- jahijutt -
Esmakohtumine metsseaga
TEKST TARMO VAARASK, Amme jahiselts FOTOD JÜRI JÕEPERA
Elus on nii, et esmakohtumine on äärmiselt ainulaadne, sest esmamulje saab jätta vaid korra.
V
ähe on kohtumisi, mis ka ajahorisondi tagant vaadatuna tunduvad veel erutavad ning põnevad ja veidi hirmutavadki. Kõik, kes on metssiga või lausa tervet metsseakarja lähedalt kohanud, ilmselt nõustuvad minuga, et SEE kohtumine jääb eluks ajaks meelde. Oli aasta 1992. Olin noor ja uje poiss, veidi ehk argki. Kindlasti ei olnud ma see julge täiskasvanud mees, kes praegu. Ehkki toona olin ma enese arvates palju kõvem ja targem jahimees kui nüüd. Tol ajal oli enamikul maal elavatel inimestel oma kartulipõld, paljud pidasid koduloomi. Ajad olid vaesed: kolhooside lagunemise aeg, palgad olid väikesed ja kui juhtuski, et sul raha oli, siis toidupoest ei olnud nii ehk naa eriti midagi osta. Niisiis kasvatas enamik maal elavaid peresid toidukartuli oma põllulapil ise. Nii ka meie perekond. Kõik tundus esmapilgul idülliline, kui seda idülli poleks rikkunud asjaolu, et kartulipõlde tuli valvata. Linnalähedastel põldudel tuli valvata ehk ka naabrite eest, kes muidu kippusid raske vaevaga kasvatatud kartuli omal käel üles võtma, aga maal oli vaja valvata põldu metssigade eest. Toona oli metssigade arvukus märksa suurem kui nüüd. Sügiseti polnud haruldane, et ühte põldu külastas sama öö jooksul lausa mitu seakarja. Mu isa käis palgatööl metskonnas. Tema ei saanud öösiti kartulipõldu valvamas käia, sest muidu poleks ta jaksanud järgmisel päeval metsatöölise rasket leiba teenida. Nii langeski valik mulle. Püss pihku, vana Nõukogude armee telkmantel õlule „et külm ära ei võtaks“ ja marss põllule. Las mehistub, oli isa
Minu jaoks on metssiga ikka jäänud kõige ürgsemaks ja kõige salapärasemaks metsloomaks Eesti looduses. lühike sõnum emale, kui viimane küsis, ega lapsel üksi põllu ääres hirm hakka. Mäletan tolle suve lõhna: värskelt niidetud, kuivama hakkava ristikheina lõhna. See oli sama lõhn, mis on heinaküünis, kui sinna on toodud värsked heinad. Meie heinapõllult niidetud hein oli pandud heinaredelisse, mis otstest vaadatuna moodustas justkui A-tähe ja millest tekkis midagi maja viilkatuse sarnast, mille all oli hea pikutada ja siis sealt aeg-ajalt nii ajaviiteks ka kartulipõllule pilk heita.
Kas padrun on rauas?
Mäletan, kuidas süda kloppis rinnus ja kuidas ma kartsin, kui olin üksi hämar-
53
duvale põllule jäetud, suure metsa ääres, eemal taludest. Ainus sõber, mis mu hirmu veidikene vähendas, oli isa jahirelv mu käes ja ainsana andis kinnitust, et ma pole „kogu maailmas üksi“, asjaolu, et kuskil kaugel külas haukus koer. Pigistasin vasaku käega tugevasti relvarauda ja paremaga käepidet. Julgem sai. Kontrollisin vähemalt kümme korda üle, kas padrun on rauas ja seejärel, kas ka kaitseriiv on peal. Lõpuks olin kaitseriiviga juba nii palju „mänginud“, et polnud enam kindel, kumb on ohutu asend ja kumb on „tuld“ asend. Laadisin relva tühjaks, panin enda arvates uuesti kaitseriivi peale ja kontrollisin uuesti: klõpsu ei järgnenud – järelikult on nii „õige“ – ohutu asend. Laadisin relva uuesti ja jäin ootama. Hämardus, vihma hakkas sadama. Läksin heinarõugu alla ja viskasin pikali. Külje all olevad värsked heinad lõhnasid meeldivalt ja andsid sooja. Mõnus rammestus tuli peale. Vihm krabises vastu mu ulualuse heintest katust. Ma ei kartnud enam. Öösel jahti pidavad linnud alustasid, kuskil oli kassikakk. Tundsin nendega sidet ja ühtekuuluvust. „Me kõik oleme jahimehed,“ kinnitasin endale. Ja siis natuke aremalt: „Ja me ei karda, sest me kõik oleme jahimehed.“ Soe mõnus olemine ja ühtlane vihmakrabin tõi magusa une. Hommik saabus ootamatult. Märkamatult oli igal öösel kartulipõllul n-ö vahtkonnas käimine saanud sel suvel mu elu pärisosaks. Enam ma ei kartnud, sest sigu meie põllul ei käinud ja ööhäältega olin harjunud. Päeval tehtud raskest talutööst saadud väsimuse mõjul tuli alati üsna varakult uni ja tavaliselt kestis see hommikuni.
Kari põllul!
Kuni ühel ööl muutus kõik. Olin oma tavalises rutiinis: õhtul viimase valgusega põllule, heinad külje alla, püss paremale küljele, telkmantel üle pea ja tuttu. Mäletan veel enne uinumist, kuidas sääsk pinises telkmantli all üsna mu põse kõrval. Mõtlesin, kas äigan talle või halastan ja annan armu, aga enne kui edasi mõelda jõudsin, jäin unne.
