30 aastat jahipraktilist laskmist Eestis

- LASKMINE 30 AASTAT

jahipraktilist laskmist Eestis

TEKST TIIT KARP FOTOD ERAKOGU

Eestis on jahilaskmisel suured traditsioonid, sirgunud on maailmameistrid nii haavlilaskmises kui ka jooksva metssea laskmises.

Võib arvata, et laskmist hakati harjutama juba otsast laetavate püsside ajal. Tühjaks laskmata püssi majja ei viidud ja tühjaks laskmisel kasutati mõnd märki. Kõige paremini sobis selleks sõbra õhkuvisatud müts.

Võistlemiseks kasutati kaevikust välja lennutatud tuvisid, keda hiljem asendasid pigitaldrikud. Taldrikute lend pidi sarnanema lindude lennuga. Taldrikute kasutuselevõtt võimaldas palju treenida. Arenesid relvad ja märke hakati eksimatult tabama. Parema laskuri väljaselgitamiseks tuli muuta harjutus keerulisemaks, selleks suurendati taldrikute lennukiirust. Oluliseks muutus laskuri reaktsioon ja koordinatsioon. Ala nimetati küll endiselt jahilaskmiseks, kuid esialgset eesmärki see enam ei täitnud.

Eesti karikavõistluste autasustamine harjutuses VSS 2002. aastal Männiku kaitseväe laskepolügoonil: (vasakult) Arles Taal, Tiit Karp ja Anti Levandi. Jooksva metssea rajal mängiti Vohnja superkarikas sügisel välja aastatel 1982‒1989 käimasoleval aastal Rakvere rajooni karikavõitjate vahel.

Enamikul jahisektsioonidel oli varem oma jõududega ehitatud jahilasketiir, kus oli kaarrada ja suurulukirada. Enne pardi- ja põdrajahihooaega käidi ikka tiirus püssi proovimas. Kui ma 50 aastat tagasi esimest korda võistlema läksin, siis lasti suurulukirajal sileraudsest relvast kuus lasku põdrasiluetti, kaks üksiklasku ja kaks dubleed ning samad lasud sooritati metsseasiluetti. Iga lasketiir pidas kord aastas ka karikavõistluse. Karikate defitsiidi tõttu kasutati rändkarikaid ja sageli olid need ise valmistatud. Võitjate nimed graveeriti karikale või kirjutati karikapassi.

Märgiheitemasinad vinnastati käsitsi: iga märgi lennutamiseks tuli masin eelnevalt vinnastada ja märk heitemasinasse panna. Igas maakonnas oli jahindusklubi ja klubi juures jahilaskeföderatsioon, mis toimis ühiskondlikel alustel. Vabariiklikele võistlustele võistkonna lähetamisel tagas jahindusklubi laskuritele relvad, laskemoona, transpordi, toitlustamise ja vajadusel ka öömaja. Suurulukivõistlused olid ühepäevased, aga haavliradadel laskurile kahepäevased pluss finaal 12 mehele kolmandal päeval. Üle 50 märgi päevas ei lastud.

Kahjuks lõppes jahilaskmise kõrgaeg 1988. aastal riigikorra muutusega. Lasketiirude maa-alade omanikud muutusid, seadmed ja elektrijuhtmed leidsid koha vanaraua kokkuostus. Praegu on peaaegu igal jahimehel nii vintrelv kui ka haavlipüss, nende käsitsemine aga erinev. Relva soetades tuleb õppida seda korralikult kasutama.

Võistluste jahilaskmine oli eemaldunud praktilisest laskmisest jahil, seega hakati Euroopas mõtlema uutele harjutustele ja uuele võistlusformaadile, mis aitaks jahimeestel parandada relvade käsitsemist. Selle tarbeks töötati 1990. aastate alguses välja jahipraktilised harjutused.

