Ulukiasurkondade seisundist ja küttimisest 2022. aastal

- ULUKID Ulukiasurkondade seisundist ja küttimisest

2022. aastal TEKST RAUNO VEEROJA FOTOD JÜRI JÕEPERA, SHUTTERSTOCK

Keskkonnaagentuur avaldas 7. juulil oma kodulehel ja keskkonnaportaalis iga-aastase ülevaade „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2022“.

Tavakohaselt on ka selle aasta aruandes esitatud maakondade tasemel kokkuvõtted ulukiasurkondade seisundi seirenäitajatest, võrreldud neid eelnevate aastatega ja esitatud muutuste prognoos. Aruande lahutamatu osa on jahiulukite küttimismahtude seadmise soovitused ja nende jaotamise ning jahi korraldusliku poole üldisemad suunised.

Seirearuande koostamine on keskkonnaagentuuri iga-aastane riiklik tööülesanne. See aruanne on üks peamisi aluseid maakondlikele jahindusnõukogudele sõraliste ja keskkonnaametile suurkiskjate küttimismahtude üle otsustamisel.

Analüüsitud materjal

Suure osa ulukiseire algmaterjalist koguvad jahimehed, kellel koos jahipidamise õigusega lasub ka kohustus koguda oma jahipiirkonnas seireandmeid ja kütitud ulukite bioproove. Suur tänu kõigile jahimeestele, kes on aidanud seireandmeid koguda!

Lisaks kõikidest jahipiirkondadest laekunud küttimisandmetele ja arvukuse või arvukuse muutuse hinnangutele edastasid jahipiirkonna kasutajad möödunud jahiaastal keskkonnaagentuurile 408 põdra, 402 metskitse, 307 metssea, 152 punahirve, 344 hundiilvese-šaakali ja 294 karu vaatluslehte. Enamik suurkiskjate vaatlustest ja ka märkimisväärne osa sõraliste vaatlustest jõudis möödunud hooajal keskkonnaagentuuri infosüsteemi Jahis vahendusel. Suurulukite vaatlusinfot laekus möödunud jahihooajal selgelt enam kui eelnevatel aastatel. Ilmselt pöörasid maakondlikud jahindusnõukogud ja keskkonnaamet mullu märksa rohkem tähelepanu sellele, kuidas erinevad jahipiirkonna kasutajad on täitnud jahiseadusest tulenevat kohustust koguda ja esitada seireandmeid.

Vanuse määramiseks esitati agentuurile 3793 kütitud põdra alalõualuud ning 87 kütitud suurkiskjalt või šaakalilt võetud hambaproovi. Viljakusnäitajate määramiseks esitati 588 kütitud põdralehma ja 34 kütitud suurkiskja emaslooma sigimiselundkonda.

Sügisel 2021 kaardistati ja loendati ka koprapesakondi, mille loendustulemused esitas keskkonnaagentuurile 80% jahipiirkondadest.

Möödunud talv oli küll lumerohke, kuid jäljeloendustega ja saadud tulemuste võrreldavusega oli omajagu probleeme. Jaanuari teises pooles saavutas lumekiht mitmel pool Mandri-Eestis juba paksuse, mis hakkas märgatavalt piirama mitme jahiulukiliigi (näiteks metskits ja metssiga) ning ka neid küttivate ja loendavate jahimeeste liikumist. Talve teises pooles paks lumikate mandril püsis, kuid jäljeloendusteks vajalikku värsket lumekihti sadas harva ja öösiti kippus lumele tekkima sõraliste jaoks ebameeldiv koorik. Saaremaal, kus veebruari keskpaigast alates piisavat ja püsivat lumelisa ei tulnud, jäi talve lõpuks jäljeinfo kogumata kolmveerandil loendusruutudest. Tõenäoliselt lume puuduse tõttu talve teises pooles jäid enam kui pooled maakonna loendusruutudest läbimata ka Läänemaal. Jäljeloenduse info laekus keskkonnaagentuuri 283 loenduruudu kohta (kokku on neid 396).

Kaheksandat kevadet järjest toimus kogu Eestis 47 seirealal ka hirvlaste talviste pabulahunnikute loendus, mille käigus lisaks hirvlaste sügisel ja talvel metsa alla jäetud pabulahunnikutele loetakse kokku ka jäneste, metsakanaliste ja metssea ekskremendihunnikud.

Värske põdrakahjustuse seiret tehti sel kevadel 946 männinoorendikus ning 478 koorimiskahjustuste eas kuusikus paikneval proovitükil.

Kaheksandat kevadet järjest toimus kogu Eestis 47 seirealal ka hirvlaste talviste pabulahunnikute loendus.

Põder

Üksjagu vastuolulised on 2022. aasta esimesel poolel kogutud põdra arvukust iseloomustavad seireandmed. Jahipiirkonna kasutajate hinnangud ja ruutloenduse jäljeindeks osutavad põdra üldarvukuse mõningasele

Jahihooajal 2021 kütiti Eestis 5031 põtra, 2020. aasta hooajal 4808.

vähenemisele, püsiseirealadel (47 seireala) tehtud hirvlaste pabulahunnikute loendused aga viitavad hoopis arvukuse suurenemisele.

Võrreldes 2021. aasta pabulaloenduste tulemusega, tõusis 2022. aastal põdra pabulaindeks 26 seirealal (tõus üle 10%), langes 13 seirealal (langus üle 10%). Ekstreemselt suur on põdra asustustihedus endiselt Viljandimaal Sudiste-Veisjärve seirealal, millega kattuvates ja piirnevates jahipiirkondades tasuks küttimissurvet kindlasti suurendada. Väga suur, seirealade keskmisest enam kui kaks korda suurem oli möödunud talvel põtrade asustustihedus ka Sonda–Soonurme–Sirtsi, Haapsalu–Martna, Lõõla–Vahastu ja Järvselja seirealadel. Äärmiselt väikese põdra asustustihedususe poolest torkab juba mitmendat aastat silma Lääne-Virumaal asuv Väike-Maarja–Viru-Jaagupi seireala. Selle seireala ümbruses paiknevatest jahipiirkondadest kogunenud seireinfo osutab põdra väga väikesele arvukusele piirkonnas ja seal tasuks põtrade küttimist kindlasti oluliselt vähendada või sellest oluliste põdrakahjustuste puudumisel eeloleval hooajal pigem isegi loobuda.

Kevadel 2022 loendati seirealadel iga läbitud ühe kilomeetri loendusmarsruudi kohta keskmiselt 7,2 põdra pabulahunnikut, mis vastab asustustihedusele 5,5 isendit 1000 ha kohta. Kevadel 2021 oli pabulaindeks 6,4 ja sellele vastav asustustihedus 5,0 isendit 1000 ha kohta.

Erinevalt pabulaindeksist jäljeindeks hoopis veidi langes. Loenduste käigus kohati põtrade jäljeridasid 87% ja 2021. aasta loendustel 89% läbitud loendusruutudest. Sealjuures veerand kõigist loendusruutudest, kus põdra jälgi ei kohatud, asus 2022. aastal Lääne-Virumaal. See on taas märk, et Lääne-Virumaal võiks üldist küttimismahtu vähendada allapoole kohaliku asurkonna juurdekasvuvõimet ja küttimine maakonnas suunata peamiselt vaid põdra suure asustustihedusega jahipiirkondadesse.

