Nugistamisest

- Jahipraktika Nugistamisest

Viimasel hooajal otsustasin lõpuks haugata tüki veel pruukimata pirukast: proovisin nugisepüüki, suurel määral oma jahipisikust nakatatud poja Holgeri sunnil.

TEKST TAMUR KUSNETS JOONISTUSED EIKE ÜLESOO FOTOD TARMO MIKUSSAAR

Loomulikult polnud mul mingisuguseid kogemusi, kuid see mind mõistagi ei seganud. Küll need tarkused ka tulevad, olin kindel. Lisaks sellele teadmisele, kuidas asju õigesti teha, on sageli huvitav kuulda, kuidas selle kõigeni on jõutud ja mida halenaljakat on õppeprotsessis juhtunud. Viimases küsimuses olen ma suurepärane andmeallikas, igasugu asju on juhtunud, mis mind pisut (ja teinekord enamgi kui pisut) koomilises valguses näitavad.

Mina olen näinud nugist ka keset Tartu linna – seega ei vali see loomake üleliia oma keskkonda. Kus aga süüa on, sinna tema ilmub. Ei karda ta sunnik kah suurt midagi, ehkki vaenlasi mõistagi on. Kord olid nad mingit veidrat kombetalitust pidamas lausa minu maakodu hoovis kuusehekis ja õunapuudel. Olin parajasti isaga puukuuri ehitamas ja pruukisin hommikust terviseõlut. Siis kuulsingi kummalist kriiskamist-krääksumist teisel pool maja ja läksin kaema, mis seal toimub, kas harakad võtavad viina või mis ... Aga kulus ivake aega, enne kui aru sain, et mitu-setu nugist jooksevad mööda kuusehekki, ajavad üksteist taga. Korra tormasid nad mulle isegi vastu kummikuid, kui naatide vahel seisin ja kiimas kärplasi tahvelarvutiga filmisin.

Iseloomult on nugis muidugi kaunis verejanuline mõrtsukas, kelle suhet saakloomadesse nõrganärvilisematel poleks tarvis ehk uuridagi, ehkki välja näeb ta armas, elegantne ja süütuke.

Me oleme loomadega sarnasemad kui arvata võib ja kellelegi inimestest ei meeldi ju märg, külm ega ka nälg. Usutavasti ei meeldi need ka loomadele, nemadki armastavad sooja, kuiva ja täis kõhtu. Seega – väheste eranditega – kus inimesele endale meeldib olla, seal meeldib olla ka loomal. Nii tasubki nugise otsimisel pöörata tähelepanu sellistele kohtadele, kus võiks liikuda hiiri, oravaid, pesitseda linde, võib-olla elutseda jäneseidki. Nugisele meeldib kuuse- ning segamets. Kuusikutes rüüstab ta oravapesi ja segametsas on haabades enamasti pesaõõnsused, kus ta oma päevi veedab (liigub valdavalt öösel). Kui teada metsas vanu haabasid, siis võiks neid teraselt silmata: kas on puus auke, kuhu loom saaks peituda. Seal saab siis talvel jälgi otsida ja koeraga jahti pidada, kui loom on puus. Samuti nende lähedusse sobivale puule lõksukaste üles seada. Iseloomult on nugis muidugi kaunis verejanuline mõrtsukas, kelle suhet saakloomadesse nõrganärvilisematel poleks tarvis ehk uuridagi, ehkki välja näeb ta armas, elegantne ja süütuke – eriti kaugemalt vaadates.

Mesi, kopranõre ja muu Mesi on üks huvitav substants, mis nugist ligi meelitab. Kuigi see sunnik pole näriline, pureb ta end teinekord

talviti mesitarudesse sisse, põhjustades mesinikele kahju. Ta närib end ka kuskilt katusealusest suvekodusse ja roojab suure mõnuga treppidele, täpselt nagu minugi suvekodus ... Aga et ta hiiri püüab, olgu see väike patt talle andeks antud. Miks ma aga üldse meest rääkima hakkasin? Seda magusat kuldset ollust saab kasutada peibutisena nugise püüniste juurde meelitamiseks. Ja et see on metsikutes oludes pigem defitsiitse iseloomuga kaup, tuleb nugis lõhna peale üpris meelsasti kohale. Lõksukasti põhja võib seda samuti mingile alusele asetada, aga jumala eest, enne raudade paigaldamist.

