- Jahipraktika -
Nugistamisest Viimasel hooajal otsustasin lõpuks haugata tüki veel pruukimata pirukast: proovisin nugisepüüki, suurel määral oma jahipisikust nakatatud poja Holgeri sunnil.
TEKST TAMUR KUSNETS JOONISTUSED EIKE ÜLESOO FOTOD TARMO MIKUSSAAR
L
oomulikult polnud mul mingisuguseid kogemusi, kuid see mind mõistagi ei seganud. Küll need tarkused ka tulevad, olin kindel. Lisaks sellele teadmisele, kuidas asju õigesti teha, on sageli huvitav kuulda, kuidas selle kõigeni on jõutud ja mida halenaljakat on õppeprotsessis juhtunud. Viimases küsimuses olen ma suurepärane andmeallikas, igasugu asju on juhtunud, mis mind pisut (ja teinekord enamgi kui pisut) koomilises valguses näitavad. Mina olen näinud nugist ka keset Tartu linna – seega ei vali see loomake üleliia oma keskkonda. Kus aga süüa on, sinna tema ilmub. Ei karda ta sunnik kah suurt midagi, ehkki vaenlasi mõistagi on. Kord olid nad mingit veidrat kombetalitust pidamas lausa minu maakodu hoovis kuusehekis ja õunapuudel. Olin parajasti isaga puukuuri ehitamas ja pruukisin hommikust terviseõlut. Siis kuulsingi kummalist kriiskamist-krääksumist teisel pool maja ja läksin kaema, mis seal toimub, kas harakad võtavad viina või mis ... Aga kulus ivake aega, enne kui aru sain, et mitu-setu nugist jooksevad mööda kuusehekki, ajavad üksteist taga. Korra tormasid nad mulle isegi vastu kummikuid, kui naatide vahel seisin ja kiimas kärplasi tahvelarvutiga filmisin.
Iseloomult on nugis muidugi kaunis verejanuline mõrtsukas, kelle suhet saakloomadesse nõrganärvilisematel poleks tarvis ehk uuridagi, ehkki välja näeb ta armas, elegantne ja süütuke. Me oleme loomadega sarnasemad kui arvata võib ja kellelegi inimestest ei meeldi ju märg, külm ega ka nälg. Usutavasti ei meeldi need ka loomadele, nemadki armastavad sooja, kuiva ja täis kõhtu. Seega – väheste eranditega – kus inimesele endale meeldib olla, seal meeldib olla ka loomal. Nii tasubki nugise otsimisel pöörata tähelepanu sellistele kohtadele, kus võiks liikuda hiiri, oravaid, pesitseda linde, võib-olla elutseda jäneseidki. Nugisele meeldib kuuse- ning segamets. Kuusikutes rüüstab ta oravapesi ja segametsas on haabades enamasti pesaõõnsused, kus ta oma päevi veedab (liigub valdavalt öösel). Kui teada metsas vanu haabasid,
60
siis võiks neid teraselt silmata: kas on puus auke, kuhu loom saaks peituda. Seal saab siis talvel jälgi otsida ja koeraga jahti pidada, kui loom on puus. Samuti nende lähedusse sobivale puule lõksukaste üles seada. Iseloomult on nugis muidugi kaunis verejanuline mõrtsukas, kelle suhet saakloomadesse nõrganärvilisematel poleks tarvis ehk uuridagi, ehkki välja näeb ta armas, elegantne ja süütuke – eriti kaugemalt vaadates.
Mesi, kopranõre ja muu Mesi on üks huvitav substants, mis nugist ligi meelitab. Kuigi see sunnik pole näriline, pureb ta end teinekord
