Kodavere

MESOLIITIKUM

NEOLIITIKUM

K I V I A E G 9000 - 1800 ekr

MUINASAEG

VANEM

NOOREM

P 1R8 0O0 N- 5K0 0S eI kAr E G

G

VANEM KESKMINE NOOREM

R A U A A E G 500 ekr - 1200 pkr

KESKAEG

13 saj - 17 saj

U U S A E G 17 saj - 20 saj

AJALOOLINE AEG

Mis on arheoloogia?

Arheoloogia on teadusharu, mis uurib endisaja inimeste tegevuste jälgi. Arheolooge huvitab kõik, mida inimene on endast maha jätnud – esemed ja nende valmistamisjäägid, toidujäätmed ja praht, hoonete ja muude ehituskonstruktsioonide jäänused, matuse- ja pühapaigad, kultuurtaimede õietolm järve põhjasetetes ning palju muud. Kõik see mis aitab meil paremini aru saada „sellest, kuidas inimesed vanasti elasid“ / elust minevikus. Arheoloogia „mängumaaks“ on väga lai ajavahemik alates inimkonna koidikust kuni tänapäevani. Kuna tihtipeale on materiaalsed jäänused ainsad, mis mingist ajast alles on jäänud, on nende kaitsmine ja säilitamine ka tulevastele põlvedele väga tähtis.

Mis On Kihelkonnad?

Kihelkonnad on Eesti ajaloolised haldusüksused, mis vahel ulatuvad juurtega muinasaega. Alates 13. sajandist tähendab „kihelkond“ maa-ala, mille piiresse jäävate mõisate talupojad käisid ja said pühapäeviti kokku ühes kirikus. Kihelkond jagunes mõisateks, mõisamaade alusel moodustusid vallad. Kuna ühe kihelkonna elanikud on läbi sajandite suhelnud eelkõige omavahel, on kihelkondade kultuuris ja keeles välja kujunenud kindlad omapärad. Seetõttu on ka Eesti arheoloogilised, etnograafilised, keelelised ja rahvaluulelised andmed liigendatuid kihelkonnapõhiselt. Niisugune liigendussüsteem on püsiv ja lõplik, sest ajaloo käigus väljakujunenud kihelkonnasüsteemi ei muuda enam ükski haldusreform. Sajandeid on ühe kihelkonna inimesi liitnud ühtekuuluvustunne. Kuigi kihelkonnapiirid ei kattu enam vallapiiridega ning kihelkonnad on jagatud mitme valla vahel, väärib kihelkondade olemasolu tänagi teadvustamist.

ASULAKOHAD

LINNAMÄED

Asulakohtadeks nimetatakse pea kõiki kohti, kus inimesed on kunagi elanud – vanu talude, külade ja mõisate asemeid, aga ka ajutisi laagripaiku. Asulakohti iseloomustab inimtegevusest tekkinud kultuurkiht, milles võib leiduda ehitusjäänuseid, põlenud koldekive, loomaluid ning esemeid, mis on elutegevuse käigus maha jäänud, ära visatud või kaotatud. Asulakohtade otsimisel hindavad arheoloogid esmalt, kas koht on elamiseks üldse sobiv – eelistatud on madalate küngaste päiksepoolseid nõlvu ning ka vesi pidi lähedal olema. Muinasaja lõpu ja keskaja asulakohad asuvad sageli praegustes külasüdamikes ja teede ääres. Kui paik tundub asulakohaks sobivat, vaadatakse läbi seal olevad mutimullahunnikud või küntud põllumaa, et leida savinõukilde või muid esemeid. Saadud leidude põhjal saab kindlaks teha, millal on kohapeal elatud.

Linnamägedeks nimetatakse küngastel või künkaneemikutel asunud kindlustatud kohti. Lisaks looduslikule kaitsele olid linnused kaitstud valli või taraga. Kui looduslikult sobivat küngast pole käepärast olnud, nagu näiteks sageli on Lääne-Eestis, on pinnasest ja kividest ise kaitseks kokku kuhjatud võimsad ringvallid. Linnuste funktsioonid võisid olla väga erinevad – nad võisid olla võimukeskused, ehitatud kaitseks sõjakäikude eest või ka olla pühapaigad, mis pidid olema ümbrusest eraldatud. Püsielanikega linnuste kõrval on olnud ka pelgupaiklinnuseid, mida kasutati vaid näiteks sõjaohu korral.

