Esmakohtumine metsseaga

- jahijutt Esmakohtumine

metsseaga TEKST TARMO VAARASK, Amme jahiselts FOTOD JÜRI JÕEPERA

Elus on nii, et esmakohtumine on äärmiselt ainulaadne, sest esmamulje saab jätta vaid korra.

Vähe on kohtumisi, mis ka ajahorisondi tagant vaadatuna tunduvad veel erutavad ning põnevad ja veidi hirmutavadki. Kõik, kes on metssiga või lausa tervet metsseakarja lähedalt kohanud, ilmselt nõustuvad minuga, et SEE kohtumine jääb eluks ajaks meelde.

Oli aasta 1992. Olin noor ja uje poiss, veidi ehk argki. Kindlasti ei olnud ma see julge täiskasvanud mees, kes praegu. Ehkki toona olin ma enese arvates palju kõvem ja targem jahimees kui nüüd. Tol ajal oli enamikul maal elavatel inimestel oma kartulipõld, paljud pidasid koduloomi. Ajad olid vaesed: kolhooside lagunemise aeg, palgad olid väikesed ja kui juhtuski, et sul raha oli, siis toidupoest ei olnud nii ehk naa eriti midagi osta.

Niisiis kasvatas enamik maal elavaid peresid toidukartuli oma põllulapil ise. Nii ka meie perekond. Kõik tundus esmapilgul idülliline, kui seda idülli poleks rikkunud asjaolu, et kartulipõlde tuli valvata. Linnalähedastel põldudel tuli valvata ehk ka naabrite eest, kes muidu kippusid raske vaevaga kasvatatud kartuli omal käel üles võtma, aga maal oli vaja valvata põldu metssigade eest. Toona oli metssigade arvukus märksa suurem kui nüüd. Sügiseti polnud haruldane, et ühte põldu külastas sama öö jooksul lausa mitu seakarja.

Mu isa käis palgatööl metskonnas. Tema ei saanud öösiti kartulipõldu valvamas käia, sest muidu poleks ta jaksanud järgmisel päeval metsatöölise rasket leiba teenida. Nii langeski valik mulle. Püss pihku, vana Nõukogude armee telkmantel õlule „et külm ära ei võtaks“ ja marss põllule. Las mehistub, oli isa

Minu jaoks on metssiga ikka jäänud kõige ürgsemaks ja kõige salapärasemaks metsloomaks Eesti looduses.

lühike sõnum emale, kui viimane küsis, ega lapsel üksi põllu ääres hirm hakka.

Mäletan tolle suve lõhna: värskelt niidetud, kuivama hakkava ristikheina lõhna. See oli sama lõhn, mis on heinaküünis, kui sinna on toodud värsked heinad. Meie heinapõllult niidetud hein oli pandud heinaredelisse, mis otstest vaadatuna moodustas justkui A-tähe ja millest tekkis midagi maja viilkatuse sarnast, mille all oli hea pikutada ja siis sealt aeg-ajalt nii ajaviiteks ka kartulipõllule pilk heita.

Kas padrun on rauas?

Mäletan, kuidas süda kloppis rinnus ja kuidas ma kartsin, kui olin üksi hämarduvale põllule jäetud, suure metsa ääres, eemal taludest. Ainus sõber, mis mu hirmu veidikene vähendas, oli isa jahirelv mu käes ja ainsana andis kinnitust, et ma pole „kogu maailmas üksi“, asjaolu, et kuskil kaugel külas haukus koer. Pigistasin vasaku käega tugevasti relvarauda ja paremaga käepidet. Julgem sai. Kontrollisin vähemalt kümme korda üle, kas padrun on rauas ja seejärel, kas ka kaitseriiv on peal. Lõpuks olin kaitseriiviga juba nii palju „mänginud“, et polnud enam kindel, kumb on ohutu asend ja kumb on „tuld“ asend. Laadisin relva tühjaks, panin enda arvates uuesti kaitseriivi peale ja kontrollisin uuesti: klõpsu ei järgnenud – järelikult on nii „õige“ – ohutu asend. Laadisin relva uuesti ja jäin ootama.

Hämardus, vihma hakkas sadama. Läksin heinarõugu alla ja viskasin pikali. Külje all olevad värsked heinad lõhnasid meeldivalt ja andsid sooja. Mõnus rammestus tuli peale. Vihm krabises vastu mu ulualuse heintest katust. Ma ei kartnud enam. Öösel jahti pidavad linnud alustasid, kuskil oli kassikakk. Tundsin nendega sidet ja ühtekuuluvust. „Me kõik oleme jahimehed,“ kinnitasin endale. Ja siis natuke aremalt: „Ja me ei karda, sest me kõik oleme jahimehed.“ Soe mõnus olemine ja ühtlane vihmakrabin tõi magusa une. Hommik saabus ootamatult.

Märkamatult oli igal öösel kartulipõllul n-ö vahtkonnas käimine saanud sel suvel mu elu pärisosaks. Enam ma ei kartnud, sest sigu meie põllul ei käinud ja ööhäältega olin harjunud. Päeval tehtud raskest talutööst saadud väsimuse mõjul tuli alati üsna varakult uni ja tavaliselt kestis see hommikuni.

Kari põllul!

Kuni ühel ööl muutus kõik. Olin oma tavalises rutiinis: õhtul viimase valgusega põllule, heinad külje alla, püss paremale küljele, telkmantel üle pea ja tuttu. Mäletan veel enne uinumist, kuidas sääsk pinises telkmantli all üsna mu põse kõrval. Mõtlesin, kas äigan talle või halastan ja annan armu, aga enne kui edasi mõelda jõudsin, jäin unne.