Vintrelvaharjutuses tuleb tabada seisvate ulukite siluette neljast asendist: püsti, lamades, puu najalt ja alpikepi abil. Haavlilaskmisel võeti kasutusele jahikaar, kus vähendati taldrikute lennukiirust ja jäeti ära üheaegsed dubletid. Kaevikrajal vähendati taldrikute lennukiirust ja viidi laskmiskoht neli meetrit väljalennukohale lähemale, kuid püss ei tohtinud olla kohe õlas, vaid tõsteti laskeasendisse puusalt. Võistluse käigus oli püssi tšokkide muutmine keelatud. Arvestust peeti kuulilaskmises, haavlilaskmises ja kombiharjutuses (haavli ja kuuli tulemused liideti).

Märgiheitemasinad vinnastati käsitsi: iga märgi lennutamiseks tuli masin eelnevalt vinnastada ja märk heitemasinasse panna.

Puust medalid Kullaru jahisektsiooni 1980. aastate karikavõistlustelt.

Esimesed EM võistlused võistlused Soomes

Esimesed Euroopa meistrivõistlused jahipraktilises laskmises korraldati 1992. aasta suvel Soomes Ylistaros. Ka iseseisvuse taastanud Eestile saadeti osalemiskutse, millest Anti Levandi kinni haaras ja eest vedama hakkas. Võistkonna koostamiseks korraldatud võistlusele tuli mitu haavlilaskurit, aga vähe vindilaskureid. Vintrelva omamine oli nõukogude korra ajal eraisikutel keelatud, alles pärast iseseisvuse taastamist hakati vähehaaval soetama.

Eesti jahimeeste seltsi (EJS) 1. juuni 1992. aasta kirjas arvati võistkonda haavlilaskurid Kalev Laast, Raimo Uuemõis, Jevgeni Spirenkov, Jaak Volmer, kuulilaskurid Anti Levandi, Aarne Taal, Indrek Kalda ning kombilaskurid Jaak Volmer ja Tiit Karp. Võistkonna komplekteerimiseks otsustati korraldada täiendav võistlus 13. juunil Põlvas, kus võistkonnaga liitusid Madis Porro ja Kristjan Alaküla. Kalev Laast Soome kaasa ei tulnud.

Võistlustele sõit sai teoks tänu Anti Levandi suurepärasele korraldamisoskusele ja headele suhetele soomlastega. Osal meeskonnaliikmetest polnud vintrelva. Soome poolt ulatas abikäe Mati Louko, kes korraldas meile vintrelvad, laskemoona ja tasuta majutuse. Esimestel EM-idel käisime ikka oma leivakotiga. Keeruline oli lennukiga minna, sest lubatud 20 kg sisse tuli mahutada kaks relva, padrunid, riietus ja söök. Sai ise meisterdatud eriti kerge relvakohver ja võetud relvadelt ära rihmakinnitused. Tuli viia sinimustvalge Euroopasse ja saada uusi kogemusi.

EM-ist võttis osa üheksa riiki ja 132 laskurit. Eestlastest parim oli Jaak Volmer, kes saavutas kombis 26. ja haavlilaskmises 32. koha. Kuulilaskmises oli parim Tiit Karbi 30. koht.

Sportingu sünd

Euroopa meistrivõistlused toimusid üle aasta. Saksamaal Liebenaus võeti 1994. aastal kasutusele uued märkide trajektoorid, mida Saksamaal nimetati parkuuriks ja mis nüüd on tuntud kui sporting. Uute lendudega kohanes kiiresti Jevgeni Spirenkov, tulles kombis 11. kohale. Seisvates siluettides oli Eestist parim Tiit Karp 8. kohaga. Euroopa meistrivõistlustel on eestlastest parima tulemuse kombi harjutuses saavutanud Tarmo Eller, kes tuli 2002. aastal Austrias Grazis kolmandaks. Arles Taal saavutas kuulilaskmises 2010. aasta EM-il Sloveenias Mariboris hõbemedali ja 2011. aastal Ungaris kulla.

