Põlva

MESOLIITIKUM

NEOLIITIKUM

KIVIAEG

9000 - 1800 ekr

MUINASAEG

VANEM

NOOREM

P 1R8 0O0 N- 5K0 0S eI kAr E G

G

VANEM KESKMINE NOOREM

RAUAAEG 500 ekr - 1200 pkr

KESKAEG

13 saj - 17 saj

UUSAEG

17 saj - 20 saj

AJALOOLINE AEG

Mis on arheoloogia?

Arheoloogia on teadusharu, mis uurib endisaja inimeste tegevuste jälgi. Arheolooge huvitab kõik, mida inimene on endast maha jätnud – esemed ja nende valmistamisjäägid, toidujäätmed ja praht, hoonete ja muude ehituskonstruktsioonide jäänused, matuse- ja pühapaigad, kultuurtaimede õietolm järve põhjasetetes ning palju muud. Kõik see mis aitab meil paremini aru saada „sellest, kuidas inimesed vanasti elasid“ / elust minevikus. Arheoloogia „mängumaaks“ on väga lai ajavahemik alates inimkonna koidikust kuni tänapäevani. Kuna tihtipeale on materiaalsed jäänused ainsad, mis mingist ajast alles on jäänud, on nende kaitsmine ja säilitamine ka tulevastele põlvedele väga tähtis.

Mis On Kihelkonnad?

Kihelkonnad on Eesti ajaloolised haldusüksused, mis vahel ulatuvad juurtega muinasaega. Alates 13. sajandist tähendab „kihelkond“ maa-ala, mille piiresse jäävate mõisate talupojad käisid ja said pühapäeviti kokku ühes kirikus. Kihelkond jagunes mõisateks, mõisamaade alusel moodustusid vallad. Kuna ühe kihelkonna elanikud on läbi sajandite suhelnud eelkõige omavahel, on kihelkondade kultuuris ja keeles välja kujunenud kindlad omapärad. Seetõttu on ka Eesti arheoloogilised, etnograafilised, keelelised ja rahvaluulelised andmed liigendatuid kihelkonnapõhiselt. Niisugune liigendussüsteem on püsiv ja lõplik, sest ajaloo käigus väljakujunenud kihelkonnasüsteemi ei muuda enam ükski haldusreform. Sajandeid on ühe kihelkonna inimesi liitnud ühtekuuluvustunne. Kuigi kihelkonnapiirid ei kattu enam vallapiiridega ning kihelkonnad on jagatud mitme valla vahel, väärib kihelkondade olemasolu tänagi teadvustamist.

ASULAKOHAD

LINNAMÄED

Asulakohtadeks nimetatakse pea kõiki kohti, kus inimesed on kunagi elanud – vanu talude, külade ja mõisate asemeid, aga ka ajutisi laagripaiku. Asulakohti iseloomustab inimtegevusest tekkinud kultuurkiht, milles võib leiduda ehitusjäänuseid, põlenud koldekive, loomaluid ning esemeid, mis on elutegevuse käigus maha jäänud, ära visatud või kaotatud. Asulakohtade otsimisel hindavad arheoloogid esmalt, kas koht on elamiseks üldse sobiv – eelistatud on madalate küngaste päiksepoolseid nõlvu ning ka vesi pidi lähedal olema. Muinasaja lõpu ja keskaja asulakohad asuvad sageli praegustes külasüdamikes ja teede ääres. Kui paik tundub asulakohaks sobivat, vaadatakse läbi seal olevad mutimullahunnikud või küntud põllumaa, et leida savinõukilde või muid esemeid. Saadud leidude põhjal saab kindlaks teha, millal on kohapeal elatud.

