Setomaa

A R H E O LO O G I AT E AT M I K

MESOLIITIKUM

NEOLIITIKUM

KIVIAEG

9000 - 1800 ekr

MUINASAEG

VANEM

NOOREM

P 1R8 0O0 N- 5K0 0S eI kAr E G

VANEM KESKMINE NOOREM

RAUAAEG

500 ekr - 1200 pkr

KESKAEG

13 saj - 17 saj

UUSAEG

17 saj - 20 saj

AJALOOLINE AEG

Mis on arheoloogia?

Arheoloogia on teadusharu, mis uurib endisaja inimeste tegevuste jälgi. Arheolooge huvitab kõik, mida inimene on endast maha jätnud – esemed ja nende valmistamisjäägid, toidujäätmed ja praht, hoonete ja muude ehituskonstruktsioonide jäänused, matuse- ja pühapaigad, kultuurtaimede õietolm järve põhjasetetes ning palju muud. Kõik see mis aitab meil paremini aru saada „sellest, kuidas inimesed vanasti elasid“ / elust minevikus. Arheoloogia „mängumaaks“ on väga lai ajavahemik alates inimkonna koidikust kuni tänapäevani. Kuna tihtipeale on materiaalsed jäänused ainsad, mis mingist ajast alles on jäänud, on nende kaitsmine ja säilitamine ka tulevastele põlvedele väga tähtis.

Mis On Kihelkonnad?

Kihelkonnad on Eesti ajaloolised haldusüksused, mis vahel ulatuvad juurtega muinasaega. Alates 13. sajandist tähendab „kihelkond“ maa-ala, mille piiresse jäävate mõisate talupojad käisid ja said pühapäeviti kokku ühes kirikus. Kihelkond jagunes mõisateks, mõisamaade alusel moodustusid vallad. Kuna ühe kihelkonna elanikud on läbi sajandite suhelnud eelkõige omavahel, on kihelkondade kultuuris ja keeles välja kujunenud kindlad omapärad. Seetõttu on ka Eesti arheoloogilised, etnograafilised, keelelised ja rahvaluulelised andmed liigendatuid kihelkonnapõhiselt. Niisugune liigendussüsteem on püsiv ja lõplik, sest ajaloo käigus väljakujunenud kihelkonnasüsteemi ei muuda enam ükski haldusreform. Sajandeid on ühe kihelkonna inimesi liitnud ühtekuuluvustunne. Kuigi kihelkonnapiirid ei kattu enam vallapiiridega ning kihelkonnad on jagatud mitme valla vahel, väärib kihelkondade olemasolu tänagi teadvustamist.

ASULAKOHAD

LINNAMÄED

Asulakohtadeks nimetatakse pea kõiki kohti, kus inimesed on kunagi elanud – vanu talude, külade ja mõisate asemeid, aga ka ajutisi laagripaiku. Asulakohti iseloomustab inimtegevusest tekkinud kultuurkiht, milles võib leiduda ehitusjäänuseid, põlenud koldekive, loomaluid ning esemeid, mis on elutegevuse käigus maha jäänud, ära visatud või kaotatud. Asulakohtade otsimisel hindavad arheoloogid esmalt, kas koht on elamiseks üldse sobiv – eelistatud on madalate küngaste päiksepoolseid nõlvu ning ka vesi pidi lähedal olema. Muinasaja lõpu ja keskaja asulakohad asuvad sageli praegustes külasüdamikes ja teede ääres. Kui paik tundub asulakohaks sobivat, vaadatakse läbi seal olevad mutimullahunnikud või küntud põllumaa, et leida savinõukilde või muid esemeid. Saadud leidude põhjal saab kindlaks teha, millal on kohapeal elatud.

Linnamägedeks nimetatakse küngastel või künkaneemikutel asunud kindlustatud kohti. Lisaks looduslikule kaitsele olid linnused kaitstud valli või taraga. Kui looduslikult sobivat küngast pole käepärast olnud, nagu näiteks sageli on Lääne-Eestis, on pinnasest ja kividest ise kaitseks kokku kuhjatud võimsad ringvallid. Linnuste funktsioonid võisid olla väga erinevad – nad võisid olla võimukeskused, ehitatud kaitseks sõjakäikude eest või ka olla pühapaigad, mis pidid olema ümbrusest eraldatud. Püsielanikega linnuste kõrval on olnud ka pelgupaiklinnuseid, mida kasutati vaid näiteks sõjaohu korral.

