Mõtteid jahindusest

Mõtteid TEKST NIKOLAI LAANETU FOTOD JÜRI JÕEPERA jahindusest

Jahinduses kerkivad aeg-ajalt esile probleemid seoses ulukikahjustuste lubatavast suurema mõjuga majandustegevusele, aga ka teistele liigipopulatsioonidele ning keskkonnale.

Viimastel aastatel on prevaleerinud kobras, nüüd juba ka hunt, karu, ilves. Lisaks aeguvale ohjamiskavale koostatakse uut ning võetakse sõna ka ajalehes, kus kritiseeritakse teadus- ja seireuuringuid ning soovitatakse hoida populatsiooni soodsat seisundit, teadmata, mida see sõna õigupoolest tähendab. Seega vabandan juba ette, kui keegi leiab enda olevat „põhiseaduslikus riives“. Seepärast ei too ma siin esile nimesid, vaid loodan, et lugeja saab aru ka sellest, mida ta luges või on lugenud.

Kaitsekorralduslik paradoks

Meil on võimalik analüüsida mis tahes süsteemi ja esitada ka kriitilisi märkusi selle toimimise kohta, kui süsteem on välja kujunenud ja meil on kasutada selleks (pidepunktidena) adekvaatseid andmeid.

Üks selliseid on „Suurkiskjate (hunt Canis lupus, ilves Lynx lynx, pruunkaru Ursus arctos) kaitse- ja ohjamise tegevuskava aastateks 2012–2021“. Lisaks ka arvamusliidrite arukad hinnangud mitme ulukipopulatsiooni seisundile ja esmajoones suurkiskjate suurt arvukust heaks ja lausa soodsaks seisundiks pidades.

Ohjamiskavas seatakse suurkiskjate kaitsele ja ohjamisele nii pikaajalised (30 aastat), kui ka lühemaajalised (10 aastat) eesmärgid. Pikaajaline eesmärk on säilitada hundi, ilvese ja pruunkaru populatsiooni soodne seisund, arvestades nii ökoloogilist, majanduslikku kui ka sotsiaalset aspekti. Selleks hoitakse Eesti suurkiskjapopulatsioonide maksimaalne levikuala sobivates elupaikades, arvukus optimaalne, demograafiline struktuur võimalikult looduslähedane, et säilitada nende käitumine ja toidubaas ning populatsioonide elujõulisus, ökoloogiline funktsioon ja evolutsiooniline potentsiaal, hoides samal ajal võimalikult väiksena nende tekitatud kahjustused põllumajandusele ja muule varale.

Eesmärk on säilitada ka suurkiskjate jahindusliku kasutamise võimalus ning suurendada inimeste teadlikkust ja kujundada soosiv suhtumine suurkiskjatesse. Eesti suurkiskjate populatsioone vaadeldakse Balti populatsioonide osana ning suurkiskjate kaitse- ja ohjamistegevuse korraldamise eesmärk on toetada Balti populatsioonide soodsa seisundi säilimist laiemalt.

See on hoomamatu loosungite plejaad, kuid kõik paistab olevat õige ja kooskõlas euroopalike suundumuste ning usuga paremasse tulevikku.

Püüan avada vaid ebamäärasust, mida põhjustab heaolu ja rahuldust pakkuv mõistete sisu.

Konkreetsed eesmärgid

Konkreetsemad eesmärgid aastateks 2012–2021 olid järgmised: » säilitada igal aastal 15–25 kutsikatega hundikarja (asurkonna üldsuurus u 150–250 isendit) ning 100–130 poegadega ilvesepesakonda (asurkonna üldsuurus u 600–780 isendit) enne jahihooaja algust (sügisel). Nimetatud vahemike piires määratakse iga-aastased eesmärgid vastavalt seire tulemustele ning arvukust hoitakse neis vahemikes jahipidamisega; » säilitada igal aastal vähemalt 60 sama-aastaste poegadega karupesakonda (asurkonna üldsuurus u 600 isendit), jätkates jahipidamist peamiselt liigi inimpelglikkuse säilitamiseks ja karu

tekitatud kahjustuste vähendamiseks, soodustades tema levikuala laienemist lõuna suunas; » vähendada suurkiskjate tekitatavaid kahjustusi vara kaitseks väljatöötatud abinõude tõhusa rakendamisega ning ohjamise suunamisega kahjustuspiirkondadesse.

Soodne või hea seisund?

