MESOLIITIKUM
NEOLIITIKUM
K I V I A E G 9000 - 1800 ekr
MUINASAEG
VANEM
NOOREM
P 1R8 0O0 N- 5K0 0S eI kAr E G
G
VANEM KESKMINE NOOREM
R A U A A E G 500 ekr - 1200 pkr
KESKAEG
13 saj - 17 saj
U U S A E G 17 saj - 20 saj
AJALOOLINE AEG
Mis on arheoloogia? Arheoloogia on teadusharu, mis uurib endisaja inimeste tegevuste jälgi. Arheolooge huvitab kõik, mida inimene on endast maha jätnud – esemed ja nende valmistamisjäägid, toidujäätmed ja praht, hoonete ja muude ehituskonstruktsioonide jäänused, matuse- ja pühapaigad, kultuurtaimede õietolm järve põhjasetetes ning palju muud. Kõik see mis aitab meil paremini aru saada „sellest, kuidas inimesed vanasti elasid“ / elust minevikus. Arheoloogia „mängumaaks“ on väga lai ajavahemik alates inimkonna koidikust kuni tänapäevani. Kuna tihtipeale on materiaalsed jäänused ainsad, mis mingist ajast alles on jäänud, on nende kaitsmine ja säilitamine ka tulevastele põlvedele väga tähtis.
Mis On Kihelkonnad? Kihelkonnad on Eesti ajaloolised haldusüksused, mis vahel ulatuvad juurtega muinasaega. Alates 13. sajandist tähendab „kihelkond“ maa-ala, mille piiresse jäävate mõisate talupojad käisid ja said pühapäeviti kokku ühes kirikus. Kihelkond jagunes mõisateks, mõisamaade alusel moodustusid vallad. Kuna ühe kihelkonna elanikud on läbi sajandite suhelnud eelkõige omavahel, on kihelkondade kultuuris ja keeles välja kujunenud kindlad omapärad. Seetõttu on ka Eesti arheoloogilised, etnograafilised, keelelised ja rahvaluulelised andmed liigendatuid kihelkonnapõhiselt. Niisugune liigendussüsteem on püsiv ja lõplik, sest ajaloo käigus väljakujunenud kihelkonnasüsteemi ei muuda enam ükski haldusreform. Sajandeid on ühe kihelkonna inimesi liitnud ühtekuuluvustunne. Kuigi kihelkonnapiirid ei kattu enam vallapiiridega ning kihelkonnad on jagatud mitme valla vahel, väärib kihelkondade olemasolu tänagi teadvustamist.
ASULAKOHAD
LINNAMÄED
Asulakohtadeks nimetatakse pea kõiki kohti, kus inimesed on kunagi elanud – vanu talude, külade ja mõisate asemeid, aga ka ajutisi laagripaiku. Asulakohti iseloomustab inimtegevusest tekkinud kultuurkiht, milles võib leiduda ehitusjäänuseid, põlenud koldekive, loomaluid ning esemeid, mis on elutegevuse käigus maha jäänud, ära visatud või kaotatud. Asulakohtade otsimisel hindavad arheoloogid esmalt, kas koht on elamiseks üldse sobiv – eelistatud on madalate küngaste päiksepoolseid nõlvu ning ka vesi pidi lähedal olema. Muinasaja lõpu ja keskaja asulakohad asuvad sageli praegustes külasüdamikes ja teede ääres. Kui paik tundub asulakohaks sobivat, vaadatakse läbi seal olevad mutimullahunnikud või küntud põllumaa, et leida savinõukilde või muid esemeid. Saadud leidude põhjal saab kindlaks teha, millal on kohapeal elatud. Linnamägedeks nimetatakse küngastel või künkaneemikutel asunud kindlustatud kohti. Lisaks looduslikule kaitsele olid linnused kaitstud valli või taraga. Kui looduslikult sobivat küngast pole käepärast olnud, nagu näiteks sageli on Lääne-Eestis, on pinnasest ja kividest ise kaitseks kokku kuhjatud võimsad ringvallid. Linnuste funktsioonid võisid olla väga erinevad – nad võisid olla võimukeskused, ehitatud kaitseks sõjakäikude eest või ka olla pühapaigad, mis pidid olema ümbrusest eraldatud. Püsielanikega linnuste kõrval on olnud ka pelgupaiklinnuseid, mida kasutati vaid näiteks sõjaohu korral. Rahvasuus kutsutakse linnusekohtasid linnamägedeks, linnaasemeteks või maalinnadeks.
