Kaarrajal uusi kaugusi püüdmas

- NOOR JAHIMEES Kaarrajal uusi kaugusi püüdmas

TEKST JA FOTOD JAANUS VAIKSOO

Robin Randoja ja Gregor Prehing.

Treening. Vasakult Alar Randoja, Robin Randoja, treener Peeter Päkk, Ivar Vainola ja tulejoonel Gregor Prehing.

Haljala uues jahilasketiirus käib laupäeva ennelõunal kaarrajal kibe trenn. Kaks mehehakatist kõmmutavad muljetavaldavalt kindlalt kordamööda pigitaldrikuid tükkideks. Neid juhendav treener on vinge tuule varjuks jopekapuutsi pähe tõmmanud.

Need noored laskjad on 15-aastased Robin Randoja ja Gregor Prehing, nende treener aga mitmel pool maailmas tipplaskjaid treeninud Peeter Päkk, kes sportlasena aastaid kuulunud kaarrajal maailma paremikku.

Robin käib Haljalas 9. klassis, Gregor elab ja õpib Raasikul. Oma isade Alar Randoja ja Henrik Prehingu kõrval on poisid maast madalast harjunud metsas ja jahil käima ning koos isaga leidsid mõlemad tee ka lasketiiru. Eesti jahimeestele on Gregor juba aastaid tuntud ka kui noor jahisarvemängija, kes EJS-i jahisarveansambli koosseisus avanud ja lõpetanud paljusid pidulikke jahindusüritusi. Robin tegeles mitu aastat päris tõsiselt motokrossiga, kuni eelmisest aastast pühendus täielikult laskmisele ja kaarrajale.

Jahilaskespordis kuuluvad olümpiakavva kaarrada (skeet) ja kaevikrada (trap). Eestis on kaar- ja kaevikrajalaskurite järelkasv kaduvväike. Viimase hooaja võistlustel Eestis jagavadki omavahel paremusjärjestust põhiliselt Robin ja Gregor. Eesti meistrivõistlused augusti lõpus võitis Robin 95 tabamusega, hõbemedali sai Gregor 89 märgiga. Poiste sõnul ei tulnud tiitlivõistlused tulemuste poolest kõige paremini välja. Gregori rekord on 105 märki 125 märgist, Robinil 103.

Olgu vahemärkusena öeldud, et kaarrajavõistlused toimuvad traditsiooniliselt kaks päeva: esimesel päeval lastakse 75 märki, teisel 50 ehk vastavalt 3 + 2 seeriat.

Kuigi konkurets Eestis on hõre, ei tunne Gregor ega Robin motivatsioonipuudust. Vastupidi, mõlemad on leidnud harrastuse, mis neid tõesti köidab ja innustab. Mõlemal on eesmärk jõuda ükskord sellel alal maailma tasemele. Õnneks on neil ka maailma tasemel nõudlik treener, kes aastaid treeninud sportlasi Inglismaal, Islandil, Hispaanias ja Soomes. Nüüd jagab ta kogemusi Eesti poistele, kes seda soovivad ja kelle silmad säravad. See ongi kõige tähtsam! Sel päeval harjutavad tiirus ka kaks Peeter Päka nimekamat õpilast: Ivar Vainola ja Reino Velleste. Reino võitis eelmisel aastal Küprosel Euroopa ühel tähtsamal haavlilaskmisvõistlusel, Nicosia Grand Prix’il kaarrajal esikoha.

Robin (vasakul) ja Gregot teavad, et laskmine on vaimselt väsitav, seepärast tuleb vahepeal puhata.

Keeruline on see, et pead laskmise ajal mõtlema nii paljudele asjadele, aga samal ajal ei tohi millelegi mõelda.

Kaarrajatreening on eelkõige vaimselt väsitav, igale lasule tuleb keskenduda. Seepärast tulevad Gregor ja Robin vahepeal tiirumajja puhkama, Ivar ja Reino lähevad omakorda treeneri vilunud pilgu all laskma.

Gregor ja Robin, teie kummagi isa on kõva jahimees, seega pole ime, et te juba nii noorelt tiirus harjutate. Kuidas jõudsite just kaarrajani?

Gregor: Mina tegin esimesed paugud 10–11-aastasena Peningi lasketiirus ja asi hakkas meeldima. Käisin compak sporting’ut proovimas, kaarrada oli seal sees, aga ei osanud lasta. Andres Ratassepp hakkas mind alguses juhendama ja suunas hiljem Reino Velleste juurde, temaga koos harjutasin, kuni Reino viis mind omakorda kokku oma treeneri Peeter Päkaga. Kaarrada on trap’iga võrreldes erinev, aga huvitavam.

Robin: Mina käisin motokrossis, laskmist hakkasin harjutama alles siis, kui Haljala tiiru hakati ehitama. Alguses pani isa ühe heitemasina üles ja hakkasin proovima. Haljalasse tehti nii kaarrada, trap kui ka compak, aga kaarrada hakkas meeldima kõige rohkem, see on mitmekesine ja huvitavam. Eelmisel suvel läksin trenni Peeter Päka juurde.

Mis teeb laskmise teie jaoks nii huvitavaks?

Gregor: Vist see, kui teed trenni, trenni ja trenni ja lõpuks näed tulemust. Näed võistluspinge all, mida oled õppinud.