Rahvasuus kutsutakse linnusekohtasid linnamägedeks, linnaasemeteks või maalinnadeks.

Kivikalmed on maa peale rajatud, kividest matusekohad. Eri aegadel on kasutusel olnud väga erineva välisilmega kivikalmeid.

Kivikirstkalmetesse maeti surnuid pronksiajal (u 1800–500 eKr) ja eelrooma rauaajal (u 500 eKr – 50 pKr). Nendes on ühe või mitme kontsentrilise kiviringi sisse ehitatud paeplaatidest kirst, kuhu sängitati ilmselt kogukonnas tähtis isik, kuid kirstu kõrvale kiviringi või -ringide sisse on maetud teisigi inimesi.

Kalme sisemus täideti kividega. Eelrooma rauaajal ehitati Põhja- ja Lääne-Eestis ka tarandkalmeid, mis kujutasid endast kärjetaoliselt üksteise külge liitunud nelinurkseid või ringikujulisi kivisulendikke. Leidub ka üksikuid tarandeid. Laiemalt levisid korrapäraselt reas olevate

taranditega kalmed rooma rauaajal (u 50–450 pKr); neisse puistati surnute põletatud luud ja tuleriidal olnud asjad, peamiselt ehted. Kindla siseehitusega kivikalmete kõrval on alates I aastatuhande keskpaigast muinasaja lõpuni rajatud ka kalmeid, kus kivid paiknevad korratult. Kui matusepaika tähistab ümar ja kõrge kivilade, kutsutakse seda kangurkalmeks, hõredama kivistikuga on aga kivivarekalmed. Mõlemad kalmevormid on pikaajaliste traditsioonidega.

Harvem on kasutatud ka teistsuguseid kivikalmeid. Hilistes kivikalmetes leidub lisaks põlenud luudele relvi, ratsavarustust, tööriistu ja savinõukilde.

KIVIKALMED

KÄÄPAD

OHVRI- JA PÜHAKOHAD

I aastatuhande keskpaiku pKr tuli Loode-Venemaale ja IdaEestiskasutusele uus kalmetüüp – liivast kuhjatud pikliku või ümara põhiplaaniga kääpad. Enamasti asuvad kääpad männikutes, kus neid võib esineda nii üksikult kui ka rohkem kui 50 kääpakuhjatisest rühmadena.

Kääbastesse on maetud põletatult, leide on kaasa pandud vähe, peamiselt väiksemaid rõivastuse osi, ehteid ning üksikuid tarbeasju. Mõnel juhul on surnu põletatud luud sängitatud kääpa alusesse lohku või kääpakuhjatisse suures savist urnis. Lisaks inimsäilmetele on kääbastest leitud ka koduloomade ja kalade luid. Tõenäoliselt on tegemist surnule kaasa pandud toiduga või teispoolsusesse kaasa antud koduloomaga.

Kääbastesse maeti valdavalt 6.–9. või ka 10. sajandil. Vahel on sinna hiljem maetud ka põletamata surnuid.

Eraldi muististerühma moodustavad erinevad ohvri- ja pühakohad.

Need on paigad, mida on peetud ümbritsevast ruumist erinevaks ning mille puhul kehtisid erilised käsud ja keelud. Sageli oli paiga pühadus seotud mingi kindla ajaga aastas. Pühaks on peetud väga erinevaid loodusobjekte – puudesalusid, üksikuid puid, mägesid, kive, allikaid ja teisi veekogusid. Hiied on iseloomulikud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestile, maa lõunaosas kohtab hiie-nimetust harva. Ohverdatud on enamasti lootuses saada abi – tervist, edenemist töödes-tegemistes, jõukust majapidamisele vms – pühakohalt endalt või sellega seotud üleloomulikelt jõududelt või olenditelt. Nendest paikadest teame eelkõige tänu kohalikule pärimusele, mis on neid meeles pidanud. Pelgalt arheoloogiliste meetoditega on taolisi kohti võrdlemisi keeruline leida.