Kivikalmed on maa peale rajatud, kividest matusekohad. Eri aegadel on kasutusel olnud väga erineva välisilmega kivikalmeid. Kivikirstkalmetesse maeti surnuid pronksiajal (u 1800–500 eKr) ja eelrooma rauaajal (u 500 eKr – 50 pKr). Nendes on ühe või mitme kontsentrilise kiviringi sisse ehitatud paeplaatidest kirst, kuhu sängitati ilmselt kogukonnas tähtis isik, kuid kirstu kõrvale kiviringi või -ringide sisse on maetud teisigi inimesi. Kalme sisemus täideti kividega. Eelrooma rauaajal ehitati Põhja- ja Lääne-Eestis ka tarandkalmeid, mis kujutasid endast kärjetaoliselt üksteise külge liitunud nelinurkseid või ringikujulisi kivisulendikke. Leidub ka üksikuid tarandeid. Laiemalt levisid korrapäraselt reas olevate
taranditega kalmed rooma rauaajal (u 50–450 pKr); neisse puistati surnute põletatud luud ja tuleriidal olnud asjad, peamiselt ehted. Kindla siseehitusega kivikalmete kõrval on alates I aastatuhande keskpaigast muinasaja lõpuni rajatud ka kalmeid, kus kivid paiknevad korratult. Kui matusepaika tähistab ümar ja kõrge kivilade, kutsutakse seda kangurkalmeks, hõredama kivistikuga on aga kivivarekalmed. Mõlemad kalmevormid on pikaajaliste traditsioonidega. Harvem on kasutatud ka teistsuguseid kivikalmeid. Hilistes kivikalmetes leidub lisaks põlenud luudele relvi, ratsavarustust, tööriistu ja savinõukilde.
KIVIKALMED
KÄÄPAD
OHVRI- JA PÜHAKOHAD
I aastatuhande keskpaiku pKr tuli Loode-Venemaale ja IdaEestiskasutusele uus kalmetüüp – liivast kuhjatud pikliku või ümara põhiplaaniga kääpad. Enamasti asuvad kääpad männikutes, kus neid võib esineda nii üksikult kui ka rohkem kui 50 kääpakuhjatisest rühmadena. Kääbastesse on maetud põletatult, leide on kaasa pandud vähe, peamiselt väiksemaid rõivastuse osi, ehteid ning üksikuid tarbeasju. Mõnel juhul on surnu põletatud luud sängitatud kääpa alusesse lohku või kääpakuhjatisse suures savist urnis. Lisaks inimsäilmetele on kääbastest leitud ka koduloomade ja kalade luid. Tõenäoliselt on tegemist surnule kaasa pandud toiduga või teispoolsusesse kaasa antud koduloomaga. Kääbastesse maeti valdavalt 6.–9. või ka 10. sajandil. Vahel on sinna hiljem maetud ka põletamata surnuid.
Eraldi muististerühma moodustavad erinevad ohvri- ja pühakohad. Need on paigad, mida on peetud ümbritsevast ruumist erinevaks ning mille puhul kehtisid erilised käsud ja keelud. Sageli oli paiga pühadus seotud mingi kindla ajaga aastas. Pühaks on peetud väga erinevaid loodusobjekte – puudesalusid, üksikuid puid, mägesid, kive, allikaid ja teisi veekogusid. Hiied on iseloomulikud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestile, maa lõunaosas kohtab hiie-nimetust harva. Ohverdatud on enamasti lootuses saada abi – tervist, edenemist töödes-tegemistes, jõukust majapidamisele vms – pühakohalt endalt või sellega seotud üleloomulikelt jõududelt või olenditelt. Nendest paikadest teame eelkõige tänu kohalikule pärimusele, mis on neid meeles pidanud. Pelgalt arheoloogiliste meetoditega on taolisi kohti võrdlemisi keeruline leida.