Eestis paremate tingimuste puudumisel peeti kombineeritud võistlus jahipraktilises laskmises kahes kohas. Haavlilaskmise korraldas Dmitri Bobrov Rocca al Mare tiirus ja kuulilaskmise Anti Levandi Männiku karjääris. Kui EM-il võeti kasutusele automaattrap, siis ehitasid Tallinna armee- ja spordiklubi (TAJASK) mehed vastava heitemasina.

Jahipraktilise laskmise algaastatel oli lasketiire vähe ja majanduslik seis raske. Tuleb ausalt tunnistada, et kombineeritud laskmises sai EM-ile sõidetud eelnevalt trenni peaaegu tegemata. Eesti meistrivõistlused ja karikavõistlused näitasid meeste hetkevormi ja selle järgi koostati koondvõistkond EM-ile sõiduks. Majandusliku olukorra paranedes hakati tegema kombilaskmisele suunatud trenni, kuid nüüd tundub, et sportingu populaarsus on jätnud kombineeritud laskmise tagaplaanile. Jahilasketiire on tulnud juurde ja kombivõistluse saab ühes kohas pidada, sealjuures ka jooksva metssea siluettide laskmisega, mis on võetud kavva harjutuse mitmekesistamiseks. EM 2006 Tšehhis Remires. Kombimeeskond pärast automaattrapi laskmist. Vasakult Rivo Poltimäe, Tõnu Krooben, Tiit Karp, Kaupo Kindsigo, Veikko Tihvan, Ain Vihermets.

2002. aastal Austrias Grazis toimunud EM-il võitis Tarmo Eller (keskel) kombis pronksmedali, vasakul Kaupo Kindsigo, paremal Anti Levandi.

Kolmkümmend aastat

Jahipraktline laskmine nii Eestis kui ka Euroopas sai 30-aastaseks. Aeg oleks vaadata kriitilise pilguga, mis on Eestis läinud hästi ja mida saaks parandada. Jahipraktilise laskmise edendamiseks moodustati jahilaskeföderatsiooni asemele 1997. aastal uus organisatsioon Eesti jahispordi liit (EJSL). Eesmärk oli viia ala ka maailmameistrivõistlustele (MM). Selleks ühineti FITASC-iga.

Sporting on palju atraktiivsem laskeharjutus kui kaar- või kaevikrada. Olen kindel, et varem või hiljem tõrjub sporting need välja. Kui aga sporting jõuab olümpiamängudele ja MM-ile, siis väga tõenäoliselt juhtub sama, mis juhtus kaevik- ja kaarrajaga: märkide lennukiirusi suurendatakse ja need ei imiteeri enam ulukeid. Siis pole see enam jahimeeste oskuste parandamiseks mõeldud jahipraktiline laskmine. Jahipraktiline laskmine peaks siiski ellu jääma.

EJSL-i kiituseks peab ütlema, et haavlilaskmisele on hoog sisse saadud. Võisteldakse aasta läbi, on tugevaid laskureid ja küllap pole suured võidud ka kaugel. Kombineeritud jahilaskmine nõuab teistmoodi lähenemist, on vaja ühelt rajalt teisele või kolmandale üle minnes lasketehnikat kapitaalselt muuta. Kui tahame sellel alal paremaks saada, siis kahest võistlusest aastas ei piisa. Sisuliselt harrastame kombilaskmist ainult üks kuu aastas. Siin pole 30 aasta jooksul muutust toimunud. Harrastajate ring on kahanenud. Ka kuulilaskmise populaarsus on vähenenud, kuigi vintrelvad on enamikul jahimeestest, lasketiiru tullakse täitma vaid kütinormi. Vahepeal hoo sisse saanud võistlussari Kütiliin on unustuse hõlma langenud. Noorlaskurid võistlustel on haruldus. Ilma noorte pealekasvuta pole ka tulevikku.

Mida saaks paremini teha?

Esiteks peab EJSL ennast nähtavaks tegema. Jahilaskmine on jahi lahutamatu osa ja EJSL-i tegevus peab kajastuma ajakirjas Eesti Jahimees. Mitu artiklit leiab eelmise aasta ajakirjast EJSL-i tegemistest ja võistlustest? Paljud jahimehed (kui mitte enamik) ei tea, mis organisatsioon on EJSL ja milleks on see lihtjahimehele vajalik, miks jahiühistu peaks seda toetama. Paljud jahimehed peavad laskmist hobiks.