Kesk- ja varauusajal eelistas maarahvas sarnaselt muinasajale matta surnud kodu lähedale. Üsna väikeste mõõtmetega külakalmistud asuvad sageli mõnel teeäärsel künkal. Mõnikord on kalmel ka kivirist, mis on pandud terve kalmistu pühaduse märgiks. Pärimus räägib tihti ka kalmistutel olnud kabelitest.

Keskaegne matusekombestikku on mõjutanud nii ametlikust ristiusust lähtuvaid uuendused kui ka vanad, muinasajast säilinud tavad. Surnud maeti tavaliselt põletamata, kuid Lõuna-Eestis on vähesel määral edasi kestnud ka komme surnukeha enne matmist põletada. Kristliku kombe kohaselt on surnu hauda sängitatud enamasti peaga lääne poole, ent siingi võib vahel kohata kõrvalekaldeid. Kuna surnut usuti teispoolsuses edasi

elavat ja tegutsevat, pandi maetule hauda kaasa väiksemaid tarbeesemeid, näiteks nuge ja nõelu, samuti münte. Sageli on inimene maetud ehetega (sõrmused, käevõrud, helmed jm) ning pidulikus rõivastuses, millest on enamasti säilinud vaid metallosad – vööpandlad ja sõled. Külakalmistutega seostuvad rahva seas kalme- või kabeli-tüvelised kohanimed, ent neid on peetud ka „Rootsi sõja“ (ehk Põhjasõja) matusepaikadeks. Rahvas on külakalmetesse suhtunud austusega, kuna tegemist on teispoolsusega seotud paikadega. Nendest on räägitud isiklikel kogemustel põhinevaid üleloomuliku sisuga lugusid.

KüLAKALMISTUD

KOdavere KiheLkond Kodavere kihelkond asutati 13. sajandil Soopoolitse muinaskihelkonna aladel. Praegu kuulub selle alla osa Pala, Halliku, Saare, Alatskivi, Vara ja Peipsiääre vallast Jõgeva- ja Tartumaal.

Foto: Kodavere pärimuspäev 2010. Sibulatee.ee

ASULAkOHAD Kõige rohkem räägivad meile omaaegsete inimeste eluolust just asulakohad, kus näeme, millistes majades nad elasid, millistes nõudes süüa valmistasid ja millistest igapäevaselt sõid. Samuti seda, millised loomad neil koplis ringi jooksid. Peamiselt on asukohad pärit rauaajast ja keskaja algusest ning asuvad vanade külade või talukohtade lähedal.

Punikvere külatuumiku lähedal olevast asulakohast on leitud savinõukilde ning rauasulatuse käigus tekkinud šlakki. Savatsvere asulakohast on leitud keraamikat, šlakki ning ka muistne leease, mille ümber leiud peamiselt koondusid. Savastverest on pärit ka suur muinasaja lõppu kuuluv peitleid, mis koosnes peamiselt ehetest, sealhulgas uhke rinnakee. Leiukogumi juurest leiti ka kasetohutükke, mis viitab võimalusele, et esemed maeti maha karbis või vakas. Samast on pärit veidi varasem, 11. sajandi aardeleid, milles oli ripatsitega kaelakee.

Ka Alatskivi Kalevipoja sängi juures olemas asulakoht, kus muuhulgas on leitud noakatke ja värtnakeder. Sellised muistiseid võib leida ka Naelavere, Raatvere, Assikvere, Tedre, Sääritsa, Pala ja Alasoo külade juurest. Palju asulakohti leidub Kodavere ümbruses.s.

Asu LAko HAD

1 1. Peatskivi Kalevipoja säng. Foto: M. Veldi.

KIVIKALMED Rauaegsed kivikalmed võivad sarnaneda madala põllukivihunnikuga ning sageli on need laiali tassitud või sinna hoopiski põllult kive peale veetud.