Ja siis see juhtus. Umbes kella kahe ja kolme vahel öösel hakkas maa mu ümber müdisema. Seda oli eriti hästi kuulda, sest pea oli padjaks olnud heinad raskusega kokku vajutanud ja kõrv oli nüüd ju lausa vastu maad. Suur olend möödus mu ulualusest vasakult poolt, ahmides õhku ahnete sõõmudega.

Metsseal on väga hea haistmine ja ta kasutab seda hästi arenenud meelt pidevalt, et saada parim pilt ümbritsevast. Kui talle lähedale sattuda, on selgesti kuulda, kuidas ta lausa kuuldava heliga tõmbab õhku oma suurtesse sõõrmetesse. Tol ööl oli tunne, nagu oleks see suur loom lausa mu kõrva juures oma koonuga nuuskinud. Meid lahutas vähem kui meetripaksune heinakiht. Õnneks liikus ta edasi, ega tunginud läbi õhukese heintest seina minu juurde, et mind veelgi täpsemalt nuusutada. Mõistagi liikus ta otse minu valvatavale põllule.

Järgmine suur loom möödus nüüd juba paremalt poolt mu ulualust, siis kolmas ja neljas ja nii edasi, tundus nagu oleks neid loendamatu hulk. Lõpus tuli emis põrsastega. Põrsad ruigasid ja trügisid omavahel mängides. Arvan, et nad olid triibulised, ehkki silm ei seletanud, sest oli veel väga hämar. Kogu see jõuk oli ühtäkki meie pere kartulipõllul muretult ringi sebimas ja söömas. Mina aga olin sündmuste sellisest käigust ja ootamatust äratusest nii jahmunud, et vaevu suutsin end liigutada. Mõtlesin, et pean midagi tegema, et pean tegema kas või pauku, aga käsi ei tõusud, sest hirm oli nii suur. Süda tagus rinnus nii nagu ei kunagi varem, hingeldasin.

Tagantjärele olen mõelnud, kuidas paarkümmend sammu eemal olevad sead mu hingeldamist ei kuulnud. Aeg möödus, sead maiustasid muretult. See kestis ehk vaid viivu, aga mulle näis igavikuna. Lõpuks kogusin end, suunasin relva taeva foonile, vaatasin läbi sihtimisseadmete, seadsin kirbu sälku, et sihtida, langetasin relvaraua aeglaselt, värisevate kätega. Tahtsin tabada lähimat metssiga. Tõin sihtimisjoone taeva taustalt alla sea peale, aga lasta ei näinud midagi – kõik oli ühtviisi tume. Tume kogu tumeda põllu taustal.

Proovisin uuesti, käed värisesid veel enam. Ikka oli liiga pime. Loobusin, langetasin relva heintele, parem käsi pigistas kaba, nimetissõrm päästikut. Mõtlesin, et ootan, kuni läheb valgemaks. Vaatasin neid imelisi loomi. Muretult, kiirustamata sõid nad meie kartulipõllust kartuleid, vahel justkui omaette midagi röhitsedes rääkides, lausa lobisedes. Nad tundusid mulle kuidagi palju kõrgemad olendid, kui meie laudas põhkude ja oma väljaheite sees elav kodusiga.

Siis aga juhtus midagi ootamatut. Muretult ringi liikudes sattus üks põrsastest mulle eneselegi ootamatult lähedale, märkas mind ja ruiatas ehmunult. Seepeale tegi karja juht „vouh“ või midagi sellist, mingit seni kuulmata, minu arvates mitte seale omast häält ja järgmisel hetkel oli põld sigadest tühi. See oli nagu hästi kokku harjutanud meeskond, mis meeskonnaülema märguande peale, kokkulepitud signaali peale kiirelt ja vastuvaidlemata välkkiirelt eemaldus. Hetk tagasi nad olid ja järgmine silmapilk läinud, viimne kui üks.

Raginal minema joostes kadusid nad umbes poole kilomeetri kaugusele kolhoosi põllule. Seal aga asusid taas toimetama, oma võimsate kärssadega sonkima ja sööma. Kuulasin varajaste hommikutundideni nende tegutsemist, minu vastutusalast ja veel enam laskeulatusest väljas.

Põrsad ruigasid ja trügisid omavahel mängides.

Suur olend möödus mu ulualusest vasakult poolt, ahmides õhku ahnete sõõmudega.

Salapärane metsloom

Korra käis peast läbi mõte, et hiilin neile ligi ja üritan siiski mõnda neist tabada. Julgust aga ei jagunud. Teine asi, mis mind tagasi hoidis, oli suur ja sügav sümpaatia selle ürgse olendi vastu, mis mind tol suveööl tabas ja mis pole mind senini maha jätnud. Ühtaegu polnudki metssiga enam vaenlane, kes püüab mulle kuuluvat näpata.

Hommikul tuli isa mulle järele. Rääkisin ühe hingetõmbega kogu loo. Isa kostis seepeale midagi sellist, et kartul on küll hea süüa, aga hõrk metssealiha oleks sinna kõrvale veelgi paremini mekkinud. Pahane ta polnud. Tal oli hea meel, et poisist on asja saamas, ehkki kinnise eestlasena ta seda välja ei näidanud. Hiljem köögis hommikusööki süües vaatasin aknast ainiti välja. Päike paistis üle veskikoja, jõe poolt, aga mina seda ei näinud. Minu silme ees oli ikka veel muretult ringisebiv seapere, terve rühm ürgseid iseteadlikke olevusi.

Minu jaoks on metssiga ikka jäänud kõige ürgsemaks ja kõige salapärasemaks metsloomaks Eesti looduses. Senini suhtun just sellesse looma suurima austusega.