Valgepõskne lagle

- KAANELUGU Valgepõskne

LAGLE TEKST JA FOTOD REMO SAVISAAR

Sisemaa mehena kohtan valgepõsk-laglesid peamiselt rannikul ja saartel. Peamiselt just kevadrände ajal aprillis-mais, kui rändekogumid rannakarjamaadel, -niitudel ja põldudel on väga arvukad.

Kanada lagled. Kanada lagle on samuti mustavalgekirju, kuid tal on otsimikul tunduvalt rohkem musta ning ka nokk on pikem ja peakuju piklikum võrreldes valgepõsk-lagle ümarana näiva peaga.

Valgepõsk-lagle.

Kevadistes rändeteede peatuspaikades võib üheskoos toimetamas olla peaaegu 10 000 valgepõsk-laglet. Enamasti on ühes väiksemas rändepaigas paarsada kuni mõni tuhat lindu. Nad toituvad ainult avatud maastikul, kus on võimalik juba kaugelt märgata lähenevat ohtu.

Sügisesed salgad septembrisnovembris kipuvad olevat aga tunduvalt väiksemad. Valgepõsk-lagle on meil ka väikesearvuline pesitseja. Tema arvukuseks on hinnatud 100–160 paari. Eestis pesitseb ta valdavalt väikestel ja murustel laidudel, peamiselt LääneEesti saarestikus, kuid ka Lääne- ja Kagu-Saaremaa ning Väinamere laidudel. Ta eelistab laide, kus kasvavad ka põõsad ja üksikuid puud.

Kaugel põhja pool on valgepõsk-lagle aga teada-tuntud äkilistel nõlvadel pesitseja. Järsakud ja kaljutipud, kus leidub väike lohuke, sinna rajab ta pesa, mille ümbritseb rohukõrtega ja soojustab oma udusulgedega. Selline pesakoht pakub kaitset maismaakiskjate, peamiselt polaarrebase eest. Küll aga seisavad koorunud pojad silmitsi oma esimese katsumusega: laskumine ja hüpe kaljuservalt nende jaoks tundmatusse. Enam kui 20 meetrit langust, lootes vaid õnnele ja oma kergetele udusulgedele, mis maandumislööki pehmendavad. Nii mõnigi lind hukkub, kuid nii on nende ellujäämise võimalused siiski paremad, kui tasasele pinnale rajatud, ohurohkemas pesas.

Õhk on lagledest paks.

Merikotkad peavad sageli jahti valgepõsklagledele. Seekord langes aga saagiks part.

Pesitsemine

Valgepõsk-laglede põhiline pesitsusareaal hõlmab Ida-Gröönimaa, Teravmäed ja Barentsi mere saared ning rannikualad. Läänemere esimene pesitsuskoloonia tekkis Gotlandil 1971. aastal ja Eestis pesitseb liik alates 1981. aastast. Pesitsusala on ta laiendanud ka Islandile, Madalmaadesse, Taani, Saksamaale, Rootsi, Soome. Talvitab aga Iiri- ja Šotimaal, Inglismaa looderannikul, Põhja-Saksamaal ning Madalmaades. Nende koguarvukus Euroopas on hinnatud 162 000 kuni 211 000 paarini, millest enam paare pesitseb Venemaa Föderatsioonis (130 000 kuni 160 000 paari).

Valgepõsk-laglesid on lihtne ära tunda mustvalge sulestiku järgi. Kujult sarnaneb ta suuresti hanega, kuid on hanest kogult veidi väiksem, mistõttu on jahimehed kutsunud neid ka merihanedeks. Kihnlane olla sõnanud: „Kui vähäm kui ani, siis lähäb otsõ laglõ kirja.“

Valgepõsk-lagle kaalub kuni kaks kilogrammi, pikkus 58–70 cm. Nagu nimigi ütleb, on tal valged põsed ja kurgualune, must kael ning jalad, alapool hõbevalge, sulekuub on triibuline. Lagled on rände ajal väga häälekad, nende hääl on üks lahutamatutest kevadhäältest rannikul. Selle kuulmine manab mulle kohe silme ette ka linnud. Kõlav „kä nkä nkä ...“ sulandub suuremas parves meloodiliseks fooniks.

Valgepõsk-laglede põhiline pesitsusareaal hõlmab Ida-Gröönimaa, Teravmäed ja Barentsi mere saared ning rannikualad.

Erinevad lagled

Valgepõsk-lagle võib teinekord segamini ajada vähemarvuka Kanada laglega, kes on samuti mustavalgekirju, kuid kellel on otsimikul tunduvalt rohkem musta ning ka nokk on pikem ja peakuju piklikum, võrreldes valgepõsk-lagle ümarana näiva peaga.

Lisaks kahele eespool kirjeldatule võib meil kohata ka mustjashalli sulestikuga, üleni musta pea ja kaelaga mustlaglet, keda rahvapärimuses kutsuti tõrvahaneks ja vareshaneks. Valgepõsklagledega võrreldes on mustlagled vähem arvukad läbirändajad. Väga harva võib aga hane- või lagle-pundi seest leida tõelise harulduse: eksimatult määratava punakael-lagle!

Rohttaimede seemnetest, vartest, lehtedest, veetaimedest ja põllusaadustest toituvad valgepõsk-lagled on aga väga tähelepanelikud ja hoiavad inimesega parajat vahemaad. Lähemalt õnnestub neid vaadelda varitsusest, teinekord ka autost, kuid üksnes paikades, kus nad on eelnevalt autodega juba harjunud ja tunnevad end kindlamalt.

Valgepõsk-laglele on suurim oht pesitsusaegne häirimine, nende kurnad ja pojad kannatavad rebaste, suur kajakate ning vareslaste röövluse tõttu, vanalinde võivad murda merikotkad.