Jahipiirkondade kasutajate 2022. aasta märtsis antud arvukuse hinnangute kogusumma võrreldes 2021. aastaga veidi vähenes. Aastal 2021 oli see 9000, tänavu 8590. Maakonniti vähenes jahipiirkondade kasutajate koondhinnang kõige enam Lääne-, Lääne-Viru- ja Saaremaal. Märgatavalt suurenes see näitaja Võrumaal ning pisut ka Põlva- ja Tartumaal.

Jahihooajal 2021 kütiti Eestis 5031 põtra, 2020. aasta hooajal 4808.

Jahipiirkonna kasutajate andmete kohaselt hukkus autodega kokkupõrgete tagajärjel Eestis 2021. aastal vähemalt 196 põtra, aasta varem 184. Tavapäraselt toimus kõige rohkem põdraga liiklusõnnetusi Harjumaal.

Jahtide käigus 2021. aastal vaadeldud mullikate ja vanemate isendite seas domineerisid tavapäraselt

Lääne-Virumaal võiks üldist küttimismahtu vähendada allapoole kohaliku asurkonna juurdekasvuvõimet.

Maakond

Küttimine 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 2021

Harjumaa 637 820 670 774 800 811 747 666 476 484 Hiiumaa 168 222 165 170 164 183 171 145 106 112 Ida-Virumaa 256 293 287 412 464 505 503 464 361 367 Jõgevamaa 204 262 261 321 372 355 351 288 177 236 Järvamaa 258 363 280 346 421 392 406 384 269 277 Läänemaa 384 547 468 515 594 653 579 475 378 350 Lääne-Virumaa 345 430 443 581 654 592 643 535 392 363 Põlvamaa 154 199 180 216 289 265 222 214 183 210 Pärnumaa 752 894 842 945 933 891 840 755 596 627 Raplamaa 459 631 511 582 589 589 609 533 403 408 Saaremaa 316 357 362 382 406 414 398 348 287 301 Tartumaa 269 357 320 363 388 404 398 329 233 249 Valgamaa 212 315 271 390 393 379 412 363 290 289 Viljandimaa 481 618 516 590 601 590 573 526 420 505 Võrumaa 231 224 239 286 322 314 311 279 237 253

Kokku 5126 6532 5815 6873 7390 7337 7163 6304 4808 5031

2021/2022 muutus (%)

1,7 5,7 1,7 33,3 3,0 -7,4 -7,4 14,8 5,2 1,2 4,9 6,9 -0,3 20,2 6,8 4,6

2021/2012 muutus (%)

-24,0 -33,3 43,4 15,7 7,4 -8,9 5,2 36,4 -16,6 -11,1 -4,7 -7,4 36,3 5,0 9,5

-1,9

põdralehmad (136 põdralehma 100 põdrapulli kohta), kütitud põtrade seas olid enamikus maakondadest selges ülekaalus põdrapullid. Kuigi väike kõrvalekalle kütitud isendite soolises jaotuses suurt probleemi ei tekita, ei tohi kindlasti liialdada ühe või teise soorühma eelisküttimisega, eriti kui see on risti vastu soolise jaotusega looduses.

Vasikate osatähtsus (27,7%) põdrajahtide käigus vaadeldud põtrade seas oli sarnane kahe eelneva hooaja tulemustega. Kui aga võrrelda eelnenud kümne aasta vaatlustega, on viimasel kolmel aastal vasikaid jahihooajal vaadeldud põtrade seas olnud keskmiselt 2–3% vähem. Vasikate nappust võib vähemalt osaliselt seletada suurkiskjate kasvanud mõjuga.

Kütitud põtrade vanuselises jaotuses võib täheldada 6,5-aastaste ja vanemate isendite osatähtsuse mõningast suurenemist ning nooremate, 1,5–3,5-aastaste osa vähenemist. Sellise muutuse peamine põhjus on 2019. ja 2020. aastal sündinud ning isendite arvult eelnevatega võrreldes märksa väiksemate põdrapõlvkondade esindajate jõudmine 2021. aastaks 1,5- ja 2,5-aastaste vanuserühma. Aastal 2021 kütitud põdralehmade viljakusnäitajad olid kesised. Tiinuse kollaskehade keskmine arv ühe põdralehma kohta oli pikema perioodi võrdluses küll üsna keskmisel tasemel, kuid keskmine loodete arv oli üks madalamaid viimasel 15 aastal. Võib oletada, et negatiivset mõju põtrade konditsioonile ja sellega tihedalt seotud viljakusnäitajatele avaldas 2021. aasta rekordiliselt kuum ja sademetevaene suvi, eeskätt mitme pikalt kestnud kuumalainega suve esimene pool. Ühelt poolt põhjustavad kõrged õhutemperatuurid põdrale, kes liigina on kohastunud eluks märksa karmimates ja külmemates oludes kui meil, otseselt kuumasstressi. Teisest küljest langeb intensiivse päikesekiirguse tõttu ja sademete puudumisel kiiresti põtrade tarbitavate toidutaimede kvaliteet: märgatavalt väheneb toiteväärtus ja toit muutub raskemini seeditavaks.

Kevadel 2022 põdrakahjustuste seire käigus läbi vaadatud männinoorendikes esines värskeid, viimasel talvel tekitatud vigastusi 7,0% uuritud mändidest ehk enam-vähem sama palju kui 2021. aastal. Kõige enam kahjustatud mände leiti Saare-, Rapla-, Lääne- ja Pärnumaa proovitükkidel.

Viimasel talvel vigastatud kuuski esines keskealistes 30–50-aastastes kuusikutes 2022. aasta kevadel märksa enam kui eelneval kümnel aastal. Kõige enam täheldati kuuskede koorimist Saare- ja Ida-Virumaa proovitükkidel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi 2021. aastal ja 2022. aasta kevadel kogutud seireandmed viitavad osalt nii põdra üldarvukuse suurenemisele kui ka mõningasele vähenemisele, siis märkimisväärseid muutusi selles viimasel aastal toimunud ei ole. Talve lõpus 2021/2022 püsis põdra üldarvukus aastatagusega võrreldes sarnases vahemikus: 11 000 kuni 12 500 isendit.

Arvestades asurkonna väiksemat juurdekasvu tänavu, võiks eelseisval jahihooajal küttida kuni 4800 põtra. Arvukuse mõõdukaks vähendamiseks vahemikku 10 000 kuni 11 000 isendit talvituvas asurkonnas, võiks eelseisval jahihooajal küttida umbes 5400 põtra. Piirkondlikud erinevused põdra asustustiheduses on aga kohati väga suured: leidub nii väga suure asustustihedusega piirkondi, kus tuleks küttimissurvet märgatavalt suurendada, ning ka selliseid, kus väga väikeseks jäänud asustustiheduse tõttu tuleks küttimismahte vähendada või küttimisest koguni hoiduda.

