Tartumaarja

MESOLIITIKUM

NEOLIITIKUM

K I V I A E G 9000 - 1800 ekr

MUINASAEG

VANEM

NOOREM

P 1R8 0O0 N- 5K0 0S eI kAr E G

G

VANEM KESKMINE NOOREM

R A U A A E G 500 ekr - 1200 pkr

KESKAEG

13 saj - 17 saj

U U S A E G 17 saj - 20 saj

AJALOOLINE AEG

Mis on arheoloogia?

Arheoloogia on teadusharu, mis uurib endisaja inimeste tegevuste jälgi. Arheolooge huvitab kõik, mida inimene on endast maha jätnud – esemed ja nende valmistamisjäägid, toidujäätmed ja praht, hoonete ja muude ehituskonstruktsioonide jäänused, matuse- ja pühapaigad, kultuurtaimede õietolm järve põhjasetetes ning palju muud. Kõik see mis aitab meil paremini aru saada „sellest, kuidas inimesed vanasti elasid“ / elust minevikus. Arheoloogia „mängumaaks“ on väga lai ajavahemik alates inimkonna koidikust kuni tänapäevani. Kuna tihtipeale on materiaalsed jäänused ainsad, mis mingist ajast alles on jäänud, on nende kaitsmine ja säilitamine ka tulevastele põlvedele väga tähtis.

Mis On Kihelkonnad?

Kihelkonnad on Eesti ajaloolised haldusüksused, mis vahel ulatuvad juurtega muinasaega. Alates 13. sajandist tähendab „kihelkond“ maa-ala, mille piiresse jäävate mõisate talupojad käisid ja said pühapäeviti kokku ühes kirikus. Kihelkond jagunes mõisateks, mõisamaade alusel moodustusid vallad. Kuna ühe kihelkonna elanikud on läbi sajandite suhelnud eelkõige omavahel, on kihelkondade kultuuris ja keeles välja kujunenud kindlad omapärad. Seetõttu on ka Eesti arheoloogilised, etnograafilised, keelelised ja rahvaluulelised andmed liigendatuid kihelkonnapõhiselt. Niisugune liigendussüsteem on püsiv ja lõplik, sest ajaloo käigus väljakujunenud kihelkonnasüsteemi ei muuda enam ükski haldusreform. Sajandeid on ühe kihelkonna inimesi liitnud ühtekuuluvustunne. Kuigi kihelkonnapiirid ei kattu enam vallapiiridega ning kihelkonnad on jagatud mitme valla vahel, väärib kihelkondade olemasolu tänagi teadvustamist.

ASULAKOHAD

LINNAMÄED

Asulakohtadeks nimetatakse pea kõiki kohti, kus inimesed on kunagi elanud – vanu talude, külade ja mõisate asemeid, aga ka ajutisi laagripaiku. Asulakohti iseloomustab inimtegevusest tekkinud kultuurkiht, milles võib leiduda ehitusjäänuseid, põlenud koldekive, loomaluid ning esemeid, mis on elutegevuse käigus maha jäänud, ära visatud või kaotatud. Asulakohtade otsimisel hindavad arheoloogid esmalt, kas koht on elamiseks üldse sobiv – eelistatud on madalate küngaste päiksepoolseid nõlvu ning ka vesi pidi lähedal olema. Muinasaja lõpu ja keskaja asulakohad asuvad sageli praegustes külasüdamikes ja teede ääres. Kui paik tundub asulakohaks sobivat, vaadatakse läbi seal olevad mutimullahunnikud või küntud põllumaa, et leida savinõukilde või muid esemeid. Saadud leidude põhjal saab kindlaks teha, millal on kohapeal elatud.