Huvitav atraktant, mida olen ka kunagi varem maininud, on kopranõre, mida saab hoida kindlalt suletud purgis toiduõli all ning külmas kohas. Mina jätsin selle targa peaga loomulikult sauna põrandakütte kuumutada ja pärast avamist oli mul kiire koos purgiga õue põgeneda, et kallis naisuke ei saaks sõna otseses mõttes haisu ninna. Käärinud kopranõre, mehed, see ei ole enam naljakas ... Otsekui sepavasaraga virutab see aroom solaarpleksusesse ja hoolimata sellest, kas kõht on täis või mitte, oksele ajab kindlasti.

No vaat, tuligi mul geniaalne idee määrida sellist saunasoojas laagerdatud nõremöga peibutamiseks püüniste lähedale, ehk siis lasin seda põhilisel nugisehuvilisel Holgeril teha. Tagantjärele tarkus on aga teatavasti täppisteadus ja seetõttu pidin ma paraja portsu temaga pragama, et ta järgmine kord alles vahetult enne äraminekut seda mõnuhõngumääret puudelekastile pritsiks – ei osanud ta ju isegi lühikese aja järel öelda, kuhu ta täpselt seda kõike läigatas ning me pidime kasti läheduses kaunis ettevaatlikud olema. Lapse tarkusest oli ta seda pisut ka valanud kasti sisemusse, kust löga siis rõõmsalt mulle saabastele tilkus, kui raudasid paigaldasin. Kas sellest mingit kasu ka oli, seda ei oska öelda, sest sel hooajal enam sealt saaki ei saanud. Võib-olla nugis tuli, nuusutas ja lahkus teadmata suunas ... Või suri lihtsalt ära.

Loomasõbralikumad kütid segavad kokku ka toorest muna ja verd, mida tuleb samuti pieteeditundega käidelda, muidu on kuri karjas. Või kasutada sügisese põdrajahi ülejääke: maotükke. Niikuinii enne kestvamaid külmasid nugist lõksutada pole mõtet, sestap on sisuliselt paar kuud aega põdramaoga peibutada: ja mitte lasta seda liigselt roiskuma, nugis pole siiski hüään või šaakal. Ja kui ikkagi kasutada mingit haisumääret, peaks seda plätserdama põlvekõrgusele, mitte otse maha, ja ka mitte päris kõrgele. Liigne agarus öeldakse ikka ogarus olevat.

Kastid, püünisrauad Olen näinud väga suurepäraseid kaste, mis on haavapakkudest välja lõigatud mootorsaega ja sulanduvad loodusesse äärmiselt tõhusalt. Paraku pole mul linnamehena haavatihumeetreid käepärast, seepärast kasutan muid materjale, põhiliselt suvilas klopserdamisest üle jäänud lauajuppe. Poeg Holger rüüstas põhjalikult kooli töökoda ja ehitas valmis püüniskasti, mis oli selgesti ülemõõduline, aga sellist initsiatiivi ei tohi ometi kriitikaga lämmatada. Seda õhinat hakkas kahandama hoopis kooliõpetaja ise, kelle materjalivarud kippusid liiga kiiresti kokku kuivama. Põhjavõreks ostsin ehituskauplusest mingit aiandusvõret ja hiljem lõime-kruvisime poistega veel mitu kasti kokku.

Kogu selle ehituse juures tuli mulle ka mõte, mis ehk järgimist väärib. Kaubandusvõrgus on teatavasti saada mesilasvaha plaate ja kui neid fööniga puitu sulatada-immutada, saab ehk kast püsivalt juurde nugisele meelitava hõngu? Uuel hooajal proovin kindlasti järele.