Rahvasuus kutsutakse linnusekohtasid linnamägedeks, linnaasemeteks või maalinnadeks.

Kivikalmed on maa peale rajatud, kividest matusekohad. Eri aegadel on kasutusel olnud väga erineva välisilmega kivikalmeid.

Kivikirstkalmetesse maeti surnuid pronksiajal (u 1800–500 eKr) ja eelrooma rauaajal (u 500 eKr – 50 pKr). Nendes on ühe või mitme kontsentrilise kiviringi sisse ehitatud paeplaatidest kirst, kuhu sängitati ilmselt kogukonnas tähtis isik, kuid kirstu kõrvale kiviringi või -ringide sisse on maetud teisigi inimesi.

Kalme sisemus täideti kividega. Eelrooma rauaajal ehitati Põhja- ja Lääne-Eestis ka tarandkalmeid, mis kujutasid endast kärjetaoliselt üksteise külge liitunud nelinurkseid või ringikujulisi kivisulendikke. Leidub ka üksikuid tarandeid. Laiemalt levisid korrapäraselt reas olevate

taranditega kalmed rooma rauaajal (u 50–450 pKr); neisse puistati surnute põletatud luud ja tuleriidal olnud asjad, peamiselt ehted. Kindla siseehitusega kivikalmete kõrval on alates I aastatuhande keskpaigast muinasaja lõpuni rajatud ka kalmeid, kus kivid paiknevad korratult. Kui matusepaika tähistab ümar ja kõrge kivilade, kutsutakse seda kangurkalmeks, hõredama kivistikuga on aga kivivarekalmed. Mõlemad kalmevormid on pikaajaliste traditsioonidega.

Harvem on kasutatud ka teistsuguseid kivikalmeid. Hilistes kivikalmetes leidub lisaks põlenud luudele relvi, ratsavarustust, tööriistu ja savinõukilde.

KIVIKALMED

KÄÄPAD

OHVRI- JA PÜHAKOHAD

I aastatuhande keskpaiku pKr tuli Loode-Venemaale ja IdaEestiskasutusele uus kalmetüüp – liivast kuhjatud pikliku või ümara põhiplaaniga kääpad. Enamasti asuvad kääpad männikutes, kus neid võib esineda nii üksikult kui ka rohkem kui 50 kääpakuhjatisest rühmadena. Kääbastesse on maetud põletatult, leide on kaasa pandud vähe, peamiselt väiksemaid rõivastuse osi, ehteid ning üksikuid tarbeasju.

Mõnel juhul on surnu põletatud luud sängitatud kääpa alusesse lohku või kääpakuhjatisse suures savist urnis. Lisaks inimsäilmetele on kääbastest leitud ka koduloomade ja kalade luid. Tõenäoliselt on tegemist surnule kaasa pandud toiduga või teispoolsusesse kaasa antud koduloomaga. Kääbastesse maeti valdavalt 6.–9. või ka 10. sajandil. Vahel on sinna hiljem maetud ka põletamata surnuid.

Eraldi muististerühma moodustavad erinevad ohvri- ja pühakohad.

Need on paigad, mida on peetud ümbritsevast ruumist erinevaks ning mille puhul kehtisid erilised käsud ja keelud. Sageli oli paiga pühadus seotud mingi kindla ajaga aastas. Pühaks on peetud väga erinevaid loodusobjekte – puudesalusid, üksikuid puid, mägesid, kive, allikaid ja teisi veekogusid. Hiied on iseloomulikud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestile, maa lõunaosas kohtab hiie-nimetust harva. Ohverdatud on enamasti lootuses saada abi – tervist, edenemist töödes-tegemistes, jõukust majapidamisele vms – pühakohalt endalt või sellega seotud üleloomulikelt jõududelt või olenditelt. Nendest paikadest teame eelkõige tänu kohalikule pärimusele, mis on neid meeles pidanud. Pelgalt arheoloogiliste meetoditega on taolisi kohti võrdlemisi keeruline leida.