Linnamägedeks nimetatakse küngastel või künkaneemikutel asunud kindlustatud kohti. Lisaks looduslikule kaitsele olid linnused kaitstud valli või taraga. Kui looduslikult sobivat küngast pole käepärast olnud, nagu näiteks sageli on Lääne-Eestis, on pinnasest ja kividest ise kaitseks kokku kuhjatud võimsad ringvallid. Linnuste funktsioonid võisid olla väga erinevad – nad võisid olla võimukeskused, ehitatud kaitseks sõjakäikude eest või ka olla pühapaigad, mis pidid olema ümbrusest eraldatud. Püsielanikega linnuste kõrval on olnud ka pelgupaiklinnuseid, mida kasutati vaid näiteks sõjaohu korral.

Rahvasuus kutsutakse linnusekohtasid linnamägedeks, linnaasemeteks või maalinnadeks.

Kivikalmed on maa peale rajatud, kividest matusekohad. Eri aegadel on kasutusel olnud väga erineva välisilmega kivikalmeid.

Kivikirstkalmetesse maeti surnuid pronksiajal (u 1800–500 eKr) ja eelrooma rauaajal (u 500 eKr – 50 pKr). Nendes on ühe või mitme kontsentrilise kiviringi sisse ehitatud paeplaatidest kirst, kuhu sängitati ilmselt kogukonnas tähtis isik, kuid kirstu kõrvale kiviringi või -ringide sisse on maetud teisigi inimesi.

Kalme sisemus täideti kividega. Eelrooma rauaajal ehitati Põhja- ja Lääne-Eestis ka tarandkalmeid, mis kujutasid endast kärjetaoliselt üksteise külge liitunud nelinurkseid või ringikujulisi kivisulendikke. Leidub ka üksikuid tarandeid. Laiemalt levisid korrapäraselt reas olevate

taranditega kalmed rooma rauaajal (u 50–450 pKr); neisse puistati surnute põletatud luud ja tuleriidal olnud asjad, peamiselt ehted. Kindla siseehitusega kivikalmete kõrval on alates I aastatuhande keskpaigast muinasaja lõpuni rajatud ka kalmeid, kus kivid paiknevad korratult. Kui matusepaika tähistab ümar ja kõrge kivilade, kutsutakse seda kangurkalmeks, hõredama kivistikuga on aga kivivarekalmed. Mõlemad kalmevormid on pikaajaliste traditsioonidega.

Harvem on kasutatud ka teistsuguseid kivikalmeid. Hilistes kivikalmetes leidub lisaks põlenud luudele relvi, ratsavarustust, tööriistu ja savinõukilde.

KIVIKALMED

KÄÄPAD

OHVRI- JA PÜHAKOHAD

I aastatuhande keskpaiku pKr tuli Loode-Venemaale ja IdaEestiskasutusele uus kalmetüüp – liivast kuhjatud pikliku või ümara põhiplaaniga kääpad. Enamasti asuvad kääpad männikutes, kus neid võib esineda nii üksikult kui ka rohkem kui 50 kääpakuhjatisest rühmadena.

Kääbastesse on maetud põletatult, leide on kaasa pandud vähe, peamiselt väiksemaid rõivastuse osi, ehteid ning üksikuid tarbeasju. Mõnel juhul on surnu põletatud luud sängitatud kääpa alusesse lohku või kääpakuhjatisse suures savist urnis. Lisaks inimsäilmetele on kääbastest leitud ka koduloomade ja kalade luid. Tõenäoliselt on tegemist surnule kaasa pandud toiduga või teispoolsusesse kaasa antud koduloomaga.

Kääbastesse maeti valdavalt 6.–9. või ka 10. sajandil. Vahel on sinna hiljem maetud ka põletamata surnuid.

Eraldi muististerühma moodustavad erinevad ohvri- ja pühakohad.

Need on paigad, mida on peetud ümbritsevast ruumist erinevaks ning mille puhul kehtisid erilised käsud ja keelud. Sageli oli paiga pühadus seotud mingi kindla ajaga aastas. Pühaks on peetud väga erinevaid loodusobjekte – puudesalusid, üksikuid puid, mägesid, kive, allikaid ja teisi veekogusid. Hiied on iseloomulikud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestile, maa lõunaosas kohtab hiie-nimetust harva. Ohverdatud on enamasti lootuses saada abi – tervist, edenemist töödes-tegemistes, jõukust majapidamisele vms – pühakohalt endalt või sellega seotud üleloomulikelt jõududelt või olenditelt. Nendest paikadest teame eelkõige tänu kohalikule pärimusele, mis on neid meeles pidanud. Pelgalt arheoloogiliste meetoditega on taolisi kohti võrdlemisi keeruline leida.