Püünisraudu on nugise püüdmiseks mitut tõugu (taldrikrauad on meil keelatud, aga paljudes kohtades mujal maailmas veel lubatud, USA-s näiteks), osa neist kodumaised tavalised conibeartüüpi väikesed rauad, ühed kodumaised ümmarguste haaratsitega ja ka venelaste toodetud conibear’id. Pean tunnistama, et kõige rahakotisõbralikumad oleksid Eesti rauad otse tootjalt ostes – ja nad toodavad ka väga häid püüniskaste, paarikümne kulliga on üks komplekt käes. Jahikauplustest kaste tavaliselt ei leia ja raudadele on samuti juurdehindlus ennast külge imenud.

Vene rauad on seevastu rahvamajandusele vastuvõetavamate hindadega, kuid siingi on teatav konks juures. Nimelt on Vene raudadel vedrud nõrgemad, nende mõõdud on pisut laiemad kui Eesti omadel ja päästikud tundlikumad – mis kätkeb endast mõistagi teatavat ohtu. Nõrgemate vedrude tõttu ei lähe aga ilmtingimata tarvis vinnastustange (saab ka käsitsi) ja aja kokkuhoiu mõttes on venelased paremad ning nugise löövad need nõrgemad vedrud sama hästi surnuks. Venelastel on ka kaitseriivid paremad, Eesti riivid on tavaliselt pisut ebamäärasevõitu traatkonksud, mis pisut lohakamal paigaldamisel võivad lahti tulla.

Sageli on ka nii, et Eesti vinnastustangid ei kipu Vene raudasid hästi kokku vajutama (eriti kopraraudu), vedrude iseloomuliku kõveruse tõttu,

Nugisele meeldib kuuse- ning segamets.

aga need on juba detailid, mida peab igaüks ise järele proovima. Vene raudade üks puudujääk on mõistagi vedrusilmuste otsad, mis lohakavõitu tootmiskultuuri tõttu kipuvad lahti tulema ja igavene nöök on neid tagasi suruda. Aga noh, mis sa seal Sibulamailt ikka ootad, eks sotsialismi kolm suurt võitugi olid ju vähevõitu, kallivõitu ja sitavõitu ...

Püünisraudade külge on alati mõistlik panna mingi kinnitus, juba paar aastat kasutan ma selleks peenikest trossi, koprapüünistel lamineeritud kolmemillimeetrist, nugisepüünistel kõige peenemat, mida saada on. Selline tross, otsasilmuses väikese karabiiniga varustatud, aitab vältida igasugu ootamatusi ja lisab üldse rohkem kindlust. Näiteks paari aasta eest liikus sotsiaalmeedias video ilvesest, kes oli esikäppa pidi püünises ja liipas ringi, conibear randme ümber.

Jättes kõrvale asjatundmatute inimeste hüsteerilised raevupursked jahimeeste suunas (sest võsanäugur oli lihtsalt õppinud püünistest sööta varastama, jahimehed olid teinud kõike vastavalt seadusele), oleks kogu loole saanud kiiremini selgust, kui rauad olnuksid trossiga lõksupuu küljes kinni, ehkki minu andmetel pole see otseselt nõutav. Siis poleks pidanud varganäost ilves teab kui kaua ringi lonkama, paari päevaga oleks jahimees ta lõkse kontrollides leidnud ja keskkonnaametile teada andnud.

Eks ilvesele oligi see asjaolude ebamugav kokkusattumus, sest tavaliselt enne püüniste paigaldamist on kastid juba puude küljes, et omandaksid püügikeskkonna lõhna (ohutunnuste vähendamiseks) ja mitu nädalat enne püügiaega meelitatakse nugiseid söödaga kastidesse tungima. Küllap oli suurkiskja harjunud söödaajal muretult lisapalukesi näppama.

Esimene saak Esimesena panime oma püünisekasti – sellesama, mille Holger tööõpetuse tunnis oli valmis klopserdanud – üles kohta, mida me kutsume Nõiutud Soku Väluks, sest olen seal naeruväärsetelt distantsidelt mitu korda loomast mööda lasknud. Jõudsime järeldusele, et selles sai olla süüdi üksnes vaenulik must maagia ja et soku oli mingi kuri võlur ära loitsinud. Sealsamas olime näinud kuuse otsast alla ronimas ehtsat nugist ja see osutas, et küllap ongi see õige koht püünis üles seada. Noh, seadsimegi. Meid ei saatnud edu, ehkki mitu korda sinna magusaid rupskeid söödaks jätsime.