Robin: See on hea tunne, kui kontrollid märki, teed selle pihuks ja põrmuks.

Gregor: Ja kui mööda lased, ei saa põdema jääda. Iga lask on nagu jooksustart. Üks seeria on 25 starti.

Robin: Keskendumine on ülioluline.

Gregor: Keeruline on see, et pead laskmise ajal mõtlema nii paljudele asjadele, aga samal ajal ei tohi millelegi mõelda.

See vist ongi kõige raskem?

Gregor: Trennis õpime tehnikat. Peame kuulama treenerit, kaasa mõtlema ja aru saama, mida teeme.

Robin: Kui ise hakkaks asju välja mõtlema, siis väga kaugele ei purjeta. Peeter on maailma tipptreener.

Gregor: Oleme väga õnnelikud, et sellise treeneri käe alla saime.

Kui palju te trenni teete?

Robin: Tavaliselt kolm korda nädalas. Igas trennis 75–100 lasku.

Gregor: Mina samuti, sinna juurde üldfüüsiline trenn.

Robin: Ma suusatan, sõidan ratast ja jooksen.

Gregor: Näiteks jõutreeninguga aga ei tohi üle pingutada, siis kaob püssitunnetus. Ikka tuleb keskenduda sellele, mida hetkel on vaja. Treener pöörab sellele pidevalt tähelepanu.

Robin: Väga tähtis on tehnika kõrval psühholoogiline pool. Võistlustel otsustab lõpuks see, kes suudab paremini keskenduda.

Poisid treenivad mitmel pool Eestis: Haljalas, Männikul, Elvas ja Türil. Gregori isal Henrik Prehingul õnnestus Ida-Harju koostöökoja kaudu taotleda ja saada rahastus Harju jahindusklubi Peningi tiirule kahe skeed’i-masina ostmiseks. Need peaksid lähiajal Prantsusmaalt saabuma. Nii saaks ka Gregor oma kodutiiru nagu Robinil on Haljalas. Pikal ja pimedal sügisel on see eriti oluline, et jõuda pärast kooli veel valges trenni teha ja mitte kulutada nii palju aega sõitmisele. „Võistlusi silmas pidades aga on väga vaja eri tiirudes treenida,“ ütleb Ivar Vainola kõrvalt.

Poistel jagub treenimiseks motivatsiooni ja tahtmist kõvasti. Eeskujuks on nende oma treener, kes jõudis omal ajal väikesest Eestist väga kõvas konkurentsis Nõukogude Liidu koondisesse ja maailma tipplaskjate hulka.

Peeter Päkk suuri sõnu ei tee, aga ütleb tunnustavalt: „Poisid on tublid! Neil on mõlemal potentsiaali ja nüüd oleneb kõik juba sellest, kuidas nad tööd suudavad teha.“

Edu Gregorile ja Robinile uute kauguste püüdmisel!

1–4×24 I 1.5–6×42 I 3–9×40 I 3–12×56

SUUR LÖÖGIKINDLUS

Sihikutel on suur löögi- ja vibratsioonikindlus. Mistahes modifikatsiooniga Jaegeri võib paigaldada suurekaliibrilisele vintrauaga püssile ja sileraudsele püssile, samuti kasutada vedru-kolv pneumaatiliste vintpüssidega.

TÄIELIK VEEKINDLUS

Veekaitseklass IPX7 (standard IEC 60529) võimaldab kasutada Jaeger sihikuid ükskõik kui tugevate sademete korral, samuti kannatavad need vette kukkumist.

LÄMMASTIKUGA TÄIDETUD OPTILINE TRAKT

Jaeger sihikute optiline trakt on täidetud lämmastikuga, mis kaitseb optika sisepindu ja korpust niiskumise eest temperatuurimuutuste korral.

RIHTIMISTE NULLIMISE FUNKTSIOON

Horisontaal- ja vertikaalkorrektsiooni trumlite konstruktsioon võimaldab peaaegu kohe, ühe klõpsuga nullida rihtimiste parameetrid pärast eellaskmist.

AVAR VAATEVÄLI

Vaatevälja nurga parameetrite poolest sobivad Jaeger sihikud hästi teiste analoogsete mudelite sekka. Lisaks heale vaateulatusele tagab okulaari konstruktsioon kujutise kiire visuaalse haarde relva tagasilöögi korral. Suur valgustundlikkus võimaldab kasutada sihikut ööpäev läbi. Mudeli eripära võimaldab lasta väikseid sihtmärke pikkadelt vahemaadelt.

SIHTIMISMÄRK

Jaeger sihtimismärgid paiknevad teises (tagumises) fokaallameduses. Sõltumata valitud tegurist on märk õhuke ega varja sihi kujundit. Sihtmärkide keskpunkt on valgustusega. Valgustuse ereduse muutmisrattal on vahepealsed „nullasendid“, mis võimaldavad maksimaalselt kiiresti valgustuse välja lülitada, nagu ka pöörduda tagasi endise eredustaseme juurde. Valgustuse intensiivsus muutub laiades piirides, okulaari taha on paigaldatud öise nägemise seadme kasutamise režiim.

TUGEVDATUD KORPUS

Jaeger sihikud on projekteeritud võimalusega paigaldada neile ööobjektiivid ja termokaameraga otsikud.