Kesk- ja varauusajal eelistas maarahvas sarnaselt muinasajale matta surnud kodu lähedale. Üsna väikeste mõõtmetega külakalmistud asuvad sageli mõnel teeäärsel künkal. Mõnikord on kalmel ka kivirist, mis on pandud terve kalmistu pühaduse märgiks. Pärimus räägib tihti ka kalmistutel olnud kabelitest. Keskaegne matusekombestikku on mõjutanud nii ametlikust ristiusust lähtuvaid uuendused kui ka vanad, muinasajast säilinud tavad. Surnud maeti tavaliselt põletamata, kuid Lõuna-Eestis on vähesel määral edasi kestnud ka komme surnukeha enne matmist põletada. Kristliku kombe kohaselt on surnu hauda sängitatud enamasti peaga lääne poole, ent siingi võib vahel kohata kõrvalekaldeid. Kuna surnut usuti teispoolsuses edasi
elavat ja tegutsevat, pandi maetule hauda kaasa väiksemaid tarbeesemeid, näiteks nuge ja nõelu, samuti münte. Sageli on inimene maetud ehetega (sõrmused, käevõrud, helmed jm) ning pidulikus rõivastuses, millest on enamasti säilinud vaid metallosad – vööpandlad ja sõled. Külakalmistutega seostuvad rahva seas kalme- või kabeli-tüvelised kohanimed, ent neid on peetud ka „Rootsi sõja“ (ehk Põhjasõja) matusepaikadeks. Rahvas on külakalmetesse suhtunud austusega, kuna tegemist on teispoolsusega seotud paikadega. Nendest on räägitud isiklikel kogemustel põhinevaid üleloomuliku sisuga lugusid.
KüLAKALMISTUD
VastseLiiNa KiheLkond Vastseliina kihelkond hõlmab maid, mis muinasajal lõpul asusid Valgatabalve (Valgõpalo) piirkonnas, Pihkva valduste piiri lähistel. Enamus kihelkonnast asub Võrumaal, kuid osa valdasid on tänapäeval ka Põlvamaa koosseisus. Siia kuulub osa Orava, Vastseliina, Misso ja Lasva vallast.
Foto: Vastseliina linnus. Andrus Uuetalu. Creative Commons ©
ASULAkOHAD Siksälä külakalmistu lähedalt, Hino järve äärest on teada mitu asulakohta. Esimene neist asub Hino järve ja Mustjärve vahel, kust on leitud tekstiilkeraamikat ning märke rauasulatamisest. Need leiud dateerivad muistise I aastatuhandesse. Ka Hino küla juurest on leitud asustusjälgi ja punaka varjundiga keraamikat, mis kuuluvad tõenäoliselt samuti I aastatuhandesse ning ka viikingiaega. Asulakohti leidub veel Vana-Vastseliina, Kimalase, Tamme, Vastsetaru, Tuderna, Kiviora ja paljude teiste külade juures.
Asu LAko HAD
KIVIKALMED
Kivikalmeid on Vastseliina kihelkonnas palju. Tegemist on Eesti kagupoolseimate tarandkalmetega. Loosi. Kalmest leiti 1965. aasta kaevamistel klaas- ja pronkshelmeid ning savinõukildeTeine uuritud kivikalme asub Tsiistre küla juures. Hiliseim kalmest võetud söeproov ulatub viikingiajani. Kõik kivikalmed on olnud kasutusel I aastatuhande algupoolel. Keskajal kulges Tsiistre kalmete juurest VasteliinaRiia maantee, mida mööda palverändurid Vastseliina linnusekabelisse käisid„ülemate“ matmiskohad.