Viimaks nägin kaugelt, et rauad olid kokku löönud (teadupoolest jäävad ju raudade vedrud kastikülgedest väljapoole ja nende vabanemine on eemalt märgatav). Uh, kuidas ma jooksin ja hüppasin üle raiesmiku, riskides pikali kukkuda ja orkide otsa oma silmanägemist kaotada, kuni viimaks hingeldades rauad kastist välja tõstsin, harjumatult pisuke loom kõhtupidi kahe haara vahel looka kangestunud. Hiir. Pean tunnistama, et nii antiakadeemiliselt pungissilmset lolli ilmet nagu sel hiirel seal raudade vahel polnud ma küll varem näinud, ja ega ma ilmselt isegi targem paistnud.

Mul võttis pisut aega, et rahuneda: säh sulle suurt jahimeest ning karusnahakütti! Huvitav, mitu hiirenahka kuluks, et naisele kasukas saada? Kogu oma koomilisusest hoolimata ei jätnud selles olukorras praktiline meel mind sugugi maha: pisut ootamatu otsa leidnud näriline sai raudadest välja võetud ja asetatud püüniskasti söödaks. Niigi palju kasu.

Siiski on meid kaksikutega ka edu saatnud ja ühel kuivemal tuulevarjulisemal põndakul, kus oli nii okas- kui ka lehtpuud, võpsikut ja metsakuiva, saime oma esimese nugise – suure isase. Olen kuulnud, et isased kipuvadki oma uurivama meelelaadi tõttu rohkem püünistesse sattuma. Looma nülgis loomulikult Holger, keda selle toimingu juurest isegi malakaga eemale ei saanud peletada ja nahk tuli ilus, akuraatne, terve ja kohev.

Siinkohal tulebki meenutada, et kuigi traditsiooniliselt nülitakse nugist tupena, ehk siis nahk tõmmatakse maha tagapoolelt pea suunas, siis praegused parkalid sellest traditsioonist suurt ei pea, sest see raskendab nende tehnoloogilisi protseduure. Eks see tupena nülgimise tava ole ilmselt nende vanade aegade jäänuk, kui nahku kuivatati ööpäevake toatemperatuuril kuivas kohas ja keerati siis karv jälle väljapoole ning riputati nööriga üles silmaavasid pidi. Selliselt sai iga karusnahakaupmees oma silmaga hinnata, millise nahaga tegu.

Nugise otsimisel tasub pöörata tähelepanu sellistele kohtadele, kus võiks liikuda hiiri, oravaid, pesitseda linde, võib-olla elutseda jäneseidki.

Olen kuulnud, et isased nugised kipuvadki oma uurivama meelelaadi tõttu rohkem püünistesse sattuma.

Kui nugisekütt võtab asja ette tõsisemalt ja kasutab juba rohkem püüniseid, on mõistlik pidada nimekirja, kus nimelt püünisekastid paiknevad. Kui küttimisajal käiakse aktiivselt ka muul jahil, võib juhtuda, et osa lõkse läheb meelest ja siis oleks kahju, kui saak kasutult kasti mädaneb või mõni kahjur selle ära rapib. Veel üks kaval nõks: hea on paigaldada püünised nii, et neid saab kontrollida eemalt, juurde minemata, kas või näiteks autoaknast binokliga. Ainus halb külg, et siis võivad kaste märgata ka soovimatud isikud ja need varastada või lihtsalt lõhkuda. Viimasega võivad hakkama saada eelkõige huligaanid või looduskauged looduskaitsjad. (Olen olnud tunnistajaks selliselegi olukorrale, kui hiilides mööda põldu metskitsele või rebasele lähemale, hakkavad möödasõitjad signaali laskma, et kaitsta ulukit jahimehe eest. Olgu muuga kuidas on, aga lolle leidub alati rohkem kui parasjagu tarvis läheb ...) Üldse tasub oma jahipatrulli marsruut juba eos planeerida nii, et ühe käiguga saaks kaetud mitu valdkonda, peaasi, et aktiivse jahi kellaaega liigse ahnusega mööda ei lastaks.