Kesk- ja varauusajal eelistas maarahvas sarnaselt muinasajale matta surnud kodu lähedale. Üsna väikeste mõõtmetega külakalmistud asuvad sageli mõnel teeäärsel künkal. Mõnikord on kalmel ka kivirist, mis on pandud terve kalmistu pühaduse märgiks. Pärimus räägib tihti ka kalmistutel olnud kabelitest.

Keskaegne matusekombestikku on mõjutanud nii ametlikust ristiusust lähtuvaid uuendused kui ka vanad, muinasajast säilinud tavad. Surnud maeti tavaliselt põletamata, kuid Lõuna-Eestis on vähesel määral edasi kestnud ka komme surnukeha enne matmist põletada. Kristliku kombe kohaselt on surnu hauda sängitatud enamasti peaga lääne poole, ent siingi võib vahel kohata kõrvalekaldeid. Kuna surnut usuti teispoolsuses edasi

elavat ja tegutsevat, pandi maetule hauda kaasa väiksemaid tarbeesemeid, näiteks nuge ja nõelu, samuti münte. Sageli on inimene maetud ehetega (sõrmused, käevõrud, helmed jm) ning pidulikus rõivastuses, millest on enamasti säilinud vaid metallosad – vööpandlad ja sõled. Külakalmistutega seostuvad rahva seas kalme- või kabeli-tüvelised kohanimed, ent neid on peetud ka „Rootsi sõja“ (ehk Põhjasõja) matusepaikadeks. Rahvas on külakalmetesse suhtunud austusega, kuna tegemist on teispoolsusega seotud paikadega. Nendest on räägitud isiklikel kogemustel põhinevaid üleloomuliku sisuga lugusid.

KüLAKALMISTUD

PÕLvA KiheLkond

Põlva kihelkond oli tõenäoliselt olemas juba 13. sajandil; kirjalikult mainitakse seda esmakordselt aastal 1452. 17. sajandini kuulus Põlva kihelkonda ka osa hilisemast Räpina ja Kanepi kihelkonnast. Kihelkonna aladel on Põlva vald, Mooste valla lõunaosa, suurem osa Laheda vallast, väike osa Kõlleste ja Veriora valdadest, osa Võru ja Lasva valdadest ja Võru linnast.

Foto: Põlva järv. Vaido Otsar.

Creative Commons ©

ASULAkOHAD Võhandu jõe kallastel on noorema kiviaja küttide, kalurite ja korilaste asulakohad Kääpa ja Villa külas. Kääpa asulakoht avastati silla rajamisel Võhandu jõele 1958. aastal. 1959–62 ja 1974 toimunud kaevamistel koguti sealt rohkesti savinõukilde ning saakloomade luid.

Ka enamik Villa 1951. ja 1969. aastal uuritud asulakoha leidudest on potikillud. Saadi ka kaks peaaegu terviklikku anumat ajastule tüüpilisi kivi- ja luuriistu ning merevaiku. Kääpalt ja Villalt, samuti Koiolast, Väimelast, Eostest, Vana-Koiolast on kogutud raua- ja keskajale viitavaid leide. Kääpa raua- ja keskaegset asulakohta kaevati 1978. aastal. 1990. ja 2006. aastal uuriti seoses Põlva–Võru maantee rekonstrueerimisega Vana-Koiola asulakoha kesk- ja rootsiaegseid kihistusi.

Keskajal, 13. sajandi keskpaigas on alguse saanud suur alev Kirumpää linnuse juures.

Asu LAko HAD

1 1. Varauusaegne kannus Vana-Koiola asulakohalt

KIVIKALMED Ainus arheoloogiliselt uuritud kalme asus Raistes ja on praeguseks hävinud.