Jahindusnõukogudes toimuvate arutelude ja vaidluste põhiline fookus ei peaks keskenduma sellele, kui palju maakonnas põtru kokku kütitakse, vaid sellele, kuidas suunata küttimist maakonna sees vajaduspõhiselt, nii et suure asustustihedusega jahipiirkondadele määratud küttimismaht ka reaalselt aitaks asustustihedust ja põdrakahjusid vähendada. Väga väikse asustustihedusega piirkondades ei peaks jahimehed viimaseid piirkonnas elutsevaid isendeid palehigis taga ajama.

Jahimeestel soovitame põdrapullide küttimist alustada sarnaselt lehmade ja vasikate küttimisega oktoobrist, kui on möödas tavaliselt septembri viimasele

Vasikate nappust võib vähemalt osaliselt seletada suurkiskjate kasvanud mõjuga.

Maakond

Jahimeeste hinnang arvukusele (n) 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 2021 2022

Harjumaa 1470 1310 1380 1220 1220 1060 1010 840 830 760 Hiiumaa 390 320 310 280 250 250 220 190 190 180 Ida-Virumaa 880 880 900 920 940 940 950 800 820 810 Jõgevamaa 720 610 660 600 570 510 480 410 460 450 Järvamaa 700 580 590 570 510 520 520 440 420 400 Läänemaa 950 870 880 910 960 850 720 620 610 500 Lääne-Virumaa 930 870 950 870 810 800 750 620 630 540 Põlvamaa 530 470 480 460 440 410 410 410 450 460 Pärnumaa 1680 1440 1520 1390 1430 1370 1380 1280 1250 1210 Raplamaa 1140 920 960 930 1010 810 820 660 610 570 Saaremaa 830 800 800 800 770 700 640 560 530 480 Tartumaa 760 660 670 660 650 660 610 550 570 580 Valgamaa 650 570 570 540 480 520 480 420 380 350 Viljandimaa 1110 840 880 850 870 800 800 760 800 800 Võrumaa 520 510 510 490 500 530 480 430 460 500

Kokku 13260 11650 12060 11490 11410 10730 10270 8990 9000 8590

2022/2021 muutus (%)

-8,4 -5,3 -1,2 -2,2 -4,8 -18,0 -14,3 2,2 -3,2 -6,6 -9,4 1,8 -7,9 0,0 8,7

-4,6

2022/2013 muutus (%)

-48,3 -53,8 -8,0 -37,5 -42,9 -47,4 -41,9 -13,2 -28,0 -50,0 -42,2 -23,7 -46,2 -27,9 -3,8 -35,2

kahele nädalale langev põtrade jooksuaja kõrghetk.

Metssiga

Eelneval paaril aastal osutasid erinevate seirenäitajate muutused üsna üheselt metssea arvukuse kiirele suurenemisele, kuid viimase poole aasta andmetes ei ole näha sellele viitavaid märke. Näiteks talviste jäljeloenduste põhjal võiks isegi arvata, et metssea arvukus on veidi vähenenud. Selline järeldus oleks aga ennatlik, sest jäljeloenduste ajal oli Mandri-Eestis lumikate märksa paksem kui paaril eelneval aastal ning selgelt võis näha selle pärssivat mõju nii metssigade ja veelgi enam metskitsede liikumisel. Seega ei tasuks tänavu jäljeindeksi suhtelise muutuse põhjal järeldada, et ka arvukus on samavõrd muutunud.

Hirvlaste pabulaloenduste käigus täheldatud metsseaekskrementide arv oli 2021. aasta loendustega võrreldes veidi väiksem, kuid metssigade viimasel talvel tekitatud tuhnimislaikude pindala (1 km ja 2 m laiuse loendustransekti kohta) eelnevate aastatega võrreldes hoopis suurenes. Möödunud aasta pabulaloendustel ei leitud metssigade talviseid ekskremente ega ka tuhnimisjälgi kolmel seirealal, kuid selle aasta kevadel ei täheldatud neid vaid ühe seireala loendusmarsruutidel.

Jahipiirkonna kasutajate koondhinnang metssea arvukusele jäi sisuliselt samaks: 2021. aastal 4946 ja 2022. aastal 4984 looma. Maakonniti suurenes see näitaja kõige enam Hiiu- ja Läänemaal, vähenes aga Viljandi- ja Põlvamaal.

Möödunud jahihooajal kütiti Eestis 11 401 metssiga, neist kesikuid ja täiskasvanud isendeid 7022. Kütitud metssigade arv oli küll 1423 isendit suurem kui 2020. aasta jahihooajal, kuid eelmisel aastal 2021. hooajaks soovitatud küttimismahust jäi lõpptulemus ligi 2600 isendi võrra väiksemaks. Õnneks oli metsseaasurkonna juurdekasv möödunud sügisel (põrsaste osatähtsus vaatlustes 2021. aastal 53,9%) veidi väiksem kui eelneval kahel aastal (57,3), mistõttu õnnestus loodetust tagasihoidlikuma küttimisega vähemalt arvukuse märgatavat suurenemist vältida. Jahihooaja lõpuks jäi metsseaasurkonna suurus püsima 12 000 kuni 13 000 isendi tasemel, mis tähendab, et keskmiselt oli asustustihedus sigade Aafrika katku (SAK) leviku piiramiseks ja tõrjeks seatud sihttasemest – üks isend 1000 ha kohta – ligi kolm korda suurem.

Jahiaastal 2021 kütitud kesikute ja vanemate isendite sooline jaotus oli sarnaselt eelmise aastaga veidi kaldus kultide ülekaalu poole. Vaadates soolist jaotust vanuseklassiti, on selgelt näha, et kütitud täiskasvanud isendite seas kütitakse suures ülekaalus kulte ja kesikute seas emiseid. Põrsaste seas on aga alates 2016. aastast süvenenud päris tugev kultpõrsaste ülekaalus küttimine, mis kisub soolise jaotuse kõigi kütitud isendite kokkuvõttes kultide poole kiiva. Kui eeldada, et emiseid ja kulte sünnib juurde märksa enam tasakaalus vahekorras, siis paraku lahjendab kultpõrsaste ülekaalus küttimine juba eos järgmises vanuserühmas emiste intensiivsema küttimisega kaasnevat efekti asurkonna juurdekasvuvõime piiramisel.

Möödunud jahihooaja lõpuks jäi metsseaasurkonna suurus püsima 12 000 kuni 13 000 isendi tasemel.

SAK ei ole aga endiselt Eesti loodusest kadunud. Selle aasta esimestel kuudel on seda ohtlikku viirust leitud Harju, Lääne-Viru, Ida-Viru ja Võru maakonnas kütitud või surnuna leitud metssigadel. Juuni lõpu seisuga pärineb viimane SAK-viiruse leid 8. veebruaril Võrumaal Laossina küla lähistelt kütitud metssealt. Seega püsib uute taudikollete tekkimise ja metssigadelt kodusigadele ülekandumise oht ning metssea arvukuse suurenemise korral ka suureneb.

Metssigade arvukuse suurenemise takistamiseks ja suurema asustustihedusega piirkondades arvukuse vähendamiseks soovitame sel jahihooajal suurendada metssea üleriigilist küttimismahtu vähemalt 14 000 isendini. Küttimise soovitatav kogumaht on sarnane eelmisel aastal soovitatuga, kuid selle jaotus maakondade vahel erineb.