Ehitusmaterjaliks on laiali viidud näiteks Sassukvere kivikalme ning nüüdseks on sinna jäänud vaid küntav põld. Kalme asus Rannamõisast Kodavere poole minnes teest paremal, külast läbivoolava oja kaldal. Sealt on aja jooksul leitud luid ja pronksist spiraalkäevõrusid, mille järgi arvatakse, et kalmet kasutati matmiseks nooremal rauaajal. Teine, Lahepera kivikalme, asub Alatskivil- Varnja teed põhjapoolses servas, Kabeli talu juures.

Kohalikud kutsuvad kohta Kalmemäeks. Kivikalmest on tulnud palju huvitavaid leide - ehteid tööriistu, relvi ja hobusevarustusty. Pärimuse järgi olevat need olnud „ülemate“ matmiskohad.

KÄÄPAD

KÄÄ

Kodaveres on ka mitmeid kääbastikke. Enamasti on koos kolm kuni viis kääbast, kuid Ruskavere Küti kääbastikus on neid lausa kümmekond.

See kalmistu asub Kääpa jõest lõunas, metsatee ääres. Vanarahvas kutsub kohta Kabelimäeks ning kääpaid peeti Rootsi suurtükkide alusteks.

Vaiksetel öödel olnud sealt nuttu ja laulmist kuulda olnud, samuti olevat Kallaste venelased sealt omal ajal rahapoti leidnud. Huvitav kääbastik asub Kuningverel Tagajärve mäel jõe ja järve vahel, kus ühte kääbast kasutati kunagi tantsuplatsina. Kääpaid on veel teisigi, näiteks Nautrasi kääbastik Kääpa talu maal, Kokora ning Mustjärve kääbastik Alatskivi–Kokora tee ääres (Savastvere ja Kuningvere külade lähedal).

1 2

3

1. Lahepera kivikalme.

Foto: M. Veldi; 2; 3. Lahepera kivikalme. Fotod: E. Väljal.

KÜLAKALMED Lahepera kivikalme juures asub ka maa-alune kalmistu, mille kasutamine algas hilisrauaajal, kuid mille peamine kasutusaeg jääb keskaega. Sealt on leitud maetutele kaasa pandud ehteid, kirveid, odaotsi ning savipotte. Kuna keskajal matsid inimesed juba kiriku kombe kohaselt, siis tollal surnutele enam suuremaid asju kaasa ei pandud. Kabeli talu on saanud nime just selle matusekoha järgi. Maahaudu leidub veel mujalgi. Peipsist kuni 100 meetri kaugusel asub Kodaveres esineb koos ka maahaudu ja pühasid puid, näiteks Ranna ja Assikvere maa-alused kalmistud. Kalmetega seostub enamasti ka huvitavat pärimust. Näiteks Raatvere kalmelt ehk Kalmumäelt olevat hommikuti tõusnud suitsu, mis päeva ajal kadunud ja järgmisel hommikul jälle näha oli. Arvati, et tegemist oli vaimudega. Koosal seostub kalme aga Rootsi ajaga ning sõjas langenud rootslastega, kes sinna maetud.

KÜLA KAL

1 1. Lahepera kalmistu. Foto: M. Veldi

LINNAMÄED Tuntuim linnus on kahtlemata Alatskivi Kalevipoja säng, mis asub Alatskivi–Kokora teest ida pool. Seal on elatud I aastatuhande algupoolel, samuti nooremal rauaajal. Linnuseseljandiku kohta räägitakse, et Kalevipoeg olevat tahtnud selle sängi jaoks pikemaks teha, kuid siis tuli isa ja ütles: “Ää poja tee sängi nii pikaks, ega sa nii suureks ei kasva.”, mille peale Kalevipoeg sängi jälle lühemaks tegi. Alatskivi lossi mõisapargis asub ka Alatskivi linnamägi päris muinasaja lõpust. Pärimuse järgi olla linnamäe sees raudustega keldrid ja kui tugevasti vastu mäge lüüa, siis need kõmisevat. Linnamäe sisse ka kunagi orje müüritud ja siis, kui keldriuksed lahti teha, tulevat sealt halba lehka. Kunagi lasknud Alatskivi parun poisikestel keldri uksed lahti kaevata ja läks keldrisse. Kui ta sealt lõpuks välja tuli, käskis ta need uuesti kinni ajada ja ei lubanud enam kellelgi kunagi sinna sisse minna. Vana Nõva küla juures, talude ligidal Sarapmetsas asub Vea linnamägi, mille uurijad dateerivad 9.–10. sajandisse.