1
2
1. Vaade Hino järvele. Foto: Vaido Otsar. Creative Commons © 2. Tsiitre kivikalme. Foto: M. Veldi
KÄÄPAD Kääpaid on Vastseliina kihelkonnas üle kahesaja ning enamus neist moodustavad suuri kääbaskalmistuid. Ühed vanimad kääpad asuvad Loosil – seal on kääbaskalmistu tekkinud kohe tarandkalme juurde. Väga palju kääpaid leidub Piusa lähedal, eriti Tuderna ümbruses. Sealt võib kääbaste kõrgus ulatuda lausa üle meetri ning nende ümber on kaevatud kraav. Mõnikord on kääpaid endid ka kaevatud, sest tihti seostub selliste kohtadega aardepärimus. Tuderna kääpaid HanikaseTamme maantee ääres on kohalikud seostanud ka Põhjasõja aegsete patareiasemetega. Tsiistre koolimaja juures leidus kunagi samuti kääpaid, mida peetud Rootsi kuninga hauaks, lisaks on selle paiga kohta aardepärimust. Kunagi kuulnud mehed, et kalmel on peidus rahapada, mida valvab rahahoidja, kes rahapaja vaid kosilase vastu vabaks annab. Mehed, kavalad, võtsid musta kassi, ehtisid selle ära ja panid kotti, mille siis saja sõlmega kinni sidusid. Läksid kalmele ja viskasid koti rahahoidjale sõnadega „Seh, sullõ kosilanõ, ja lasõ raha vallalõ!” Sel ajal, kuid rahahoidja kotisõlmi lahti harutas, pagesid mehed kalmelt koos rahapajaga. Vastseliina kääpad on enamasti dateeritud I aastatuhande II poolde. Luuska küla lähedal on ka žalnikuid, mis on suurtest kividest ringiga piiratud madalad kääpad. Neid on matmiseks kasutatud 11.-13. sajandil.
KÄÄ PAD
1 1. Loosi kääpad. Foto: Viire Kobrusepp
KÜLAKALMED Külakalmistud asuvad enamasti maastikul veidike kõrgematel küngastel ning nende kasutamisaeg jääb 13.–18. sajandisse. Külakalme võib ära tunda ka kohanime järgi. Näiteks Viitka Ristimäest põhja pool, natuke kõrgemal künkal, asub Kalmemägi, kust kartulikoobaste kaevamisel leitud nii luid kui ka üks suur nuga. Kalmete mäe nimeline külakalmistu asub veel Külaoru külas, kus kalme peal olnud kunagi kivist rist. Korgõmõisa küla juurest leiab Kalmato lohu nimelise külakalmistu, kust kündmisel ikka luid tulnud. Seal võib matuseala ulatuda lausa kuni 150 meetrini. Võhandu jõest idas paikneb ka Kirikumäe nime all tuntud Villa külakalmistu. Kõige tuntuim on siiski aga Siksälä külakalmistu Hino järve ääres, mis on sellistest muististest Eesti kõige paremini uuritu. Seal leidub ka varaseid põletusmatuseid, kuid peamiselt oli kalme kasutusel keskajal. Siksälä kalmest on leitud palju kaasa pandud panuseid ja tekstiilijäänuseid. Kalmest lõunas asub Kirikumägi, kuhu on maetud 17.–18. sajandil.
KÜLA KAL
1
2
1. Kalmato lohk. Foto: V. Lõhmus; 2. Siksälä kalme
LINNAMÄED Kõige tuntum linnus on ehk Vastseliina linnus, mis sai esialgsel kujul valmis 25. märtsiks 1342. aastal ning mis nimetati Neitsi Maarja linnuseks. Seal võib kultuurkiht olla kuni nelja meetri paksune. 1354. aastast on teada kiri paavstile, kus kirjeldati Vastseliina linnusekabelis juhtunud imet. Ühel septembriööl olnud tühjast kabelist kuulda muusikat ja rist, mis muidu seinal rippunud, seisis nüüd keset altarit. Pärast seda hakkasid Vastseliinas käima palverändurid, pimedad said tagasi oma nägemise ja kurdid kuulmise. Linnus oli kasutusel kuni 18. sajandi alguseni. Misso lähedal on linnamägi, mida nimetatakse Kõugumäeks või Kõuguliinaks. Selle ümber olevat rahvajuttude järgi olnud kivimüür ja ees raudväravad. Kui väravad lahti teha, siis nende hääl kostis kaugele. Linnamägi on dateeringute järgi 14. sajandil maha põletatud. Hinniala küla juures asub neemiklinnuse ase, mida kohalikud kutsuvad Päevapööramise mäeks või Hobuseseljamäeks. Leidude põhjal oli see kasutusel peamiselt 5.–7. sajandil. Linnamäge on peetud ohvrikohaks, kus pööripäeval toimusid päikesekultusega seotud toimingud. Lisaks nendele on Vastseliinast teada Luhtõ linnamägi.