Linnamägedeks nimetatakse küngastel või künkaneemikutel asunud kindlustatud kohti. Lisaks looduslikule kaitsele olid linnused kaitstud valli või taraga. Kui looduslikult sobivat küngast pole käepärast olnud, nagu näiteks sageli on Lääne-Eestis, on pinnasest ja kividest ise kaitseks kokku kuhjatud võimsad ringvallid. Linnuste funktsioonid võisid olla väga erinevad – nad võisid olla võimukeskused, ehitatud kaitseks sõjakäikude eest või ka olla pühapaigad, mis pidid olema ümbrusest eraldatud. Püsielanikega linnuste kõrval on olnud ka pelgupaiklinnuseid, mida kasutati vaid näiteks sõjaohu korral.

Rahvasuus kutsutakse linnusekohtasid linnamägedeks, linnaasemeteks või maalinnadeks.

Kivikalmed on maa peale rajatud, kividest matusekohad. Eri aegadel on kasutusel olnud väga erineva välisilmega kivikalmeid.

Kivikirstkalmetesse maeti surnuid pronksiajal (u 1800–500 eKr) ja eelrooma rauaajal (u 500 eKr – 50 pKr). Nendes on ühe või mitme kontsentrilise kiviringi sisse ehitatud paeplaatidest kirst, kuhu sängitati ilmselt kogukonnas tähtis isik, kuid kirstu kõrvale kiviringi või -ringide sisse on maetud teisigi inimesi.

Kalme sisemus täideti kividega. Eelrooma rauaajal ehitati Põhja- ja Lääne-Eestis ka tarandkalmeid, mis kujutasid endast kärjetaoliselt üksteise külge liitunud nelinurkseid või ringikujulisi kivisulendikke. Leidub ka üksikuid tarandeid. Laiemalt levisid korrapäraselt reas olevate

taranditega kalmed rooma rauaajal (u 50–450 pKr); neisse puistati surnute põletatud luud ja tuleriidal olnud asjad, peamiselt ehted. Kindla siseehitusega kivikalmete kõrval on alates I aastatuhande keskpaigast muinasaja lõpuni rajatud ka kalmeid, kus kivid paiknevad korratult. Kui matusepaika tähistab ümar ja kõrge kivilade, kutsutakse seda kangurkalmeks, hõredama kivistikuga on aga kivivarekalmed. Mõlemad kalmevormid on pikaajaliste traditsioonidega.

Harvem on kasutatud ka teistsuguseid kivikalmeid. Hilistes kivikalmetes leidub lisaks põlenud luudele relvi, ratsavarustust, tööriistu ja savinõukilde.

KIVIKALMED

KÄÄPAD

OHVRI- JA PÜHAKOHAD

I aastatuhande keskpaiku pKr tuli Loode-Venemaale ja IdaEestiskasutusele uus kalmetüüp – liivast kuhjatud pikliku või ümara põhiplaaniga kääpad. Enamasti asuvad kääpad männikutes, kus neid võib esineda nii üksikult kui ka rohkem kui 50 kääpakuhjatisest rühmadena.

Kääbastesse on maetud põletatult, leide on kaasa pandud vähe, peamiselt väiksemaid rõivastuse osi, ehteid ning üksikuid tarbeasju. Mõnel juhul on surnu põletatud luud sängitatud kääpa alusesse lohku või kääpakuhjatisse suures savist urnis. Lisaks inimsäilmetele on kääbastest leitud ka koduloomade ja kalade luid. Tõenäoliselt on tegemist surnule kaasa pandud toiduga või teispoolsusesse kaasa antud koduloomaga.

Kääbastesse maeti valdavalt 6.–9. või ka 10. sajandil. Vahel on sinna hiljem maetud ka põletamata surnuid.

Eraldi muististerühma moodustavad erinevad ohvri- ja pühakohad.

Need on paigad, mida on peetud ümbritsevast ruumist erinevaks ning mille puhul kehtisid erilised käsud ja keelud. Sageli oli paiga pühadus seotud mingi kindla ajaga aastas. Pühaks on peetud väga erinevaid loodusobjekte – puudesalusid, üksikuid puid, mägesid, kive, allikaid ja teisi veekogusid. Hiied on iseloomulikud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestile, maa lõunaosas kohtab hiie-nimetust harva. Ohverdatud on enamasti lootuses saada abi – tervist, edenemist töödes-tegemistes, jõukust majapidamisele vms – pühakohalt endalt või sellega seotud üleloomulikelt jõududelt või olenditelt. Nendest paikadest teame eelkõige tänu kohalikule pärimusele, mis on neid meeles pidanud. Pelgalt arheoloogiliste meetoditega on taolisi kohti võrdlemisi keeruline leida.

