Mure Aafrika loomade ja keskkonna pärast

Nick Brandti näitus „See tühi maailm / Meile jääb vaid tolm“ Fotografiskas. Avatud kuni 20. veebruarini 2022.

TEKST ANDRA HAMBURG FOTOD NICK BRANDT

Rahvusvaheliselt tuntud fotograafi Nick Brandti väljapanek käsitleb Aafrika eheda looduse hävimist inimeste tõttu, näidates maailma, kus põgenenud loomadel pole enam ruumi ellu jääda.

Näitus koosneb kolmest osast: fotograafi kõige varasemad loomaportreed loomulikus keskkonnas ning kunstilised seeriad „See tühi maailm“ ja „Meile jääb vaid tolm“. „See tühi maailm“ („This empty world“) on pühendatud looduse hävingule maailmas. See on eelkõige inimeste kätes. Loomadel ei ole enam ruumi, et ellu jääda. Brandt ei kujuta oma piltidega inimest kui suurt kurjajuurt, vaid kedagi, kes on sellesse protsessi kaasa kistud. Iga foto on kahe samas paigas tehtud kaadri kombinatsioon, sulanduvad loomad, keskkond ja inimesed.

Kõigepealt pildistas ta loomi, kellel lasti keskkonnaga kohaneda, mis võttis aega nädalatest mõne kuuni. Seejärel ehitas meeskond samasse keskkonda võtteplatsi, ehitus- ja industriaalkeskkonnast bensiini- ja bussijaamadeni. Lõpuks valmiski loomade, inimeste ja tehiskeskkonnaga kokku sulandatud foto. „Meile jääb vaid tolm“ („Inherit the Dust“) on pildistatud veidi varem ning koosneb looma- ja keskkonnafotodest. Selles fotoseerias on Brandti varem Ida-Aafrikas pildistatud loomaportreed elusuuruses prinditud betoonplokkidele ja asetatud Keenias urbaniseerunud keskkondadesse, mis olid aastasadu tagasi nende loomade elupaigaid, kuid inimtegevuse tõttu enam mitte.

Underpass with Elephants / Sillaalune elevantidega (Võta rahulikult, sinu elu jookseb selget rada). 2015. River of People with Blind Rhino / Inimjõgi pimeda ninasarvikuga. 2018.

The Gathering / Kogunemine. 2018.

NICK BRANDT

(sündinud 1964) on Briti fotograaf, kes veetis noorusaja Londonis, kuid kolis 1992. aastal Ameerika Ühendriikidesse Californiasse, kus elab tänaseni. Brandt on lõpetanud Saint Martini kõrgema kunstikooli, kus on tudeerinud tuntud inimesed, nagu laulja Sade või näitleja Pierce Brosnan.

Brandti varasem karjääri oli filmimaailmas, kus ta tegi muusikavideoid teiste seas Whitney Houstonile ja Michael Jacksonile. Tansaanias 1995. aastal Michael Jacksoni lugu „Earth song“ filmides armus ta Ida-Aafrikasse ja sealsetesse loomadesse.

Lisaks sõnumi levitamisele fotokunsti kaudu on Brandt asutanud ka ühingu Big Life Foundation, mille eesmärk on kaitsta ja säilitada Aafrika loodust ning loomi.

Detail on tähtis

Betoonplokid muutuvad „võttepaigal“ põhitegelaseks, samal ajal kui muu eluolu sinna juurde tekib. Fotod on väga detailirohked. Eriti torkab silma autori üks lemmikfoto, mis on tehtud kiirtee viadukti all, kus kaks väikest last elevandiperega suhestuvad. Eriti irooniline on maas istuva meesterühma ja nende kohal oleva reklaamteksti paralleel: „Lean back, your life is on track“, mis tähendab „Võta rahulikult, sinu elu jookseb selget rada“.

Esteetiliselt jõulised, valdavalt tõsised ja paralleelidele (nii sisulises kui ka tehnilises mõttes, nn pilt pildis) rõhuvad fotoseeriad on suure formaadi tõttu kindlasti väga mõjuvad. Fotodes on äratuntav ka Brandti filmimaailma taust, sest vaatajas tekib kohati tunne, et tegemist on mõne ulmefilmi stoppkaadriga.

Kuigi Brandt peab Aafrika keskkonna hävimise põhjuseks valdavalt üleilmseid protsesse ja urbaniseerumist, on ta mures ka salaküttimise pärast, mis on

Aafrikas suur valukoht. Ühe näitena on Aafrika elevantide foto kõrvale paigutatud kaader looduskaitseala valvuritest, kes hoiavad käes elevandi võhapaare. Eriti sürreaalselt mõjuvad ka näituse algusesse paigutatud kummituslikud kuivanud surnud linnud.

Autor mängib pidevalt reaalse ja võimaliku tulevikustsenaariumi piirimail. Näiteks seeria „See tühi maailm“ fotod gasellist ringteel, mille taha jääb kohalik kaubandustänav, mõjub nagu moodsa filmi stsenaarium, kuid bensiinijaamas lonkiv elevant ja lõvi või ehitusplatsile saabunud elevandipere ja sebra mõjuvad reaalselt. Muidugi torkab silma ka seeriast „Meile jääb vaid tolm“ pilt „Vabrikutee sebraga“, kus sebra on raudtee ülekäigul, mis tekitab paralleeli Eesti kontekstis projektiga „Ulukid teel“.

Tänapäeva keskkonna valupunktid

Aafrika tühermaad ja urbanistlik keskkond mõjuvad loomade ümber justkui võõrkehana, kuid värvilised neoonvalgustid tunduvad väga futuristlikud. Paradoksaalsel kombel pole fotograaf kogukonna inimesi juhendanud, vaid nad on pildile jäänud loomulikuna.

