5 minute read
Baieri verekoer Lõuna-Eesti küngastel
- kaanelugu Baieri verekoer Lõuna-Eesti küngastel
Advertisement
TEKST JUHANI PÜTTSEPP FOTOD INGMAR MUUSIKUS
Piret Vider näitas üles vankumatut visadust ja käis kutsikas Cassiega iga nädal Põlvamaal trennis.
BAIERI VEREKOER
» Pärit Baierimaalt Saksamaal, aretamisega hakati tegelema 18. sajandil. » Spetsiaalselt aretatud haavatud ja surnud ulukite otsinguks. » Väga hea haistmismeel ja hästi arenenud tugev tahe ajada ulukite jälgi. » Väga liikuv, lihaseline ja keskmise suurusega koer. » Turjakõrgus isastel 47–52 cm, emastel 44–48 cm. » Värvuselt punane, pruun või punakashall. » Rahulik ja tasakaalukas, väga kiindunud peremehesse ja tema peresse. » Iseloomult enesekindel, kartmatu ja sõnakuulelik, ei ole arg ega agressiivne. » Tugeva jahiinstinktiga. Vajab kannatlikkust ja kindlat hoolitsemist. Ei sobi omanikule esimeseks koeraks.
„H arri on metsas,“ vastab Piret Vider, kui mõni sõber ta kaasat nädalavahetusel Rannu lähedasse Kasumetsa tallu otsima tuleb – kergesti võib juhtuda nõnda. Harri Salu pole mitte ainult Rannu, vaid ka Leie ja Puhja jahiseltside liige. Võib ka juhtuda, et kodus polegi kedagi, sest mõlemad on metsas. Vaid koerad hauguvad, neid elab talus õige mitu.
Kasumetsa pererahvas kuulub küttide hulka. Harri tõmbas Tartu ülikooli kliinikumi kõrvakliinikus vanemõena töötava Pireti ka sellesse värsket õhku tagavasse ja parajat füüsilist pingutust nõudvasse mängu kaasa. Muidugi lööb neis nädalavahetuste sündmustes kaasa ka selle loo peategelane Mons Bellator Cassie ehk Cassie, nelja-aastane Baieri verekoer. Olete sellest tõust kuulnud? Mina küll ei olnud, enne kui tal Kasumetsal kõrvatagust kratsisin.
Rannu jahiseltsi iseloomustavad väiksemad jahimaad. Kujutate ette maastikku nelinurgas Sangla–Elva–Rõngu–Konguta? Lõputuid laasi seal ei leidu. Võrtsjärve idakalda lauskjate põllumajandusavaruste vahele jäävad kõrgemad ja madalamad, hõredamad ja tihedamad tukakesed. Hundid jooksevad sealt läbi, väiksemaid karusid on kohatud, aga põhiliselt on need kitse- ja jänesemaad. Ja metsseale on seal meeldinud tuhnida. Nõnda et jaht metskitsele on sealkandi küttidele nädalavahetusel iseloomulik ettevõtmine.
Sündmuspaigale saabus Cassie Nii oli ka tookord. Noorma külas Tamme poldri lähedal pihta saanud kits jooksis aga kraavi äärest metsa. Võta sa kinni täpsemalt, kust! Sündmuspaigale saabus Cassie koos perenaisega ja leidis väikese otsimise järel veretäpid, aga üldse mitte sellest kohast, kust jahimehed arvasid kitse üle kraavi läinud olevat, vaid paarkümmend meetrit eemalt. Baierlane avastas viimaks ka kütitud looma. Kits oli metsas tiiru teinud ja üle kraavi tagasi tulnud. Cassie sai haava lakkuda ja maksa süüa. See meeldis talle hästi.
Igal jahiseltsil pole oma verejäljekoera, aga võiks olla, sest uluki haavamist tuleb paraku ikka mõnikord ette.
Meie harjumuspärasel häälekate ajuBaieri verekoeraga jahil käimine on meeskonnatöö ja meeskonna moodustavad Cassie, Piret ja Harri.
jahtide ajastul juhtub päris sageli, et haavatud loomale hasartselt järele tormates veavad laikad või jahimehed verejälje laiali. Siia-sinna – isegi Cassie-taolised tegelased ei saa siis enam aidata. Nagu väike laps plätsiks vanema õe vesivärvipildil oma näpuotstega, kandes värvilaike sinna, kuhu need tegelikult ei peaks kuuluma.