Kesk- ja varauusajal eelistas maarahvas sarnaselt muinasajale matta surnud kodu lähedale. Üsna väikeste mõõtmetega külakalmistud asuvad sageli mõnel teeäärsel künkal. Mõnikord on kalmel ka kivirist, mis on pandud terve kalmistu pühaduse märgiks. Pärimus räägib tihti ka kalmistutel olnud kabelitest.

Keskaegne matusekombestikku on mõjutanud nii ametlikust ristiusust lähtuvaid uuendused kui ka vanad, muinasajast säilinud tavad. Surnud maeti tavaliselt põletamata, kuid Lõuna-Eestis on vähesel määral edasi kestnud ka komme surnukeha enne matmist põletada. Kristliku kombe kohaselt on surnu hauda sängitatud enamasti peaga lääne poole, ent siingi võib vahel kohata kõrvalekaldeid. Kuna surnut usuti teispoolsuses edasi

elavat ja tegutsevat, pandi maetule hauda kaasa väiksemaid tarbeesemeid, näiteks nuge ja nõelu, samuti münte. Sageli on inimene maetud ehetega (sõrmused, käevõrud, helmed jm) ning pidulikus rõivastuses, millest on enamasti säilinud vaid metallosad – vööpandlad ja sõled. Külakalmistutega seostuvad rahva seas kalme- või kabeli-tüvelised kohanimed, ent neid on peetud ka „Rootsi sõja“ (ehk Põhjasõja) matusepaikadeks. Rahvas on külakalmetesse suhtunud austusega, kuna tegemist on teispoolsusega seotud paikadega. Nendest on räägitud isiklikel kogemustel põhinevaid üleloomuliku sisuga lugusid.

KüLAKALMISTUD

setOMaa Setomaa erineb muust Eestist oma ajaloo poolest. Kui 13. sajandi algul vallutasid Eesti saksa ja taani ristisõdijad, siis seto ala kuulus juba 11.– 12. sajandil Pihkva tagamaade hulka. Seepärast on siinses kultuuris, sealhulgas ka muististe osas, palju idapoolseid mõjusid, mida mujal Eestis ei kohta. Alles 1920. aasta Tartu rahulepinguga liideti Setomaa Eestiga, ehkki praegu on see jagatud Eesti ja Venemaa vahel. See voldik tutvustab lähemalt Eesti-poolse Setomaa muistiseid, mis jäävad Põlva maakonna Mikitamäe ja Värska ning Võru maakonna Meremäe ja osaliselt Misso valdadesse. Eestis üldtuntud kihelkondlikku süsteemi Setomaal ei kasutatud. Kirikukoguduste piirkondadest rohkem oli setode seas levinud külade jagamine nulkadesse, mida kogu Setomaa alalt on teada 12.

Seto laulukoor.

Foto: Aivo Põlluäär

ASULAkOHAD Setomaa asustus ulatub ajas tagasi keskmise kiviaja ehk mesoliitikumini (u 11 600–5000 eKr). Ühed vanimad asulakohad on Meremäe külas, kust on leitud kvartsist ja tulekivist tööriistu ja nende kilde. Nooremal kiviajal ehk neoliitikumis (u 5000–1800 eKr) levis keraamikavalmistamise oskus. Värska lahe kaldalt Väiko-Rõsna neoliitilisest asulakohast on leitud nn kammkeraamiliste nõude tükke, Luhamaalt Toodsist aga nn nöörkeraamika kilde. Laossina II asulakohas on lisaks neoliitikumile elatud ka vanemal pronksiajal; selleaegseid asulakohti on kogu Eestist teada seni veel väga vähe. Tõenäoliselt on pronksiaegne ka Laossina lähedalt Lüütja mõisa maalt leitud kivikirves. Asustus oli laias laastus kuni II aastatuhande alguseni pKr koondunud peamiselt veekogude äärde, kus olid paremad võimalused toidu hankimiseks. II aastatuhande algusest hakkas asustusmuster muutuma selliseks, nagu ta on tänapäevalgi. Paljude praeguste külade algus ulatub hilisrauaaega (u 1050–1225 pKr) või keskaega. Üht hilisrauaajast uusajani kestnud asulat on põhjalikumalt kaevatud Värska lahe ääres oleval Pedäjäsaarel.

