Vibujahi EM

Prantsusmaal Confolensis 24. juulist kuni 2. juulini toimunud IFAA (International Field Archery Association) Euroopa vibujahi meistrivõistlustel tuli Rita-Anette Kohava Euroopa meistriks naiste jahiplokiklassis.

TEKST HÄRMO HIIEMÄE FOTOD ERAKOGU Euroopa meistrid Inge Sirkel-Suviste ja Rita Anette-Kohava.

EESTLANNAD

tulid Euroopa meistriteks

Varem on Rita-Anette Kohava saavutanud vibujahi tiitlivõistlustel EM-pronksi ja MM-hõbeda. „Olen uhke ja õnnelik! Eelmistel Euroopa meistrivõistlustel Saksamaal kaotasin tiitlivõitjale vaid kahe punktiga. Seekord suutsin kahe esimese päevaga teha korralikud sooritused kõige raskemates formaatides, mis tagas mulle järgnevateks päevadeks konkurentide ees tugeva edumaa,“ ütles Kohava. Esimese koha naiste pikkvibuklassis sai Inge SirkelSuviste, kellele on see juba kaheksas tiitlivõit.

Võistlustel osales üle 1200 vibulaskja lastest veteranideni. Eestlasi oli kohal üheksa. Meeste jahiplokkide-klassis saavutas Kristo Kent viienda koha. Vibujahi Euroopa meistrivõistlused, mis esimest korda toimusid samuti Prantsusmaal Confolensis 1998. aastal ja mida peetakse IFAA presidendi Martin Koini sõnul maastikuvibulaskmise lipulaevaks, toimuvad iga kahe aasta tagant. Koroonapandeemia tõttu lükkus 2020. aastale kavandatud tiitlivõistlus kaks aastat edasi.

Vibujahivõistlustel kasutatakse loomakujulisi ehk 3D-sihtmärke, mida on ühel võistlusrajal 28. Tiitlivõistlustel tuleb läbida neli 28 märgiga rada, kus sihtmärgid asuvad 10–60 jardi (9,1–54 m) kaugusel, igasse sihtmärki sooritatakse üks kuni kolm lasku. Võistlustulemused leiab www.ebhc2022.fftl.com. Euroopa vibujahimeistrivõistluste medalikolmik. Keskel Euroopa meister Rita-Anette Kohava, teine koht Janina Kaufmann (Saksamaa) ja kolmas Amandine Langlois (Prantsusmaa).

Rita-Anette Kohava võistlemas.

- VIBUJAHT Põnev võistlus

3D-laskmine on väga populaarne ja võidab järjest rohkem huvilisi. Vibujahi võistlusformaati tutvustab Euroopa meister Rita-Anette Kohava, vibujahiklubi Mägilased asutaja.

TEKST RITA-ANETTE KOHAVA, MTÜ Mägilased FOTOD ERAKOGU

3D-laskmine on väga populaarne ja võidab järjest rohkem huvilisi. See imiteerib jahti. Selle vibuspordiharu propageerimine on reaalse vibujahi tutvustamise kõrval olnud vibujahiklubi Mägilased üks peamisi eesmärke.

Kui me mägilastega 2007. aastal alustasime, siis ei olnud Eestis ühtegi täismahus 3D-rada, sest märgid olid ja on siiani ülimalt kallid. Ega laskjaidki teab mis palju olnud. Vibulaskjad said hakkama Kajamaa 14 märgiga rajal, mida läbiti võistlustel lihtsalt kaks korda. Tänu sponsoritele õnnestus mägilastel soetada Eesti päris esimene täisformaadis 28 märgiga rada, mis läks toona maksma üüratu summa, ligi 100 000 krooni.

Hea ja põneva võistlusraja ülespanekuks on väga tähtis maastik. Mida rohkem kõrgustevahesid, seda rohkem trikiga märke rajameistrid kasutada saavad. Mida järsemad on nõlvad ja suuremad laskmisnurgad, seda rohkem eksitab see võistlejaid kauguste hindamisel. Ebamugavad laskmisasendid mõjutavad laskuri kehaasendit ja meelitavad välja laskmisvigu. Eestis on väga head võistlusrajad olnud üleval näiteks Võrumaal Kiidi ja Kütioru nõlvadel, Harjumaal Kõrvemaal ja Nelijärvel, kuid senini ületamatuks on jäänud minu meelest Otepääl Käärikul 2008. aastal peetud Euroopa vibujahi-meistrivõistluste rajad. Otepää-võistlusel osales ligi 500 laskurit, Prantsusmaal oli osalejaid ligi 1200.