Tuleks üle vaadata, kas meil on edasiviiv noorteprogramm, mis aitaks maakondades edasi liikuda, mis aitaks leida sponsoreid. Peame tõdema, et noorlaskurid ei otsi EJSL-i, vaid EJSL peaks otsima noorlaskureid. Kust tulevad noorlaskurid? Eks ikka isa ja vanaisa kõrvalt. Selleks tuleb kõigepealt isad ja vanaisad lasketiiru saada. Selleks tuleb käima vedada n-ö külavõistlused, kus naaberühistud võistlevad omavahel, kaasates võimalikult paljusid jahimehi. Ei maksa loota, et noor tuleb kohe Eesti meistrivõistlustele 200 raske lennuga märki proovima.

Märkide lennud peavad olema jõukohased ka algajale, ainult nii võib tekkida huvi laskmise vastu. Kui rada on raske ja märke ei taba, siis on loomulik, et huvi kaob. Siin tuleb tugevdada Eesti jahispordi liidu ja Eesti jahimeeste seltsi koostööd. Võistlustest osavõtu suurendamiseks tuleks võistkondlikku arvestusse võtta alajaotused „noorlaskur“, „naislaskur“ ja „veteran“, see motiveerib võistkondi noori otsima. Laskmise populaarsusele tuleks kasuks, kui liikuvate siluettide võistlustel täidetud kolmas järk peetakse automaatselt laskekatse sooritamiseks.

Tuleks otsida koostööd ka kaitseliidu ja sõjaväega, eriti noorte ettevalmistamisel. Heade laskmisoskustega noorsõdur, kes oskab lasta nii seisvaid kui ka liikuvaid märke, peaks olema riigikaitsjatele nagu kingitus. Usun, et selleks ollakse valmis ka vahendeid leidma. Koostöös sõjaväe ja kaitseliiduga saaks kasutada ka pikema distantsi lasketiire.

Jahilasketiirud on omaette küsimus. Nende meeste nimed, kes on suutnud jahilasketiiru valmis ehitada, tuleks rasvaste tähtedega kanda EJSL-i ajalooraamatusse Eesti jahilaskmise edendamise eest. Männiku lasketiiru rekonstrueerimisel arvestati tiiru kasutamist ka jahilaskmiseks. Seda alguses tehtigi, kuid kahjuks pole viimasel ajal enam võistlusi korraldatud.

Eesti jahimeeste seltsi veetav jahilaskmine oli kasvulava, kust sirgusid kuulsused. See roll tuleks taastada. Need vähesed jahilasketiirud, mis on olemas, tuleks maksimaalselt tööle saada. Hetkeseisuga on laskeinstruktoreid poole rohkem kui laskureid, nende taha ei tohiks asi seisma jääda. Jahilaskmine on olnud ja jääb ka edaspidi toetuma entusiasmile ning fanatismile. Ei saa laskur rikkaks ega saa rikastuda laskuri arvelt.

Aeg panustada täpsusele

Ees ootab üleminek terashaavlitele, mis nõuab ka uusi relvi. Sportrelvadena kasutatakse haavlipüsse, mille kaliiber on 12. Haavlilaengut on vähendatud 32 grammilt 24 grammile, mis vastab kaliibri 20 laengule. Terashaavlite efektiivsuse distants on tinahaavlitest lühem. Oleks õige aeg tõstatada küsimus ja panustada täpsusele, miks mitte minna sportlaskmises üle kaliibrile 24. Sellega väheneb koormus loodusele, laskmine muutub odavamaks ja laskurile inimsõbralikumaks. Miks peab laengus olema mitusada haavlit, kui taldriku purustamiseks piisab kolmest kuni viiest? EJSL võiks olla selles küsimuses initsiaator.