Punahirv

Jahihooajal 2022 kütiti Eestis rekordiliselt 3195 punahirve, mis on 452 isendit rohkem kui senine suurim, 2018. aastast pärinev küttimistulemus. Peaasjalikult tuleneb kasv hirvede intensiivsemast küttimisest Saare ja Hiiu maakonnas, kus elutsebki ligi kolmveerand Eesti punahirvedest. Arvestades viimaste aastate juurdekasvu ja asurkondade suuruse määranguid, õnnestus intensiivsema küttimisega vältida hirve arvukuse kasvu mõlemal saarel. Jahihooaja lõpuks võis arvukus võrreldes aastatagusega isegi 5–10% väheneda. Mandril on aga tõenäolisem arvukuse jätkuv tõus. Ruutloenduse ja ka seirealadel tehtud pabulaloenduste põhjal on viimase aasta muutustest sisuliselt võimatu aimu saada, sest jäljeloendused jäid möödunud talvel kolmveerandil Saaremaa loendusruutudest ebasoodsate lumeolude tõttu tegemata ja mandril on hirve asustustihedus valdavalt veel liiga väike, et jäljeindeksi või ka pabulaindeksi muutuste põhjal saaks piisavalt kindlalt järeldusi teha.

Jahipiirkonna kasutajate hinnangutes võib näha hüppelist kasvu Hiiu- ja Saaremaal, mis kergitab kogu riigi näitaja ligi viiendiku võrra suuremaks. Kohe tuleb aga märkida, et tänavune järsk tõus on seotud eeskätt jahipiirkonna kasutajate hirvearvukusega seotud arusaamade, mitte aga arvukuse suhtelise muutusega aasta jooksul. Nimelt on viimasel aastal olnud mõlemas maakonnas nõupidamised hirve arvukuse ja asurkonna ohjamise teemal. Selle tulemusena on jahipiirkondade kasutajad enam teadvustanud hirvede varasemat alaloendust ja korrigeerinud vastavalt sellele oma hinnanguid tegelikkusele lähemale. Loodetavasti jätkub see ka järgnevatel aastatel. Mandri-Eestis on jahipiirkonna kasutajate koondhinnang jäänud enam-vähem samale tasemele nagu mullu, kuid vähenenud on jahipiirkondade arv, kus hirve arvukuseks on märgitud null.

Aastal 2021 kütitud hirvede sooline jaotus oli Saaremaal kütitud täiskasvanud isendite seas üsna ligilähedane jaotusele üks hirvepull ühe hirvelehma kohta. Hiiumaal oli kütitud hirvede seas mõõdukas pullide ülekaal ja Mandri-Eestis (v.a Lääne-Virumaal) domineerisid nagu varemgi kütitud hirvede seas pullid. Sarnaselt kütitud hirvedega oli hirvepulle ja -lehmi võrdselt ka Saaremaalt laekunud vaatlusandmetes. Hiiumaal tehtud hirvevaatlustes on enamuses hirvepullid eeskätt pullide suure ülekaalu tõttu kahe tublisti vaatlusinfot koguva jahipiirkonna vaatlustes.

Mandri-Eesti maakondades, kus vaadeldud loomade hulk on võrreldes saartega märksa väiksem, on pilt hirvede soolise jaotuse poolest kirjum. Viljandimaal on vaatlustes ligi kahekordne hirvelehmade ülekaal, pulle on lehmadega võrreldes aga rohkem nähtud Võru-, Valga- ja Pärnumaal. Vasikate osa oli vaatlustes kõige suurem Viljandimaal, kõige tagasihoidlikum aga Pärnumaa hirvevaatlustes. Aastaga 2020 võrreldes oli veidi enam hirvevasikaid Hiiumaa ja pisut vähem Saaremaa vaatlustes. Viimastel aastatel on aga Saaremaal vasikate osatähtsus püsinud märksa suurem kui Hiiumaal.

Kuigi 2022. aasta esimese poole seireandmete tõlgendamine on üksjagu keeruline, on mulluse intensiivsema küttimisega ilmselt õnnestunud saartel vältida hirve arvukuse suurenemist ja seda isegi ehk veidi vähendada. Väikese edu kinnistamiseks ja arvukuse edasiseks vähendamiseks soovitame mõlemal saarel küttida eelseisval jahihooajal hirvi vähemalt sama palju kui 2021. aasta jahihooajal. Mandri-Eestis, kus hirve levik on endiselt laienemas, soovitame arvukuse suurenemise vältimiseks küttimissurvet kindlasti suurendada.

Punahirve asurkonna ohjamise eesmärkide selguse huvides soovitame endiselt Hiiu- ja Saaremaal koostada põllupidajate, metsaomanike ja jahimeeste huvidega arvestav ohjamiskokkulepe. Seatud eesmärkidest lähtuvalt annaks omapoolsed soovitused küttimismahtude ja -struktuuri kohta ka keskkonnaagentuur.

Mandri-Eestis soovitame hirve arvukuse suurenemise vältimiseks küttimissurvet kindlasti suurendada.

Saare ja Hiiu maakonnas elutseb ligi kolmveerand Eesti punahirvedest.

Eelnevate aastatega võrreldes on sokkude osa vaatlustes veidi suurenenud.

Metskits

Talvel 2022 tehtud jäljeloendustel leidsid loendajad metskitse jäljeradasid märksa vähem kui eelneval viiel aastal. Võrreldes 2021. aasta loendustega, oli metskitse jäljeindeks ligi 30% madalam. Indeksi langusest pole suur osa tõenäoliselt seotud metskitse arvukuse muutustega, vaid on tingitud loenduste ajal riigi mandriosa katnud paksust lumikattest, mis metskitsede liikumist ja talvist elupaiga kasutust märgatavalt mõjutas. Paksema lumikattega piirkondades võis täheldada metskitsede koondumist ja püsimist toitumiseks sobivamates elupaikades ning tavapärasest märksa vähesemat liikumist, mis mõjutas metskitsede jäljeradade rohkust. Liikumisraskuste ja toidu raskema kättesaadavuse tõttu oli metskitse talvine suremus mõnel pool tõenäoliselt ka suurem kui eelnevatel talvedel. Mingit massilist hukkumist nagu 2009/2010. ja 2010/2011. talvel õnneks ei olnud.

Seirealadel kevadel 2022 tehtud hirvlaste pabulaloenduste kokkuvõttes oli metskitse pabulaindeks (8,0 pabulahunnikut 1 km loendusmarsruudi kohta) ligi 10% väiksem kui eelmisel aastal (8,9). See on pabulaloenduste kaheksa-aastases aegreas eelmise aasta kõrgeima näidu järel teine tulemus. Metskitse pabulaindeks suurenes võrreldes 2021. aastaga enam kui 10% võrra 21 ja vähenes 20 seirealal. Mandri-Eesti sisemaa seirealadel võis metskitse pabulahunnikute paiknemisel selgelt näha paksust lumikattest tingitud erinevust elupaikade kasutuses võrreldes mitme eelneva aasta loendusega. Tavaliselt on metskitse väljaheiteid seiremarsruutidel üsna eriilmelistes elupaikades, kuid tänavu võis täheldada pabulahunnikute märksa suuremat kontsentratsiooni eeskätt kõrgema puhmarindega metsaaladel. Madalama alustaimestikuga metsatüüpides esines kitsede pabulahunnikuid märksa harvem.