LINNA MÄED
1
2
1. Vastseliina piiskopilinnus; 2. Vastseliin piiskopilinnus 1850. a paiku. J. Vali fotokogu.
OHVRI- JA PüHAKOHAD Vatsa ja Viitka küla piiril asub ohverdamiskoht, kus pärimuse järgi olnud kunagi vana kirik ja ohvrikivi. See koht kannab Ristimäe nime. Kirikumäel Mustjärve kaldal asus pärimuse järgi üks kolmest Vastseliina kihelkonna vanimast puukirikust. Ühe teate kohaselt oli kirik puust ja sellel oli kolm ust, teise järgi olnud see tellistest laotud. Tänini räägitakse, et kirik olevat Mustjärve põhja vajunud ja et sealt võivat kellahäält kuulda. Kirikumäel Mustjärve kaldal asus pärimuse kohaselt aga üks kolmest Vastseliina kihelkonna vanimast puukirikust. Ühe teate kohaselt oli kirik puust ja sellel oli kolm ust, teise järgi olnud see tellistest laotud. Kord tulnud kirikut venelased rüüstama, tapsid ära nii kiriku kui surnuaia vahimehe ja võtsid kirikukellad endaga kaasa. Üle järve sõites olevat kell aga järve kukkunud. Mõned teavad aga, et kirik olevat tervenisti Mustjärve põhja vajunud. Igatahes nüüd olla järvest pimedatel ja tormistel öödel kellahäält kuulda. Tokri küla juures leiab Ilmamäe ümbert seitse allikat ning kahes neist – Ilmamäelumbis ja Anikselumbis – püsib vesi aastaringi. Ühe kuivanud allika ümber on aga ringis seitse tamme ning seda kohta nimetatakse Tammelumbiks. Kagu-Eestis leidub ka rohkelt ristipuid. Puudesse lõigati matusetalituse ajal rist, et surnu hing leiaks seal endale kodu ja ei tuleks kodukäijaks ning sellepärast asuvad ristipuud ka enamasti kalmistusse viiva tee ääres.
KO HAD
2
1 3
1. Tohkri Tammetsõõr. Foto: T. Taavet; 2. Hingeristi lõikamine Partsimõisas 1976.a; 3. Tohkri Tammetsõõr - ohvrikivi. Foto: K. Siim
ArheoloOgiapärandi kaitse Arheoloogiline kultuuripärand hõlmab nii muistseid esemed kui ka kinnismuistiseid – linnamägesid, muinas- ja keskaegseid küla- ja taluasemeid, matmis- ja pühapaiku, vanu teekohti jms. Ehitiste jäänused, maasse jäänud esemed ja inimtegevuse käigus või mõjul tekkinud pinnaseladestused moodustavad arheoloogilise kultuurkihi. Tinglikult loetakse arheoloogiapärandiks esemeid ja kohti, mis on Põhjasõja lõpust (1721) varasemad, kuid näiteks looduslikke pühapaiku võidi kasutada ja tähtsaks pidada hiljemgi. Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest või veekogust leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega ese, mille omanik puudub või mille omanikku pole võimalik kindlaks teha. Selline leid kuulub seaduse järgi riigile ja on riigi kaitse all leidmise hetkest alates. Kui mistahes paigas avastatakse muistis – muistne matusepaik, arheoloogiline kultuurkiht või kultuuriväärtusega leid –, tuleb tööd seisma jätta ning leiust Muinsuskaitseametile või vallavalitsusse teada anda. Leiukoht tuleb säilitada
Kait
se