Nugiselaud Nugisekütt vajab endale loomulikult spetsiifilise kujuga nahakuivatuslauda, mida kutsutaksegi nugiselauaks. Selle tegemine pole sugugi niisama lihtne, vaja on head lauda, õigeid tööriistu ja oskusi. Mina lasin need valmistada puusepal, oli endal vaeva vähem ja noh, raha ka mõistagi. Sellel laual on kindel kuju ja sooned vastavate kohtade peal, et õhk kenasti läbi käiks ja nahka kuivataks – ja mingitki rasvakihti ei tohi nahale jääda, lööb varsti karva lahti.

Nahk venitatakse lauale ja kohe alguses on mõistlik mingi pikem lisaliist venituses naha alla jätta. Kavalus seisneb selles, et toornahk kuivab kokku ja on väga tihedalt ümber nugiselaua ning kui on aeg nahk maha võtta, siis ei pruugi seda enam hõlpsasti kätte saada. Tõmbad aga selle pika liistu välja ja kohe on nahk lahedalt laua ümber, tuleb kenasti maha. Kui nahk kuivama venitatakse, siis on vaja koonuosa, tagajalgade ja tagumiku servad lauakese külge klammerdada või peenikeste naeltega kinni lüüa: siis ei tõmbu nahk liiga väikeseks ja säilitab väärika suuruse.

Kes ei viitsi parkalitele raha maksta, võib nugisenaha ka ise ära pehmitada, seda kuivanud kujul lihtsalt mudides ja painutades, kuni on pehme. See on säherdune televiisori ees istuva penskari tegevus, vaatad „Prillitoosi“

ja rullid nahka näppude vahel edasitagasi. Nugisenahka, mehed, nugisenahka ... Ja kiiret tulemust pole mõtet oodata, pensionieas veel pealekauba.

Sõrmedest edasi rääkides: nagu mainitud, võib püüniseid lausa kätega vinna vajutada, aga sel korral oli tegu Eesti lõksuga ja ma ei viitsinud autosse tangide järele minna. Seega proovisin vedrud ise kokku suruda. Õnnestuski, aga haaratseid laiali kangutades juhtus – olid siis sõrmed külmast kohmetud või rasvast libedad –, et ühel hetkel olin ma plaksti! sõrmepidi püünises. Need sõnad, mis nüüd kuuldavale tulid, jätan ma teiseks korraks meenutada.

Holger tõttas appi kangutama ja asjalood muutusid nii palju, et vedrusid kahe peale kokku surudes sain mina käe kätte, aga hoopis tema jäi vahele, ehkki mitte nii järsu plaksuga. Ühesõnaga, sõrmed saime peatselt kätte, aga käsitsi vinna vedamine oli pärast juhtunut veelgi raskem, ehkki toime me mõistagi tulime. Mõned nutikamad kütid vinnastavad ja riivistavad püünised juba kodus ning transpordivad need valmilt metsa, aga mina eelistan asja teha kohapeal ja kasutada tange. Kuidagi kindlam tundub. Võib kasutada ka nöörijuppi, millega raudu vinnastada, aga tangid on ikka paremad.

Loodussaated Täpselt nagu kirjanik peab olema osav varas, et elus ette tulnud olukordadest, kuuldud juttudest või loetud raamatutest huvitavamad ideed üles korjata ja enda omaks kirjutada, nii peab jahimees igasugu meediat jälgides loodussaadetel silma peal hoidma. Näiteks Alaska karusnahaküttidel-trapperitel on sageli igasugu kavalaid nõkse varuks, ehkki neil on paljugi lubatud, mida meil peetakse halvaks tooniks. Näiteks kasutavad nad nugisepüüniste paigaldamisel sageli koonuseid (umbes nagu laeva sildumisköitele pannakse kettad külge, et rotid ei saaks pardale ronida) ja lausa taldrikraudu. Aga noh, äsja vallutatud maa, pisut metsikumad kombed on kolooniates ilmselt õigustatud.