Siit leiti leeasemeid ja paar kividest ahjuvaret. Leidudest saadi peale arvukate potikildude nuge, värtnaketrasid jt tarbeesemeid, aga ka savist ja kivist võrguraskuseid.

Asu LAko HAD

1 1. Laossina II asulakoht.

Foto: Anti Lillak

KIVIKALMED Rooma rauaajal (u 50–450 pKr) levisid Kagu-Eestis (eriti selle lääneosas) suurtest kividest rajatud tarandkalmed, kuid Setomaalt on teada vaid üks selleaegne kivikalme. See asub Popovitsa külas ning seda kaevati osaliselt 2004. aastal. Kivikalme täpsem ehitusviis jäi selgusetuks, kuid siit saadud leiud – peakilpsõlg, klaashelmes, kaks käevõru, keraamika jm – osutavad kalme pärinemisele 3.–4. sajandist. Surnud olid esmalt põletatud ning luutükid seejärel kalmesse puistatud. Pole võimatu, et Setomaalt võib leida veelgi rooma rauaaegseid kivikalmeid. Üks vähestest Setomaal teadaolevatest hilisrauaaja kivikalmetest on Tsirgu kalme, kus leidus maa peal korratult paiknevaid suuri kive. Kui Eestis maeti valdavalt tolleaegsetesse kivikalmetesse põletatult, siis Tsirgus on valitsenud laibamatuse komme. Kalmet lõhuti nõukogude ajal maaparandustööde käigus. Evald Tõnissoni juhendatud päästekaevamistel (1963) leiti siit hilisemate, 18.–19. sajandi matuste kõrval üks hilisrauaaja kaelavõru.

KIVI KAL MED

1 1. Tsirgu mänd ajaloolisel kalmistul.

Foto: Rein Järvelill.

Creative Commons ©

KÄÄPAD Setomaalt on I aastatuhande teise poole kääbaskalmistuid teada paljudest kohtadest. Suurimad kääbaskalmistud asuvad Laossina (5 kalmistut) ja Suure-Rõsna (3 kalmistut) külade lähistel ning Obinitsas.

1970. ja 1980. aastatel uuris arheoloog Mare Aun põhjalikumalt kääpaid Laossina ja Suure-Rõsna külade metsas. Kaevamiste käigus tehtud tähelepanekud lubavad kääpaid pidada kohaliku elanikkonna matusepaikadeks, mitte slaavlastest sisserännanute omadeks, nagu seni paljud arheoloogid arvanud olid. Rahvapärimuses teatakse kääpaid tihtipeale Rootsi sõjas või Leedu sõjas langenud sõdurite matusepaikadena. Seto traditsioonis tuntud surnutemälestamist, mille juurde kuulub haudadel söömine, on kääbastel esinenud veel sajandeid pärast sinna matmise lõpetamist.

KÄÄ PAD

1 1. Obinitsa kääpad. Foto: Anti Lillak

KÜLAKALMED Paljud keskaegsed külakalmistud on alguse saanud juba muinasaja lõpul. Näiteks Obinitsa kalmistul (mis küll ise on valdavalt hilisem) on tänapäeval säilinud kaks kiviringiga piiratud üksikhauda. Tegemist on nn ümaržalnikutega, mis on Ida-Setomaal ja Vene aladel laialt levinud kalmetüüp 11.–13. sajandil. Iga kiviring tähistab üht matust.

Külakalmistutesse maeti Setomaal kohati veel 19. sajandini. Kaks külakalmistut – Podmotsas ja Laossinas – on aga kasutuses tänini, olles sellisena kogu Eesti kontekstis ainulaadsed. Neil mõlemal leidub keskaegseid kiviriste ning sinna on ehitatud väikesed kabelid – tsässonad. Vanasid külakalmistuid on kohalik rahvas kutsunud näiteks Kalmõmäe või rootsi matusõ nimega.