Koolitada tuleb kütte Reaalses jahiolukorras pole aga see verejäljeküsimus kahjuks nii lihtsalt kõigile arusaadav. Nagu koerakooli põhilisi loosungeid ütleb: koolitada
tuleb pererahvast, see tähendab kütte. Tuleb jahimeestele verejälgedega seotu selgeks teha ja jahil võiks kaasata Baieri verekoeri, näiteks Cassiet. See ei maksa midagi, sest Kasumetsa pererahvas on ka ise huvitatud, et nende koer rakendust leiaks. Isegi Saaremaale Kihelkonna kadakate vahele on Harri ja Piret temaga sõitnud haavatud põtra otsima. Kõige lihtsam on, kui jahimees osutab ise koerale verejälge, tookord jälge polnud ja ka põtra ei leitud. Ilmselt ei olnudki lask looma tabanud. Seda näitas ka Cassie käitumine.
Kui on värske jälg, haavatud loom on püsti ja põgeneb, siis on jälituse tempo aktiivsem ja koera perenaine võib lausa rihma pidi järgi lohiseda. Kui kütitud loom on maas, läheb baierlane jäljel rahulikult ja kindlalt. Kui aga lask üldse tabanud pole, siis seegi väljendub koera käitumises. Ta võtab siit, võtab sealt, pea õieli, on justkui segaduses. Nagu oli segaduses ka jahiobjektiks olnud loom, kui pauk käis. Jahimees peab siis oskama hinnata olukorda.
Ega baierlane pole ainuke koer, kes verejälge oskab ajada, sellega saavad ju hakkama ka taksid, jahiterjerid, isegi labradori retriiverid … „Baierlane on aga eriline,“ ütleb Piret Vider. „Sest ta on meie koer!“
Cassie karjääri algus oli koomilisevõitu. Kutsikas kartis metsa ja kartis ka pauku. Anded avaldusid aga juba neljakuiselt. Et ta oli nii pisike, ei tahtnud pererahvas teda üksi koju jätta, vaid Cassiel tuli jahile kaasa sõita. Mõni neljast Kasumetsa jahikoerast jääb alati kodu valvama.
Harri lasi kord soku. Jättis koha meelde, kust sokk läks, aga millegipärast ei leidnud õiget rada. Omal algatusel sekkus kutsikas Cassie. Nuuskisnuuskis, kuni jõudiski loomani.
Pooleaastasena hakkas Cassie koos perenaisega käima iga nädal Põlvamaal Anneli Lintsi juures verejäljekoolitusel. Seal Palojärve äärses metsas sai ta nuusutada nii põdra- kui ka metsseaverd. Algul häirisid koera kõikvõimalikud kõrvalised tegurid: seeneliste hõigetest tuulemüha ja automürani. Trenn-trennilt aga lugu paranes. „Algul oli Cassie selline keskkonnatundlik,“ meenutab Anneli Lints. „Iga treeninguga aga avaldus loomuomane and üha rohkem, lisandus enesekindlus. Koer tajus, et jälje ajamine on tore. Perenaine oli ka innukas. Kiitus nendele inimestele, kes oma koerte loomulikke oskusi arendavad.“
Vähem kui aastasena sai Cassie verejälje ajamise võistlustel esimese järgu diplomi. Koer muudab elu Kasumetsa verandalauale hüppav baierlane tundub armas tegelane, kui ta aga oma jäljerihma näeb, saab malbest olevusest otsustav tegija.
„Maailm on koos selle koeraga teiseks muutunud. Kogu meie elu on teiseks muutunud koos Cassiega,“ kõneleb Piret Vider. Võistlused, näitused, koolitused, ikka koos Cassiega.
Koer ei võpata enam püssipaugu peale, jääb võistlustel või trennides otsitavat põdrajalga leides rahulikuks. „Kiidan teda siis: „Hästi, tubli koer!“ Selle erilise intonatsiooniga, mida kõik koerakasvatajad teavad,“ ütleb Piret.
Kõik, kellel kodus koer, on kaalu-
nud teisegi soetamist. Kõik, kellel on olnud korraga kaks koera, mõtlevad hoolimata hunnikusse astumisest, äranäritud raamatuselgadest ja liivastest voodilinadest, et võiks olla ka kolmas koer.
Piret Videri ja Harri Salu peres elab neli koera. Kaks Jämtlandi põdrakoera, õed Stefi ja Meeri, üks Saksa jahiterjer Breeze ja siis veel Baieri verekoer Cassie.
Koera tuleb usaldada. See on muidugi raske inimesele, kes end maailma isandaks ja kõige targemaks olendiks peab. Hea tunde tekitab aga, kui seda suhtumist õnnestub eneses muuta. „See, mida me teeme, on õige,“ ütleb Cassiele Piret Vider.
