- ARVAMUS -
Mõtteid jahindusest
TEKST NIKOLAI LAANETU FOTOD JÜRI JÕEPERA
Jahinduses kerkivad aeg-ajalt esile probleemid seoses ulukikahjustuste lubatavast suurema mõjuga majandustegevusele, aga ka teistele liigipopulatsioonidele ning keskkonnale.
V
iimastel aastatel on prevaleerinud kobras, nüüd juba ka hunt, karu, ilves. Lisaks aeguvale ohjamiskavale koostatakse uut ning võetakse sõna ka ajalehes, kus kritiseeritakse teadus- ja seireuuringuid ning soovitatakse hoida populatsiooni soodsat seisundit, teadmata, mida see sõna õigupoolest tähendab. Seega vabandan juba ette, kui keegi leiab enda olevat „põhiseaduslikus riives“. Seepärast ei too ma siin esile nimesid, vaid loodan, et lugeja saab aru ka sellest, mida ta luges või on lugenud.
Kaitsekorralduslik paradoks
Meil on võimalik analüüsida mis tahes süsteemi ja esitada ka kriitilisi märkusi selle toimimise kohta, kui süsteem on välja kujunenud ja meil on kasutada selleks (pidepunktidena) adekvaatseid andmeid. Üks selliseid on „Suurkiskjate (hunt Canis lupus, ilves Lynx lynx, pruunkaru Ursus arctos) kaitse- ja ohjamise tegevuskava aastateks 2012–2021“. Lisaks ka arvamusliidrite arukad hinnangud mitme ulukipopulatsiooni seisundile ja esmajoones suurkiskjate suurt arvukust heaks ja lausa soodsaks seisundiks pidades.
Püüan avada vaid ebamäärasust, mida põhjustab heaolu ja rahuldust pakkuv mõistete sisu. Ohjamiskavas seatakse suurkiskjate kaitsele ja ohjamisele nii pikaajalised (30 aastat), kui ka lühemaajalised (10 aastat) eesmärgid. Pikaajaline eesmärk on säilitada hundi, ilvese ja pruunkaru populatsiooni soodne seisund, arvestades nii ökoloogilist, majanduslikku kui ka sotsiaalset aspekti. Selleks hoitakse Eesti suurkiskjapopulatsioonide maksimaalne levikuala sobivates elupaikades, arvukus optimaalne, demograafiline struktuur võimalikult looduslähedane, et säilitada nende käitumine ja toidubaas ning populatsioonide elujõulisus, ökoloogiline funktsioon ja evolutsiooniline potentsiaal, hoides samal ajal võimalikult väiksena nende tekitatud kahjustused põllumajandusele ja muule varale. Eesmärk on säilitada ka suurkiskjate jahindusliku kasutamise võimalus ning
32
suurendada inimeste teadlikkust ja kujundada soosiv suhtumine suurkiskjatesse. Eesti suurkiskjate populatsioone vaadeldakse Balti populatsioonide osana ning suurkiskjate kaitse- ja ohjamistegevuse korraldamise eesmärk on toetada Balti populatsioonide soodsa seisundi säilimist laiemalt. See on hoomamatu loosungite plejaad, kuid kõik paistab olevat õige ja kooskõlas euroopalike suundumuste ning usuga paremasse tulevikku.
Konkreetsed eesmärgid
Konkreetsemad eesmärgid aastateks 2012–2021 olid järgmised: » säilitada igal aastal 15–25 kutsikatega hundikarja (asurkonna üldsuurus u 150–250 isendit) ning 100–130 poegadega ilvesepesakonda (asurkonna üldsuurus u 600–780 isendit) enne jahihooaja algust (sügisel). Nimetatud vahemike piires määratakse iga-aastased eesmärgid vastavalt seire tulemustele ning arvukust hoitakse neis vahemikes jahipidamisega; » säilitada igal aastal vähemalt 60 sama-aastaste poegadega karupesakonda (asurkonna üldsuurus u 600 isendit), jätkates jahipidamist peamiselt liigi inimpelglikkuse säilitamiseks ja karu