Kesk- ja varauusajal eelistas maarahvas sarnaselt muinasajale matta surnud kodu lähedale. Üsna väikeste mõõtmetega külakalmistud asuvad sageli mõnel teeäärsel künkal. Mõnikord on kalmel ka kivirist, mis on pandud terve kalmistu pühaduse märgiks. Pärimus räägib tihti ka kalmistutel olnud kabelitest.

Keskaegne matusekombestikku on mõjutanud nii ametlikust ristiusust lähtuvaid uuendused kui ka vanad, muinasajast säilinud tavad. Surnud maeti tavaliselt põletamata, kuid Lõuna-Eestis on vähesel määral edasi kestnud ka komme surnukeha enne matmist põletada. Kristliku kombe kohaselt on surnu hauda sängitatud enamasti peaga lääne poole, ent siingi võib vahel kohata kõrvalekaldeid. Kuna surnut usuti teispoolsuses edasi

elavat ja tegutsevat, pandi maetule hauda kaasa väiksemaid tarbeesemeid, näiteks nuge ja nõelu, samuti münte. Sageli on inimene maetud ehetega (sõrmused, käevõrud, helmed jm) ning pidulikus rõivastuses, millest on enamasti säilinud vaid metallosad – vööpandlad ja sõled. Külakalmistutega seostuvad rahva seas kalme- või kabeli-tüvelised kohanimed, ent neid on peetud ka „Rootsi sõja“ (ehk Põhjasõja) matusepaikadeks. Rahvas on külakalmetesse suhtunud austusega, kuna tegemist on teispoolsusega seotud paikadega. Nendest on räägitud isiklikel kogemustel põhinevaid üleloomuliku sisuga lugusid.

KüLAKALMISTUD

Tartu-Maarja KiheLkond

Tartu-Maarja kihelkond, mis moodustati 13. sajandil, oli suur ja tihedalt asustatud. Kihelkonna põhiosa asub Emajõe vasakkaldal pika siiluna Tartust kuni Peipsini. Kaks lahustükki asuvad Ilmatsalu mõisa ümbruses ning Ülenurme mõisa lähikonnas.

Enne kirikukihelkonna moodustamist kuulus Emajõest põhja poole jääv ala Jogentagana muinaskihelkonda, lõunapoolne osa jäi Ugandi muinasmaakonna äärealale. Ajaloolise TartuMaarja kihelkonna aladel on tänapäeval Luunja vald tervikuna, suurem osa Tartu linnast ja Tartu vallast, osa Tähtvere, Puhja ja Ülenurme valdadest.

Foto: Creative Commons ©

ASULAkOHAD Tartu-Maarja kihelkonnast on teada rida muistse Emajõe kallastel paiknenud kiviaegseid asulakohti: Maramaa, Kabina, Alevi, Veibri.

Põnev paik on Tartu külje all asuv Veibri, kust on leitud neli eriaegset muistist: hilismesoliitiline kolme lapse ja ühe täiskasvanuga nelikmatus, hilisneoliitiline asulakoht, hilisrauaaja ja keskaja asulakoht ning 13. sajandi massihaud. Nelikmatus kuulub Eesti vanimate hulka. Massihauast leitud 10 meest olid maetud kiiruga, millest annab märku luustike ebakorrapärane asend üksteise peal. Tõenäoliselt olid mehed lahingus tapetud, nende skelettidel võis tuvastatada lõikejälgi ja vigastusi, mis olid tekitatud mõõga või noolega. Rauaaegseid asulakohti on teada kokku pool tosinat, enamasti on samas kohas või läheduses elatud ka kesk- ja uusajal. Alevi küla alalt saadud leiud viitavad inimtegevusele nii kiviajal, rauaajal, keskajal kui uusajal.