Esitatud eesmärgid ja põhimõtted on üllad, kuid ainult nendest lausetest ei piisa. Kuigi kaitse- ja ohjamiskaval on ka eelarve ning kavandatud tegevus, pole need osutunud piisavaks, et eesmärke saavutada. Ebamäärasus jälitab olukorra reaalset kirjeldamist.

Siinkohal ei sooviks laskuda seire üksikasjadesse, sest see on seotud paljude mõõdetavate parameetrite, teaduse ja sellel põhineva kompetentsusega. Püüan avada vaid ebamäärasust, mida põhjustab heaolu ja rahuldust pakkuv mõistete sisu.

Suurkiskjate ohjamiskavas on võetud populatsiooni seisundi hindamisel kasutusele mõiste „soodne seisund“, vahel ka „hea“.

Murphi üks seadustest ütleb: „Kui te tunnete end hästi, ärge muretsege. See läheb üle.“ Seega, kui teil on hea, kui teil on väga hea, siis olge rahulik, see läheb üle! See kehtib ka suurkiskjate populatsioonide hea ja soodsa seisundi kohta.

Mis on soodne seisund? Kas see on hea seisund või hoopiski optimaalne seisund? Elus ja esmajoones looduses pole kunagi kõik soodne, vaid pidevas muutumises ja üksnes negatiivsed ning halvad, vahel ka kriitilised olukorrad võimaldavad populatsioonil kohaneda, jääda ellu muutuvas keskkonnas. Kui keskkonna mingi tingimus või tegur esineb külluslikult või optimaalsel tasemel, siis võivad mõned elutähtsad tingimused olla limiteerivad (pessimaalsetes piirides). Paraku saab määravaks limiteeriv tegur, seetõttu võib näiliselt külluslik elupaik mis tahes liigile osutuda mingil aastaajal või kliimatingimustes ka paljudele teistele liikidele määravaks. Seega: soodne või ka hea seisund oleneb liigi elupaiga abiootilistest ja biootilistest tingimustest ehk biotsönootiliste suhete kompleksist.

Populatsiooni seisundit pole seetõttu võimalik mõõta „heaga“, sest „heal“ ja ka „soodsal“ puuduvad mõõdetavad parameetrid. Kui väljendame seisundit sõnadega „hea“, „väga hea“, „eeskujulik“ ja teises suunas „halb“, „väga halb“, „kriitiline“ (lausa „sitt“), siis on see emotsionaalne ja pigem subjektiivne hinnang mis tahes loomapopulatsiooni kohta.

Selline käsitlus on aktsepteeritav üksnes siis, kui nimetatud hinnangutele lisanduvad populatsiooni seisundit iseloomustavad parameetrid. Mis tahes parameetri näit on arvuline või protsentidena väljendatav osatähtsuse mõõt. Seega, kui soovime iseloomustada populatsiooni seisundit, siis peame lähtuma konkreetse liigi bioloogiast, liigile omasest populatsiooni struktuurist ning ökoloogilistest nõudlustest elupaigale.

Seega on hea seisund sellele liigile omane populatsiooni struktuuri parameetrite optimaalne seisund, mis tagab sündimuse ja suremuse vahekorra tulemusena populatsiooni homöostaasi optimaalsete näitajate tasemel. Populatsiooni seisundi optimumi looduslikes asurkondades mõjutavad liigisisesed ja liigivälised ehk keskkonnatingimused. Seetõttu ei saa me määratleda populatsiooni seisundit ja muutuvat olukorda üksnes arvukuse või asustustiheduse näitajate abil, vaid see peab olema kooskõlas liigi eksistentsi mõjutavate keskkonnaparameetrite muutusega.

Tänavalegaalne CFMOTO ATV CFORCE 450-L

Põhivarustuses: mahukad pakiraamid, terastrossiga 1290 kg tõmbejõudu omav elektriline tõmbevints, haakekonks, haagise tulede pistik, 12“ terasveljed, 25” sügavamustrilised madalsurve rehvid, kaasreisija seljatugi ja käetoed. Baashind 5240€ Vaata lisaks www.motobobi.ee

Kiskjatele on oluline saakloomade esinemine ja nende liigiline koosseis ning kasutatava biomassi suurus ja eelkõige selle taastumispotentsiaal. Toidubaasi kvantiteedist ja kvaliteedist ning selle kättesaadavusest oleneb sigimisedukus ja ka territoriaalne struktuur, peamiselt selle suurus. Seejuures on tähtis varjetingimuste, häirimisfaktori ja konkureerivate (kiskja)liikide esinemine.