Kalme kaevati läbi 1901. aastal. Leidude hulgas oli rooma rauaaja pronksehteid ning rauast sõja- ja tööriistu. Karilatsi külas on ühes kohas koos kaks kivikalmet ja kääbas, teises kohas kolm kivikalmet. Tarandimüüre on selgelt näha vaid ühel kalme, kuid piklik kuju lubab oletada, et teisedki on tarandkalmed. Vana-Koiolas on üksik kivikalme, Varbusel kaks kalmet teineteisest paarisaja meetri kaugusel. Pragi küla kalmerühma teket selgitab pärimus nii: vanapagan tahtnud templit või linna ehitada ja toonud kohale kive, kui kukk laulis, kukkusid need kolme hunnikusse maha.

KÄÄPAD Kääbastikke on Põlva kihelkonnas üle kolmekümne; mõnes on paar kääbast, teistes kuni paarkümmend või rohkemgi. 1925. a uuriti kääpaid Viisli külas Arniko veski juures, kus kolmes rühmas on kokku 38 kääbast. Läbi kaevatud kuues pikas ja viies ümmarguses kääpas oli põletusmatuseid ja esemeleide. Ühe luupesa juurest saadud panuste komplekt koosneb kuuest kellukesekujulisest pronksripatsist, kolmest klaashelmest, rauast needipeast, savitiiglist, kahest valuvormist ja väiksematest valuvormikatketest. 1973. a kaevati Arniko kalmistul veel üht ümarat ja üht pikka kääbast, mida oli metsatöödega rikutud. Mõlemat oli matmiseks kasutatud kahel korral. Ümarkääpast leiti noapide ja pronksrõngaste tükke, inimluude hulgas oli ka põlenud loomaluid. Pikast kääpast saadi kaks põlenud luude kogumit ja savinõukilde.

KÄÄ

1 1. Arniko kääbaskalmistust leitud kivist valuvormipoolmikud

KÜLAKALMED Kihelkonna alal on kaitse alla võetud kümmekond külakalmistut, ühelgi neist pole arheoloogilisi kaevamisi toimunud. Inimluid ja tüüpilisi külakalmeleide (sõlgi, sõrmuseid, helmeid ja muid ehteasju, nuge ning münte) on leitud kündmisel, liiva- või kruusavõtmisel, tee ehitusel. Alaküla (tänapäeval Peri küla) surnuaia tähiseks olid rahva mäletamist mööda kiviristid. Mustajõel on ohvrikivina kaitse all kivi, mille aukudes seisid kunagise kalmistutähisena kolm kiviristi.

Praeguseks on ristid kadunud, järel vaid kolm auku kivis. Pärimuse kohaselt oli kalmistule maetud kolm kindralit. Kui surnuaed põlluks künti, löönud pikne esimese rukkisaagi ühes lähedalasuva talu elumajaga põlema.

KÜLA KAL

1

2 3

1. Niklusmäelt leitud terviklik kirst. Foto: Anna Hints; 2. Niklusmäelt leitud uhke peapärg. Foto: Tanel Saimre; 3. Niklusmäelt leitud uhke peapärg. Foto: Kristel Roog.

LINNAMÄED Põlva kihelkond on rikas linnamägede poolest. Neid on viimastel aastatel uuritud, et selgitada välja linnuste rajamis- ja kasutusaeg.

2005. aastal kaevatud Kirumpää linnuse kultuurkiht oli leiuvaene: leiti ammunooleots, ovaalne tuleraud ja mõned potikillud. Kõige põhjast leitud pehkinud puidu radiosüsinikudateering ja 13. sajandi II poole importnõu kild viitavad linnuse vallutusjärgsele rajamisele.