Küllalt suure Aleviküla esile kerkimine oli seotud Uue-Kastre linnuse rajamisega 14. sajandil. Küla nimigi viitab sellele, et siin asus keskajal linnuse ette tekkinud alev. 18. sajandil kerkis sõdades purustatud ja jõge pidi Tartu ehituskivideks viidud linnuse varemetele Kantsi kõrts, mis teenindas jõge mööda liikujaid kuni Teise maailmasõjani. Aastail

Asu LAko HAD

1

1. Veibri matused.

Foto: Kristel Roog

2001–2004 rajati kõrtsi varemetele Emajõe Suursoo Looduskaitseala keskus. Lohkva küla leiab mainimist juba Läti Henriku kroonikas.

Hiljuti uuriti paika seoses Tartu-Räpina maantee rekonstrueerimisega. Lohkvast leitud esemed ja keraamika on pärit pikast ajavahemikust hilirauaajast kuni uusajani. Asulakoha kultuurkiht oli juba varem kündmisega segamini pööratud, uuringute käigus leiti künnikihist madalamalt vaid 21 lohku, mida võib tõlgendada majapidamislohkude- või ahjuasemetena. Mingeid konstruktsioone päevavalgele ei tulnud. Üks lohkudest sisaldas keraamikatootmise jääke, seal võis kunagi asuda keraamikapõletusahi. Sääsekõrva külast on leitud nii eriaegset asustust kui külakalme. Kalmistu on ilmselt rajatud varasema asulakoha peale. Vanimad asula leiud pärinevad viikingiajast, nende hulgas Araabia hõbemünt aastast 992/3. Tartus Raadil uuritud asulakohast leiti 13.–14. sajandi keraamikat, lisaks rauasulatamise jälgi. Tegemist võis olla sepatöö paigaga.

Asu LAko

1

1. Varbeki piiskopilinnuse põhiplaani rekonstruktsioon Andres Tvauri järgi.

1 – piiskopilinnuse müürid ja 18. sajandi kõrtsihoone kontuur, 2 – eeslinnus, 3–5 vallikraavide puidust kaldakindlustused, 6 – vallikraav, 7 – 18. sajandil kõrtsi juurde viinud tee

KIVIKALMED Kihelkonna alalt on teada üksikuid kivikalmed, tuntum nende hulgas Kardla kalme. Lõhutud kalme juurest leiti 1911. aastal aare, mis sisaldas 6. sajandile iseloomulikke hõbe- ja pronksehteid ja ühe väikese kullast kaelavõru. Tegemist on Eesti kõige rikkalikuma rahvasterännuaegse leiuga. Väägvere külas Sarapiku mäel asub maaparandusega kokku lükatud kivihunnik, mille südames võib olla kivikalme. Vanasti usutud, et kohas kummitab ega julgetud sealt pimedas mööda sõita.

On ka arvatud, et tegemist on hoopis kirikuasemega.

KIVI KAL MED

1 1. Kardla rahvasterännuaegne aare. Foto: Ester Oras

KÜLAKALMED Tartu-Maarja kihelkonna alalt on teada paarkümmend külakalmistut.