Suurkiskjad vajavad toitu

Meie suurkiskjate arvukuse, asustustiheduse ja territoriaalse paiknemise planeerimisel tuleb lähtuda looduslikest ressurssidest ja selle kvalitatiivsetest-kvantitatiivsetest isereguleeruvatest varudest. Me ei saa planeerida suurkiskjate arvukust suuremana, kui seda tagavad looduslikud toiduressursid.

Kui saakloomade looduslik toidubaas kahaneb märgatavalt klimaatilistel või mingitel muudel põhjustel, siis tuleb ohjatavatele suurkiskjapopulatsioonidele omase optimaalse seisundi tagamiseks vähendada ka kiskjate arvukust. Kui saakloomade või teiste toiduliikide osa on vähenenud inimtegevuse tulemusena, siis on võimalik piirata inimtegevuse mõju kiskjate toiduliikidele või tagada kompensatoorsete toiduliikide kättesaadavus ajal, kui see võib põhjustada liigi arvukuse ja juurdekasvu järsku langust. Seda saab teha karule soodsatesse kohtadesse söödapõlde rajades. Hundile spetsiaalsete lambakarjade kasvatamine pole ehk mõistlik, nagu ka ilvesele kodukitsede viimine metsa mökitama.

Kui inimtegevuse tulemusena on kahanenud märgatavalt ilvese või ka hundi saakloomade arvukus, siis tuleb planeerida saakliikide küttimise vähendamist või lühiajalist peatamist. Ka siin kehtib põhimõte tagada kiskjate ja saakliikide optimaalne tasakaal. Saakloomade arvukuse vähenemisega kaasnevalt tuleb piirata ka kiskjate arvukust tasemeni, mis on vastavuses toidubaasi taluvusega. Ei tohi jääda ootama olukorda, et kiskjate arvukus ise väheneb ja stabiliseerub kooskõlas saakliikide arvukuse ning biomassi muutusega.

Kiskjate arvukuse vähenemine hilineb alati. Kui looduslikke saakloomi ei piisa, siis hakkavad kiskjad ründama ka mittetüüpilisi saakloomi, kaasa arvatud koduloomad, mesitarud, viljapõllud. Kiskjate, esmajoones vähempelgliku hundi ründed kariloomadele, ka koerte murdmine, on selge signaal, et selle kiskja arvukus on lubatust suurem ja looduslikke saakliike nende kodupiirkonnas napib.

Kiskjapopulatsioonide soodsa seisundi tagamiseks ei saa planeerida nende toitmist koduloomadega. Siinjuures pole põhjendatud rääkida nuhtlusisenditest, vaid see on selge signaal saakloomade ja kiskja optimaalse loodusliku vahekorra kriitilisest nihkest ning konkreetse kiskjaliigi arvukuse (ohjamise) regulatsiooni puudustest.

Bioloogiliselt optimaalne ja lubatav arvukus

Kiskjate mõju karjakasvatusele ja inimtegevuse mitmele valdkonnale ei tohi ületada lubatud piire. See tähendab, et kiskjate arvukuse planeerimisel tuleb arvestada nende liikide bioloogiast ja ökoloogiast tulenevat nõudlust elupaikadele ning toidubaasile, mitte kahjustuste hüvitamiseks eraldatud rahale ja vahenditele.

Nende vahekordade määramine on jahimaade korralduse otsene ülesanne ja ainus reaalselt toimiv teaduslik alus.

Praegused teadmised jahimaade seisundi kohta ei ole teaduslikult põhjendatud ega võimalda anda adekvaatset hinnangut ulukiliikide bioloogiliselt optimaalse, ja arvestades majanduslikke kaalutlusi, ka lubatava arvukuse piiritlemiseks, sest meil puudub tegelikku olukorda kirjeldav jahimaade korraldus. Me lihtsalt heitsime kõrvale varem toiminud jahimaade korralduse. Puudustele vaatamata oli see siiski ainus alusdokument, millele tuginevalt sai langetada otsuseid ulukiliikide arvukuse taseme planeerimisel. Seda pidanuks nüüdisajastama ja meil oleks ka jahiteaduse üks alusmaterjalidest olemas. Praegu hõljume hea ja soodsa filosoofia piirimaadel ega tea kunagi, mis on optimaalne ja tõene.

Me ei saa planeerida suurkiskjate arvukust suuremana, kui seda tagavad looduslikud toiduressursid.