Kuidas jagatakse punkte?

Formaadist olenevalt saab ühes märgis punkte ühe või kahe noole eest, maksimumskoor märgis (olenemata noolte arvust) on 20 punkti ja ühe noole punktiväärtus on 5–20 punkti. Eesti meistrivõistlustel, mis kestavad tavaliselt kaks päeva, selgub võitja kolme võistluse koondpunktide alusel, Euroopa meistrivõistlustel selguvad parimad nelja võistluspäeva tulemusena. IFAA reegliteraamat ei määra looma suurust ega väikese südame mõõte, küll on aga määratud „suure südame“ mõõdud, mida joonisel tähistab A. Pildil kolmanda grupi kobras.

Dodo-lind oli Rita-Anette Kohava jaoks uus ja senini tundmatu märk. Pildil teise päeva kahe noole ringi viimane märk, kus tal õnnestus võtta maksimumpunktid ehk kaks korda kümme punkti.

Kasutatavad loomakujud, mis on valmistatud kummilaadsest materjalist, on väga realistlikud, kuigi tõele au andes ei ole nende punkti- ehk südameala alati anatoomiliselt korrektne. Loomade suurust reeglid ei määra, küll on aga 115-leheküljelises IFAA reegliteraamatus kirjas nn suure südame suurused. Esimesel grupil on selle kõrgus minimaalselt 250 mm, teisel grupil 201–250 mm, kolmandal grupil 150–200 mm ja neljandal grupil maksimaalselt 150 mm. Näiteks väikese südame ehk maksimumpuntide osa võib olla vaid 15–20 mm.

Neljanda grupi ehk väikeste loomade korral, kus kõige pisemad märgid on näiteks nugis, part ja hiireviu ning mis asuvad 10–20 jardi (9–18 meetri kaugusel), tekib täpsemate vibude klassides sageli probleem, et nooled sõna otseses mõttes ei mahu südamesse ära. Nii kaotasin isegi ühes märgis punkte, kui mu väikesesse südamesse sihitud nool tabas seal konkurendi noolt, mis oli juba ees, ning libises seetõttu väiksemasse punktialasse ehk kehasse. Liiderrühmades laskjad on lahendanud probleemi nii, et pärast esimese võistluspaari laskmist tuuakse nooled märgist ära.

Kauguste hindamine on võistluse oluline osa, seega olid rajal keelatud kaugusemõõtjad, kasutada tohib ainult taadeldud ja kontrollitud binokleid ning telefonide kasutamine (k.a märkide pildistamiseks) on rangelt keelatud. Aastaid on liikvel kuulujutte, et osa laskjaid on saanud teatud eeliseid, sest neile on märkide kaugustest rääkinud rajal juba varem võistelnud laskjad või lausa rajameistrid ise.

Nagu hiljem sotsiaalmeediast näha oli, eirasid paljud laskjad pildistamise reegleid, kuid mul endal on vaid paar fotot päeva viimasest märgist.

Tänavu oli kaasatud ka uusi ja eksootilisi märke, nagu pingviin, dodo-lind, nandu, kiiverkaasuar. Eelkõige traditsiooniliste vibudega laskjatele valmistas meelehärmi, et kasutati palju väga väikese keha ja tavapärasest väiksema südamealaga loomi. Näiteks oli hundist saanud esimese grupi loom. Varem on hunt alati olnud teise grupi loom. Looma suurus oli küll sama, kuid süda õige pisut senisest suurem ja kaugus sageli maksimumilähedane. Eksisin seal korra isegi ja looma seljast rikošeti saanud nool läks kirja nullina. Plokkvibuga on möödalasud laskjate paremiku seas üliharvad. Varasematel medali toonud suurvõistlustel olen nelja päeva jooksul eksinud kokku kahe noolega (s.t kaks korda mööda lasknud), kuid seekord oli rada nii raske, et eksimusi tuli senisest veidi rohkem.

Aastal 2023 toimuvad vibujahi maailmameistrivõistlused meile mõnusalt lähedal Soomes Rovaniemis. Vabalt jõuab veel endale vibu soetada, laskma õppida ja saada esimene MM-i võistluskogemus!