Viimane suurem arheoloogiline uurimine leidis aset Lohkva külakalmistul seoses Tartu-Räpina maantee rekonstrueerimisega. Sama kalmistut uuriti ka eelmiste teetööde käigus 1985. aastal. 2012. aasta kaevamistel uuriti läbi 80 ruutmeetri suurune ala, kust leiti 99 luustikku. Matustega seotud leiud – mündid, sõled, sõrmused ja noad pärinevad peamiselt 16. sajandi teisest poolest, 17. sajandi algusest. Erinevalt teistest Eesti külakalmistutest oli Lohkvas uuritud kalmistu osas laste matuste osakaal väiksem täiskasvanute omadest, samuti olid täiskasvanud elanud keskmisest pisut kauem. Võimalik, et lapsed on lihtsalt maetud kalmistu teistesse osadesse. Raskele füüsilisele tööle viitavaid märke kandsid nii meeste kui naiste skeletid. Mehi ja naisi oli maetute hulgas enam-vähem võrdselt. Maetute keskmine pikkus (156,3 cm naistel ja 169,9 cm meestel) vastab omaaegsele keskmisele kasvule. Sääsküla kalmistust räägiti 20. sajandi alguses, et sinna oli veel 19. sajandil karjase laps maetud. Kabina kalmistuga, mille leide oli kogutud juba 19. sajandil, seostub järgmine seik: 1920. aastatel jõudsid muuseumikogudesse leiud, mis tulid päevavalgele, kui üks preili kaevas välja oma rebaseurgu kinni jäänud koera.

Külakalmistule viitavat materjali on kogutud Vorbuse vallamaja krundilt. Rahvapärimus on mäletanud kiviriste või ristikivisid, mis kalmistu asukohta märkisid näiteks Väägveres, Aoveres, Sääsekõrvas, Sirgul ja Kõrvekülas. Praeguseks on kõik need maastikult kadunud.

KÜLA KAL

1

2

1; 2. Lohkva külakalmistu luustike väljakaevamine.

Fotod: Raido Roog

OHVRI- JA PüHAKOHAD Ohverdusena võib tõlgendada Kavastu rabast leitud Rooma päritolu pronkslampi. Kavastu lambi leiukontekstist on vähe teavet, võimalikud on ka teistsugused seletused. Lamp leiti 1902. aastal sootöödel rohkem kui meetri sügavuselt, selle juures oli ka mõnede pronksesemete fragmente ja loomaluid. Lamp viidi Riia Toommuuseumi, kust see jõudis Läti Ajaloomuuseumisse. Kavastu lamp on seda tüüpi, mida kasutati Rooma impeeriumis 1. sajandil. Samalaadseid on leitud Pompeis ja Herculaneumis. Väljaspool impeeriumi on see aga harukordne leid.

Haagel, Tartu-Viljandi maantee põhjaküljel asub ohvrikivi, mille pinnal võib näha ühte suuremat ümarat lohku. Tartu-Maarja kihelkonnast on teada ka Kalevipoja pärimusega seotud kive. Neid pole küll pühaks peetud, küll aga on tegemist oluliste mälupaikadega. Kavastu tee pervele olla Kalevipoeg kivi linguga heitnud Peipsi äärest, Väägverre aga pillanud rea kive põlle seest. Sääskülas asus allikas, mille veel usuti olevat terveks tegev omadus. Vanasti pestud veega haigeid silmi. Rahva seas olevat üldine olnud arvamine, et ida poole jooksvad allikad on tervendavate omadustega.

KO HAD

1 1. Rooma pronkslamp Kavastu rabast. Pilt: “ Eesti Esiajalugu” 1982, lk 233.

ArheoloOgiapärandi kaitse Arheoloogiline kultuuripärand hõlmab nii muistseid esemed kui ka kinnismuistiseid – linnamägesid, muinas- ja keskaegseid küla- ja taluasemeid, matmis- ja pühapaiku, vanu teekohti jms. Ehitiste jäänused, maasse jäänud esemed ja inimtegevuse käigus või mõjul tekkinud pinnaseladestused moodustavad arheoloogilise kultuurkihi.

Tinglikult loetakse arheoloogiapärandiks esemeid ja kohti, mis on Põhjasõja lõpust (1721) varasemad, kuid näiteks looduslikke pühapaiku võidi kasutada ja tähtsaks pidada hiljemgi.

Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest või veekogust leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega ese, mille omanik puudub või mille omanikku pole võimalik kindlaks teha. Selline leid kuulub seaduse järgi riigile ja on riigi kaitse all leidmise hetkest alates.