LINNA MÄED

1 1. Peatskivi kalevipoja säng. Foto: A. Kivirüüt.

OHVRI- JA PüHAKOHAD Muistne pühapaik asub Assikvere küla lähedal mäeharjal ning rahvas nimetab seda Hiitemäeks. Hiies olnud kunagi kirik, mille mõned kivid on veel alles, aga enamus olevat veetud tammi ehitamiseks. Hiies elas puuk, kes käis külas ühele talule kraami kogumas. Sinna olevat maetud ka suur kulda täis lodi, mille mõlemas otsas magab suur uss ja mis igal neljapäeval tõusvat maapinnale.

Vanasti olevat Hiitemäel ohverdatud ja seal olevat olnud isegi kujud, ehk vana aja jumalad, mida kummardati. Kummardati ka hiiepuid. Mäel olevat olnud muistne kaev – “hiite kaev”. Assikverel asub veel Kalmepedajas. Puul olnud kolm haru, millest ühe raius maha Veiksra peremees, ühe lõi maha pikne ja üks jäi alles. Puu ise on looduskaitse all. Ohvripuu on ka Ranna mõisast Kodavere poole minnes tee ääres, selle juures käinud rahvas ohverdamas. Enne olnud siin suur tammemets, kuid Kalevipoeg olla kõik teised puud maha raiunud. Tamme vanuseks arvatakse olevat 1500 aastat ja kunagi oli ta nii suur, et Kodavere õpetaja proua saanud selle õõnsusse kohvilaua katta. Hiljem on tamm aga põlema pandud. Alatskivi linnuse ja Kalevipoja sängi vahel Alatskivi järve põhjakaldal on veel Punane allikas või Silmaallikas, mille veel usuti olevat tervendav mõju. Inimesed käisid seal isegi teistest kihelkondadest.

Kes tahtis terveks saada, pidi allikale raha ohverdama. Kõige sagedamini raviti veega silmi. Kõik ohvrikohad on pärit kesk- ja uusajast.

KO HAD

1

2

1. Punane allikas. Foto: R. Pau; 2. Assikvere Pala hiietemägi.

ArheoloOgiapärandi kaitse Arheoloogiline kultuuripärand hõlmab nii muistseid esemed kui ka kinnismuistiseid – linnamägesid, muinas- ja keskaegseid küla- ja taluasemeid, matmis- ja pühapaiku, vanu teekohti jms. Ehitiste jäänused, maasse jäänud esemed ja inimtegevuse käigus või mõjul tekkinud pinnaseladestused moodustavad arheoloogilise kultuurkihi.

Tinglikult loetakse arheoloogiapärandiks esemeid ja kohti, mis on Põhjasõja lõpust (1721) varasemad, kuid näiteks looduslikke pühapaiku võidi kasutada ja tähtsaks pidada hiljemgi.

Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest või veekogust leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega ese, mille omanik puudub või mille omanikku pole võimalik kindlaks teha. Selline leid kuulub seaduse järgi riigile ja on riigi kaitse all leidmise hetkest alates.

Kui mistahes paigas avastatakse muistis – muistne matusepaik, arheoloogiline kultuurkiht või kultuuriväärtusega leid –, tuleb tööd seisma jätta ning leiust Muinsuskaitseametile või vallavalitsusse teada anda. Leiukoht tuleb säilitada

Kait

se

muutumatul kujul kuni arheoloogi või muinsuskaitsetöötaja kohalejõudmiseni ja leide ei tohi ise rohkem välja puhastada. Esemed võib leiukohast eemaldada vaid juhul, kui tekib oht nende säilimisele.

Kultuuriväärtusega leiu ausale ja seadusekuulekale avastajale maksab riik leiuautasu.

Arheoloogiapärandi kaitse Riigi kaitse all olevaid muistiseid nimetatakse mälestisteks. Eestis on veel palju piirkondi, mida arheoloogid pole jõudnud läbi käia ja palju muistiseid, mis pole jõudnud kaitse alla. Seega peab ka aladel, kust arheoloogiamälestisi teada ei ole, ehitamisel ning muudel kaevetöödel arvestama uute muististe avastamise võimalusega.