muutumatul kujul kuni arheoloogi või muinsuskaitsetöötaja kohalejõudmiseni ja leide ei tohi ise rohkem välja puhastada. Esemed võib leiukohast eemaldada vaid juhul, kui tekib oht nende säilimisele. Kultuuriväärtusega leiu ausale ja seadusekuulekale avastajale maksab riik leiuautasu. Arheoloogiapärandi kaitse Riigi kaitse all olevaid muistiseid nimetatakse mälestisteks. Eestis on veel palju piirkondi, mida arheoloogid pole jõudnud läbi käia ja palju muistiseid, mis pole jõudnud kaitse alla. Seega peab ka aladel, kust arheoloogiamälestisi teada ei ole, ehitamisel ning muudel kaevetöödel arvestama uute muististe avastamise võimalusega. Kohaliku omavalitsuse roll arheoloogiapärandi kaitsel on arvepidamine oma maa-alal asuvate mälestiste üle ja planeeringute koostamisel mälestistel ja nende kaitsevööndis kehtivate piirangutega arvestamine. Arheoloogiapärand vajab vähe hooldust ning sellega seotud kitsendused puudutavad peamiselt kaevetöid. Enamiku mälestiste alal võib jät-
kata senist maakasutust – pidada karja, harida põldu, kasvatada metsa –, sest need tegevused ei lõhu arheoloogilist kultuurkihti rohkem, kui on aastasadade jooksul sama tegevusega juba tehtud. Matmis- ja pühapaikades pole siiski uute hoonete rajamine või muud sobimatud tegevused mõeldavad. Internetis on kõigile kättesaadav kultuurimälestiste riiklik register (register.muinas.ee), mis on ühendatud Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendusega. Mälestiste kohta võib informatsiooni küsida ka Muinsuskaitseametist. Arheoloogiapärandit ohustavad peamiselt kaevetööd, sügavkünd, ehitustegevus, lähikonna veerežiimi muutmised ning paraku ka sihikindel rüüstamine ja aardeotsimine. Metallidetektori kasutamine kultuuriväärtusega leidude otsimiseks on Eestis alates 2011. aastast seadusega keelatud. See võib toimuda vaid Muinsuskaitseameti kirjalikul loal – juhul, kui on läbitud vastav koolitus. Lisaks tuleb luba küsida ka maaomanikult. Detektoristidelt võib Muinsuskaitseameti luba julgesti küsida. Kui seda ei näidata, on tõenäoliselt tegemist seaduserikkujatega. Selliseid detektoriste ja nende
sõiduvahendeid võiks võimaluse korral pildistada, fotod ja info autonumbrite kohta üle anda Muinsuskaitseametile. Riigi kaitse all olevatel mälestistel on igasugused detektoriotsingud keelatud. Muinsuskaitseametile tuleks teada anda kõigist muististest, mis ei ole muinsuskaitse all – muistsetest matuse- ja kalmekohtadest (sh kõik inimluude leiukohad), pärimuslikest kiriku- või kabeliasemetest, ohvrikividest, -puudest või -allikatest, hiie nimega paikadest, samuti pakkteedest ja põlenud kivitükkide ning tumeda mullaga asulakohtadest. Tähtis on ka info muinasleidude (nt sõled, sõrmused, käevõrud, ripatsid, ketid, põlenud/sulanud pronksasjad, noad, odaotsad, raud- ja kivikirved, 18. sajandist vanemad mündid) ning nende leiukohtade kohta. Huvi pakuvad mitte ainult uued leiud, vaid ka teated varasemal ajal leitu kohta. Kui on märgata mälestist kahjustavat tegevust või kahtlasi detektoriste, tuleks sellest teavitada Muinsuskaitseametit (6403050; info@muinas.ee) ja kohalikku omavalitsust.
Kait
se