Kui mistahes paigas avastatakse muistis – muistne matusepaik, arheoloogiline kultuurkiht või kultuuriväärtusega leid –, tuleb tööd seisma jätta ning leiust Muinsuskaitseametile või vallavalitsusse teada anda. Leiukoht tuleb säilitada

Kait

se

muutumatul kujul kuni arheoloogi või muinsuskaitsetöötaja kohalejõudmiseni ja leide ei tohi ise rohkem välja puhastada. Esemed võib leiukohast eemaldada vaid juhul, kui tekib oht nende säilimisele.

Kultuuriväärtusega leiu ausale ja seadusekuulekale avastajale maksab riik leiuautasu.

Arheoloogiapärandi kaitse Riigi kaitse all olevaid muistiseid nimetatakse mälestisteks. Eestis on veel palju piirkondi, mida arheoloogid pole jõudnud läbi käia ja palju muistiseid, mis pole jõudnud kaitse alla. Seega peab ka aladel, kust arheoloogiamälestisi teada ei ole, ehitamisel ning muudel kaevetöödel arvestama uute muististe avastamise võimalusega.

Kohaliku omavalitsuse roll arheoloogiapärandi kaitsel on arvepidamine oma maa-alal asuvate mälestiste üle ja planeeringute koostamisel mälestistel ja nende kaitsevööndis kehtivate piirangutega arvestamine.

Arheoloogiapärand vajab vähe hooldust ning sellega seotud kitsendused puudutavad peamiselt kaevetöid. Enamiku mälestiste alal võib jät-

kata senist maakasutust – pidada karja, harida põldu, kasvatada metsa –, sest need tegevused ei lõhu arheoloogilist kultuurkihti rohkem, kui on aastasadade jooksul sama tegevusega juba tehtud. Matmis- ja pühapaikades pole siiski uute hoonete rajamine või muud sobimatud tegevused mõeldavad.

Internetis on kõigile kättesaadav kultuurimälestiste riiklik register (register.muinas.ee), mis on ühendatud Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendusega. Mälestiste kohta võib informatsiooni küsida ka Muinsuskaitseametist.

Arheoloogiapärandit ohustavad peamiselt kaevetööd, sügavkünd, ehitustegevus, lähikonna veerežiimi muutmised ning paraku ka sihikindel rüüstamine ja aardeotsimine.

Metallidetektori kasutamine kultuuriväärtusega leidude otsimiseks on Eestis alates 2011. aastast seadusega keelatud. See võib toimuda vaid Muinsuskaitseameti kirjalikul loal – juhul, kui on läbitud vastav koolitus. Lisaks tuleb luba küsida ka maaomanikult. Detektoristidelt võib Muinsuskaitseameti luba julgesti küsida. Kui seda ei näidata, on tõenäoliselt tegemist seaduserikkujatega. Selliseid detektoriste ja nende

sõiduvahendeid võiks võimaluse korral pildistada, fotod ja info autonumbrite kohta üle anda Muinsuskaitseametile. Riigi kaitse all olevatel mälestistel on igasugused detektoriotsingud keelatud.

Muinsuskaitseametile tuleks teada anda kõigist muististest, mis ei ole muinsuskaitse all – muistsetest matuse- ja kalmekohtadest (sh kõik inimluude leiukohad), pärimuslikest kiriku- või kabeliasemetest, ohvrikividest, -puudest või -allikatest, hiie nimega paikadest, samuti pakkteedest ja põlenud kivitükkide ning tumeda mullaga asulakohtadest. Tähtis on ka info muinasleidude (nt sõled, sõrmused, käevõrud, ripatsid, ketid, põlenud/sulanud pronksasjad, noad, odaotsad, raud- ja kivikirved, 18. sajandist vanemad mündid) ning nende leiukohtade kohta. Huvi pakuvad mitte ainult uued leiud, vaid ka teated varasemal ajal leitu kohta.

Kui on märgata mälestist kahjustavat tegevust või kahtlasi detektoriste, tuleks sellest teavitada Muinsuskaitseametit (6403050; info@muinas.ee) ja kohalikku omavalitsust.

Kait

se