- Vibujaht -
Minu tee vibuni
TEKST MARIO TRAKS FOTOD VIRGO PÄRN, erakogu
Viimasel ajal on vibujahi küsimus Euroopa jahimaastikul palju kirgi kütnud. Säästvate jahimeetodite arendamisel leitakse, et vibujaht on üks võimalusi.
S
uuresti on tõuke andnud ka tehnoloogia areng: klassikalise pikkvibu kõrvale on tulnud plokkvibu. Just seda nüüdisaegse vibutehnoloogia absoluutset tippu koos sihiku, plokkülekande, päästiku ja muu säärasega saab seisva sihtmärgi lasketäpsusel võrrelda näiteks siledaraudse jahirelvaga. Aastal 2013 anti uue jahiseadusega vibujahile oma koht, siis aga ei osanud ma sellest midagi arvata. Mis siin imestada, polnud erilisi teadmisigi! Alles tänavu, kui tegin juhuse tahtel treeninguvibust esimesed lasud ja nägin selle täpsust, tekkis tahtmine ennast asjaga täpsemalt kurssi viia. Mida rohkem infot otsisin, seda rohkem leidsin endale sobivaid elemente.
70
Kõige rohkem tõmbas mind see, et vibujahil saadakse vahetum looduskogemus. Näiteks isegi põdra peibutusjahil tulirelvaga olen endale välja mõelnud laskekauguseks 30 meetri piiri, et võtta jahist maksimum. Selle tulemusena küll paljud loomad pääsevad ja jäävadki loomulikku elukeskkonda toimetama, kuid jahielamused on seevastu suuremad. Tulirelvaga küttimisel on see vahemaa pelgalt enda väljamõeldis, vibujahil aga on see reegel. Väikeuluki vibujahi laskedistants jääbki üldjuhul 10–30 meetri vahele. See tähendab, et kütt peab olema palju osavam nii hiilimisel kui ka varitsemisel. Viimase poole aastaga olen õppinud kopra käitumist rohkem tundma kui varasema 13-aastase jahistaažiga. Samuti koguneb