Kohaliku omavalitsuse roll arheoloogiapärandi kaitsel on arvepidamine oma maa-alal asuvate mälestiste üle ja planeeringute koostamisel mälestistel ja nende kaitsevööndis kehtivate piirangutega arvestamine.

Arheoloogiapärand vajab vähe hooldust ning sellega seotud kitsendused puudutavad peamiselt kaevetöid. Enamiku mälestiste alal võib jät-

kata senist maakasutust – pidada karja, harida põldu, kasvatada metsa –, sest need tegevused ei lõhu arheoloogilist kultuurkihti rohkem, kui on aastasadade jooksul sama tegevusega juba tehtud. Matmis- ja pühapaikades pole siiski uute hoonete rajamine või muud sobimatud tegevused mõeldavad.

Internetis on kõigile kättesaadav kultuurimälestiste riiklik register (register.muinas.ee), mis on ühendatud Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendusega. Mälestiste kohta võib informatsiooni küsida ka Muinsuskaitseametist.

Arheoloogiapärandit ohustavad peamiselt kaevetööd, sügavkünd, ehitustegevus, lähikonna veerežiimi muutmised ning paraku ka sihikindel rüüstamine ja aardeotsimine.

Metallidetektori kasutamine kultuuriväärtusega leidude otsimiseks on Eestis alates 2011. aastast seadusega keelatud. See võib toimuda vaid Muinsuskaitseameti kirjalikul loal – juhul, kui on läbitud vastav koolitus. Lisaks tuleb luba küsida ka maaomanikult. Detektoristidelt võib Muinsuskaitseameti luba julgesti küsida. Kui seda ei näidata, on tõenäoliselt tegemist seaduserikkujatega. Selliseid detektoriste ja nende

sõiduvahendeid võiks võimaluse korral pildistada, fotod ja info autonumbrite kohta üle anda Muinsuskaitseametile. Riigi kaitse all olevatel mälestistel on igasugused detektoriotsingud keelatud.

Muinsuskaitseametile tuleks teada anda kõigist muististest, mis ei ole muinsuskaitse all – muistsetest matuse- ja kalmekohtadest (sh kõik inimluude leiukohad), pärimuslikest kiriku- või kabeliasemetest, ohvrikividest, -puudest või -allikatest, hiie nimega paikadest, samuti pakkteedest ja põlenud kivitükkide ning tumeda mullaga asulakohtadest. Tähtis on ka info muinasleidude (nt sõled, sõrmused, käevõrud, ripatsid, ketid, põlenud/sulanud pronksasjad, noad, odaotsad, raud- ja kivikirved, 18. sajandist vanemad mündid) ning nende leiukohtade kohta. Huvi pakuvad mitte ainult uued leiud, vaid ka teated varasemal ajal leitu kohta.

Kui on märgata mälestist kahjustavat tegevust või kahtlasi detektoriste, tuleks sellest teavitada Muinsuskaitseametit (6403050; info@muinas.ee) ja kohalikku omavalitsust.

Kait

se

Käesolev dokument on koostatud Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti – Läti – Vene piiriülese koostöö programmi 2007 – 2013 rahalise abiga. Dokumendi sisu eest vastutab ainuisikuliselt Tartu Ülikool ja mitte mingitel tingimustel ei saa tõlgendada dokumendi sisu Programmi, Programmis osavate riikide ja Euroopa Liidu seisukohti peegeldavana.

“Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti – Läti – Vene piiriülese koostöö programm 2007 – 2013 toetab rahaliselt ühiseid arendustegevusi regiooni konkurentsivõime parandamiseks, kasutades ära regiooni potentsiaali ja soodsat asukohta Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahelisel ristteel.

Programmi koduleht on www.estlatrus.eu.”

Programmi Est-Lat-Rus projekt „Arheoloogia, võim ja ühiskond“ Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, arheoloogia osakond Aadress: Ülikooli 18, 50090 Tartu Tel.: (+372) 737 5001 Fax: (+372) 737 5440