LINNA

LINNAMÄED

Mitu linnamäge asub tänapäeval Vene poolele jääval Setomaal (Irboska, Korodissa, Sahnova, Mitkovitsa, Lisja jt). Eesti poolsel Setomaal on linnamäeks peetud Kõõru küla lähedal Tedrepalos olevat järsunõlvalist küngast, kuid 2012. aasta kaevamised väga selgeid inimtegevuse jälgi mäel ei andnud.

1

2

1. Laossina kalmistu ja tsässon; 2. Podmotsa kalmistu kiviristid. Fotod: Anti Lillak

OHVRI- JA PüHAKOHAD

Setomaal on arvukalt pühapaiku, millest mitmeid teatakse ja austatakse rahva seas tänapäevalgi. Pühadest kividest on tuntuim Miikse Jaanikivi, millele on jaanipäeval toodud ande, enamasti toiduaineid. Mõisaajal lõhuti kivi ja veeti lauda ehituseks, ent loomade suremise järel toodi kivi tagasi.

Kivi kõrval jooksva Jaanioja vesi on jaanipäeval raviva toimega. Miikse läheduses on teinegi püha kivi – Pelsi Annekivi, millele on annepäeval toodud ohvriks lambasaadusi – villa ja liha. Pühadest ravitoimega veega allikatest teatakse Setomaal lisaks Miikse Jaaniojale näiteks Tepia Silmalätet, Värska alevikus lahepervest välja jooksvat allikat ning Võmmorskis Pelska jõe äärset allikat. Mitmeid teede ääres kasvavaid mände, harvem kuuskesid või kaskesid, on Setomaal kasutatud lautsipuudeks. Nende ääres peatus surnuaiale minev matuserongkäik ning põletas siin lautsi – puust või laudadest aluse, millel surnut kodus hoiti. Igal külal oli oma lautsipuu. Värskast Saatse poole sõites jääb paremat kätt tee äärde Verhulitsa küla lautsipettäi, suur looduskaitse all olev põlispuu. Pühad on olnud ka mitmed külakalmistute peal kasvanud puud. Härma külakalmistul, kus asus apostel Toomale pühendatud tsässon, kasvasid Kalmõtõpetäi (kalme mänd) vanasti tuuma kattai (Tooma kadakas ). Juttudes kõneks olevad puud on küll tänapäevaks hävinud, kuid kalmel kasvab praegugi suur mitmeharuline mänd, mida peetakse pühaks.

KO HAD

1

2

1. Verhulitsa laudsimänd; 2. Mänd Härma külakalmistul. Foto: Anti Lillak

ArheoloOgiapärandi kaitse Arheoloogiline kultuuripärand hõlmab nii muistseid esemed kui ka kinnismuistiseid – linnamägesid, muinas- ja keskaegseid küla- ja taluasemeid, matmis- ja pühapaiku, vanu teekohti jms.

Ehitiste jäänused, maasse jäänud esemed ja inimtegevuse käigus või mõjul tekkinud pinnaseladestused moodustavad arheoloogilise kultuurkihi. Tinglikult loetakse arheoloogiapärandiks esemeid ja kohti, mis on Põhjasõja lõpust (1721) varasemad, kuid näiteks looduslikke pühapaiku võidi kasutada ja tähtsaks pidada hiljemgi.

Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest või veekogust leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega ese, mille omanik puudub või mille omanikku pole võimalik kindlaks teha. Selline leid kuulub seaduse järgi riigile ja on riigi kaitse all leidmise hetkest alates.

Kui mistahes paigas avastatakse muistis – muistne matusepaik, arheoloogiline kultuurkiht või kultuuriväärtusega leid –, tuleb tööd seisma jätta ning leiust Muinsuskaitseametile või vallavalitsusse teada anda. Leiukoht tuleb

Kait

se

säilitada muutumatul kujul kuni arheoloogi või muinsuskaitsetöötaja kohalejõudmiseni ja leide ei tohi ise rohkem välja puhastada. Esemed võib leiukohast eemaldada vaid juhul, kui tekib oht nende säilimisele.

Kultuuriväärtusega leiu ausale ja seadusekuulekale avastajale maksab riik leiuautasu.

Arheoloogiapärandi kaitse Riigi kaitse all olevaid muistiseid nimetatakse mälestisteks. Eestis on veel palju piirkondi, mida arheoloogid pole jõudnud läbi käia ja palju muistiseid, mis pole jõudnud kaitse alla. Seega peab ka aladel, kust arheoloogiamälestisi teada ei ole, ehitamisel ning muudel kaevetöödel arvestama uute muististe avastamise võimalusega.