Jahipiirkonna kasutajate märtsis 2022 antud arvukushinnangute summa oli võrreldes eelmise aasta omaga 4,3% väiksem. Arvukushinnangute märgatavat suurenemist võib täheldada vaid Hiiu-, Põlva- ja Pärnumaa jahipiirkonna kasutajate koondhinnangus. Kõige suurem vähenemine on aga näha Lääne-Viru-, Ida-Viru- ja Jõgevamaa jahimeeste hinnangutes.

Jahihooajal 2021 kütiti Eestis 24 752 metskitse, mida on veidi üle tuhande isendi vähem kui 2020. aastal. Kütitud metskitsede sooline jaotus oli ligilähedane jaotusele üks sokk ühe kitse kohta. Liigset sokkude eelisküttimist on märgata taas Võru- ja Valgamaa küttimisandmetes, kuid suur kitsede ülekaal kütitud isendite seas paistab juba mitmendat aastat silma Põlvamaal. Metskitse sügisestele vaatlustele iseloomulikult domineerisid ka 2020. aasta vaatlustes kitsed, kuid võrreldes eelnevate aastatega on sokkude osa vaatlustes veidi suurenenud. Tallede osa oli eelneva aastaga võrreldes tagasihoidlikum. Küllaltki tõenäoline on, et nii mõneski jahipiirkonnas on muist vaadeldud ja üksikute kitsede lahtrisse kantud isenditest tegelikult talled või ka eemalt raskesti märgatavate sarvemüksudega noored sokud. Küllaltki

Soovitus vaatluste tegijatele: kui kohtate metskitserühmi, kus täiskasvanud ja noorloomi on keeruline eristada, kandke sellised vaatlused määramata isendite lahtrisse.

sageli leidub vaatluskaarte, millel üksikute kitsede lahtrisse on kantud märksa rohkem isendeid kui talledega kitsesid ja sokkusid kokku. Sellest lähtuvalt ka soovitus vaatluste tegijatele: kui kohtate metskitserühmi, kus täiskasvanud ja noorloomi on keeruline eristada, kandke sellised vaatlused määramata isendite lahtrisse.

Liikluses hukkus 2021. aastal vähemalt 3335 metskitse. Eelneva kolme aastaga võrreldes on liikluses hukkunud metskitsede arv 176–542 isendit väiksem. Liikluses hukkunud metskitsede tegelik arv on ilmselt märksa suurem, sest kõigist auto ja metskitse kokkupõrgetest pruugi teave jahipiirkonna kasutajani jõuda. Paraku ei märgi kõik jahipiirkonnad seda teavet ka jahindusstatistilistesse aruannetesse.

Selgusetuks jääb, kui suur osa liiklusõnnetuste arvu vähenemisest viimasel kahel aastal on seotud arvukuse muutuste, kui suur osa tingitud COVID-19 piirangutega kaasnenud liiklussageduse muutustest ja kui palju on seda mõjutanud Eesti jahimeeste seltsi eestvedamisel mõnele teelõigule paigaldatud ulukeid peletavated reflektorid.

Metskitse üldarvukust võib 2022. aasta alguse seisuga hinnata 125 000 kuni 135 000 isendini. Eelmise aastaga võrreldes on üldarvukus veidi vähenenud. Alanud jahihooajal võiks arvukuse võimaliku suurenemise ja koos sellega suurenevate liiklus- ja metsakahjude vältimiseks küttida metskitsi suurusjärgus 24 500. Eelmise aasta küttimistulemustega võrreldes tuleks kõige enam küttimismahte suurendada metskitse suure asustustihedusega Kagu-Eestis, kuid vähendada võib neid kõige rohkem Põhja- ja Loode-Eestis.

Suurulukid

Karuasurkonna üldseisundit võib meil hinnata väga heaks.

Karu

Jahimehed esitasid 2020. aastal keskkonnaagentuurile teavet 5365 karu vaatlusjuhtumi kohta. Neist 1102 juhul oli tegemiste poegadega emakarudega. Neist omakorda 532 juhul oli vaadeldud sama-aastaste poegade emakarusid. Vaatlusandmete analüüsi kaasati ka 2022. aasta 1. märtsist 20. maini tehtud 1812 (neist aastaste poegadega 134) karuvaatlust. Vaatusandmete põhjal eristati 91 erinevat sama-aastaste poegadega karupesakonda, mis on praeguse seireperioodi (2003–2021) suuruselt teine näitaja. Eelneval, 2020. aastal oli sama-aastaste poegadega emakarusid 89, aastal 2019 oli neid 94 ja 2018. aastal 84.

Karupesakonna keskmine suurus 2,48 oli täpselt sama nagu aasta varem. Nelja pojaga emakarusid eristati aga koguni 13, aasta varem kümme. Karupopulatsiooni üldsuurust võib Eestis 2021. aasta suvise seisuga hinnata 900–950 isendile ja varakevadel võis arvukus olla ligi 1000. Karu arvukuse, eelkõige sigivate emakarude märgatavat suurenemist on viimastel aastatel selgelt täheldatud ka Lätis. Karu tekitatud kahjustuste hulk mesindusele oli 2021. aastal senise seireperioodi suurim. Keskkonnaamet registreeris möödunud aastal 790 karude rüüstatud mesitaru, 2020. aastal oli neid 511 ja 2019. aastal 429. Viimase aastakümne kõrgeimad kahjustusmäärad registreeriti Harju-, Järva-, Põlva-, Pärnu-, Valga-, Viljandi- ja Võrumaal. Karudest päris puutumata ei jäänud aga mesilad Mandri-Eesti üheski maakonnas.

Eestis kütiti 2021. aastal 85 karu. Lisaks sellele kanti maha veel kahe haavatud, kuid 24 tunni jooksul leidmata jäänud karu jahiluba, mistõttu täitus lubatud küttimiskvoot 87 täielikult. Üleriigiline küttimissurve jäi viimastele seireandmetele tuginevalt pisut alla 10%, mis praeguste teadmiste kohaselt on lähedal asurkonna aastasele juurdekasvumäärale. Maakondadest kütiti kõige rohkem karusid (13) Lääne-Virumaal. Täiskasvanud (varem siginud) emakarusid on viimase kahe aasta peale kokku kütitud kõige enam Jõgevamaal (11) ja Lääne-Virumaal (9), mistõttu võib neis maakondades prognoosida juurdekasvu mõningast vähenemist.

Karuasurkonna üldseisundit võib meil hinnata väga heaks. Tänavu jõustunud suurkiskjate kaitse ja ohjamise uue tegevuskava (aastateks 2022–2031) raames kutsus keskkonnaamet 27. juunil kokku uue suurkiskjate

Karupopulatsiooni üldsuurust võib

Eestis 2021. aasta suvise seisuga hinnata 900–950 isendile.

Võrreldes 2020. aastaga, vähenes hundikahjustuste arv mullu järsult, jäädes kogu viimase kümnendi väikseimaks.