Esimesed kirjalikud andmed Kirumpää linnuse kohta pärinevad 1322. aastast, mil Leedu vürst Gediminas selle purustas. Linnus rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks tollase tähtsa Tartu–Pihkva kauba- ja sõjatee äärde. Linnust on korduvalt rünnatud, purustatud ja taas üles ehitatud, lõplikult jäeti linnus maha peale Põhjasõda. Müürid tassiti laiali Võru linna ehituskivideks. Rosma linnamägi asub Orajõe kõrgel kaldal, teiseltki poolt loodusliku oruga piiratud järsu neemiku tipus. Linnuse u 4000 m2 suurust õue ümbritseb ringvall, milles on kaks suurt väravakohta. Et linnuseõue pole tasandatud, näib väljaehitamine olevat jäänud pooleli. 2007. aasta kaevamistel ilmnes, et vanimad asustusjäljed on rooma rauaajast (50–450 pKr). Ringvall on ilmselt rajatud päris muinasaja lõpul. Linnamäe jalamil leidub I aastatuhande II poole asustusjälgi, samast ajast on ka lähedal asuvad

LINNA MÄED

1 1. Kirumpää linnuse varemed. Foto: Tõnis Taavet.

kääpad. Kauksi Leerimäge kaevati 2013. aastal. Linnuse esimene etapp on eelrooma rauaajast. Kuigi linnust ümbritsevat ringvalli ja võimsat otsavalli on arvatud pärinevat hilisrauaajast (11.–13. saj), on söeproovide ja leitud potikildude põhjal vall rajatud rooma rauaajal. Hilisemaid leide kaevamistel ei saadud. Mõrgi linnamäge on 2013. a kaevamistulemuste põhjal kasutatud rooma rauaajal ja viikingiajal, sh 11. sajandil, kuid hiliseim kaitsetara pärineb 16.–17. sajandist – Liivi sõja või Rootsi-Poola sõdade ajast. Kõrista linnamäelt saadud söeproov viitab hilisrauaajale, selget kultuurkihti või kaitseehitisi leitud pole.

OHVRI- JA PüHAKOHAD Põlva kihelkonnast on teateid paljude puude, kivide, mägede ja allikate kohta, mida on pühaks peetud. – kokku poolesaja ümber. Pärimuses on tähtsal kohal Tõnisele ehk Tennüsele ohverdamine. Vanakülas, Noorits-Metskülas ja Partsi külas on Tõnise kultusega seotud mäed, Andre külas Tõnisekivi, Peri külas Tõnise mänd. Püha Antonius oli sigade kaitsepühak, talle ohverdati seapäid ja muudki toidukraami. Silmalätted on Pragi ja Navi külades, ka Taevaskoja Emalätte veel on usutud olevat tervistavaid omadusi. Põlva kihelkonna matusekombestikku kuulub risti lõikamine puusse, teede ääres võib näha ristipuid ja terveid ristimetsi. Kõige suurem ristimets asub Rosmal, kus ligi pooled ristipuud 2006. aastal teelaienduse käigus hoolimatult maha võeti.

KO

1 3

2 4

1. Rosma ristimänd. Foto: Heiki Valk; 2. Kauksi Leerimägi. Foto: Pikne Kama; 3; 4. Rosma linnamägi.

Foto: Heiki Valk.

ArheoloOgiapärandi kaitse Arheoloogiline kultuuripärand hõlmab nii muistseid esemed kui ka kinnismuistiseid – linnamägesid, muinas- ja keskaegseid küla- ja taluasemeid, matmis- ja pühapaiku, vanu teekohti jms. Ehitiste jäänused, maasse jäänud esemed ja inimtegevuse käigus või mõjul tekkinud pinnaseladestused moodustavad arheoloogilise kultuurkihi.

Tinglikult loetakse arheoloogiapärandiks esemeid ja kohti, mis on Põhjasõja lõpust (1721) varasemad, kuid näiteks looduslikke pühapaiku võidi kasutada ja tähtsaks pidada hiljemgi.

Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest või veekogust leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega ese, mille omanik puudub või mille omanikku pole võimalik kindlaks teha. Selline leid kuulub seaduse järgi riigile ja on riigi kaitse all leidmise hetkest alates.