Eriti veidralt mõjuvad fotod, kus inimesed on Aafrika metsloomade ümber telefonidesse naelutatud. Palju mõtteainet tekitab ka foto „Kogunemine“ („The Gathering“), kus on kujutatud elevanti ja inimesi, kelle pilgud on allpool asetseval loomal. Paratamatult tekitab see mõtte, justkui oleks elevant sattunud omaenese matusele.

Autor rõhub tänapäeva keskkonna valupunktidele. Vahel võib tõmmata paralleeli kliimaaktivisti Greta Thunbergi tegevusega. Fotograaf toonitab, et pildistab eelkõige enda jaoks, kuid ta on asutanud ka ühingu Aafrika looduse ja loomade kaitseks.

Näitus ainult ei teadvusta hetkeolukorda, vaid paneb ka mõtlema. Kliimamuutus ja industrialiseerimine on üleilmne suur murekoht. See puudutab meid kõiki ja kindlasti ka meie järeltulijaid. Mure looduskeskkonna ja loomakoosluste säilitamise pärast on suur.

Nick Brandt on öelnud: „Ma arvan, et paljud tunnetavad seda tohutut ülekohut või on nad selle vastu tundetuks muutunud. Me kõik saame olla parema, inimlikuma, kaastundlikuma ja jätkusuutlikuma valiku osa sellel planeedil, mõni väiksemal ja teine suuremal moel, aga meist igaühe tegevus loeb.“

Suured fotod mõjuvad võimsalt. Näitusel näeb ka mõnd kaadritagust fotot, kuidas valmis pilditagune kaadervärk ja ka teemat tutvustavat videot. Kes mingil põhjusel Tallinna ei satu, tasuks siiski külastada fotograafi kodulehte https://www.nickbrandt.com/, kus näeb neid seeriaid lähemalt.

MIDA SAAME ETTE VÕTTA?

MATI KAAL

Nick Brandti suur mure Aafrika loomade ja keskkonna pärast on väga asja- ja ajakohane ning igati õigustatud. Kui vähegi süveneda, siis raputab tema näitusel nähtu ka kõige tuimemad inimesed harjumuspärasest tardumusest ja paneb mõtlema meie kalli koduplaneedi tervise üle. Sunnib meid endalt ja kaaslastelt küsima, kas ja mida saab veel ette võtta selle protsessi pidurdamiseks.

Olles viimased kümmekond aastat teatava regulaarsusega ise viibinud IdaAafrikas, peamiselt Tansaanias, on mul olnud ka endal võimalus sealsetele oludele päris vahetult silm peal hoida. Ühelt poolt on mõistetav, et tänapäevased tehnikasaavutused jõuavad kiiresti igale poole kogu maailmas ja kõikjal tahavad inimesed selle viljadest osa saada. Teiselt poolt toob see paratamatult kaasa üha ulatuslikuma ressursikasutuse ja üha uute alade hõlvamise nii põllumajanduse kui ka maavarade kaevandamise ja tööstuse tarbeks.

Pahatihti on sealjuures märgata, kui salakavalalt omakasupüüdlik ja loodust laastav on muu maailma nn arenenud riikide toetus ja abi. Soodsate hindadega või koguni kingitusena leiavad seal koha vananenud tehnoloogiad, mida kodumaal pole praeguste keskkonnanõuete tõttu enam võimalik rakendada. Eriti mõjus on viimasel ajal üha laienev uuskoloniseerivate laenude süsteem, kus Aafrika riikidele pakutakse eelkõige infrastruktuuri rajatiste ehitamiseks ja maavarade kaevanduste rajamiseks suuri laene, mille pandiks on need samad objektid. Nii jõuavad need märkamatult enamasti Hiina ja Kaug-Ida teistest riikidest pärit välisinvestorite valdusse, kes seejärel neid ressursse looduskeskkonda säästmata röövmajanduslikult ekspluateerima asuvad.

Vähe sellest, need kiiresti kasvavad uuskolooniad on muutunud üsna kontrollimatuteks kanaliteks ka elevandivõhkade, ninasarvikusarvede ja muude Kaug-Ida traditsiooniliste rahvameditsiini objektide jõudmisel kohalikelt salaküttidelt sealsete kuritahtlike loomakaubanduse sündikaatide kätte.

Vastupidi üldlevinud arvamusele, et kogu Aafrika on täis suuri metsloomakarju, on tegelikult nende elualad uskumatult ahtaks jäänud. Pretoria ülikooli emeriitprofessori Rudi van Aarde andmetel on tänaseks näiteks elevantide asustatud kõigest 17% nende potentsiaalsest elualast. Nende ja muude ulukliikide asustatud piirkonnad peaaegu piirduvadki tarastatud rahvusparkide ja ulukitalunditega (game farm), kust loomad iseäranis põua ajal end välja murravad ning naabruses lokkavatele maaviljelusaladele ja inimtegevusest hõivatud veekogude äärde tungivad. Samal põhjusel suurenevad ka karjakasvatajate ja kaitstud loodusmaastikelt kerge saagi kallale kippuvate kiskjate konfliktid.

Peale ühiskonnakriitiliste fotokunstitaieste loomise, millega Nick Brandt püüab koputada meie kõigi südametunnistusele, toetab tema asutatud sihtasutus Big Life Foundation ka praktiliselt mitut ettevõtmist Aafrikas, mis püüavad ennetada ja leevendada kohalike kogukondade ja metsiku looduskeskkonna konflikte.

Brandti fotod on väga kunstipärased ja tehniliselt kõrgel tasemel, aga nende väljendus on lihtne ning otsene. Juba 20-aastase staažiga fotograafi sõnul on see tema senini parim näitus.