloogi või muinsuskaitsetöötaja kohalejõudmiseni ja leide ei tohi ise rohkem välja puhastada. Esemed võib leiukohast eemaldada vaid juhul, kui tekib oht nende säilimisele.

Kultuuriväärtusega leiu ausale ja seadusekuulekale avastajale maksab riik leiuautasu.

Arheoloogiapärandi kaitse Riigi kaitse all olevaid muistiseid nimetatakse mälestisteks. Eestis on veel palju piirkondi, mida arheoloogid pole jõudnud läbi käia ja palju muistiseid, mis pole jõudnud kaitse alla. Seega peab ka aladel, kust arheoloogiamälestisi teada ei ole, ehitamisel ning muudel kaevetöödel arvestama uute muististe avastamise võimalusega.

Kohaliku omavalitsuse roll arheoloogiapärandi kaitsel on arvepidamine oma maa-alal asuvate mälestiste üle ja planeeringute koostamisel mälestistel ja nende kaitsevööndis kehtivate piirangutega arvestamine.

Arheoloogiapärand vajab vähe hooldust ning sellega seotud kitsendused puudutavad peamiselt kaevetöid. Enamiku mälestiste alal võib jät-

kata senist maakasutust – pidada karja, harida põldu, kasvatada metsa –, sest need tegevused ei lõhu arheoloogilist kultuurkihti rohkem, kui on aastasadade jooksul sama tegevusega juba tehtud. Matmis- ja pühapaikades pole siiski uute hoonete rajamine või muud sobimatud tegevused mõeldavad.

Internetis on kõigile kättesaadav kultuurimälestiste riiklik register (register.muinas.ee), mis on ühendatud Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendusega. Mälestiste kohta võib informatsiooni küsida ka Muinsuskaitseametist.

Arheoloogiapärandit ohustavad peamiselt kaevetööd, sügavkünd, ehitustegevus, lähikonna veerežiimi muutmised ning paraku ka sihikindel rüüstamine ja aardeotsimine.

Metallidetektori kasutamine kultuuriväärtusega leidude otsimiseks on Eestis alates 2011. aastast seadusega keelatud. See võib toimuda vaid Muinsuskaitseameti kirjalikul loal – juhul, kui on läbitud vastav koolitus. Lisaks tuleb luba küsida ka maaomanikult. Detektoristidelt võib Muinsuskaitseameti luba julgesti küsida. Kui seda ei näidata, on tõenäoliselt tegemist seaduserikkujatega. Selliseid detektoriste ja nende

sõiduvahendeid võiks võimaluse korral pildistada, fotod ja info autonumbrite kohta üle anda Muinsuskaitseametile. Riigi kaitse all olevatel mälestistel on igasugused detektoriotsingud keelatud.

Muinsuskaitseametile tuleks teada anda kõigist muististest, mis ei ole muinsuskaitse all – muistsetest matuse- ja kalmekohtadest (sh kõik inimluude leiukohad), pärimuslikest kiriku- või kabeliasemetest, ohvrikividest, -puudest või -allikatest, hiie nimega paikadest, samuti pakkteedest ja põlenud kivitükkide ning tumeda mullaga asulakohtadest. Tähtis on ka info muinasleidude (nt sõled, sõrmused, käevõrud, ripatsid, ketid, põlenud/sulanud pronksasjad, noad, odaotsad, raud- ja kivikirved, 18. sajandist vanemad mündid) ning nende leiukohtade kohta. Huvi pakuvad mitte ainult uued leiud, vaid ka teated varasemal ajal leitu kohta.

Kui on märgata mälestist kahjustavat tegevust või kahtlasi detektoriste, tuleks sellest teavitada Muinsuskaitseametit (6403050; info@muinas.ee) ja kohalikku omavalitsust.

Kait

se