3 minute read
Minu tee vibuni
Advertisement
Minu tee vibuni TEKST MARIO TRAKS FOTOD VIRGO PÄRN, erakogu
Viimasel ajal on vibujahi küsimus Euroopa jahimaastikul palju kirgi kütnud. Säästvate jahimeetodite arendamisel leitakse, et vibujaht on üks võimalusi.
Suuresti on tõuke andnud ka tehnoloogia areng: klassikalise pikkvibu kõrvale on tulnud plokkvibu. Just seda nüüdisaegse vibutehnoloogia absoluutset tippu koos sihiku, plokkülekande, päästiku ja muu säärasega saab seisva sihtmärgi lasketäpsusel võrrelda näiteks siledaraudse jahirelvaga.
Aastal 2013 anti uue jahiseadusega vibujahile oma koht, siis aga ei osanud ma sellest midagi arvata. Mis siin imestada, polnud erilisi teadmisigi! Alles tänavu, kui tegin juhuse tahtel treeninguvibust esimesed lasud ja nägin selle täpsust, tekkis tahtmine ennast asjaga täpsemalt kurssi viia. Mida rohkem infot otsisin, seda rohkem leidsin endale sobivaid elemente. Kõige rohkem tõmbas mind see, et vibujahil saadakse vahetum looduskogemus.
Näiteks isegi põdra peibutusjahil tulirelvaga olen endale välja mõelnud laskekauguseks 30 meetri piiri, et võtta jahist maksimum. Selle tulemusena küll paljud loomad pääsevad ja jäävadki loomulikku elukeskkonda toimetama, kuid jahielamused on seevastu suuremad.
Tulirelvaga küttimisel on see vahemaa pelgalt enda väljamõeldis, vibujahil aga on see reegel. Väikeuluki vibujahi laskedistants jääbki üldjuhul 10–30 meetri vahele. See tähendab, et kütt peab olema palju osavam nii hiilimisel kui ka varitsemisel. Viimase poole aastaga olen õppinud kopra käitumist rohkem tundma kui varasema 13-aastase jahistaažiga. Samuti koguneb
Treeningul.
nõnda hulgaliselt pilte ja videoid, kui loomad toimetavad näiteks 40 sammu kaugusel ja lasta pole võimalik.
Teisest küljest meeldib mulle „laskemoona“ ehk noolte taaskasutus. Üht noolt saab enamasti mitu korda kasutada: nii treeningotsaga noolt harjutamisel kui ka lõikurotsaga noolt jahil. Treenida saab ohutust tagades isegi koduaias.
Vibuga laskmisel on märksa väiksem helireostus, võrreldes isegi summutiga tulirelvaga. Mulle oli see tähtis just kevadisel koprajahil, kui loodus alles ärkab ja õhtud on lummavalt vaiksed. Viimasel koprajahil juhtus isegi nii, et pärast esimese looma tabamist ja kaldale tõstmist ujus järgmine loom kuuldud sulpsatust uudistama. Kümme minutit hiljem oli mul käes kaks kobrast, kes olid metsa- ja põllumaal vee üles paisutanud. Kolmas loom oli juba kahtlevam, jälgis mind 40 meetri kaugusel ega söandanud lähemale tulla. See-eest sain pühenduda loodusfotograafiale.
Kirjeldatud olukorras oli eelis muidugi noolt ja vibu ühendaval nööril. Tulirelvaga vette laskmisel on oht suurem ja looma kätte saamine vooluveekogust keerulisem.
Viimased kährikujahid meenutasid mulle juba karujahti. Kui söödaplatsil 20 meetri kaugusel varitseda, siis muudab see isegi kähriku ettevaatlikuks ja loom hakkab ümber platsi ringe tegema, et kahtlase objekti lõhna tabada. Vibujahil on kährik mu senini pika ninaga jätnud.
Olgu öeldud, et igaks jahiks on oma vahend ja ükski minu tulirelvadest pole jäänud tolmu koguma.
Esimene kobras vibuga. 1. august 2020.