Kui mistahes paigas avastatakse muistis – muistne matusepaik, arheoloogiline kultuurkiht või kultuuriväärtusega leid –, tuleb tööd seisma jätta ning leiust Muinsuskaitseametile või vallavalitsusse teada anda. Leiukoht tuleb säilitada

Kait

se

muutumatul kujul kuni arheoloogi või muinsuskaitsetöötaja kohalejõudmiseni ja leide ei tohi ise rohkem välja puhastada. Esemed võib leiukohast eemaldada vaid juhul, kui tekib oht nende säilimisele.

Kultuuriväärtusega leiu ausale ja seadusekuulekale avastajale maksab riik leiuautasu.

Arheoloogiapärandi kaitse Riigi kaitse all olevaid muistiseid nimetatakse mälestisteks. Eestis on veel palju piirkondi, mida arheoloogid pole jõudnud läbi käia ja palju muistiseid, mis pole jõudnud kaitse alla. Seega peab ka aladel, kust arheoloogiamälestisi teada ei ole, ehitamisel ning muudel kaevetöödel arvestama uute muististe avastamise võimalusega.

Kohaliku omavalitsuse roll arheoloogiapärandi kaitsel on arvepidamine oma maa-alal asuvate mälestiste üle ja planeeringute koostamisel mälestistel ja nende kaitsevööndis kehtivate piirangutega arvestamine.

Arheoloogiapärand vajab vähe hooldust ning sellega seotud kitsendused puudutavad peamiselt kaevetöid. Enamiku mälestiste alal võib jät-

kata senist maakasutust – pidada karja, harida põldu, kasvatada metsa –, sest need tegevused ei lõhu arheoloogilist kultuurkihti rohkem, kui on aastasadade jooksul sama tegevusega juba tehtud. Matmis- ja pühapaikades pole siiski uute hoonete rajamine või muud sobimatud tegevused mõeldavad.

Internetis on kõigile kättesaadav kultuurimälestiste riiklik register (register.muinas.ee), mis on ühendatud Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendusega. Mälestiste kohta võib informatsiooni küsida ka Muinsuskaitseametist.

Arheoloogiapärandit ohustavad peamiselt kaevetööd, sügavkünd, ehitustegevus, lähikonna veerežiimi muutmised ning paraku ka sihikindel rüüstamine ja aardeotsimine.

Metallidetektori kasutamine kultuuriväärtusega leidude otsimiseks on Eestis alates 2011. aastast seadusega keelatud. See võib toimuda vaid Muinsuskaitseameti kirjalikul loal – juhul, kui on läbitud vastav koolitus. Lisaks tuleb luba küsida ka maaomanikult. Detektoristidelt võib Muinsuskaitseameti luba julgesti küsida. Kui seda ei näidata, on tõenäoliselt tegemist seaduserikkujatega. Selliseid detektoriste ja nende

sõiduvahendeid võiks võimaluse korral pildistada, fotod ja info autonumbrite kohta üle anda Muinsuskaitseametile. Riigi kaitse all olevatel mälestistel on igasugused detektoriotsingud keelatud.

Muinsuskaitseametile tuleks teada anda kõigist muististest, mis ei ole muinsuskaitse all – muistsetest matuse- ja kalmekohtadest (sh kõik inimluude leiukohad), pärimuslikest kiriku- või kabeliasemetest, ohvrikividest, -puudest või -allikatest, hiie nimega paikadest, samuti pakkteedest ja põlenud kivitükkide ning tumeda mullaga asulakohtadest. Tähtis on ka info muinasleidude (nt sõled, sõrmused, käevõrud, ripatsid, ketid, põlenud/sulanud pronksasjad, noad, odaotsad, raud- ja kivikirved, 18. sajandist vanemad mündid) ning nende leiukohtade kohta. Huvi pakuvad mitte ainult uued leiud, vaid ka teated varasemal ajal leitu kohta.

Kui on märgata mälestist kahjustavat tegevust või kahtlasi detektoriste, tuleks sellest teavitada Muinsuskaitseametit (6403050; info@muinas.ee) ja kohalikku omavalitsust.

Kait

se