Ilvesepopulatsiooni üldarvukust võib 2021. aasta sügisese seisuga hinnata 450–550 isendile.

koostöökogu, kus arutati ka karu kaitse ja ohjamise eesmärki ning strateegiat. Jõuti ühisele arusaamale, et karude arvukus võiks järgmiseks aastaks säilida enam-vähem praegusel tasemel ja küttimist tuleks suunata veelgi enam suurema asustustiheduse ning ulatuslikumate kahjustustega piirkondadesse. Sellest eesmärgist lähtuvalt on karu soovitatav küttimiskvoot eeloleval hooajal 90–96. Sellest maakondadele võiks jaotada kuni 90 ja kuus jätta võimalike erakorraliste juhtumite (jahihooajal ilmnevad probleemisendid) lahendamiseks.

Hunt

Hundi arvukus oli viimase kümne aasta suurim 2020. aastal. Eelmisel aastal see vähenes. Aastal 2021 eristati nii jahimeeste kogutud vaatlus- ja küttimisandmete kui ka keskkonnaagentuuri kogutud info alusel 26 hundikarja, kus sündisid kutsikad. Neist nelja karja territoorium jäi osaliselt ka Läti aladele. Saartel sarnaselt kahe eelneva aastaga hunte mullu juurde ei sündinud. Hundivaatlusi esitas möödunud jahiaastal 91% Eesti jahipiirkondadest ja kokku esitati info 2935 vaatlusjuhtumi kohta. Võrdluseks: 2020. aastal laekus hundi vaatlusinfot 77% jahipiirkondadest, kuid kokku oli vaatlusi siis veidi rohkem (3041).

Hundiasurkonna mullune juurdekasv oli viimase 15 aasta nigelaim, jäädes pikaajalisest keskmisest umbes 20% väiksemaks. Nähtavaid looduslikke põhjusi populatsiooni kehvale juurdekasvule (s.o suremuse suurenemiseks) ei olnud. Siiski võib oletada, et 2020. aasta hundi suur arvukus, järsult kasvanud kahjud lambakasvatusele ja keskkonnaameti hundiküttimise käskkirja õiguspärasuse vaidlustamine kohtus, mis päädis küttimiskvoodi osalise külmutamisega ligi üheks kuuks, võis suurendada hundivastast vaenu.

Võrreldes 2020. aastaga, vähenes hundikahjustuste arv mullu järsult, jäädes kogu viimase kümnendi väikseimaks. Keskkonnaamet registreeris aastaga 110 murdmisjuhtu: 481 lammast ja 22 veist. Kõige rohkem kahjusid oli endiselt Raplamaal ja suuresti taas ühtedes ja samades lambafarmides. Ühtegi kahjustusjuhtumit ei registreeritud Hiiu-, Ida-Viru- ja Saaremaal ning väga tagasihoidlikult oli neid Jõgeva-, Põlva-, Tartu- ja Valgamaal. Aastal 2020 oli keskkonnaameti akteeritud koerte murdmise juhtumeid 44, kuid möödunud aastal vaid viis. Tänavu kevadel on hundid tekitanud kahjustusi pisut enam kui aasta tagasi, kuid siiski vähem kui 2020. aastal. Enim juhtumeid on taas Raplamaal ja eeskätt ikka ja jälle neis samades lambafarmides, kus ka eelmistel aastatel.

Möödunud hooajal kütiti 60 hunti, lõplikust küttimiskvoodist (67) jäi seitse luba realiseerimata. Lisaks kütitutele hukkus viis looma liiklusõnnetustes.

Aastal 2021 laienes taas kärntõve levik hundipopulatsioonis, kütitud loomade hulgas oli neid kogunisti 42%. Kärntõve levikul ja juurdekasvunäitajatel ei ole varasematel aastatel märgata selget seost, seega ei saa seda pidada oluliseks suremusteguriks.

Möödunud aasta küttimissurve oli vaid 25%, seega võib tänavuseks sügiseks prognoosida hundi arvukuse suurenemist 26–32 pesakonna vahele. Tänavune küttimismaht võib tõenöoliselt kujuneda suuremaks kui möödunud jahihooajal, et vältida pesakondade arvu suurenemist 2023. aastaks üle 30, mis on suurkiskjate kaitse- ja ohjamisekavas soovitatud pesakondade arvu ülempiir.

Ilves

Ilvese vaatlusi esitasid jahimehed möödunud aastal märksa rohkem kui mitmel eelneval aastal. Kokku laekus keskkonnaagentuuri info 3075 vaatlusjuhtumi kohta, millest omakorda 574 olid ilvesepoegade või poegadega emailvese vaatlused. Vaatlustega oli kaetud 91% jahipiirkondadest. Aasta varem laekus vaatlusinfot 2064

Hallhülge üldist seisundit nii Eestis kui ka Läänemeres võib pidada väga heaks.

vaatlusjuhtumi kohta ja andmeid esitas siis 77% jahipiirkondadest. Erinevaid ilvese pesakondi tuvastati 74. See on 11 pesakonda rohkem kui 2020. aastal.

Ilvesepesakondade arvu suurenemine väljendab asurkonna kosumist pärast kümneaastast kiratsemist. Suuremas osas Eestis on ilvese kohalik juurdekasv üsna kenasti taastunud või taastumas, kuid ikka on alasid, näiteks suur osa Raplamaast, kus see millegipärast pole juhtunud. Ülimalt positiivne aga on ilvesepesakonna tekkimine väga pika, vähemalt 20-aastase pausi järel Saaremaale. Kui 2021. aastaga sarnane normaalne juurdekasv väljendub ka tänavu, võiks meie ilveseasurkonna seisundit hinnata juba järgmisel aastal taas soodsaks.

Jahipiirkonna kasutajate hinnangul on eeskätt viimasel kahel aastal ilvese arvukus märgatavalt suurenenud. Alates 2016. aastast on järjepidevalt suurenenud ka ruutloenduse jäljeindeks, jäädes tänavu siiski mullusega võrreldes samale tasemele.

Ilveseid ei ole viimasel kuuel aastal kütitud, küll aga on igal aastal leitud mõned muul põhjusel hukkunud isendeid. Surmapõhjustest domineerivad liiklusõnnetused. Erinevalt varasematest pole viimasel kahel aastal tulnud teateid kärntõve tunnustega hukkunud ilveste kohta.

Ilvesepopulatsiooni üldarvukust võib 2021. aasta sügisese seisuga hinnata 450–550 isendile ning asurkonna üldseisundit endiselt ebasoodsaks, kuid paranevaks. Seetõttu ei tohiks ka eeloleval hooajal ilvest üheski maakonnas üldkorras küttida.

Tuleks otsida lahendusi küttimise võimaldamiseks kalapüüniste juures ja koostada hallhülge kaitse ning ohjamise tegevuskava.

Hallhüljes

Hallhülge üldist seisundit nii Eestis kui ka Läänemeres võib pidada väga heaks. Liigi seirearuandest lähtudes on hallhülge arvukus nii Eesti vetes kui ka kogu Läänemeres olnud pikemat aega tõusutrendis. Aastal 2021 loendati kogu Läänemeres taas viimase 20 aasta suurim hulk hallhülgeid. Viimase 20 aasta suurim oli 2021. aastal ka Eesti territooriumil olevate lesilate kohal tehtud kevadsuviste lennuloenduste käigus kokku loetud hallhüljeste arv (5898). Mullu kütiti Eesti vetes 26 hallhüljest, neist 20 Kihnust. Lubatud küttimiskvoot oli 55.