Kohaliku omavalitsuse roll arheoloogiapärandi kaitsel on arvepidamine oma maa-alal asuvate mälestiste üle ja planeeringute koostamisel mälestistel ja nende kaitsevööndis kehtivate piirangutega arvestamine.

Arheoloogiapärand vajab vähe hooldust ning sellega seotud kitsendused puudutavad peamiselt kaevetöid. Enamiku mälestiste alal võib

jätkata senist maakasutust – pidada karja, harida põldu, kasvatada metsa –, sest need tegevused ei lõhu arheoloogilist kultuurkihti rohkem, kui on aastasadade jooksul sama tegevusega juba tehtud. Matmis- ja pühapaikades pole siiski uute hoonete rajamine või muud sobimatud tegevused mõeldavad.

Internetis on kõigile kättesaadav kultuurimälestiste riiklik register (register.muinas.ee), mis on ühendatud Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendusega. Mälestiste kohta võib informatsiooni küsida ka Muinsuskaitseametist.

Arheoloogiapärandit ohustavad peamiselt kaevetööd, sügavkünd, ehitustegevus, lähikonna veerežiimi muutmised ning paraku ka sihikindel rüüstamine ja aardeotsimine.

Metallidetektori kasutamine kultuuriväärtusega leidude otsimiseks on Eestis alates 2011. aastast seadusega keelatud. See võib toimuda vaid Muinsuskaitseameti kirjalikul loal – juhul, kui on läbitud vastav koolitus.

Lisaks tuleb luba küsida ka maaomanikult.

Detektoristidelt võib Muinsuskaitseameti luba julgesti küsida. Kui seda ei näidata, on tõenäoliselt tegemist seaduserikkujatega. Selliseid

detektoriste ja nende sõiduvahendeid võiks võimaluse korral pildistada, fotod ja info autonumbrite kohta üle anda Muinsuskaitseametile.

Riigi kaitse all olevatel mälestistel on igasugused detektoriotsingud keelatud.

Muinsuskaitseametile tuleks teada anda kõigist muististest, mis ei ole muinsuskaitse all – muistsetest matuse- ja kalmekohtadest (sh kõik inimluude leiukohad), pärimuslikest kiriku- või kabeliasemetest, ohvrikividest, -puudest või -allikatest, hiie nimega paikadest, samuti pakkteedest ja põlenud kivitükkide ning tumeda mullaga asulakohtadest. Tähtis on ka info muinasleidude (nt sõled, sõrmused, käevõrud, ripatsid, ketid, põlenud/sulanud pronksasjad, noad, odaotsad, raud- ja kivikirved, 18. sajandist vanemad mündid) ning nende leiukohtade kohta. Huvi pakuvad mitte ainult uued leiud, vaid ka teated varasemal ajal leitu kohta.

Kui on märgata mälestist kahjustavat tegevust või kahtlasi detektoriste, tuleks sellest teavitada Muinsuskaitseametit (6403050; info@muinas.ee) ja kohalikku omavalitsust.

Kait

se

Käesolev dokument on koostatud Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti – Läti – Vene piiriülese koostöö programmi 2007 – 2013 rahalise abiga. Dokumendi sisu eest vastutab ainuisikuliselt Tartu Ülikool ja mitte mingitel tingimustel ei saa tõlgendada dokumendi sisu Programmi, Programmis osavate riikide ja Euroopa Liidu seisukohti peegeldavana.

“Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti – Läti – Vene piiriülese koostöö programm 2007 – 2013 toetab rahaliselt ühiseid arendustegevusi regiooni konkurentsivõime parandamiseks, kasutades ära regiooni potentsiaali ja soodsat asukohta Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahelisel ristteel.

Programmi koduleht on www.estlatrus.eu.”

Programmi Est-Lat-Rus projekt „Arheoloogia, võim ja ühiskond“ Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, arheoloogia osakond Aadress: Ülikooli 18, 50090 Tartu Tel.: (+372) 737 5001 Fax: (+372) 737 5440