Nende nõuannetest saab kõrva taha panna aga näiteks saagiks saadud jahilindude tiibade-peade riputamist püünise lähedusse (ja sulgede lähedusse puistamist), et selline tuules pöörlev linnusarnane element nugise verejanulist tähelepanu enesele tõmbaks ja ta tuleks asja uurima. Kui ta on juba kohal ja püünisekastis ka sööt olemas, siis on ilmselt vaid aja küsimus, millal ta asub sööda kulinaarset väärtust kontrollima.

Teine hea nõks, mille jänkidelt otsekohe pihta panin, oli kasutada sprotte õlis, seda nõukogudeaegse sakusmendilaua hõrku koostisosa. Asja kasuks räägib see, et õli ei külmu nii kergesti ja seega eritab sööt kauem lõhna, rääkimata juba sproti enda meelitavast hõngust. Siiski võib see isegi liiga hea lõhn olla ... Vähemalt tookord oli küll niimoodi, kui me aasta viimasel lõksutamispäeval püüniseid suvekorterisse viies viimast piirkonda kontrollisime.

Kaksikud jooksid mulle vastu ja juba nende nägudest oli näha, et midagi määrustikuvälist oli läheduses toime pandud, sedavõrd kõhevil olid nende ilmed. Ma viskasin püünised auto taha külmunud põlluservale. „Sees?“ „Kass!“ „Möh?“ oli minu intellektuaalselt artikuleeritud vastus. „Misasja? Mis kass?“ „Lõksus!“

Läksin asja uurima ja oli tõepoolest kass, mõrtsukailmeline hiirekuningas, kelle surmakangestuses lõust mitte mingitki leppimise vaimu välja ei näidanud. Ehtne murdja, suur kõuts, kõrvad kaklustes puruks rebitud, põsed kassipulma-arme täis, oli kõik oma üheksa elu püünisekastis isand conibear’ile loovutanud. Nähtavasti rõõmustasid ümbruskonnas paljud metsalinnud kassihärra lõpu üle, hiirtestoravatest-jänestest rääkimata, sest ilmselgelt polnud see näugur tegelenud looduses lillede nuusutamise ja värsside sepitsemisega. Selline on kord juba salaküti saatus ... Või oli ta juba kuulnud sellest, et püünisekasti võib ka hiiri pugeda? „Mida me nüüd teeme?“ jõudsin ma veel valjult mõelda, kui Holger kohe soovitas: „Nülime ära!“ „Stopp! Ei nüli me midagi. Me hoopis teeme nii, et ei kõssa sellest kellelegi ja teeme näo, et pole iial ühtegi kassi näinud. Ja kui keegi küsibki, siis vastate, et loodusõpetuse tunnis pole kassi veel käsitletud ...“

Võtsime kasti kiiresti alla, peitsime kiisumiisu kuuse alla, paljastasime korra silmakirjaks pea ja kiirustasime tagasi kodu poole. Pisut ebamugav tunne muidugi oli, sest egas me sedasorti saagi peal väljas olnud, kuid mida enam ma mõtlesin, seda selgemaks mulle sai, et õnnetust poleks saanud kuidagimoodi vältida. Kass ja nugis on enam-vähem sarnase suurusjärgu loomad ning nende toidulaudki suures osas kattuv, seega ei oleks saanud hulkuva kassi lõksuronimist kuidagi vältida. Ja mulle meeldis mõelda, et see oli küllap ikka hulkuv kass. Dokumente tal ju kaasas polnud, sissekirjutust kontrollida polnud võimalik, ehk polnud ta reo isegi kodanik? Kalli naise pilk oli muidugi hukkamõistev.

Ja nii ma siis enda kurbuse leevendamiseks ja hulgusnäuguri mälestuseks tegingi ühe hästi pisikese.

Naise hukkamõist sellest loomulikult ei leevenenud.

Näu.