Jahihooajal 2022 on Eesti vetes lubatud küttida samuti 55 hallhüljest (1% viimase kolme aasta loenduste keskmisest).

Hallhülge tekitatud kahju kalandusele on endiselt suur peamiselt rannakalurite püüniste (seisevpüüniste) lõhkumise või neis olevate kalade söömise-vigastamise tõttu. Enamasti tekitavad kahju ühed ja samad loomad, keda peaks käsitlema kui nuhtlusisendeid. Praegused seadused paraku ei soosi ja sageli ka ei võimalda nuhtlusisendeid küttida kalapüüniste ja saagi kaitseks. Seetõttu peaks kokku kutsuma ümarlaua, et otsida lahendusi küttimise võimaldamiseks kalapüüniste juures ja koostada tuleks ka hallhülge kaitse ning ohjamise tegevuskava.

- ULUKID Väikeulukid

Šaakal

Šaakali territoriaalseid paare või rühmi oli 2021. aastal vaatluste ja küttimisandmete põhjal 25, sama palju kui 2020. aastal. Tõenäoliselt jäi üldarvukus 2021. aasta sügisel eelneva aastaga sarnasesse vahemikku 100–200 isendit, kuid täpsemat hinnangut šaakali arvukusele ei ole võimalik välja tuua. Mõneti üllatav šaakalipesakonna uus leiukoht oli möödunud aastal Tallinna linn (vabaõhumuuseumi territoorium).

Jahihooajal 2021 kütiti 69 šaakalit, neist enamik taas Lääne- ja Pärnumaal. Lisaks neile küti kolm šaakalikutsikat Tallinnas, kuid tegemist pole jahimaaga, mistõttu need isendid küttimisstatistikas ei kajastu. Šaakali praegune küttimissurve on tõenäoliselt lähedane asurkonna potentsiaalsele juurdekasvumäärale.

Šaakali üldseisundile on keeruline hinnangut anda, sest liigi asurkond Eestis on alles kujunemisjärgus, tema arvukus ja levikuala on väike, küttimissurve suur ning asurkond üsna isoleeritud. Šaakal on Euroopa Liidu loodusdirektiivi viienda lisa liik, kellele jahipidamine on lubatud, kui see ei halvenda asurkonna soodsat seisundit.

Šaakal on meil praegu väikeuluk, kelle jahinduslikku reguleerimist piirab riik vaid ajaliselt, mistõttu tuleb jahipiirkonna kasutajatel endal järgida jätkusuutliku jahinduse põhimõtteid, et vältida liigi seisundi märgatavat halvenemist. Intensiivsemalt tuleks šaakaleid küttida eeskätt piirkondades, kus karjakasvatajatel on nendega palju muret, jättes aga mitteprobleemsed isendid ja pesakonnad puutumata või survestada neid küttimisega tagasihoidlikult. Šaakalikutsikad sõltuvad septembris veel suuresti vanematest, seega tuleks tõsiselt kaaluda jahiaja lühendamist, alustades küttimist 1. oktoobrist.

Rebane

Jahimeeste hinnangul on rebase arvukus viimasel aastal jäänud valdavalt samaks, ruutloenduse jäljeindeks aga aastatagusega võrreldes veidi langes. Maakonniti võib jäljeindeksi muutustes näha nii tõuse kui ka langusi.

Jahihooajal 2021 kütiti Eestis 4748 rebast, mis on vaid pisut rohkem 2020. aasta küttimistulemusest. Eelkõige kärntõve leviku ohjeldamiseks tuleks rebaseid tänavu küttida vähemalt sama palju kui eelmisel aastal.

Jahihooajal 2021 kütiti Eestis 4748 rebast.

Kährikkoer

Kährikkoera arvukus möödunud aastal suurenes, mida väljendavad nii jahimeeste hinnangud, ruutloendus kui ka küttimismaht. Aastal 2021 kütiti 6547 kährikkoera, mis on ligi 1000 isendit rohkem kui eelneval kahel jahihooajal. Möödunud kümnendi algusaastatega võrreldes aga on viimase aasta küttimine siiski ligi kaks korda tagasihoidlikum.

Kährikkoer on meil soovimatu võõrliik ja kärntõve suur levitaja. Hoolimata arvukuse vähenemisest tuleks neid küttida varasemast intensiivsemalt. Eetilistest kaalutlustest lähtuvalt soovitame aga mitte pidada kährikkoerale jahti pesakonna üleskasvatamise ajal.

Kobras

Sügisel 2021 toimus taas koprapesakondade loendus, mille käigus märkisid jahimaakasutajad üles 3037 koprapesakonda. Võrreldes sügisel 2018 tehtud loendusega kandsid jahimehed loenduslehtedele üle 350 pesakonna enam. Aastal 2021 tegi koprapesakondade loenduse 80% ja 2018. aastal 65% jahipiirkondadest, seega tuleks kopra arvukuse muutuste hindamisel võrrelda eeskätt nende jahipiirkondade andmeid, kus loendati mõlemal korral. Selle järgi on koprapesakondade arv jäänud üldjoontes samaks.

Kõige enam on pesakondade arv suurenenud Lääne-Virumaal ja vähenenud Valgamaal. Kõige rohkem registreerisid jahimehed koprapesakondi Tartumaal, kus Emajõgi koos lisajõgedega pakub koprale sobivaid elupaiku, ilma et üleujutamisest tekiks kahjustusi.

Jahihooajal 2021 kütiti 5991 kobrast, mida on üle 400 isendi enam kui 2020. aasta jahihooajal. Võrreldes aga 2014.–2019. aastaga, on viimase kahe aasta küttimistulemused tagasihoidlikumad ja koos jahipiirkonna kasutajate hinnangutega viitavad pigem kopra arvukuse vähenemisele paaril eelneval aastal.

Kopraasurkonna seisundit võib endiselt pidada soodsaks ja küttimist võib jätkata eelmiste aastatega samade põhimõtete järgi. Eeskätt tuleks kopraid küttida ja varakult välja püüda

Mägraasurkonna üldseisund on hea ja senine küttimine on olnud tagasihoidlik.

Halljänese arvukus on endiselt tõusutrendis, mida väljendavad nii jahimeeste hinnangud kui ka ruutloenduse tulemused.

toimivatest maaparandussüsteemidest ning neist looduslikest vooluveekogudest, kus nad loovad kaladele (jõeforell) kudemisrände takistusi paisudega. Küttimata võiks nad jätta suurematest voolu- ja seisuveekogudest ning inimese aktiivsest majanduslikust tegevusest puutumata lodualadelt, kus nad oma tegevusega elurikkust toetavad.

Jänesed

Halljänese arvukus on endiselt tõusutrendis, mida väljendavad nii jahimeeste hinnangud kui ka ruutloenduse tulemused. Kütitud halljäneste arv aga vähenes. Möödunud jahihooajal lasti 852 halljänest, mida on viimase kuue aasta kohta kõige vähem. Halljänese küttimine on suhteliselt tagasihoidlik ja suremustegurina populatsiooni seisundi muutustes väheoluline, seega võib neid küttida varasemaga samal tasemel või ka rohkem.

Valgejänese arvukuses pole väga suuri muutusi toimunud. Valgejänese jäljeindeks võrreldes 2021. aastaga veidi suurenes, jahimeeste hinnangul jäi arvukus püsima samale tasemele, kütitud isendite arv aga oli viimase kuue aasta väikseim. Möödunud jahihooajal kütiti vaid 85 valgejänest. Hirvlaste pabulaloenduse käigus saadud jänese pabulaindeks on eelmise kahe aastaga võrreldes suurem. Siinkohal tuleb aga märkida, et tegemist on valge- ja halljänese pabulahunnikute summaga, sest nende kahe liigi pabulaid loendustel ei eristata. Pabulaloenduse marsruudid paiknevad enamasti metsaaladel, seega võib siiski oletada, et enamik loenduste käigus registreeritud pabulahunnikuid kuulub valgejänestele.

Valgejänese küttimine on olnud väga tagasihoidlik, suremustegurina on see väheoluline ja neid võib küttida samade põhimõtete järgi nagu varem.

Mäger

Mägra arvukus on kogu viimase aastakümne olnud kasvutrendis, mida väljendavad nii jahimeeste hinnangud kui ka küttimisandmed. Mägra arvukus on Mandri-Eestis pidevalt suurenenud, kuid Saaremaal on küttimisnumbrid püsivalt üha väiksemad, mis viitab pigem arvukuse vähenemisele.

Mägraasurkonna üldseisund on hea ja senine küttimine on olnud tagasihoidlik. Sarnast küttimist võib kindlasti jätkata ja jahimeeste huvi korral võib seda ka mõistlikult suurendada.

Mets- ja kivinugis, tuhkur, mink

Kõik seirenäitajad osutavad metsnugise arvukuse stabiilsusele. Küttimisnumbrid on kaks korda väiksemad kui eelmise kümnendi parematel aastatel, kuid see ei näi sõltuvat niivõrd nugise arvukusest, kuivõrd karusnahaküttide aktiivsusest.

Ka kütitud kivinugiste arvud käivad viimastel aastatel üsna sama sammu nugisejahi üldise aktiivsusega. Küttimisandmete põhjal võib järeldada, et kivinugis on väikese asustustihedusega levinud kogu Eestis, välja arvatud Hiiumaa. Jahihooajal 2021 kütiti Eestis 1858 mets- ja 73 kivinugist. Nii mets- kui ka kivinugise jahti võib jätkata eelmiste aastatega sarnases mahus.

Ka tuhkru arvukuses pole viimastel aastatel suuri muutusi toimunud. Möödunud jahihooajal kütiti 239 tuhkrut. Tuhkru küttimine on tagasihoidlik, seega võib neid küttida samuti nagu varem. Mingi püügil kastlõksuga võiks võimalusel sealt kaaspüügina saadud tuhkrud vabastada.

Mingi arvukuses pole järske kõikumisi olnud. Pikema aja võrdluses paistab silma aga arvukuse vähenemine, mille üks põhjuseid võib olla see, et varem looduses elavale asurkonnale märkimisväärset tuge pakkunud karusloomafarme Eestis enam ei ole. Mink on meil invasiivne võõrliik, seega on soovitatav küttida neid varasemast intensiivsemalt.

Jahilinnud

Möödunud sügisel kütiti ligi 1000 hane rohkem kui aasta varem, kuid küttimismaht jäi siiski viimase kümne aasta keskmisele alla. Väga suured erinevused kütitud hanede hulgas aastati on peaasjalikult tingitud sügisrände aja ilmastikuoludest, millest sõltub nende siinviibimise aeg ehk nende jahihooaja tegelik pikkus. Isegi kui me väga

sooviks sügisjahti hanede arvukuse ohjamiseks tõhustada (see on värskes hanede kaitse- ja ohjamise tegevuskavas üks suur-laukhane ohjamise eesmärkidest), ei pruugi see meist olenemata asjaolude tõttu vähemalt mõnel aastal üldse võimalik olla.

Nii hanede kui ka partide küttimismahtude väikest suurenemist võrreldes 2020. aastaga võib seostada ka koroonaepideemia tõttu kehtestatud riikidevaheliste liikumispiirangute lõpetamisega, mis hoogustas taas linnujahi välisturismi. Liikumispiirangute lõpetamise mõju väljendub eriti ilmekalt metskurvitsa kui ühe atraktiivsema linnujahiturismi objekti küttimisnumbreid vaadates: neid lasti sarnaselt 2019. aastaga taas üle 3000, aastal 2020 aga vaid 710.

Kevadrändel olevate hanede ja sookurgede kahjustatud põllukultuuride registreeritud pindala oli 2021. aastal võrreldes 2020. ja 2019. aastaga väiksem. Kui suur osa selles vähenemises on seotud registreerimise aktiivsuse (motivatsiooni) vähenemise ja kui suur osa hanede möödunud kevadel siin viibitud lühema ajaga, ei ole teada. Ka lindude kahjustatud põldude suurus kõigub aastati väga palju, mistõttu pole võimalik ühesuunalist trendi välja tuua.

Kevadiste hanekahjustuste vähendamiseks lubati 2019. ja 2020. aastal mõnes piirkonnas pidada heidutusjahti, kuid viimasel kahel aastal on seda võimalust antud vaid marginaalsel alal ja ulatuses. Kuigi heidutusjaht ei ole mõeldud arvukuse reguleerimiseks, vaid toetavaks tegevuseks muu heidutuse kõrval põllukultuuride kaitsel, oleks kevadjaht iseenesest sügisjahiga võrreldes märksa tõhusam suure arvukusega liikide ohjamiseks.

Lisaks hanedele (suur-laukhani ja valgepõsk-lagle) on suure ja kasvava arvukusega probleemliik ka kormoran, kelle küttimine on samuti selgelt liiga väike, et mõjutada tema juurdekasvu. Kormoranil on kasvav negatiivne mõju kalandusele. Siinkohal tahaks kutsuda jahimehi üles senisest intensiivsemalt küttima suure arvukusega probleemliike: rabahane, suur-laukhane, valgepõsklaglet ja kormorani. Võimalusel aga jätta laskmata väheneva arvukusega, ohualtid või ohulähedased liigid, nagu soopart, viupart ja luitsnokk-part. 2022. aasta ulukiseirearuanne ning paljud teised ulukeid käsitlevad seire- ja rakendusuuringute aruanded on kättesaadavad Eesti keskkonnaandmete portaalist https://keskkonnaportaal.ee. Aruannete lingid on ka keskkonnaagentuuri kodulehel www.keskkonnaagentuur. ee keskkonnaseire ja analüüside rubriigis. Lisaks on Eesti keskkonna andmete portaalis kõigile kättesaadavad nii tabeli kui ka interaktiivse kaardi ja graafikuna jahiulukite küttimisandmed alates 2011. aastast.

Jahimeestele suunatud seireandmete kogumise metoodilised juhendid ja ankeetide vormid leiab keskkonnaagentuuri kodulehe teenuste ja aruandluse rubriigist.

Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna ulukiseirajad tänavad kõiki seirematerjali kogujaid ja soovivad jahimeestele edu käimasoleval jahihooajal.